Isa Krumpānsi pühadus ei seisnenud tema välises küljes ehk strateegiliselt väljatöötatud veidrustes, vaid tema kõikevõitvas heatahtlikkuses, lausa erakmungaliku visadusega säilitatud preestridistsipliinis – töötas ta ju 34 aastat täiesti üksinda – ning ennekõike tema täielikus eneseohverduses Eesti katoliku koguduste ellujäämise nimel läbi raskete aegade. Võib öelda, et isa Miikael oli ajastu sunnil see, kes ta oli. Ta pidi jätma oma kodumaa ning tegi ilmselt parima, mis oli nendes tingimustes võimalik.

Ei oleks õige öelda, et eelseisvad valimised on valik kahe halva vahel. Eetilises ja esteetilises mõttes võib mõne kandidaadi juures leida mõndagi halba, kuid halb väljendub selles, kui tehakse halbu tegusid. Kurjus on midagi muud: see on tõe, vooruste ja pühaduse sihiteadlik hävitamine. Kui halva kandidaadi poolt võib pragmaatilistel kaalutlustel hääletada, ei tohi hääletada sellise kandidaadi poolt, kes kaitseb ja aitab kaasa õigustamatutele kurjadele tegudele.

Lugedes uudist selle kohta, et Kersti Kaljulaid loobus Eesti Vabariigi eelmiste presidentide ametisseastumise juurde kuulunud tänujumalateenistusest Tallinna Toomkirikus, ning järgnenud kommentaare sotsiaalmeedias, meenusid mulle kolm kõnekäändu.

Täpselt aasta pärast ehk 31. oktoobril 2017 täitub viissada aastat protsessi algusest, mida on hakatud nimetama reformatsiooniks, eesti keeles ka usupuhastuseks. Kuigi pooltuhat aastat on kahtlemata pikk aeg, tähendab kõnealune 16. sajandi ususündmus või -liikumine ühtede jaoks endiselt reformatsiooni ehk uuenemist ning teiste jaoks pigem deformatsiooni ehk moonutust.

Kui kirikud tahavad saada olulisteks tegijateks illegaalse rahvasterände reguleerimisel ja likvideerimisel, siis panustatagu oma usutunnistuse ja palveelu tugevdamisse. Palutagu Issandalt halastust meie Euroopale ning usulise ärkamise saatmist, leiab Roland Tõnisson vastuses neile, kes räägivad pagulaste võõrustamisest ja kristlikust külalislahkusest.

Kumbki kandidaat ei sobi presidendiks, kumbki pole usaldusväärne, ja Trump ei ole mingi sotsiaalne konservatiiv. Trumpi poolt ei hääletata tema enda pärast, vaid seetõttu, kui halb on Hillary Clinton ja kui väga kardavad paljud kristlased, et ees seisab veel kaheksa aastat sekulaarset ja progressiivset valitsust, kirjutab Jonathon van Maren.

USA Episkopaalse Kiriku New Yorgi Püha Johannese katedraalis võib ühes kabelis altari kohal näha ristilöödud Kristuse alasti ja naiseks muudetud kuju, nn Jeesus Kristat, mis kohaliku piiskopi sõnul ei ole sugugi vaid kunstiteos, vaid arenevas ja õppimisvõimelises kirikus võib selles näha ka usulise austuse objekti.

Täna 545 aastat tagasi ehk 7. oktoobril 1571 toimus Lepanto all üks Euroopa ajaloo kõige tähtsamaid lahinguid, mis päästis Euroopa islamiseerumise eest ning mille järel seadis paavst Pius V sisse võiduka Maarja mälestuspüha.

Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.

Vastavatud Eesti Rahva Muuseumis on leitav 16. sajandi pildirüüstele viitav stend, kus külastaja saab reaalse jalahoobiga purustada virtuaalse Maarja kujutise. Avalikkuse pahameelt pälvinud stendi püüdis muuseumi direktor Tõnis Lukas õigustada viitega, et Maarja kujutis taastub väga kiiresti uuesti. See väide kirjeldab virtuaalmaailma. Reaalses elus käivad asjad teisiti.

Tulen eilselt Eesti Rahva Muuseumi avamispeolt üsna kahetiste tunnetega. Tore on, et selline suur asi on teoks saanud. Hea meel on ka sellest, et hoone sai kiriklikult õnnistatud, kuigi seda ajal, kui teleülekanne oli "Aktuaalse kaamera" jaoks peatatud. Ei oleks siiski osanud mõelda, et meie luterlastest pastori Jakob Hurda tegevusest alguse saanud muuseum jääks ilma korrakohase õnnistuseta. See toimus ja kõik, kes olid kohal said sellest vahetult osa.

© Meie Kirik