Kõik selle, mida Jeesus ütleb iseenda kohta, omistab Ta ka meile. Nüüd oleme meie – selle ühe Nisuiva ennastandvast surmast ellu võrsununa – uus seemnevili, mis peab tagama ja tooma elu kogu inimkonnale.

Aastal 2004 üllitas Vatikan teose “Usk ja märterlus. Ida-Euroopa katoliku kirik 20. sajandil”. Raamatu esitlusel luges kreekakatoliku preester Tertulian Ioan Langa ette kirjelduse oma vangla-aastatest. Isa Tertulian suri aastal 2013, kui ta oli 91-aastane.

Jeesus kutsub meid asjadest, olukordadest ja inimestest sõltumisest vabadusele. Ta kutsub meid Jumala lasteks olemise nimel jätma kõik muu tahaplaanile. Vastutasuks saame midagi, mille vastuvõtmisel ei jää ebamäärast tühjusetunnet ega vajadust veel millegi muu järele. Me saame vastutasuks armastust ja sõprust, rõõmu ja lootust, kaastunnet ja andestust maises riigis ja igavest elu Jumalariigis. Usun, et selle nimel tasub järgneda Issandale.

„Poliitika kui selline on eestvedamise kunst – alati. Sellest ei saa üle ega ümber. Aga ka rahva ühendamine on väga tähtis.“ Nii kõneles presidendikandidaat Kersti Kaljulaid aastal 2016. Neid sõnu vahendanud portaal Delfi lisas omalt poolt, et kontrollikojast võtab Kaljulaid kaasa teadmise, et ka täiesti eri vaadetega inimeste seisukohtades on alati mingi pisike ühisosa, millele saab konsensust üles ehitada.

Probleemiks pole ju mitte see, et inimesed janunevad täiusliku ja õiglase ühiskonna järele. Probleemiks on see, kui inimesed eitavad inimloomuse tegelikkust ning tulemuseks on alati – ajalugu kinnitab seda meile – veelgi ebaõiglasem ühiskond, veelgi hirmsam ülekohus ja veelgi hullemad kannatused.

Apostlid andsid maailmale edasi Issanda Jeesuse Kristuse õpetuse ühes kohustusega jääda sellele õpetusele täiesti kuulekaks. Selle põlvest põlve edasi antud käskude suhtes osutatud kuulekuse alusel sõnastati Traditsioon, mida nimetatakse apostlikuks pärimuseks ja mis hõlmab täielikult kogu Kiriku usku. Just seetõttu kiitis apostel Paulus korintlaste kuulekust, öeldes: „Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin.“ (1Kr 11:2) Sest õigeusu arusaama kohaselt on pärimus usu mõistmise kriteerium.

Kristlastena võime olla julged ja rõõmsad, et meil on selline armastav ja halastav Isa, kes otsib kadunuid ja võtab nad tagasi oma lasteks. Võime olla tänulikud, et meie pääsemine toetub Tema armule ja andeksandmisele. Selles seisnebki kristliku usu rõõmusõnum.

Kuningapoja pulmalaud on rikkalikult kaetud, pakutakse lõbu ja naudingut – just seda, mida inimhing tavaliselt nii väga igatseb –, aga valitud külalised kas ei hooli sellest või ei taha peole minna. Kas sina oskad öelda, miks just siis, kui kutsujaks on Jumal, on paljudel inimestel vabandused varnast võtta, leitakse tuhat põhjust kõrvale hoidmiseks?

Revolutsiooni taotluseks on panna täielikult maksma uus ettekujutus “vabastatud” inimesest, keda ei kammitseks kristlikust inimese- ja moraalikäsitusest tulenevad piirangud. Selleks on vaja lammutada ja kaotada Revolutsiooni võidukäiku takistavad institutsioonid ja traditsioonid. Tegemist on võitlusega inimese pärast – selle pärast, kellele saab kuuluma inimese hing.

Riigikohtu üldkogu asus Eesti Vabariigi nimel tehtud otsuses seisukohale, et „samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest.“

Ristija Johannese kutse meeleparandusele ei ole niivõrd kutse süü tunnetamisele kui kutse pääste vastuvõtmisele. Kõuehäälne Ristija kutsub meid loobuma kõigist asjadest, mis võiksid olla Kristusele takistuseks tee ehitamisel meie südamesse.

© Meie Kirik