Mis on kirikumuusika? Mis roll on muusikal kirikus? Kuhu asetub kirikumuusika sellel hierarhiaredelil? Kas kõik, mis kõlab kirikus, on väärtuslik? Kirikumuusika ehk kultusmuusika on suhtlemisvahend inimese ja Jumala vahel; ta on patukahetsuse, palve ja ülistuse üks võimalik vorm. Kirikumuusika on nii verbaalse kõnemeloodia võimendaja kui ka mõtte ja sõna jõustaja, süvendaja. Piltlikult öeldes lisab heli sõnale füüsilist ja vaimset resonantsi, ta teeb kuuldavaks inimhinge sisima kõne. Ta on tegu. Sisemine ja väline väärikus ning rituaalitunnetus kuuluvad protsessi juurde. Liturgia koos koraalidega moodustab ühtse muusikalis-vaimse-esteetilise terviku, milles väljendub püüd sisemise korrastatuse, tasakaalu ja harmoonia poole.

Paavst Franciscuse ajalooline reis Lampedusale 2013. aasta oktoobris pani aluse sellele katastroofiliste tagajärgedega sõnumile, mis tegelikkuses kõlas justkui käsk tõmmata maha kõik piirid Itaalias ja Euroopas (kuid mitte Vatikanis) ning mõjus otsese üleskutsena tuhandetele aafriklastele jätta oma kodumaa. See pole midagi muud kui vasakpoolse, immigratsiooni soosiva ideoloogia puudutus, mis on siiani läänemaailma üle valitsenud.

„Kutsun teid üles sõna võtma eesti rahva kaitseks marurahvuslaste ja ühiskonnavastaste isikute kallaletungide eest. Usun, et meie rahvas ja riik väärivad, et neid kaitstaks nende eest, kes tahavad meid tükkhaaval, 30 dollarit hektari eest, maha müüa… Nad tahavad võitlust. Siis tulgu ka võitlus! Kuid meile jäetagu õigus oma rahvast kuritegelike kallaletungide eest kaitsta. Nende isehakanud „füürerite“ vastu tuleks samuti kasutada meie õigusi ja seadusi, et nende tegevusele piir panna.“ 2015 1988.

Üleskutse “Võtke kõik vastu” ei tunne ega luba mingisuguseid piiranguid, ükskõik millist laadi nad ka poleks. See on radikaalne ega salli mingeid vastuväiteid. Seeläbi asub ka paavst osalema absurdi oksjonil, mille poliitikud ja ajakirjanikud praegusel ajal organiseerinud on. Franciscus nõudis eilse Angeluse ajal, et iga Euroopa kogudus, ordukogukond ja palverännukirik võtaks vastu ühe pagulasperekonna. Kahetsusväärsel viisil toetas paavst oma sõnavalikuga poliitikute ja ajakirjanike, kes kuulutavad iga sisserändaja põgenikuks, intellektuaalset ebaausust.

Tänapäeva lääne inimene on dresseeritud tundma end süüdi looduskeskkonna kahjustamise, kaasloomadele põhjustatud kannatuste, maailmas valitseva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise ning omaenda sallimatu religioosse mineviku pärast – ja iga kord saab ta mõõduka tasu või pingutuse eest soetada indulgentsi, toetades kas oma osavõtu või annetusega mõnd progressiivset ja kaastundest ajendatud ettevõtmist (näiteks „õiglast kaubandust“), väljendades avalikult ortodoksseks kuulutatud dogmasid või tõkestades tagurluse levikut. Kahtlemata võib sellest sattuda sõltuvusse.

Pagulaste poolt eurooplaste vastu suunatud isikuvastastele kuritegudele (mis on sageli grupiviisilised) on vabandus, mis summutab kõik vastuargumendid: „Tegemist on sõjatraumasid täis inimestega, kes vajavad mõistmist.“ Inimesed ei avalda enam oma arvamust, sest rassismisüüdistus on tänapäeval sama ohtlik kui ketserisilt keskajal… Euroopa valitsused on jõuetud ega suuda ohjata piiridel toimuvat. See on naiiv-liberaalse poliitika tagajärg. Oma riigi, rahva, kogukonna, perekonna, kodu kaitsmine ei ole rassism. See on inimese õigus ja kohustus. Riiki ja inimest ei tohi sundida ise endale hauda kaevama. Meid aga kästakse seda teha naeratusega näol.

