Lõike paavst Leo XIII apostlikust ringkirjast «Libertas, praestantissimum» (1888), mis käsitleb inimese vabadust ja selle kuritarvitamist liberalismi poolt.

Liberalism – mäss Jumala vastu, täielik omavoli

Kui vabaduse teemal diskuteerides mõistetaks selle all ainult õiguslikku ja kõlbelist vabadust, nii nagu see meie käsitlusest ning asjade olemusest endast järeldub, ei julgeks keegi Kirikule ette heita, nagu äärmiselt ebaõiglasel viisil juhtub, et see olevat üksikisikute ja riigi vabaduse vaenlane. Kuid järgides Luciferi, kes tõi kuuldavale oma jumalateotusliku «Keeldun teenimast!», taotlevad paljud vabaduse sildi all täielikku ja absurdset omavoli. Need on laialt levinud ja mõjuka suuna esindajad, keda nimetatakse sõna libertas (vabadus) järgi liberaalideks.

Liberaalide naturalism ja ratsionalism

Asjade olemuse kohaselt kujutavad liberalismi pooldajad endast moraali ja ühiskondliku elu vallas sedasama, kes filosoofia vallas on naturalistid või ratsionalistid, sest nad kohaldavad naturalistide põhimõtteid järjekindlalt kõlblusele ja praktilisele elule.

Juba terve ratsionalismi juhtideeks on inimese mõistuse ülimuslikkus, mis ütleb lahti kuulekuse kohustusest jumalikule igavikulisele mõistusele ning ennast autonoomseks (sui generis) pidades seab end omaenda kõrgeimaks printsiibiks, igasuguse tõe allikaks ja kohtunikuks. Samamoodi eitavad liberalismi järgijad igasugust jumalikku autoriteeti, kellele nad oma elutegevuses kuuletuma peaksid, väites, et igaüks on iseendale seaduseks. Selles sünnib filosoofiline eetika, mida nad nimetavad sõltumatuks eetikaks ning mis vabaduse näivuse sildi all pöörab inimese tahte kõrvale Jumalale seadustele kuuletumisest ning juhib inimese absoluutse omavoli teele.

Ülimaks seaduseks enamuse tahe

Mis sellest kõigest eeskätt ühiskonna jaoks tuleneb, pole raske ette näha. Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks. Nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks.

«Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest.»

Vastuolu terve mõistusega

Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus. Eitada igasugust sidet üksikinimese ja ühiskonna ning Jumala, kõigi asjade Looja ja kõrgeima Seadusandja vahel on täielikult loomuvastane, ning mitte ainult inimloomuse, vaid kõigi loodud asjade loomuse vastane. Kõik loodud asjad peavad seisma hädavajalikult olemuslikus sidemes oma esmapõhjusega, millest nad pärinevad. Ning üldiseks seaduseks kõigile loomustele on see, et nad saavutavad oma täiuslikkuse ainult siis, kui nad võtavad looduses sisse selle koha ja astme, mida loomulik kord nõuab. See tähendab ka seda, et alam peab alluma ülemale ja talle kuuletuma.

Kahjulikkus inimesele ja riigile

Peale selle on selline õpetus äärmiselt kahjulik nii inimeste eraelule kui ka riigile. Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud. Sellisel kõlblusõpetusel pole loomulikult mingit jõudu tormakate kirgede tagasitõrjumiseks ja rahustamiseks ning tee eluviiside igakülgsele rikutusele on iseenesest valla. Mis puutub avalikku ellu, siis lahutab riigivõim end oma autoriteedi tõelisest ning loomulikust allikast, millel rajanes kogu tema vägi ühishüve teostamiseks. Seadus, mis määrab, mida teha ja midagi vältida, on jäetud üha arvukama enamuse tujude hoolde, mis tähendab türanniale tee sillutamist. Kui eitatakse Jumala kõikehaaravat valitsemist inimeste ja inimühiskondade üle, siis järeldub sellest, et pole olemas ka mingisugust avalikku religiooni ning kõik religioossed küsimused jäetakse ülimasse hooletusse. Toetudes väidetavale suveräänsusele, kalduvad rahvamassid kergesti rahutustele ja mässule. Kui kaob kohusetunne ja südametunnistus, jääb masside ohjas hoidmiseks ainult vägivald. Paljas vägivald üksi aga pole võimeline rahva kirgi tagasi hoidma. Seda tõestab igapäevane võitlus sotsialistide ja teiste mässuliste rühmade vastu, mis juba ammu plaanitsevad ühiskonda kuni tema vundamendini hävitada.

«Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud.»

Kes asja eelarvamusteta kaalub, hinnaku ja otsustagu, kas sellised õpetused toetuvad ja soodustavad tõelist ja inimväärset vabadust vi lükkavad selle pigem täielikult ümber ja hävitavad.

Loomuseadus ja ilmutatud seadus

On kindel, et mitte kõik liberalismi pooldajad ei jaga neid vaateid, kuna need on iseeneses niivõrd ennekuulmatud ja hirmuäratavad ja ilmselgelt valed ning põhjuseks suurimale kurjale. Tõe jõu poolt sunnituna ei häbene paljud neist tunnistada, tehes seda isegi avalikult, et see vabadus, mis tõe ja õigluse põlgamise tõttu järjekindlalt üha mõõdutundetumaks muutub, on vale vabadus, mis mandub lõpuks omavolisse. Seepärast peab vabadus seisma terve mõistuse juhtimise all ning sellest tuleneva hädavajaliku järeldusena alluma loomuõigusele ning igavesele õigusele. Seal aga arvavad nad, et neil on õigus peatuda: nad eitavad, et vaba inimene peab alluma ka sellistele seadustusele, mis Jumal on inimesele seadnud teisel, loomulikku mõistust ületaval viisil.

Kuid just seeläbi satuvad nad vastuolu iseendaga. Sest kui me (nagu nad ise seda tunnistavad ja midagi keegi õigusega eitada ei saa) peame alluma Jumalale, kõrgeimale seadusandjale – kuna inimene on täielikult Jumalast sõltuv ning püüdleb Jumala poole –, siis järeldub sellest, et keegi ei saa Tema seadusandlikule autoriteedile teha selle määra ja ulatuse kohta ettekirjutusi, ilma et sattutaks opositsiooni kuulekusega, mis me Talle võlgneme. Kui inimese mõistus omistab ülbelt endale õiguse ise määratleda, millised ja kui suured on Jumala õigused ning tema ülesanded, siis on tema aukartus Jumala käskude ees ainult näilik ja mitte tõeline, ning Jumala autoriteedi ja Ettehoolduse asemele astub inimese omavoli.

Seepärast tuleb igavene seadus vankumatu aukartusega tunnistada universaalseks elureegliks ning sellest tulenevalt ka kõik teised seadused, mis Jumal oma lõpmatus tarkuses ja väes on inimestele ükskõik millisel Tema poolt valitud viisil andnud ja mida me selgete ning igasugust kahtlust välistavate märkide kaudu ära tunda võime. See kehtib seda enam, et neil on sama päritolu ja sama autor kui igavesel seadusel ning et sedalaadi seadused on täielikus kooskõlas mõistusega ja täiustavad loomuseadust. Sellised seadused sisalavad nimelt Jumala enda otseselt antud õpetusi – Tema juhatab ja juhib ju meie vaimu ja tahet, et need ei eksiks. Jäägu siis pühalt ja rikkumatult ühendatuks see, mida lahutada ei saa ega tohi, ning et me kõigis asjades – vastavalt sellele, mida käsib meie loomulik mõistus – oleks Jumalale kõiges ennastohverdavalt kuulekad.

[Kokkuvõtteks]

Võtame nüüd selguse mõttes kogu jutu ja sellest tulenevad järeldused olemuslikes punktides lühidalt kokku. Aluspõhimõtteks on see, et iga inimene on ülimalt reaalselt ning pidevalt täielikult Jumala võimuses. Seepärast on inimese selline vabadus, mis ei oleks sõltumatu Jumalast ja poleks allutatud Tema tahtele, täiesti mõeldamatu. Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus.

Osundatud väljaandest: Libertas, praestantissimum. Paavst Leo XIII apostlik ringkiri inimese vabadusest, selle kasutamisest Jumala tahte kohaselt ning kuritarvitamisest liberalismi poolt, 20. juulil 1888. Kiriku õpetusameti dokumendid. Tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Kirjastus Maarjaläte, A.D. 2008.

12. septembril 1683 peatasid katoliiklaste väed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel moslemite pealetungi Euroopale, purustades Viini all mitu kuud linna piiranud ja selle alistamise veerel seisnud türklaste väed.

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjeldas 2007. aastal seda kristliku Euroopa jaoks üht kõige olulisemat lahingut järgnevalt:

«Türklased võinuks linna arvatavasti võtta tormijooksuga, ent taas segas vahele idamaine rahu: milleks laastata ilusat ja rikast linna, kui ta nagunii küpse õunana sülle kukub, kui on õige aeg? Türklaste arvestus oleks peaaegu õigeks osutunud. Asi läks põnevaks nagu Hollywoodi märulis: türklased olid kaevanud käike, mis ulatusid linnamüüri alla, ja tekitanud müüri juba laia lõhe. Et terve armeega sisse marssida, olnuks vaja veel üht korralikku pauku. Miin pandi paika ja käigusuu suleti, kuid austerlased olid asjast aru saanud ja ise vastukäigu kaevanud. Nad jõudsid miinini peaaegu et viimasel sekundil ja tegid selle kahjutuks. […]

Seni, kuni türklased kaevasid, lõi linna lähedasel Kahlenbergil (e.k. lage mägi) lehvima Poola punavalge lipp. Sobieski oli kohal, ühes temaga terve koalitsiooniarmee: 30 000 poolakat, 18 500 austerlast ja 28 000 sakslast eri riikidest, kes olid järginud paavsti kutset minna ühiselt sõtta ühise vaenlase vastu. […] Algas grandioosne lahing, milles esialgu valasid verd jalaväelased. Õhtu lähenedes mõistis Sobieski, et käes on otsustav hetk, ja paiskas lahingusse neli ratsaväeüksust (üks austria-saksa, teised kolm poola), kokku 20 000 meest. Rünnaku teraviku moodustasid 3000 raskelt relvastatud tiivulist poola ulaani, kelle eesotsas tormas võitlusse Sobieski ise. Kahtlemata oli see ülev hetk, poola ilu ja uhkus kuubis. Seda nähes tungis Viini garnison välja ja ründas türklasi teiselt poolt. Kristlaste võit oli täielik.

Türklastest jäid maha tohutud kohvivarud ning hulgaliselt suuri trumme, triangleid ja taldrikuid. Eurooplased võtsid kõik tänulikult vastu. Viini rajati esimene kohvik. Poolakad olid päästnud Euroopa. Teist korda tegid nad seda 1920. aastal Visla ääres. See oli ajaloo pööripäev. Nüüdsest hakati türklasi Euroopast tasahaaval välja suruma.»

 

Paljude teiste seas on ka ajaloolane Miltiades Varvounis kirjutanud, et Viini lahing oli üks inimajaloo kõige dramaatilisematest ja otsustavamatest kokkupõrgetest ning see osutus kristliku lääne ja islami ligi tuhande-aastases võitluses pöördepunktiks.

