Kristuse ülestõusmine on lohutus meie usule, sellest ammutame lootust ja jõudu isiklikuks eluks ja rahva tulevikuks. Meie Lunastaja elab ja on meile eluleivaks.

Jeesuse viimased sõnad “See on lõpetatud” tunnistavad sellest, et Tema töö on tehtud, täiuslikult lõpule viidud. Nende sõnade saatel Ta sureb. Meie päästmise ülesanne on täidetud. Lunaraha on makstud ja mitte kulla ega hõbedaga, vaid püha ja süütu verega. Jeesuse viimased sõnad puudutavad Teda ja Tema tööd, kuid need ei ole sugugi viimased sõnad meie kohta. Ta ei ole meiega veel lõpetanud. Ristisurmaga on Jeesus küll maailma lunastuse kätte võitnud, kuid see ei luba Tal käed rüpes puhata. Nüüd on vaja tuua inimesed lunastuse juurde.

Palvus algab patukahetsusaktiga:

Oo mu Jumal, kuna Sa oled lõpmatult hea, kahetsen ma väga, et olen Sinu vastu pattu teinud. Sinu armu abiga otsustan ma enam mitte patustada. Aamen.

Püha Nädal ehk Vaikne või Suur Nädal on alanud. Peagi on ülestõusmispüha. Mis tähendus sellel on? Kuidas saaksime seda sügavamalt ja isiklikumalt tõeks elada?

Tallinnas elav ja teeniv ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku haridustemaatikaga tegelev piiskop Makarios on kirjutanud raamatu ühest olulisest palvest, mida õigeusklikud, ortodokssed kristlased Suure Paastu ajal loevad ja mis oma lühiduses võtab täiuslikult kokku paastumise olemuse.

Enne liturgilisi reforme kutsuti paastuaja kahte viimast nädalat eraldi nimetusega "kannatusajaks" (inglise keeles passiontide). Kuigi nimetust ennast enam ei kasutata, on sellel ajaperioodil säilinud valikulise võimalusena järgida ühte vana traditsiooni – kujude ja piltide kinnikatmist kirikuhoonetes. See komme ei ole piiratud Rooma riituse erakorralise vormiga.

Paljude maade luterlikes kirikutes toimub vaikne reformatsioon, mis ei ole midagi muud kui tagasipöördumine luterliku reformatsiooni arusaamade juurde patukahetsusest, patust lahtimõistmisest ehk absolutsioonist ja pühast ametist. Inimesed tulevad eraviisiliselt oma koguduse preestri juurde, et tunnistada oma konkreetset pattu, mis hingele rahu ei anna, et seejärel vastu võtta vaimuliku suu läbi kuulutatud andeksandmine. Mõnes koguduses on erapihi jaoks määratud eri tunnid ja on taas kasutusele võetud pihitoolid. Nende muutustega seoses tekib koguduse liikmel, kes ei praktiseeri erapihti, kindlasti palju küsimusi.

Martin Lutheri 500. sünnipäeva puhul on luterlikul kirikul põhjus ja kohus end taas läbi katsuda ja küsida, kas ollakse jäänud püsima usupuhastajate välja toodud evangeelse kiriku alustele.

Inimene on mõtlev olend. Kõik inimesed on mõtlevad olendid. Igaüks ju mõtleb midagi. Aga meil on erinevad mõtlemise tasandid. Ka igapäevaste toimetuste tegemine on seotud mõtlemisega. Miks mina usun seda ristiusu “muinasjuttu”, nagu ateistid seda nimetavad? Nende meelest usun ma “väljamõeldud tegelasi”.

Armas Eestimaa rahvas! On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.

Me ei tohi inimestele kuulutada hukatust ja karmi kohtumõistmist, jättes mainimata Jumala halastuse ja armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Samas ei tohi me ka kõrvale jätta Jumala pühadust ning tema sallimatust patu vastu, mida peab koos kuulutama tema armastusega patuse inimese vastu. Ja viimaks ei tohi me inimesi vastu võttes jätta ütlemata, et Jumal soovib nende elu muuta.

© Meie Kirik