Kui inimese avalik kuvand kisendab: “Teiste inimeste elu – see tähendab: nende hoiakud ja arvamused, mõtted ja tunded – peavad muutuma selle pärast, milline ma olen!”, siis ei ole vastupidine sõnum, olgu esitatud kasvõi meetritekõrgusel tänavaplakatil, lihtsalt veenev, kirjutab õp Illimar Toomet kommentaariks sotsiaalministeeriumi uuele tänavakampaaniale, milles osaleb ka üks tuntud homoaktivist.

Kas Ühinenud Metodisti Kirik võib nn homoküsimuse tõttu lõheneda? Portaal Meie Kirik palus kommentaari EMK Tartu Püha Luuka koguduse pastorilt Priit Tammelt.

Kui me elame jumalalaste keskel, oleme osaduses üksteisega, käime koos missal, teenime Jumalat nii kirikus kui ka maailmas, püüame muuta oma suhtumist ja armastust kaasinimesse täiuslikumaks ja kui me laseme Pühal Vaimul jätkata tööd meis ning läbi meie, siis kogeme nii väikseid kui suuri epifaaniaid ehk teisisõnu, kogeme väikeste ja suurte, ajalike ja igavikuliste tõdede ilmumist.

Kristlik-konservatiivse võrguväljaande Meie Kirik toimetus soovib lugejatele õnnistatud uut aastat 2020 ehk MMXX. Aastad ja inimpõlved tulevad ja kaovad, kuid Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Püha Augustinus ütleb: „Siin maailmas aga veerevad päevad mööda, ühed lähevad, teised tulevad, ükski ei jää püsima. … Seepärast peame armastama Teda, aja Loojat, et võiksime olla vabad ajast ja kinnitatud igavikku, kus ei ole enam aegade muutlikkust.“

Armsad õed ja vennad, mõne tunni pärast astume uude aastasse. Aidaku Issand meil hinnata ja oskuslikult kasutada meile antud aega. Olgu sul uuel aastal küllalt õnne, et hoida sind armsana; küllalt katsumusi, et hoida sind tugevana; küllalt kurbust, et hoida sind inimlikuna; küllalt lootust, et hoida sind õnnelikuna; küllalt ebaõnnestumisi, et hoida sind alandlikuna; küllalt edu, et hoida sind innukana; küllalt sõpru, et võiksid leida lohutust; küllalt entusiasmi, et võiksid rahulikult minna vastu homsele päevale, ja küllalt meelekindlust, et võiksid teha homse päeva tänasest paremaks.

Kui 21. sajandi esimesel kümnendil arutleti ja vaieldi Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kirikukorralduse (uus põhikiri ja kirikuseadustik) ja liturgiauuenduse (uus käsiraamat versus vana agenda, „katoliiklus“ versus protestantism) üle ning erinevate teoloogiliste hoiakute väljendusena tekkisid Martin Lutheri Ühing ja Augsburgi Usutunnistuse Selts – mille väljaandeks 2007. aastal loodud veebileht Meie Kirik on –, siis teisel kümnendil tõusid fookusesse üha enam nn kultuurisõja teemad ning kiriku jagunemine liberaalseks ja konservatiivseks leeriks. Heidame tagasipilgu lõppeva kümnendi olulisematele kodumaistele teemadele ja sündmustele Meie Kiriku kajastuse seisukohalt.

Kirik peab otsustavalt hülgama moodsad destruktiivsed paradigmad. Soo ja suguelu hüsteerilised segadused ei tohi leida teoloogias mingit õigustust, kirjutab teoloog Malle Pärn.

Hävitatud Iisraeli puust tärkab, kasvab ning kannab vilja õiglane ja ustav Oks, kelleks on Jeesus Kristus – Taaveti järglane, Jumala Poeg.

Täna õhtul oleme hetkeks võtnud aega ja peatunud, et kuulda üht erakordselt imelist muusikat, mida Looja ise meile mängib. Kristuses me näeme Jumalat kui suurt viiuldajat, kes mängib meile igavese elu lootuse imelist meloodiat, mille sõnum on ülimalt selge – Immaanuel, Jumal on meiega.

Jeesus on Immaanuel. Temas on Jumal meiega nii, nagu Ta seda varem pole kunagi olnud. Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Taevane ja inimlik on ühendatud ühte isikusse, Jeesusesse Kristusesse. See imestusväärne Jumala ja inimese liit on jõulude süda. Looja ja loodu on üksteisega lepitatud. Jeesuses on meil rahu Jumalaga. Temas on andeksandmine ja halastus, elu ja pääsemine. Ta on meiega meie sünnis, lapsepõlves ja vanaduses, kannatustes ja haigustes, rõõmudes ja õnnestumistes. Ta on meiega elus ja surmas kuni aegade lõpuni. Kus on Jeesus, seal on Immaanuel – Päästja neile, kes ei suuda ise ennast aidata. Jeesuses on Jumal meiega. Ta kõnetab meid oma Poja suu kaudu, sünnitab uuesti läbi ristimisvee  ning toidab Lunastaja ihu  ja verega. Jumal on meiega oma Pojas, et meie võiksime olla Temaga.

Tänapäeval on liberaalsest demokraatiast kujunenud suurim oht vabale ühiskonnale, sest märkimisväärse ideoloogilise surve alla on sattunud usu- ja veendumusvabadus, sõnavabadus ja mitmed teised vabadused, tõdes konverentsil „Eesti valik: demokraatia või demokratuur“ peetud ettekandes kolumnist ja teoloog Veiko Vihuri.

© Meie Kirik