«Tõtt-öelda algas sellest lahingust lääne taastumine, mis viis türklaste domineerimise lõpetamiseni Kagu-Euroopas. Teisisõnu oli tegu eepilise lahinguga, mis pani piiri üha laienevale ja kogu Euroopat ähvardavale islami pealetungile. Pärast seda ei ole sultani väed enam kunagi Euroopa väravaid ähvardanud.»

Tähelepanuväärselt palvetas Austria keiser Leopold I enne lahingut iga päev avalikult roosipärga. 15-päevase roosipärja-palvetsükli pidasid Roomas Võiduka Jumalaema kirikus karmeliidi mungad. Enne sõjakäigule asumist külastas Sobieski Jumalaema pühamut Częstochowas, et paluda seal Jumalaema abi. Ta kandis Roosipärga alati endaga kaasas ja palvetas seda iga päev. Lahingupäeva hommikul osales ta aga Pühal Missal ja teenis sellel ise ministrandina.

«Me tulime. Me nägime. Jumal võitis,» kirjutas kuningas Sobieski pärast lahingu võitmist paavst Innocentius XI-le. Aasta hiljem seadis paavst Rooma kalendrisse 12. septembril tähistamiseks sisse Neitsi Maarja Püha Nime püha, et mälestada sellega ajaloolist võitu ja anda au Pühimale Jumalaemale, kellelt võidu saavutamiseks eestkostet paluti.

Paljude ajaloolaste sõnul peetakse Jan III Sobieskit õigustatult kuningaks, kes päästis Euroopa moslemite ikke alla langemisest. Samuti peetakse teda üheks kõige suurejoonelisemaks kuningast väejuhuks Euroopa ajaloos – ta on läinud ajalukku nii oma erakordse vapruse, silmapaistvate militaarsete oskuste, tähelepanuväärsete kunstiliste annete kui ka sügava usu tõttu.

Artikkel ilmus esmalt Viini lahingu 335. aastapäeval (aastal 2018) portaalis Objektiiv.

Soome peapiiskop Tapio Luoma tunnistab, et surve muuta kiriku traditsioonilist, ametlikku arusaama abielust on tugev ja et see tuleb nii kiriku enda ridadest kui väljastpoolt. Luoma ise näeb kompromissi selles, et Soome kirik säilitab senise abielukäsituse, ent laseb soovijatel laulatada samasoolisi paare.

Ma ei tunne Soome olusid sedavõrd hästi, et hinnata, kui suur on kirikus toetus nn sooneutraalse abielu tunnustamisele. Minu mulje on, et see on viimase kümnendi jooksul tunduvalt kasvanud. Probleem on aga selles, et Jumala sõna on sama eile, täna ja igavesti. Jeesus rõhutab, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks ning seadnud elukestva abieluinstitutsiooni. Neid piiblikohti ei ole võimalik ära muuta.

Liberaalid ei lase end sellest häirida, vaid Piibli õpetuse ümbertõlgendamiseks lastakse käiku uued mõisted ja kontseptsioonid. Näiteks väidetakse, et Piibel ei kiida heaks diskrimineerimist ega halvustamist. Mõttekäigu loogika seisneb selles, et abielu pidamine mehe ja naise liiduks diskrimineerib samasoolisi paare ja on seega väär, sest diskrimineerimine on paha. Või et homoseksuaalse eluviisi nimetamine patuks pole muud kui ligimese halvustamine ja seega ise patt.

See on muidugi demagoogia, aga tänapäeva ideoloogilise diktatuuri õhkkonnas ei saa ka kirikus enam kasutada puhtteoloogilist argumenteerimist, sest süüdistus vähemuste diskrimineerimises või inimväärikuse alandamises sedavõrd tugeva kaaluga, et n-ö mõistlik inimene jääb lihtsalt vait. Muide, viis Soome piiskoppi olidki augustikuisel kirikukogul, kus arutati piiskoppide dokumenti abielu teemal, lihtsalt vait.

Tegelikult pole küsimus ainult ühe õpetusliku arusaama muutmises või ametliku õpetuse kõrval alternatiivse lähenemise võimaldamises. Inimesed, kes ütlevad lahti Piibli ühest ääretult selgest õpetusest, on hereetikud. Oma hereesiale eluõigust, tegelikult aga selle ainukehtivust nõueldes pööravad nad pea peale Kiriku usu.

Hereesia varjamiseks võib rääkida mida iganes – näiteks Piibli vastutustundlikust lugemisest või ühisest lugemisest, justkui Piibli paljukordne lugemine saaks viia mõttele, et see, mis seal selgesti kirjas on, ei tähendagi enam seda, kuidas seda kogu aeg on mõistetud. Osa kirikutegelasi ja teolooge siiski tunnistab, et tänapäeval on meie arusaamad muutunud ja me tõlgendame Piiblit teisiti.

Üks ametivend, kellega hiljuti sel teemal arutlesin, väljendas seisukohta, et tegemist on uue usuga, kuigi seda ei öelda välja. Taustal on see, et klassikalise kristluse ümbertõlgendajad ei usu enam põhilisi üldkristlikke õpetusi, näiteks seda, et Jeesus on tõeline Jumala Poeg, kes ilmutas Jumala tahet, vaid nad lähtuvad uutest, praeguse ajastu poolt dikteeritud eeldustest. Nad ei salga enamikke usutõdesid sõnades, küll aga tegudes.

Kui nii, siis on ketseritega kirikliku osaduse katkestamine vältimatu. Kui üks kirikuorganisatsioon aktsepteerib Jumala sõna ilmselget moonutamist, siis lakkab ta olemast Jeesus Kristuse kirik. Hereetilised piiskopid ja preestrid ei ole enam legitiimsed karjased, sest nad on end Jeesuse karjast välja arvanud. Nad levitavad ja kuulutavad teist õpetust, ehkki seda maskeeritakse piiblitsitaatide ja vagade fraasidega.

2009. aastal deklareeris Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeim organ: «Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Olles ise olnud seotud selle deklaratsiooni valmimisega ning samuti juhtinud kirikukogul seda menetlenud redaktsioonikomisjoni, võin öelda, et isegi selle suhteliselt leebe avalduse puhul oli tunda survet sõnastust pehmendada. Niisamuti on järgnevatel aastatel näha olnud, et sisuliselt on kirikukogu avaldusest mööda hiilitud. Mõeldakse ju nõnda: elu tahab elamist ja ega me ei saa siis lõpetada suhteid mõne olulise partnerkirikuga puhtalt sellepärast, et neil on mõnes asjas teistsugused usulised arusaamad. Kui ka edaspidi nii põhimõttekindel olla, siis oleme varsti osaduses ainult Läti ja Leedu luteri kirikuga.

Kuid hereesiaga on nii, et kui seda kohe ja otsustavalt välja ei lõika, antakse sellele võimalus levida ja mürgitada kogu organismi. Leebus ja loidus tähendavad seda, et haigus võtab maad ka meie seas. Sisuliselt tähendab soovimatus midagi ette võtta usu reetmist. Me ei saa teha õnnistusrikkalt jumalariigi tööd, teeseldes, et meil on hereetikutega sama usk.

Loomulikult võib veel mõnda aega teha nägu, et midagi pole juhtunud ja me lävime oma kaaskristlastega eriarvamustest hoolimata. Elevant on toas, aga meie rüüpame külalistega teed. Kui Soome kirik peaks oma abielukäsitust muutma või samasooliste paaride laulatamist ametlikult lubama, tuleb EELK-l siiski otsustada, kuidas sellele reageerida. Või reageerimata jätta.

Mäejutluses esitab Jeesus küsimuse: «Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?» Ja ta lisab: «Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.»

Kui me tõesti tahame sellest nakkusest pääseda, on meile jäänud ainult radikaalsed võtted.

Soome Rahvamisjoni päevade seminaril 6. juulil 2013 peetud ettekanne «Kristlasena ilmalikustunud ühiskonnas – väljakutse kristlikule inimesekäsitusele».

Kogudused müüvad kirikuhooneid! Eilse Iltalehti põhiartikkel rääkis arengust, mida oleme võinud viimastel aastatel näha teistes Euroopa riikides. Eelmisel aastal olin kutsutud kõnelejaks endise Konnunsuo vangla ruumide avamisel varjupaiga­taotlejate vastuvõtukeskusena. Sündmus oli minu jaoks eriti puudutav, sest elasin lapsepõlves selles külas ning pidulik sündmus korraldati minu endises lapsepõlve­kodus.

Muuseumiks muudetud vanglakirik oli muus osas samasugune, kantsel ja kirikupingid oma kohtadel ja ilusa värvkattega, aga altarilt oli kõrvaldatud rist. Äravõetud risti jälg oli pisut heledamana taustapinnal nähtav.

Mulle meenusid lapsepõlve jumalateenistused, kus vangid ja vanglapersonal kogunesid kuulama Jumala sõna. Muuseumiks muudetud kirikust kõrvaldatud rist viis mõtted varajase kristliku koguduse levikualadele, kus linnasiluetis domineerivad nüüd kirikutornide asemel minaretid – või need ateistlikud riigid, kus kirikud on muudetud ujulateks või teatriteks. Sarnane areng toimub praegu Euroopas ja Soomes, kus kirikute kasutatavus väheneb ning majandus­raskuste puhul pannakse kirikuhooned müüki.

Viimase kümnendi jooksul on soomlaste usk kristlikesse põhiõpetustesse dramaatiliselt vähenenud. Kiriku uurimis­keskuse uuringu kohaselt uskus 1999. aastal Jeesuse ülestõusmisse 69 protsenti soomlastest, 2011. aastal aga vaid 36 protsenti. Kui 1999. aastal uskus 77 protsenti soomlastest, et Jeesus on Jumala Poeg, siis 2011. aastal 41 protsenti. Kui väidet «Jeesus tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle» pidas 1999. aastal õigeks 60 protsenti soomlastest, siis kaks aastat tagasi oli neid 28 protsenti. Arvud annavad tunnistust, et meil tuleb üha enam liikuda vastuvoolu. Ehkki meie kirik on endiselt enamuskirik, ei kattu kristliku usu põhilised õpetused enam enamuse arusaamadega.

Kirikul ja kristlikel ühendustel on ühiskonna stabiilsusele, turvalisusele ja majandusele olnud palju suurem mõju, kui arvatakse. Lastekaitse, inimväärikuse ja inimõiguste austamine, samuti seadusandlus ja haridus on kindlalt rajatud ristiusuga toodud arusaamale inimesest. Ausus, töömoraal ja austus riigi vastu on eelduseks maksutulude kogumisele, mille abil peetakse ülal heaolu­ühiskonda. Püsivad perekonnad ja abielud ning vanemlik vastutus on eelduseks meie laste ja noorte arengule.

Elame praegu Soomes ja Euroopas ajajärgul, mil kasvab surve kristliku usu mõjust loobumiseks. Apostel Pauluse sõnad lõpuaja keerulistest aegadest Teises kirjas Timoteosele kirjeldavad tabavalt tänapäeva. Inimestel armastavad rohkem lõbu kui Jumalat, ehkki neil on jumalakartuse nägu (vrd 2Tm 3:1–5).

