Sekulaarne ehk ilmalik riik (mida Eesti praeguse põhiseaduse järgi õnneks ei ole) kujutab endast otsest kultuurilist katkestust, revolutsioonilist institutsiooni. Vaid kristlikule vundamendile rajanev rahvusriik täidab kõige paremini seda ülesannet, mida põhiseadus ette näeb – tagada rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade.

Hans Jönssonit ei ordineeritud preestriks Rootsi luterlikus kirikus. Nüüd on ta piiskop Lätis.

Inimene võib pälvida austust ja imetlust hoopis teiste tegude eest kui need, millest ta oma nooruses palavalt unistas; nii mõnigi teeb oma elutöö ja leiab täitumuse mingil täiesti muul erialal kui see, mille õppimiseks ta palju vaeva oli näinud. Hilisemad edusammud algavad tihti suurtest läbikukkumistest ning inimene võib saada suureks hoopis teiste vaimuannete abil kui need, millele ta oskas loota. Niisugune oli ka pastor Eduard Lillepuu elu, kellest kirjutamiseks andis tõuke 100 aasta möödumine tema sünnist.

Ma ei küsi enam, kuidas me selle hullumeelsuseni jõudsime – ma tean, kuidas. Küsin, kuidas on võimalik, et sellel hullumeelsusel on juba viiskümmend aastat lubatud segamatult maailmas levida, kirjutab dr Miriam Grossman tänapäeva seksuaalkasvatusest, millele on aluse pannud pedofiilse kalduvusega “teadlased”.

Johannese ilmutusraamat on unikaalne terves Uues Testamendis. On öeldud, et ilma selleta oleks Piibel otsekui lõpetamata jäänud. Siia suubuvad kõik põhiliinid alates Moosese raama­tutest. Mooses räägib maailma loomisest, Ilmutusraamat uuest taevast ja maast. Piibli alguses ilmuvad päike ja kuu, lõpus kaovad need mõlemad. Mooses kirjeldab paradiisiaeda, Ilmutus­raamat taevast linna. Moosese raamatute alguses võidab saatan, Ilmutusraamatus tehakse talle lõpp. „See raamat räägib rohkem kui ükski teine saatana surmast ja seepärast pole ka ime, et saatan ei taha, et inimesed loeksid ja uuriksid seda raamatut!” Nii on Ilmutusraamatu tähtsust kommenteeritud ja innustatud seda just lugema.

19. novembril 2016 kogunesid Krakowis Poola katoliku kiriku piiskopid ja samuti riigijuhid, nende seas president Andrzej Duda ja peaminister Beata Szydło, ning lugesid pidulikult ette akti, millega tunnistatakse Jeesus Kristus Poola kuningaks ja valitsejaks. Kohale oli tulnud 100 000 inimest, kes ühinesid järgmise deklaratsiooniga:

Liberaalina on tal ajada oma asi. Tal on kindel visioon. Ta tahab kirikut inimestele lähemale tuua, seda moderniseerida, tänapäevasemaks muuta. Kopitanud religiooniga täidetud kiriku uksed ja aknad tuleb maailmale avada ja ilmaliku õhu värsked puhangud sisse lasta!

Peavoolumeedia kajastab USA presidendiks valitud Donald Trumpi vastaseid proteste ja vihameeleolusid. Kes on need punalippudega Hillary Clintoni toetajad ja milline on hetkel olukord Ameerikas, kommenteerib praegu Californias elav eesti vaimulik ja veebiajakirja Meie Kirik toimetuse liige Enn Auksmann.

Ingeri evangeelne-luterlik kirik, kes tunnistab inimlikest seadustest ja tavadest sõltumatut Jumala sõna ülima autoriteedina, peab samasooliste inimeste vahelisi seksuaalsuhteid patuks ning peab kategooriliselt võimatuks, et selliseid suhteid saaks tunnistada Jumala tahte kohaseks ka siis, kui riik ja ühiskond neid vormiliselt tunnistavad (Ap 5:29). ... Ingeri kirik peab kinni oma õigusest vaadata uuesti üle ja ühepoolselt katkestada koostöö selliste kirikute ja organisatsioonidega, kes ajalooliselt kuuluvad luterlikku traditsiooni, kuid võimaldavad samasooliste inimeste laulatamist või taolises suhtes elavate inimeste seadmist Kiriku ametisse.

Isa Krumpānsi pühadus ei seisnenud tema välises küljes ehk strateegiliselt väljatöötatud veidrustes, vaid tema kõikevõitvas heatahtlikkuses, lausa erakmungaliku visadusega säilitatud preestridistsipliinis – töötas ta ju 34 aastat täiesti üksinda – ning ennekõike tema täielikus eneseohverduses Eesti katoliku koguduste ellujäämise nimel läbi raskete aegade. Võib öelda, et isa Miikael oli ajastu sunnil see, kes ta oli. Ta pidi jätma oma kodumaa ning tegi ilmselt parima, mis oli nendes tingimustes võimalik.

Ei oleks õige öelda, et eelseisvad valimised on valik kahe halva vahel. Eetilises ja esteetilises mõttes võib mõne kandidaadi juures leida mõndagi halba, kuid halb väljendub selles, kui tehakse halbu tegusid. Kurjus on midagi muud: see on tõe, vooruste ja pühaduse sihiteadlik hävitamine. Kui halva kandidaadi poolt võib pragmaatilistel kaalutlustel hääletada, ei tohi hääletada sellise kandidaadi poolt, kes kaitseb ja aitab kaasa õigustamatutele kurjadele tegudele.

© Meie Kirik