Missugused on kultuurse inimese omadused? Pakun mõned: austus esivanemate vastu, tänulikkus, haritus, eneseteadvus, väärikus, respekt, inimlikkus, kaasinimestega arvestamine, arenenud reaalsusetunnetus, puhtus, viisakus, terve mõistus, pühadusetunnetus, tõearmastus. Kultuurivastane ründab kõiki neid väärtusi. Tema vahenditeks on ideoloogia, vale, propaganda, demagoogia, halvustamine, laimamine, sildistamine, tõerääkijate vaigistamine ja tõrjumine, vägivald. Kuni ametlike karistusteni välja. Kuna tal ei ole argumente, sest toetub valele, väljamõeldistele, siis pole ta rahumeelseks aruteluks lihtsalt võimeline.

Voltaire ja Rousseau olid teatavasti mõlemad kirglikud antikristlikud revolutsioonilised ideoloogid ehk tänaste vasakliberaalide ideelised eelkäijad. Mõlemate püüdluseks oli kristliku tsivilisatsiooni hävitamine ja mitte kumbki ei teinud sellest ka saladust. Näiteks Rousseau kirjutas oma kuulsas teoses “Ühiskondlikust lepingust” otsesõnu: “Eksin, kui kasutan väljendit kristlik vabariik – need kaks sõna välistavad teineteist. Kristlus jutlustab ainult orjust ja allaheitlikkust. Tema vaim on türanniale nii soodus, et viimane ei saa iial jätta seda ära kasutamata. Tõelised kristlased on loodud orjadeks.”

Tekib küsimus, kuidas saab kristlik kirik põhjendada oma olemasolu, kui ta soovist mitte kedagi solvata lakkab olemast kristlik? Oma usu salgamine ei ole sama mis austus teiste usu vastu. Kui nende Rootsi vaimulike mõtteviis saab kirikus valdavaks, siis jõuab see kristliku kirikuna oma tee lõppu. Kirik, mis salgab Kristuse ainulaadsuse, ei saa tõeliselt kanda Tema nime, kes ise nii rõhutatult ja resoluutselt õpetas, et Tema on ainuke tee Isa juurde. Rääkimata sellest, et mõte kõikide erinevate usundite samasusest on intellektuaalselt põhjendamatu ja ebaaus.

Eesti rahvas on võinud elada taasiseseisvunud riigis peaaegu veerand sajandit. Paraku on selle aja jooksul selgeks saanud (vähemalt neile, kel on silmi seda näha), et vormiline iseseisvus ei taga veel vaimset ja moraalset küpsust ning õitsengut. Kuid selle asemel, et tegeleda ühiskonda õõnestava väärtuste- ja moraalse kriisiga, peibutatakse inimesi uinutava lootusega progressile, materiaalsele edule ja tehnoloogilisele arengule ning otsitakse mingisugust uut narratiivi, mis peaks meid rahvana ühendama ja edasi viima, saamata aru – kui kasutada Jaan-Eik Tulve sõnu –, „kuivõrd tühi on see kott, mida iga hinna eest püütakse püsti hoida.“

Paljud evangelikaalid arvavad, et katoliiklased usuvad heade tegude läbi õndsakssaamist või vähemalt on sellele ohtlikult lähedal. Üks peamisi põhjusi niisuguse arvamuse tekkeks on, et katoliiklased (ja õigeusklikud) räägivad sakramentide kaudu antavast armust. Nii kõnelevad katoliiklased Jumala vabast armust ja armust, mida jagatakse sakramentide kaudu. Kuidas saab vaba arm olla antud millegi kaudu ja siiski jääda vabaks? Kuidas saab Kristuse ohver, milles Ta maksis meie pattude eest üks kord ja alatiseks, rakenduda tulevikus füüsiliste aktide läbi ilma oma vaba armu olemust kaotamata?

© Meie Kirik