Naudingukultuur loob norme seksuaal­eetikale ja meelelahutus­maailmale ning hedonismi tipuks on narkosõltuvus, mis viimaks hävitab nii mõnegi noore elu. Naudingust on saanud meie aja üks populaarsemaid ebajumalaid, mille nimel ollakse valmis ohverdama isegi oma tervis ja elu. Ometigi ei loo naudingu seadmine kõrgeimaks väärtuseks ja elu mõtteks heaolu, vaid toob meie ühiskonda tohutult viletsust.

Hedonismi põhiline sõnum on see, et sul tuleb kuulata oma tundeid ning neid järgida. Hedonism on eriti hävituslik perekondadele ja abielule. Abielude olukorda kirjeldab asjaolu, et praegu sünnivad juba enam kui pooled esmasündinud lastest ja 40 protsenti kõigist lastest väljaspool abielu, peamiselt nn vabaabielus. Kui meie riigis sõlmitakse igal aastal 24 000 abielu, siis samal ajal lahutab 14 000 abielupaari.

Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus. Kasvanud on vajadus laste psühhiaatrilise ravi järele peamiselt depressiooni tõttu. Lastekodudesse ja kasuperedesse paigutamist vajavate laste hulk kasvab pidevalt. Parlamendi­komisjoni eksperdi hinnangu ei ohusta tänapäevase lapse heaolu mitte niivõrd vanemate tööeluga kaasnev, vaid vaba aja hedonistlikud valikud.

Lutheri teravad sõnad on tabavad ka meie aja kohta: «Mis kasu oleks sellest, kui me omaksime ja teeksime kõike muud ja oleksime otsekui pühakud, kui me jätaksime tegemata selle, mille pärast me peamiselt elame, nimelt hoole­kandmise noorsoo eest. Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.»

Väärtuste vaheline võitlus toimub suures osas keele abil, kui uue tähenduse andmisega kaaperdatakse mõisted, näiteks andes uue sisu armastusele, vabadusele või võrdsusele. Kas armastus on oma soovidest loobumine teise kasuks või oma soovide järgimine isegi siis, kui see tähendaks abikaasa hülgamist?

Kristliku inimesekäsituse alus on leitav Piibli esimestelt lehekülgedelt. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, mis tähendab iga inimese ainulaadset ja puutumatut inimväärikust ja õigust elule. Sellele rajaneb ka inimese elu eriline väärtuslikkus, elu pühadus keset muud loodut. Teiseks lõi Jumal inimese meheks ja naiseks ning rajas abielu, mis annab aluse tsivilisatsioonile, ühiskonna jätkuvusele ja uuenemisele. Kolmandaks räägib loomislugu armetust tegelikkusest, pattulangemisest, mis on Piibli inimesekäsituse olemuslik osa. Elame ajal, mil kahtluse alla on seatud kõik need kristliku inimesekäsituse lähtepunktid, inimelu eriline väärtus ja pühadus, abielu mehe ja naise vahelise liiduna ning patu tegelikkus inimese elus. Loomisloos väljenduv arusaam inimesest ulatub läbi kogu Piibli ning avaneb risti sõnumis. Jumal andis oma Poja meie eest surma ristil selle pärast, et me oleme jumalanäolistena Tema silmis väärtuslikud ning selle pärast, et me oleme patused.

Pärast meie noorima, viienda lapse sündi, kui olime uut pereliiget kogu perega imetlenud, küsis meie paariaastane tütar, kas meie pere võiks järgmiseks sünnitada kassi. Vastasin, et kahjuks ei ole see emal võimalik; siis aga küsis laps, kas isa võiks sünnitada kassi.

Tüdruk ei ole ilmselt ainuke, kelle jaoks arusaam inimesest on ebaselge. Piibli kirjelduse kohaselt sündinud inimene juhuslikult, vaid Jumal on ta loonud. Keset muud loodut on just inimene loodud Jumala ikooniks, ainulaadselt väärtuslikuks ning sellepärast on inimese elu püha.

Elu väärtuslikkust ja ühtlasi õigust elule vaidlustatakse kõige sagedamini siis, kui inimene on kõige nõrgem, elu alguses ja lõpus.

Abort on Soomes mahavaikitud tabuteema, otsekui Pandora laegas, mille avamise tagajärgi kardetakse. Ometigi puudutab see palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Pärast abordiseaduse jõustumist on tehtud enam kui pool miljonit aborti. Praegu katkestatakse 10 000 rasedust aastas ehk enam kui 30 iga päev. Meie hulgas on sadu tuhandeid naisi, kes on oma kehas kogenud aborti, sama palju isasid, kümneid tuhandeid abordis osalenud tervishoiu­töötajaid ning sadu seaduste loomise eest vastutavaid otsustajaid.

Aborditeemaga on seotud vastutuse veeretamine teistele, aga ka mahavaikitud lein ja süütunne. Üks 80-aastane naine, keda arstina vastu võtsin, rääkis südant­lõhestavalt, kuidas ta on üksi kandnud süükoormat ja selle raskeid tagajärgi juba noorpõlvest alates. Arstid ja õed teavad, mis abordi tegemisel toimub ja paljud neist teevad oma tööd vastuolus südametunnistusega.

Võrreldes loote sõeluuringute kulusid puudega inimeste ülalpidamis­kuludega mõõdetakse elu väärtust rahas. Leitud haigustele ei pakuta mitte tervendavat ravi, vaid juba alanud elu lõpetamist. Ehkki lootediagnostika puhul rõhutatakse pere oma valikuvabadust, antakse sõeluuringute korraldamisega sõnum, et  puudega inimesed ei ole meie keskele tingimusteta teretulnud.

Aborti lubavat seadust meie riigis ette valmistades esitati abordi toetuseks väite, et loode on lihtsalt pimesoole sarnane rakukogum naise ihus. Naisel peaks olema õigus otsustada oma keha üle.

Pärast viljastumist ei toimu inimese arengus ühtegi pöördelist sündmust, milles võiks tuvastada, et loode on saanud inimeseks. Esimesed märgid arenevast kesknärvi­süsteemist ilmnevad juba kolmandal elunädalal ning nädal hiljem hakkab süda lööma, ehk siis juba ammu enne abordi viimast ajalist piiri. On leitud, et seitsme­nädalase loote kesknärvi­süsteem saadab elundkonnale impulsse. Kaheksandal elunädalal on registreeritud elektroentsefalogramm ehk aju elektriline aktiivsus.

Abordiealine laps ei ole tundetu rakukogum, vaid isik, kes suudab tunda valu. Loomakaitseseadus kaitseb tapetavat looma paremini, kui abordiseadus sündimata last. Looma veristades ei tohi sellele teha valu, aga abordiga põhjustatavast valust ei julgeta isegi rääkida.

Aborti kaitstakse väitega, et loode ei ole inimisik, ehkki ta on alates viljastumisest bioloogiliselt inimene. Isiku kriteeriumideks on seatud teadlikkus iseendast, võime tajuda tulevikku ja minevikku ning suhtlemisvõime. Need omadused kirjeldavad küll inimliigile omaseid jooni, kuid inimeseks olemise eeldustena on need meelevaldsed. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed ega ka arengupuudega või dementsed täiskasvanud.

Lääne-Euroopa riikides ei ole üksnes Soomes ja Rootsis tervishoiu­töötajatel seadusega tagatud õigust veendumuste tõttu keelduda abordi tegemisest või väljendada sellekohast seisukohta. On võimatu kaitsta südame­tunnistuse vabadust väitega, et nõnda raskendataks abortide tegemist. Nõnda pole see üheski teises riigis.

Euroopa Nõukogu nõudis 2010. aastal, et kõik liikmes­riigid peavad tagama südametunnistuse vabaduse võimaldades meditsiini­personalil keelduda abordi või eutanaasia tegemisest. Seda toetavad nii maailma kui Soome arstide liidud.

Küsimus elu algusest on oluline ka kristliku inimesekäsituse aspektist, kuna inimelu pühadus põhineb sellel, et iga inimene on loodud jumala­näoliseks. Jumala Poja inimlikkus ei alanud mitte Tema sündimisega Petlemma sõimes, vaid üheksa kuud varem viljastumisega Maarja üsas. Kui Jumal pidas väikest loodet piisavaks, et saada inimeseks, kuidas saame me siis vaidlustada sündimata lapse õigust elule?

Sifra ja Puua, kaks julget iisraellasest naist olid Moosese sündimise ajal Egiptuses ämmaemandad. Egiptuse kuningas tahtis neid kaasata oma plaani tappa kõik iisraeli poisslapsed. Ämma­emandad kartsid aga Jumalat ning jätsid ka poisid ellu.

Abordist ei pea vaikima, aga sellest rääkides vajatakse eelkõige surma piiri ületavat andeksandmise ja armu sõnumit. Kristlasel on seejuures eesõigus tunnistada julgelt käsu ja evangeeliumi sõnumit ning ühtlasi kaitsta jumala­näoliseks loodud elu.

Peaaegu 80 protsenti soomlastest on väljendanud oma toetust eutanaasia­seadusele. Kas meile pole veel piisavalt seletatud viiendat käsku? Eutanaasia ei tähenda kasutu ravi lõpetamist, vaid patsiendi elu lõpetamist näiteks mürgisüstiga.

Palliatiivne ravi on praegusel ajal rohkem arenenud kui iial varem. Valu ja ängistust suudetakse vaos hoida ning vajadusel võidakse kannatav patsient uinutada, panna magama. Surma ei saa vaadelda üksnes inimese isikliku valiku aspektist. Surm on palju rohkem ühiskondlik asi. Enesetapp puudutab valusalt kümnete, võibolla isegi sadade inimese elu. Sama puudutab eutanaasiat, mida kaitstakse väitega, et inimesel peaks olema õigus otsustada oma surmahetke üle.

Arstipraktikal kohtasin eakat inimest, kes halvatuna ja depressioonis olles küsis arstilt: «Mis kasu meist kulunud vanainimestest enam on? Me võiksime pigem surra.» Ta sai vastuse: «Te täidate ühiskonna kõige olulisemat ülesannet, sest te õpetate meile, mis on ligimesearmastus.» Sain sellest sõnumist aru. Meie hoolitsusest sõltuvad ligimesed saavad oma abitusega tõsta esile ühiskonna need väärtused, mis on meie edu võtmeks. Ühiskond, mis rajaneb ligimese­armastusele, inimväärikuse austamisele ja omavahelisele hoolitsusele, jääb püsima ka rasketel aegadel. Ka ajalugu näitab, et ühiskond, mis need väärtused kaotab, variseb kokku – mõelgem kasvõi natside valitsetud Saksamaale.

Eutanaasia seadustamisega antaks puudega ja haigetele inimestele sõnum, et nad ei ole väärtuslikud. Hollandis on üks oluline eutanaasia palumise põhjus mitte valu, vaid üksindus ja kartus olla sõltuv teistest inimestest. Soov surra sisaldab sageli küsimust: «Kas mind on veel kellelegi vaja?» Küsimust ei peaks vastama surmasüstiga, vaid hoolimise ja kvaliteetse terminaal­hooldusega.

Eutanaasia nõudmine on meie ajastu väärtuste muutumise vili. Pinnapealne naudingu­kultuur sunnib inimesi elu piiratuse eest põgenema surma. Kui elu mõte lähtub naudingute saamisest, siis haiguse või puude seatavad piirid hävitavad elu mõtte täielikult. Tänapäeva inimesel on raske tunnistada, et nõrkus ja kannatused kuuluvad ellu.

«Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.» Selle ütlusega väljendas kirjanik Dostojevski jumala­suhte ja moraali vahelist seost. Tõeline eetika, õige ja vale eristamine lähtub sellest, et inimene vastutab oma tegude eest kõrgema autoriteedi, Looja ees. Kui Jumalat ei ole, siis jääb inimene ise oma moraali mõõdu­puuks ja määrajaks. Eetika muutub suhteliseks ja olukorrast sõltuvaks. Kes saab siis viimselt öelda, et inimese elu lõpetamine on vale, mõelgem näiteks terrori­rünnakutele, etnilisele puhastusele või raseduse katkestamisele?

Selles mõtteviisiga lõpuni minnes ei ole inimesel iseenesest mingit erilist moraalset positsiooni ning liigi tõttu loomariigis ei ole tema elul mingit erilist väärtust. Inimese väärtus põhineb peamiselt sellel, kui kvaliteetne või arenenud tema elu on ja kui väärtuslik on ta teistele inimestele.

Loomaõiguslaste «piiblis», kogu maailmas bestsellerina müüdud austraallase Peter Singeri teoses «Loomade vabastamine» [Animal liberation – tlk] nenditakse: «On olemas loomi, kelle hing on mistahes kriteeriumi kohaselt väärtuslikum kui mõnede inimeste oma. Näiteks on šimpansil, koeral ja seal suurem teadlikkus iseendast kui raske arengupuudega lapsel või eriti seniilseks jäänud vanuril.» Samast mõttekäigust lähtuvalt leiab Singer õigustuse vastsündinud puudega laste tapmisele, raseduse katkestamisele ja eutanaasiale, vähem väärtuslikuks peetud inimelu lõpetamisele.

Inimese elu on püha ning see peab olema puutumatu, kuna Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Universumi Looja on iga inimese elule andnud tohutult suure väärtuse. Mitte keegi ei ole oma elu ära teeninud. Elu on kingitus. Üksnes Jumalal, elu andjal, on õigus see kink ära võtta.

Elu pühadus avab ristiusu sõnumi tuuma kõige sügavamalt. Kui inimese elu ei ole püha ja inimväärikus ei ole tingimusteta, oleks sõnum ristist mõttetu. Jumal ei andnud oma Poega, kõige kallimat surma juhusliku arengu tulemusena sündinud olendite pärast, vaid ainulaadselt väärtuslike, Jumala näo järgi loodud inimeste pärast.

Tänavu sügisel saab Soome parlament tõenäoliselt arutamiseks rahvaalgatuse nn võrdõiguslikust abielust. Sooneutraalse abielu­seaduse olulisim praktiline tagajärg oleks samasoolistele paaridele lapsendamise õiguse andmine. Elame tähelepanu­väärsel ajal, kui inimkonna ajaloo kõige loomulikumat asja, emadust ja isadust tuleb kaitsta, otsekui oleks see mingi usuliste äärmuslaste väljamõeldis.

Kui parlamendis arutleti üksikute naiste ja naispaaride õiguse üle kunstlikule viljastamisele, jäi mulle meelde selle pooldajate esitatud küsimus: «Miks peaks naise emadust määrama mehe kaudu?» Emaduse ja isaduse vaheline seos on iseenesest mõistetav, bioloogiline fakt inimkonna ajaloo algusest peale. Paljudes asjades võivad mees ja naine teineteisest rohkem või vähem sõltuda, aga paljunemisel on see sõltuvus sajaprotsendiline.

Mehe ja naise vahelisest abielust on saanud poliitiliselt ebakorrektne mõiste. Ometigi on sooline erinevus, mehelikkus ja naiselikkus kristliku inimesekäsituse olemuslik osa. Abielul on kristlikus inimesekäsituses ainulaadne tähendus, sest see on ainuke inimeste­­ vaheline liit, mis on rajatud loomises. Selles mõttes elab lääne postkristlik maailm võrreldes kristliku koguduse ajalooga murrangulisel ajal.

Osalesin äsjavalitud rahvaesindajana 1995. aastal organisatsiooni Seksuaalne Võrdõiguslikkus (SETA) korraldatud diskussioonil parlamendis. Ühenduse esindaja rääkis strateegiast, millega suudetakse sooliselt neutraalse abielu programm ühiskonnas samm-sammult kehtestada. Eesmärgiks on samasooliste paarisuhte ametlikult tunnustamiselt kunstliku viljastamise kaudu liikuda esmalt peresisese lapsendamise ja seejärel perevälise lapsendamiseni, pärast mida saab jõustada sooneutraalse abielu. Programm on teostunud vastavalt plaanile.

Iga sammu vältimatust põhjendatakse eelmisega. Ametliku partnerlusseaduse poolt hääletades rääkisid rahvaesindajad, et nad toetavad ettepanekut üksnes eeldusel, et see ei puuduta lapsi. Naispaaride kunstliku viljastamise õigust nõuti sellepärast, et meil on juba ametlikult tunnustatud paare, kes soovisid last. Peresisest lapsendamist peeti vältimatuks, kuna naispaarid võivad nüüd kunstliku viljastamise abil saada ühiselt lapse, kellel ei ole juriidilist isa.

Partnerlusseaduse, homolapsendamis­seaduse ja sooneutraalse abielu peamiseks eesmärgiks on mõjutada ühiskonna hoiakuid, et homoseksuaalset orientatsiooni tunnustataks heteroseksuaalse orientatsiooni kõrval võrdväärse seksuaalsuse teostamise viisina. Sellega püütakse kõrvaldada ühiskonna süüdistavad hoiakud ja homoseksuaalsusega kaasnev süütunne.

Kirik ei ole süüdi diskrimineerimises, kui ta söandab abieluväliste seksuaalsuhete kohta kasutada sõna patt. Seevastu on kirik süüdi homoseksuaalide diskrimineerimises, kui nad ei saa kuulda Jumala sõna kogu tõde, mis sisaldab nii seadust kui evangeeliumi. Jumal armastab homoseksuaalseid inimesi nõnda palju, et Ta tahab ka neid tõmmata oma Sõna kaudu osadusse Kristusega, et nad saaksid osa evangeeliumist. Ühtlasi peaks kogudustes olema rohkem ruumi ja armastust nende inimeste jaoks, keda rõhuvad homoseksuaalsed tunded või muu seksuaalne kõrvalekalle.

Arutelus on rõhutatud erinevust sotsiaalse ja bioloogilise soo (inglise k gender ja sex) – kogetud ja juriidilise soo vahel. Sisemist kogemust rõhutades on lahti öeldud bioloogilisest tegelikkusest.

Meie ajal on inimese sisemisest kogemusest saanud tegelikkuse mõõdupuu. Inimestel soovitatakse juhinduda oma sisemistest kogemustest, südame häälest. Õige ja vale vaheline piir tõmmatakse lähtuvalt subjektiivsest kogemusest. Inimese sisemine kogemus võiks olla õige ja vale vaheliseks eristajaks, kui meie inimesekäsitusest saaks välja jätta ühe keskse tõsiasja – pattulangemise.

Kristliku inimesekäsituse olemuslikuks osaks on see, et inimene on põhjani rikutud. Oleme väärtuslikud jumalanäolistena, aga oleme ka kurjad ja patused. See on kristliku inimesekäsituse turustamise suurim probleem. Inimene ei taha kuulda ega tunnistada, et ta on patune ja rikutud.

Mulle meenub mõne aasta tagune prostitutsiooni käsitlev paneelvestlus Helsingi Kallio linnaosa ühes kõrtsis. Olin kutsutud kohale ainsa prostitutsiooni vastasena. Vestlust juhtis meediast tuntud Wallu Valpio ning teised osalejad olid ühel või teisel viisil seadustatud prostitutsiooni toetajad. Kohal oli palju meedia esindajaid. Eelnevalt väljakuulutatud eriala professionaal, tänava­prostituut ei pääsenud õigeks ajaks vanglast ettenähtud puhkusele ning teda asendas kiirkorras kohale kutsutud kolleeg Iiris. Kallio tänavatel seksimisega paarkümmend aastat leiba teeninud Iiris lõi meid, paneliste, ja publiku pahviks. Ta ei hakanudki kaitsma prostituutide õigust pidada oma ametit, vaid rääkis, et on lõpetanud hooramise, mille kohta ta ütles, et see on läbinisti Jumala tahte vastane. Ta rääkis, et tuli hiljuti usule ning ütles: «Aga prostitutsioonist ei vabanenud ma mitte Moosese seaduse, vaid Jeesuse vere abil.»

Pisarsilmi rääkis Iiris, et ta kahetseb, et oli võrgutanud paljusid abielumehi ja pereisasid, ning võttis oma sõnumi kokku: «Ainuke õige koht seksi jaoks on abielu, millesse astutakse neitsina ja milles ollakse truud kuni surmani.»

Iirise sõnavõtt lõi paneeli korraldajate plaanid täiesti segamini. Saabus vaikus ning eestvedaja Wallu Valpio nentis, et selle peale ei jää muud üle, kui öelda «aamen». Õieti mitte keegi ei kaitsnud enam prostitutsiooni. Iirise sõnumina oli see kristliku abielu­eetika põhitees sada korda mõjuvam kui minu suus. Nimelt paljastas Iiris selle tõsiasja, et iga inimese südame­tunnistus tunnistab viimselt kristliku inimesekäsituse poolt. Ka need, kes ise kasutavad või müüvad seksiteenuseid, teavad sisimas, et nad teevad valesti, isegi kui nad vaigistavad oma südame­tunnistuse. Ning teisalt, alles ristilt avanevast evangeeliumist, armu sõnumist lähtudes võime ära tunda ja tunnistada oma patusust.

«Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21). Ristil toimunud õndsas vahetuses võttis Kristus enda vastutada kõik meie patud ja meie kurjuse ning nende karistuse – surma. Ühtlasi andis Ta meile oma patutuse, pühaduse ja õiguse, mille palgaks on igavene elu.

Sõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest on vägi, mis on kandnud kristlasi läbi sajandite, läbi raskuste ja tagakiusamise. Sõna ristist on motiveerinud paljusid minema kaugele, keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, et viia edasi evangeeliumi sõnumit. Sõna ristist on olnud nii armas, et paljud on seda tunnistades olnud valmis pigem surema, kui seda salgama. Kui kristlus muudetakse museaaliks nõnda, et rist kõrvaldatakse, siis ei ole tal enam tulevikku ulatuvat sõnumit. Apostel Pauluse sõnadega: «Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.»

Apostel Paulus kutsub Rm 12:2 üles: «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.» On hea uurida ja teadvustada, millised väärtused on mingil ajal vastuolus Jumala sõnaga, sest nii kerge on vooluga kaasa minna. Kristlikul kogudusel on tulnud kõikidel aegadel olla ühel või teisel viisil vastuolus ajastu vaimuga.

Ilmselt on meil kõigil olnud olukordi, kus oleme pidanud kaaluma, kas tegutseda vastupidiselt üldisele arvamusele või normile, rühma survele või mõnikord isegi seadusele, kui need on Jumala sõna vastased. Apostlite tegude raamatus räägitakse olukorrast, kus ametnikud keelasid apostlitel Jeesusest jutlustamise. Siis ütlesid apostel Paulus ja teised apostlid: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.» Nad jätkasid keelust hoolimata.

Martin Luther selgitas «Kodupostillis» Jeesuse õpetust sellest, et keisrile tuleb anda, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma: «Keiser ja maine võim on tõesti meie valitseja, kuid ta ei ole meie ainuke isand; meil on teinegi Isand, kes on suurem, nimelt Issand Jumal taevas. Kui siis üht neist isandatest tuleks vihastada, kui tuleb jätta kuuletumata kas Jumalale või siis keisrile, siis parem on, et keiser vihastub meie mittekuuletumise peale, kui et Jumal meie peale vihastab. Keisrina ei pea ma siin silmas mõnda konkreetset inimest, vaid üldiselt kõike maist võimu.» Nõnda väljendus Luther.

Õpetussõnade raamatus öeldakse: «Osta tõtt ja ära seda müü!» See räägib, et tõel on enamasti hind. Tõe järgimise, tunnistamise ja rääkimise eest tuleb sageli maksta. Inimesel on aga kiusatus tõde müüa, saada endale mingeid eeliseid järeleandmisega populaarsele eksiõpetusele või tõe moonutamisega. Aga Piibel julgustab: «Osta tõtt ja ära seda müü!»  

Martin Luther käsitles teemat «Usu tagajärg» tabavate sõnadega: «Kui usud, siis räägid. Kui räägid, siis pead sa kannatama. Sest usk, tunnistus ja rist kuuluvad kokku ja on õige kristlase saatus.»

Kui me seda õigust ei kasuta, siis jääb väljaütlemise ruum järjest kitsamaks. Mida rohkem me vaikime Piibli õpetustest tundlike aktuaalsete küsimuste kohta, seda tugevam on vastasseis. Kui lumetuisus ei ole suusarajal piisavalt suusatajaid, siis läheb lumehanges suusatamine raskeks. Vaja on eesliikujaid.

Hoiatades tessalooniklasi raskete aegade ja eksiõpetuste eest julgustas apostel Paulus (2Ts 2:15): «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.» Meie aeg kutsub meid üles juhinduma Jumala Sõnast, lasta selle käsul enda üle kohut mõista ning teisalt lasta selle võrratul evangeeliumil end vabastada. Eriti kutsutakse meid olema kindlad nendes Sõna kohtades, mis on vastuolus aja vaimuga.

Massiteabevahendites räägiti vanglaametnikust, kes oli unustanud rääkida vangile osaks saanud armuandmis­otsusest. Ametnik sai süüdistuse sellepärast, et vang pidi ettenähtust mõne päeva kauem kinni istuma, ehkki ta oli juba vabaks mõistetud. Kui palju olulisem ülesanne on igaühel, kes on Jeesuse oma, anda ühel või teisel viisil edasi sõnumit sellest, et patud on andeks antud, armuandmis­otsus on tehtud! Nii kaugel misjonimaades kui ka meie naabruses või töökohal elavad paljud inimesed süütunde vangistuses, ilma evangeeliumi vabaduseta ja igavese elu lootuseta.

Apostel Paulus kutsub meid kuulutama evangeeliumi sõna. Rääkides elust «keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast» (Fl 2:15–16) julgeb ta meid võrrelda lausa pimeduses säravate tähtedega. Kristlastena ei ole meil mingit valgust iseenesest, aga see, mis paistab pimeduses, on muutumatu Jumala Sõna valgus.

President Kyösti Kallio kutsus 1939. aasta jõulude raskel ajal soomlasi üles: «Meie esivanemad on sajandite jooksul nii hädas ja tagakiusus kui ka rahupäevadel ammendanud Piiblist elu, jõudu ja lohutust. Praegusel ajal vajab meie rahvas Jumala Sõna uueksloovat väge. Võtkem alandliku südameusuga vastu selle õnnistused. «Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.»»

Head sõbrad, see väljakutse on meile aktuaalne ka tänasel päeval. Soovin teile julgust ja tarkust anda edasi muutumatut sõnumit Jeesusest, kes mõjutab ja muudab nii üksikute inimeste kui tervete ühiskondade elu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Ilmunud esmalt väljaande Meie Kirik vanal võrgulehel, mis pole enam kättesaadav.

Päivi Räsänen (s 1959) on elukutselt arst, ettekande pidamise ajal oli ta Soome kristlike demokraatide erakonna esimees ja siseminister, praegu rahvasaadik.

Ladina keelest tõlkinud Enn Auksmann, toimetanud ja kommenteerinud Veiko Vihuri. AD MMXII

Saateks

Kristlik kirik on oma ajaloo vältel koostanud ja heaks kiitnud erinevaid usutunnistusi, mis esitavad kokkuvõtlikult ristiusu põhiõpetusi. Tuntumaid on Nikaia usutunnistus, mis pärineb 4. sajandist. See usutunnistus on ühine nii ida kui lääne kirikule. Läänes on üldiselt tarvitusel Apostlik usutunnistus, mida kasutati algselt Rooma kirikus ristimistalitusel. Õhtumaal on sündinud ka kirikuisa Athanasiusele omistatud usutunnistus. Luterlikud kirikud on omaks võtnud kõik kolm nimetatut.

16. sajandi reformatsiooni käigus tekkis vajadus kristliku õpetuse põhiseisukohti taas kord selgitada ja esitada. Wittenbergi ülikooli pühakirja doktori Martin Lutheri (1483–1546) ülesastumisele järgnenud aastatel püüti teoloogilisi vaidlusküsimusi mitmesuguste kirjutiste näol kokku võtta. Selle tingisid ühelt poolt süüdistused Lutheri ja tema mõttekaaslaste aadressil, nagu õpetaksid nad mingisugust uut usku, teisalt aga vajadus tõrjuda radikaalsemaid vaateid. Nii näiteks sündisid Schwabachi (1529) ja Torgau artiklid (1530), mis said hiljem aluseks Augsburgi usutunnistusele.

1530. aastal andis Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558, valitses 1519–1556) teada soovist käsitleda vaidlusaluseid usuküsimusi riigipäeval Augsburgis. Kuna kiriku- ja riigivande all olev Luther ei saanud riigipäeval osaleda, langes keisrile esitatava usutunnistuse koostamise ülesanne Wittenbergi ülikooli professorile Philipp Melanchthonile (1497–1560). Dokument, mis sai tuntuks kui Augsburgi usutunnistus (ladina k Confessio Augustana), esitati Saksa-Rooma keisririigi seitsme maaisanda ja kahe vabalinna poolt keisrile 25. juunil 1530.

Augsburgi usutunnistus pandi kirja nii ladina kui saksa keeles. Mõlemad versioonid on võrdselt kehtivad, kuigi tekste võrreldes ilmneb mõningane lahknevus sõnastuses. Usutunnistus jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas, mis kannab pealkirja «Peamised usuartiklid» (Articuli fidei praecipui, artiklid 1–21), käsitletakse ristiusu põhiõpetusi: Jumalast, pärispatust, Kristusest, õigeksmõistmisest, kuulutusametist, kirikust, sakramentidest jne. Siin tuleb selgesti esile taotlus näidata, et esitatud õpetus on kooskõlas Pühakirja ning apostliku, katoolse (üldkristliku) usuga (vt esimese osa lõpusõnu). Teises osas, mida nimetatakse «Vaidlusalused artiklid, kus käsitletakse väärkasutusi, mis on ära muudetud» (artiklid 22–28), on juttu armulaua jagamise viisist, preestrite abielust, missast, pihist, paastumiskommetest, kloostritõotustest ja piiskoppide võimust.

Kuigi 1530. aastal pidasid Confessio Augustana esitajad oma usutunnistust kogu kiriku usutunnistuseks, sai sellest siiski vaid luterlaste tähtsaim konfessionaalne dokument. Nüüdisaegse kristlaste ühtsust taotleva liikumise raames on püütud Augsburgi usutunnistusele suuremat oikumeenilist kaalu anda, seda enam, et juba selle eessõnas väljendatakse lootust, «et kummagi poole arvamuseavaldusi ja soove käsitletaks armastuses ja heatahtlikkuses ja et lahkmeelest jõutaks ühe ühise ja ainsa tõelise usuni, sest me kõik oleme ja võitleme ühe Kristuse all ja peame Kristust tunnistama.» Näiteks 1976. aastal avaldas Müncheni peapiiskop ja kardinal Joseph Ratzinger (paavst Benedictus XVI) arvamust, et Augsburgi usutunnistus võiks leida katoliku kiriku poolt tunnustamist.

Seoses Augsburgi usutunnistuse 450. aastapäevaga ilmunud roomakatoliku kiriku ja Luterliku Maailmaliidu ühiskomisjoni avalduses (1980) tõdetakse: «Viimaste aastate dialoog ja sellest välja kasvanud ühine teoloogiline arusaam, samuti tõelise osaduse õhkkond on viinud meid tagasi Augsburgi ja Augsburgi usutunnistuse juurde. See usutunnistus on nimelt oma sisult ja ülesehituselt aluseks ja baastekstiks teistele luterlikele usutunnistuskirjadele, väljendades reformatsiooni oikumeenilist sihti ja katoolset pürgimust selgemini kui ükski teine usutunnistus.»  

Augsburgi usutunnistuse terviktekst ilmus eesti keeles esimest korda aastal 1830 seoses selle kolmesajanda aastapäevaga. Järgmine väljaanne ilmus 1891 ja seejärel Harald Põllu toimetatuna 1930. aastal. Neljas väljaanne anti peapiiskop Konrad Veemi tõlkena välja Stockholmis 1980. aastal.

Käesolevaga avaldame Augsburgi usutunnistuse esimese, kristliku kiriku olulisi usuartikleid käsitleva osa uue, ladina keelest tehtud tõlke. Joonealused selgitavad märkused on lisanud käesoleva väljaande toimetaja. Kuna luterlike usutunnistuskirjade kogu (Liber concordiae) tervikväljaanne ei ole eesti keeles seni [s.t 2012. aastal] veel ilmunud, on sellesse kuuluvaid kirjutisi allmärkustes tsiteeritud erinevate, nii trükis avaldatud kui käsikirjaliste tõlgete järgi.

Aidaku käesolev väljaanne kaasa ristiusu põhiliste usuartiklite tundmaõppimisele või kord õpitu meeldetuletamisele. Samuti tasub loetu üle järele mõtelda Pühakirja ja ristikiriku õpetusliku traditsiooni valgusel. Saateks sobib osundada Martin Lutheri sõnu Suure Katekismuse sissejuhatusest: «Seepärast palun ma veel kord kõiki kristlasi, eriti aga õpetajaid ja kuulutajaid, et nad ei suvatseks liiga varakult olla doktorid ega arvata, nagu teaksid nad juba kõike.»

Verbum Domini manet in aeternum.
Jumala sõna püsib igavesti. Js 40:8

 

 

AUGSBURGI USUTUNNISTUS
Esimene osa: Peamised usuartiklid

I artikkel. JUMALAST

Kirikud õpetavad meie juures suure üksmeelega, et Nikaia kirikukogu otsus jumaliku olemuse ühtsusest ja kolmest isikust on tõene ja seda tuleb ilma ühegi kahtluseta uskuda. Ilmselgelt on üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on Jumal – igavene, kehatu, osadeta, piiramatu väe, tarkuse ja headusega –, kõigi asjade, nähtava ja nähtamatu Looja ja Hoidja. Ja siiski on kolm isikut ühe ja sama olemuse ning väega, ühtviisi igavesed: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Mõistet isik kasutavad nad samas tähenduses, nagu on kasutanud selles asjas kirikuisad, tähistades mitte osa või omadust kelleski teises, vaid kedagi, kes on iseseisvalt olemas.

Nad taunivad kõiki selle artikli vastu tõusnud hereesiaid, nagu manilased, kes väidavad, et on kaks algpõhjust, hea ja halb, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, muhameedlased ja kõik nende sarnased. Nad taunivad ka samosateene, vanu ja uusi, kes väidavad, et on ainult üks isik, ning targutavad kavalalt ja jumalakartmatult Sõna ja Püha Vaimu kohta, et need ei ole eraldi isikud, vaid et Sõna tähistab kõneldud sõna ja Vaim liikumapanevat jõudu asjades.^[1]

II artikkel. PÄRISPATUST

Samuti nad õpetavad, et pärast Aadama langemist on kõik loomulikul viisil saadud inimesed sündinud koos patuga, see tähendab ilma jumalakartuseta, ilma usalduseta Jumala suhtes ja [kurja] himuga. See algne tõbi või rikutus on tõesti patt, mis nüüd neid hukka mõistab ja toob igavese surma neile, kes ei ole uuesti sündinud ristimise ja Püha Vaimu läbi.

Nad taunivad pelagiaane^[2] ja teisi, kes eitavad, et algne rikutus on patt, ning Kristuse teenete ja heategude au kahandades seletavad, et inimene võib saada Jumala ees õigeks omaenda jõupingutuste abil.

III artikkel. JUMALA POJAST

Samamoodi nad õpetavad, et Sõna, see on Jumala Poeg, võttis õndsa neitsi Maarja üsas omaks inimloomuse, nii et kaks loomust, jumalik ja inimlik, on ühes isikus lahutamatult ühendatud: üks Kristus, tõeliselt Jumal ja tõeliselt inimene, sündinud neitsi Maarjast, tõeliselt kannatanud, risti löödud, surnud ja maetud, et lepitada meid Isaga, olles ohvriks mitte üksnes pärispatu, vaid ka kõikide inimeste tehtud pattude eest.

Ta on ka läinud alla surmavalda ja tõeliselt üles tõusnud kolmandal päeval, seejärel läinud üles taevasse, et istuda Isa paremale käele ning käskida ja valitseda igavesti kõiki looduid, pühitsedes neid, kes Temasse usuvad, saates nende südamesse Püha Vaimu, kes neid juhib, trööstib ja elustab ning kaitseb kuradi ja patu väe vastu. Seesama Kristus tuleb avalikult tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle jne Apostliku usutunnistuse kohaselt.

IV artikkel. ÕIGEKSMÕISTMISEST

Samuti nad õpetavad, et inimesed ei saa olla Jumala ees õigeks mõistetud omaenda jõu, teenete või tegude läbi, vaid on muidu^[3] õigeks mõistetud Kristuse pärast usu kaudu, kui nad usuvad, et on armusse vastu võetud ja patud andeks saanud Kristuse pärast, kes hüvitas meie patud oma surmaga. Selle usu arvab Jumal enese ees õiguseks, Rm 3[:21–26] ja 4[:5].

V artikkel. KIRIKLIKUST TEENIMISAMETIST

Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet.^[4] Sest Sõna ja sakramentide kui instrumentide kaudu antakse Püha Vaim, kes toob esile usku, kus ja millal Jumal tahab, neis, kes kuulevad evangeeliumi, nimelt et Jumal mõistab mitte meie oma teenete järgi, vaid Kristuse pärast õigeks need, kes usuvad end olevat armusse vastu võetud Kristuse pärast.

Nad taunivad anabaptiste^[5] ja teisi, kes arvavad, et inimesed saavad Püha Vaimu ilma välise sõnata omaenda ettevalmistuste ja tegude läbi.

VI artikkel. UUEST KUULEKUSEST

Samuti nad õpetavad, et see usk peab tooma esile head vilja ning et häid tegusid, mida Jumal on käskinud, tuleb teha Jumala tahte pärast, mitte et me loodaksime väärida nende tegude läbi Jumala ees õigeksmõistmist. Sest pattude andeksandmisest ja õigeksmõistmisest saadakse osa usus, nagu tunnistab ka Kristuse sõna: «Kui te olete teinud selle kõik, öelge: «Me oleme kasutud sulased»» [Lk 17:10]. Sedasama õpetavad ka vanad kirikuisad. Ambrosius ju ütleb: «Nõnda on Jumala poolt seatud, et kes usub Kristusesse, on päästetud ilma tegudeta, võttes muidu, üksnes usust vastu pattude andeksandmise».^[6]

VII artikkel. KIRIKUST

Samuti nad õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente.

Ja kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab, kui ollakse ühel meelel evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas ega ole vajalik, et igal pool oleksid ühetaolised inimlikud traditsioonid või inimeste poolt seatud tavad või kombetalitused. Nagu ütleb Paulus [Ef 4:5–6]: «Üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa» jne.

VIII artikkel. MIS ON KIRIK?

Kuigi kirik peaks õieti olema pühade ja tõeliste usklike osadus, on siiski, kuna selles elus on nende hulka segatud palju silmakirjatsejaid ja jumalakartmatuid^[7], lubatud tarvitada sakramente, mida jagatakse jumalakartmatute [preestrite] kaudu, Kristuse ütlust mööda: «Kirjatundjad ja variserid istuvad Moosese toolil» jne [Mt 23:2]. Nii sakramendid kui Sõna on mõjusad Kristuse korralduse ja käsu tõttu, isegi kui neid jagatakse jumalakartmatute kaudu.

Nad taunivad donatiste ja nendetaolisi, kes eitavad, et kirikus on lubatav kasutada jumalakartmatute teenistust, ja arvavad, et jumalakartmatute teenistus on kasutu ja mõjutu.^[8]

IX artikkel. RISTIMISEST

Ristimisest nad õpetavad, et see on hädavajalik päästeks, kuna ristimise läbi pakutakse Jumala armu, ja et ristida tuleb ka lapsi, kes ristimise läbi Jumalale üle antuna võetakse vastu Jumala armusse.

Nad taunivad anabaptiste, kes lükkavad tagasi laste ristimise ja väidavad, et lapsed saavad päästetud ilma ristimiseta.

X artikkel. ISSANDA SÖÖMAAJAST

Issanda söömaajast nad õpetavad, et Kristuse ihu ja veri on tõeliselt kohal ja seda jagatakse neile, kes söövad Issanda söömaajal; ja nad lükkavad tagasi need, kes õpetavad teisiti.^[9]

XI artikkel. PIHIST

Pihist nad õpetavad, et eraviisiline pattudest lahtimõistmine tuleb kirikutes säilitada, kuigi pihil ei ole hädavajalik kõikide eksimuste loendamine.^[10] See on ju võimatu psalmi [19:12] kohaselt: «Eksimusi kes märkab?»

XII artikkel. MEELEPARANDUSEST

Meeleparandusest nad õpetavad, et pärast ristimist langenud võivad saada pattude andeksandmise igal ajal, kui nad pöörduvad^[11], ja et kirik peab andma absolutsiooni neile, kes pöörduvad meeleparandusele. Nimelt koosneb meeleparandus õieti nendest kahest osast: üks on kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi. Teine on usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust. Sellele peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili.

Nad taunivad anabaptiste, kes eitavad, et kord juba õigeks mõistetud võivad kaotada Püha Vaimu; samuti need, kes väidavad, et mõned võivad omandada siin elus sellise täiuslikkuse, et nad ei saa enam patustada.

Nad taunivad ka novatsiaane^[12], kes ei taha absolveerida langenuid, kes pärast ristimist pöörduvad meeleparandusele.

Nad lükkavad tagasi ka need, kes ei õpeta, et pattude andeksandmine saadakse usu läbi, vaid käsivad meil teenida arm välja omaenda hüvitustegude läbi.

XIII artikkel. SAKRAMENTIDE KASUTAMISEST

Sakramentide kasutamisest nad õpetavad, et sakramendid ei ole seatud, et nad oleksid vaid nähtavad märgid inimeste keskel, vaid oleksid pigem märgid ja tunnistused Jumala tahtest meie suhtes, mis on mõeldud selleks, et äratada ja kinnitada usku neis, kes neid kasutavad. Seega tuleb sakramente kasutada nii, et lisandub usk, mis usub tõotusi, mida sakramentide kaudu antakse ja pakutakse.

Nad taunivad seega neid, kes õpetavad, et sakramendid teevad õigeks ex opere operato ega õpeta, et sakramentide tarvitamisel on vajalik usk, mis usub, et patud on andeks antud.^[13]

XIV artikkel. KIRIKUKORRAST

Kirikukorrast nad õpetavad, et keegi ei tohi kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada muidu kui korrakohaselt kutsutuna.^[14]

XV artikkel. KIRIKLIKEST TAVADEST

Kiriklikest tavadest nad õpetavad, et tuleb säilitada need riitused, mida võib patustamata järgida ning mis on kasulikud rahule ja heale korrale kirikus, nagu teatud tähtpäevad, pühad ja selletaoline.

Selliste asjade puhul olgu inimesed siiski manitsetud, et ei koormataks südametunnistust, nagu oleks selline kultus hädavajalik õndsuseks.

Samuti olgu nad manitsetud, et inimlikult seatud traditsioonid Jumala lepitamiseks, armu pälvimiseks ja hüvituseks pattude eest on evangeeliumi ja usuõpetuse vastased, mistõttu tõotused ja traditsioonid toitude ja päevade osas jne, [mis on] seatud armu pälvimiseks ning hüvituseks pattude eest, on kasutud ja evangeeliumi vastased.^[15]

XVI artikkel. ÜHISKONDLIKEST ASJADEST

Ühiskondlikest asjadest nad õpetavad, et seaduslikud ühiskondlikud korraldused on Jumala head teod ja et kristlastel on lubatud pidada ühiskondlikku ametit, teostada kohtuvõimu, mõista keiserlike või muude kehtivate seaduste alusel õigust, määrata õiglasi karistusi, pidada õiglast sõda, teenida sõjaväes, sõlmida lepinguid, omada vara, anda ülemate poolt nõutud vannet, võtta naist, minna mehele.

Nad taunivad anabaptiste, kes keelavad kristlastele neid ühiskondlikke kohustusi.

Nad taunivad ka neid, kes ei näe evangeelset täiuslikkust^[16] mitte jumalakartuses ja usus, vaid ühiskondlike kohustuste hülgamises, kuna evangeelium õpetab igavest südameõigust, ometi mitte kaotades riiki ja elukorraldust, vaid nõuab suurel määral nende kui Jumala korralduste säilitamist ja niisuguste korralduste kaudu armastuse teostamist. Niisiis peavad kristlased kindlasti kuuletuma oma ülematele ja seadustele, kui need ainult ei käsi patustada; siis tuleb kuuletuda pigem Jumalale kui inimestele, Ap 5[:29].

XVII artikkel. KRISTUSE TAGASITULEKUST KOHTUMÕISTMISEKS

Samuti nad õpetavad, et Kristus ilmub maailma lõpul kohut mõistma ning äratab üles kõik surnud, annab vagadele ja äravalitutele igavese elu ning lakkamatud rõõmud, jumalatud inimesed aga ja kuradid Ta mõistab hukka ja neid piinatakse lõputult.

Nad taunivad anabaptiste, kes arvavad hukkamõistetud inimeste ja kuradite piinadele tulevat lõpu.^[17]

Nad taunivad ka teisi, kes külvavad praegu judaistlikke arvamusi, et vagad võtavad enne surnute ülestõusmist enda kätte maailma valitsemise, surudes kõikjal alla jumalatud.^[18]

XVIII artikkel. VABAST TAHTEST

Vabast tahtest nad õpetavad, et inimlik tahe omab mõningast vabadust avaliku õiguse teostamiseks ja mõistusele alluvates asjades valikute tegemiseks.^[19] Ent tal ei ole ilma Püha Vaimuta jõudu teostada Jumala õigust ehk vaimulikku õigust, kuna maine inimene ei võta vastu seda, mis on Jumala Vaimust [1Kr 2:14], kuid see [õigus] sünnib südametes, mis on Sõna läbi võtnud vastu Püha Vaimu.

Seda ütleb sama paljude sõnadega Augustinus Hypognosticoni^[20] III raamatus: «Me tunnistame kõikide inimeste vaba tahet, niivõrd kui nad omavad mõistuslikku kaalutlemisvõimet, mitte aga, et see oleks seejuures suuteline asju, mis puutuvad Jumalasse, kas ilma Jumalata alustama või vähemalt lõpule viima, vaid üksnes praeguse elu tegudes, niihästi heades kui ka kurjades. Headeks ma nimetan neid, mis võrsuvad heast loomusest, see on tahtmine töötada põllul, soov süüa ja juua, tahe omada sõpra, tahe riietuda, tahe ehitada maja, tahe võtta naist, pidada karja, osata eristada erinevaid häid asju, või mis kõik tulevad heaks praegusele elule. Kõik need asjad ei püsi ilma jumaliku juhtimiseta, vastupidi: need on ja nende olemine pärineb Temast ja Tema läbi. Kurjadeks ma nimetan aga selliseid [tegusid] nagu tahtmine austada ebajumalaid, tahtmine mõrvata jne.»

Nad taunivad pelagiaane ja teisi, kes õpetavad, et me suudame ilma Püha Vaimuta, üksnes loomulike jõududega armastada Jumalat üle kõige, samuti täita Jumala käske selles, mida need nõuavad.^[21] Sest kuigi loomus suudab muidugi teatud määral teha väliseid tegusid (ta suudab ju hoida käsi vargusest ja mõrvast), siiski ei suuda ta tuua esile sisemist pööret nagu jumalakartus, usaldus Jumala vastu, vooruslikkus, kannatlikkus jne.

XIX artikkel. PATU PÕHJUSEST

Patu põhjusest nad õpetavad, et kuigi Jumal loob ja hoiab loodut, on patu põhjuseks siiski kurjade, nimelt kuradi ja jumalakartmatute tahe, mis, Jumala poolt toetamata, pöördub ära Jumalast, nagu Kristus ütleb Jh 8 [:44]: «Kui ta räägib valet, siis ta räägib iseenesest.»

XX artikkel. HEADEST TEGUDEST

Meie omasid süüdistatakse ekslikult, et nad keelavad häid tegusid. Ometi nende kirjutised, mis nad on avaldanud Kümne käsu kohta, ja teised samasisulised [kirjutised] tunnistavad, et nad on kasulikult õpetanud kõikide eluviiside ja kohustuste kohta, millised eluviisid ja millised teod ükskõik millises kutsumuses on Jumalale meelepärased. Nendest asjadest on kõnemehed seni liiga vähe õpetanud, nii palju kui nad on [ka] nõudnud lapsikuid ja ebavajalikke tegusid nagu teatud päevad, teatavad paastumised, vennaskonnad, palverännakud, pühakutekultus, roosipärjad, munklus ja muu taoline.^[22] Nendest asjadest loobuvad meie vastasedki nüüd manitsetuina ega jutlusta neid kasutuid tegusid enam sama palju kui enne. Pealegi on nad hakanud mainima [ka] usku, mille osas oli varem hämmastav vaikus. Nad õpetavad, et me ei saa õigeks mitte ainult tegudest, vaid ühendavad usu ja teod ja ütlevad, et me saame õigeks usust ja tegudest. See õpetus on talutavam kui endine ja võib pakkuda rohkem lohutust kui nende vana õpetus.

Kuna nüüd õpetus usust, mis peab olema kirikus esikohal, on nii kaua olnud tundmatu, nagu kõik peavad möödapääsmatult tunnistama, et usuõiguse osas valitses kõnedes sügavaim vaikus ja kirikutes tegeldi ainult õpetusega tegudest, siis on meie omad õpetanud kogudusi usu osas nõnda:

Esiteks, et meie teod ei saa lepitada Jumalat või pälvida pattude andeksandmist ega armu ega õigeksmõistmist, vaid me saavutame selle ainult usu [läbi], uskudes, et oleme armusse vastu võetud Kristuse pärast, kes ainsana on seatud vahemeheks ja lepitajaks, et Isa lepitataks Tema läbi. Niisiis, kes loodab tegudega saavutada iseendale armu, põlgab ära Kristuse teene ja armu ning otsib ilma Kristuseta inimlikust jõust teed Jumala juurde, kuigi Kristus ütleb enda kohta: «Mina olen tee, tõde ja elu» [Jh 14:6].

Seda õpetust usust käsitleb kõikjal Paulus, Ef 2[:8–9]: «Armust olete päästetud usu läbi ja see ei ole teist [enestest], see on Jumala and, mitte tegudest» jne.

Ja et keegi ei ütleks pilkamisi meid olevat uue Pauluse tõlgenduse välja mõelnud, on kogu sellel asjal isade tunnistus. Sest Augustinus kaitseb paljudes teostes armu ja usuõigust tegude teenete vastu. Ja samamoodi õpetab Ambrosius [oma teoses] De vocatione gentium^[23] ja mujal. Nimelt nõnda ütleb De vocatione gentium: «Kristuse vere lunastus osutuks väheväärtuslikuks ja kaoks Jumala halastuse ülimuslikkus inimlike tegude suhtes, kui õigeksmõistmine, mis teostub armu läbi, sõltuks eelnevatest teenetest ega oleks kinkija and, vaid tegija tasu.»

Ent kuigi seda õpetust põlastatakse võhikute poolt, siiski kogevad vagad ja kartlikud südametunnistused, et see toob endaga kaasa väga suure lohutuse, kuna südametunnistustele ei ole võimalik anda tagasi rahu mitte mingisuguste tegude, vaid üksnes usu läbi, kui nad kindlalt usuvad, et neil on Kristuse pärast lepitatud Jumal, nii nagu Paulus õpetab Rm 5[:1]: «Usu läbi õigeks mõistetud, on meil rahu Jumala juures».^[24] Kogu see õpetus tuleb suunata selle ärahirmutatud südametunnistuse võitlusele ja seda ei ole võimalik ilma selle võitluseta mõista. Seepärast arvavad sellest asjast halvasti asjatundmatud ja harimatud inimesed, kes sonivad, et kristlik õigus ei ole midagi muud kui avalik ja filosoofiline õigus.

Varem vaevati südametunnistusi tegude õpetusega, nad ei kuulnud evangeeliumi lohutust. Mõned ajas südametunnistus kõrbesse, kloostritesse, lootes endale seal armu pälvivat mungaelu abil. Teised mõtlesid välja muid tegusid armu ärateenimiseks ja hüvituseks pattude eest. Seepärast oli väga vaja seda õpetust usust Kristusesse edasi anda ja uuendada, et arglikud südametunnistused ei jääks ilma lohutuseta, vaid oskaksid usus Kristusesse haarata kinni armust ja pattude andeksandmisest ja õigeksmõistmisest.

Ka olgu inimesed manitsetud, et sõna usk ei tähenda siin vaid ajaloo tundmist, nagu on jumalakartmatutel ja kuradil, vaid tähistab usku, mis ei usu üksnes ajalugu, vaid ka ajaloo toimet, nimelt seda olulist artiklit: pattude andeksandmist, kuna just nimelt Kristuse läbi me omame armu, õigust ja pattude andeksandmist.

Kes nüüd teab, et tal on Kristuse läbi armuline Isa, see tunneb tõeliselt Jumalat, teab enese olevat Tema poolt hoitud, hüüab Teda appi – ühesõnaga, ta ei ole ilma Jumalata nagu paganad. Sest kuradid ja jumalakartmatud ei suuda uskuda seda artiklit, pattude andeksandmist. Seepärast nad vihkavad Jumalat nagu vaenlast, ei hüüa Teda appi, ei oota Temalt midagi head. Ka Augustinus manitseb lugejaid sõna usk kohta sel viisil ja õpetab, et Pühakirjas mõistetakse sõna usk mitte teadmisena,^[25] mis on jumalakartmatutel, vaid usaldusena,^[26] mis trööstib ja tõstab üles kohutatud meeli.

Edasi õpetavad meie omad, et on vajalik teha häid tegusid, mitte et loodaksime nende läbi pälvida armu, vaid Jumala tahte pärast. Üksnes usus saavutatakse pattude andeksandmine ja arm. Ja kuna usu läbi võetakse vastu Püha Vaim, siis saavad südamed uueks ja omandavad uue meelsuse,^[27] et olla võimelised tooma esile häid tegusid. Sest nõnda ütleb Ambrosius: «Usk on hea tahte ja õigete tegude sünnitaja».^[28] Sest inimlikud jõud on ilma Püha Vaimuta täis jumalakartmatuid kirgi ja on liiga nõrgad, et nad suudaksid tuua esile häid tegusid Jumala ees. Seejuures on nad kuradi meelevallas, kes õhutab inimesi mitmesugustele pattudele, jumalavallatutele mõtetele, ilmsetele roimadele, nagu on näha filosoofide puhul, kes, kuigi nad ise üritasid elada kõlbeliselt, ei suutnud seda siiski teha, vaid olid rüvetatud paljude ilmsete roimadega. Nii suur on inimese nõtrus, kui ta on ilma usuta ja ilma Püha Vaimuta ning ta juhib ennast ainult inimlike jõududega.

Siit on kergesti nähtav, et seda õpetust ei saa süüdistada, et ta keelab häid tegusid, vaid seda tuleb palju enam kiita, kuna ta näitab, mismoodi me võime teha häid tegusid. Sest ilma usuta ei suuda inimloomus mingil viisil teha esimese või teise käsu tegusid.^[29] Ilma usuta ei hüüa ta appi Jumalat, ei oota Jumalalt midagi, ei talu risti, vaid otsib inimlikku abi, loodab inimlikule abile. Niimoodi valitsevad südames kõiksugused ihad ja inimlikud kaalutlused, kui sealt puudub usk ja usaldus Jumala suhtes. Seepärast on ka Kristus ütelnud: «Ilma minuta ei suuda te midagi teha», Jh 15 [:5]. Ja kirik laulab: «Ilma sinu tahteta ei ole inimeses midagi, ei ole midagi rikkumatut».^[30]

XXI artikkel. PÜHAKUTE AUSTAMISEST

Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele, nagu keiser võib jäljendada Taaveti eeskuju sõda pidades türklaste välja tõrjumiseks isamaalt.^[31] Sest mõlemad on kuningad. Ent Pühakiri ei õpeta pühakuid appi kutsuma või paluma pühakute abi, kuna ainult Kristus on meile seatud vahendajaks, lepitajaks, ülempreestriks^[32] ja eestkostjaks. Teda tuleb appi hüüda ja Ta on lubanud, et Ta võtab kuulda meie palveid, ja seda austust hindab Ta kõige enam, nimelt et Teda hüütaks appi kõigis vaevades. 1Jh 2[:1]: «Kui keegi patustab, on meil eestkostja Jumala juures» jne.

ESIMESE OSA LÕPUSÕNAD
See on enam-vähem meie õpetuse kokkuvõte, milles, nagu võib näha, ei ole midagi, mis ei oleks kooskõlas Pühakirja või katoolse kirikuga või Rooma kirikuga, niivõrd kui on teada kirjameestelt.^[33] Kuna see aga nõnda on, otsustavad ülekohtuselt need, kes väidavad meie omad olevat hereetikud. Siiski on olemas lahkarvamus teatud kuritarvituste osas, mis on ilma õiguspärase autoriteedita kirikusse tunginud. Ja kui siin oleks ka erinevusi isegi neis asjus, siis ometi oleks siin kohane piiskoppide leebus, et nad meie omasid salliksid usutunnistuse pärast, mille me oleme nüüdsama üksikasjalikult esitanud, kuna isegi kaanonid ei ole nii karmid, et nõuaksid, et kõikjal olgu sama riitus, ega ole ka kunagi kõikide kirikute riitused olnud ühesugused. Kuigi meie juures peetakse suuremas osas hoolikalt kinni vanadest riitustest.^[34] Igatahes on need valed laimujutud, et kõik tseremooniad, kõik vanad korraldused on meie kirikutes kõrvaldatud. On ju tõepoolest olnud üldine kaebus, et tavapäraste riitustega on seotud teatud kuritarvitusi. Kuna neid ei saa hea südametunnistusega heaks kiita, on neid mõningal määral parandatud.^[35]

 

[1] Augsburgi usutunnistuse esitajad soovivad I artiklis rõhutada, et nad mõistavad kooskõlas Nikaia üleilmse kirikukogu (325 pKr) ja üldise kirikuga hukka mitmesugused kolmainsust eitavad usuliikumised ja valeõpetused, millele panid aluse nii pärslane Mani (u 216–276), gnostik Valentinos (2. saj), preester Areios (250/256–336), piiskop Eunomios (surn u 393), islamiusu rajaja Muhamed (u 570–632) kui Antiookia piiskop Samosata Paulus (200–275). Ka 16. sajandil kerkis esile mitmesuguseid usuliikumisi, millest sooviti distantseeruda. Siin ja edaspidi toimetaja märkused.

[2] Munk Pelagius (u 354/360–420/440) eitas pärispattu ning rõhutas inimese tahtevabadust ja vagasid tegusid pääste omandamisel. Kirik mõistis Pelagiuse vaated hereetilistena hukka.

[3] Gratis – muidu, tasuta. Selle sõnaga osutatakse Jumala armu väljateenimatule iseloomule.

[4] Augsburgi usutunnistuse saksakeelses versioonis nimetatakse vaimulikku ametit kuulutus- ehk jutlustamisametiks (Predigtamt), ladinakeelses tekstis teenimisametiks (ministerium). Sõnad «on seatud» (ladina k institutum est) osutavad vaimuliku ameti seadmisele Jumala poolt (saksakeelses tekstis: «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti.») Vaimulike ordineerimist käsitleb artikkel XIV.

[5] Anabaptistide (kreekakeelsest sõnast anabaptizein) ehk taasristijate all mõeldakse 16. sajandi radikaalseid usuliikumisi ja rühmitusi, kes loobusid väikelaste ristimisest ning õpetasid, et inimene saab Püha Vaimu vahetult, ilma Sõna ja sakramentideta ning vaimuliku ameti vahenduseta.

[6] Milano piiskop püha Ambrosius (u 338–397) on üks ladina kirikuisadest. Esitatud tsitaat ei pärine siiski temalt, vaid ühest talle omistatud 4. sajandi kirjutisest – apostel Pauluse kirjade varaseimast ladinakeelsest kommentaarist.

[7] Originaalis kasutatakse sõna malus, mis tähendab õigupoolest «kuri, õel».

[8] VII ja VIII artikkel kuuluvad sisuliselt kokku, kuna mõlemas käsitletakse kirikut. VIII artiklis mainitud donatistid olid Kartaago piiskop Donatuse (surn u 355) pooldajad, kes ei tunnustanud kristlaste tagakiusamise ajal ärataganenud, ent hiljem kahetsenud vaimulikke. «Nendetaoliste» all mõeldakse teatud 16. sajandi usuliikumiste järgijaid, kes seadsid sakramentide ja vaimuliku ameti mõjuvuse sõltuvusse preestri usust ja kõlbelisusest.

[9] Selles artiklis rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi armulaual ja lükatakse tagasi protestantismi reformeeritud traditsioonile aluse pannud usupuhastajate nagu Andreas Bodenstein ehk Karlstadt (1486–1541) ja Ulrich Zwingli (1484–1531) teistsugune õpetus, et armulaud on vaid sümboolne mälestus­söömaaeg. Augsburgi usutunnistuse saksakeelne tekst rõhutab selgesti, et «armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal», sarnanedes sõnastuselt Lateraani IV kirikukogu (1215) otsusele. Melanchthon näitab ka Augsburgi usutunnistuse apoloogias, et õpetus Kristuse reaalsest kohalolekust on üldkristlik: «Ja me teame kindlalt, et mitte ainult Rooma kirik ei kinnita Kristuse ihulikku kohalolu, vaid samamoodi usub seda praegu ja on ammust ajast uskunud ka kreeka kirik. Sellest annab tunnistust nende missakaanon, milles preester selgesti palub, et leivast saaks muutumise läbi Kristuse ihu. Ka Vulgarius, mitte rumal kirjamees, nagu meile tundub, ütleb sõnaselgelt, et leib ei ole mitte ainult võrdpilt, vaid on tõepoolest lihaks muudetud. Ja Cyrillosel on pikk mõttearendus Johannese 15. peatüki kohta, milles ta õpetab, et Kristust jagatakse meile armulauas ihulikul kujul.»

[10] Teadaolevate pattude loendamist nõudis Lateraani IV kirikukogu (1215), määrates, et armulauale tohib minna ainult see, kes on erapihil preestri käest vastu võtnud pattudest lahtimõistmise ehk absolutsiooni.

[11] Luther rõhutab Väikeses Katekismuses igapäevase pattudest pöördumise ja meeleparanduse vajadust: «Vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.»

[12] Rooma presbüter ja vastupaavst Novatianus (u 200–258) ning tema järgijad eitasid, et inimene võib pärast ristimist andeks saada raskeid patte, isegi kui ta kahetseb.

[13] Ex opere operato – teo sooritamise tõttu; selle väljendiga peetakse silmas arusaama, et sakrament toimib ilma inimese usutagi. Luterlased nõustuvad, et sakrament on sakrament, sõltumata selle jagaja või vastuvõtja väärilisusest, kuna tegemist on Jumala seatud talitustega. Nad rõhutavad aga usu vajalikkust, et võtta vastu seda, mida sakrament pakub. Luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvas Konkordiavormelis (Solida declaratio, VII) selgitatakse lähemalt: «See ei ole meie usk, mis teeb sakramendist sakramendi, vaid ainult meie kõikvõimsa Jumala ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse Sõna ning seadmine, mis on kristlaste keskel alati kehtivad ja selleks ka jäävad, ning seda ei tee tühjaks ega kehtetuks jumalasulase väärilisus või vääritus ega vastuvõtja uskmatus; nagu ka evangeelium ei ole sellepärast veel vähem tõeline, et uskmatud kuulajad sellesse ei usu, ainult et see ei ole uskmatutele õndsuseks; ja nii on ka nendega, kes sakramenti vastu võtavad, usuvad nad või mitte – Kristuse sõnad, kui ta ütleb: «Võtke ja sööge, see on minu ihu», ei ole sellepärast veel vähem tõde, põhjuseks ei ole mitte meie usk, vaid tema kõikvõimsus.»

[14] Artikkel XIV käsitleb vaimulikku ametit, mitte kirikukorraldust laiemas mõttes. Korrakohase kutsumise (ladina k rite vocatus, saksa k ordentlicher Beruf) all peetakse silmas piiskopi või preestri õiguspärast ametisse kutsumist ja ordineerimist. Augsburgi usutunnistuse apoloogias väljendab Melanchthon luterlaste soovi säilitada kirikus kanooniline vaimulik amet, seda vaatamata tolleaegsete piiskoppide soovimatusele luterlikke vaimulikke ordineerida: «Me teame ju, et kirikliku korra sel kujul, nagu varasemate aegade kaanonid seda kirjeldavad, on kirikuisad koostanud headel ja kasulikel kaalutlustel. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest, kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest.»

[15] Küsimus ei ole heade ja kasulike kristlike tavade (kirikupühad, paastumine, vaimulik ühiselu jne) hülgamises. Näiteks Luther nimetab Väikeses Katekismuses paastumist enne armulauale tulekut «kauniks välispidiseks kombeks» ja see tava oli veel hiljaaegu ka Eesti luterlaste seas levinud. Vastuolu evangeeliumiga tekib siis, kui usutakse ja õpetatakse, et inimlikud usuharjutused, -kombed ja -talitused teenivad ära Jumala armu ning teevad inimese pühaks ja õndsaks üksnes nende sooritamise tõttu.

[16] Perfectio evangelica – mungaelu pidamise kohta kasutatud mõiste. Nimelt arvati või koguni õpetati, et kloostrielu võimaldab täiuslikumat kristlikku elu kui elu ühiskonnas ja perekonnas. Seevastu luterlased rõhutasid, et nii ühiskondlik kui perekondlik elukorraldus on Jumala seatud ja nad kritiseerisid selle hülgamist: «Kohtab arvukalt ka selliseid, kes on naise-lapsed ja isegi valitsusameti maha jätnud ja kloostrisse läinud. See on maailmast põgenemine, ütlevad nad ise, ja sellise elu otsimine, mis on Jumalale meelepärasem kui mis tahes muu eluviis. Aga nad ei mõista, et Jumalat tuleb teenida tema enda antud käskudes, ja mitte käskudes, mis on inimeste väljamõeldis. Iga eluviis, mille kohta on Jumala käsk, on hea ja täiuslik, see eluviis aga, mille kohta puudub Jumala käsk, on ohtlik.» Luterlaste kriitika kloostrielu aadressil lähtus ka teoloogilisest veendumustest, et «Kloostritõotustega on seotud palju jumalatuid seisukohti ja eksiarvamusi: et nad teevad õigeks ja Jumalale meelepäraseks, et nad on kristlik täiuslikkus, et nende läbi peetakse kinni nii evangeeliumi juhtnööridest kui ka käskudest, et neil on ülemääraseid tegusid, mida ei võlgneta Jumalale», vt Augsburgi usutunnistuse artiklit XXVII.

[17] Mõned anabaptistid ehk taasristijad nagu Hans Denck (1495–1527) ja Melchior Rinck (1494–pärast 1545) õpetasid, et Jumal päästab viimaks kõik inimesed. Õpetuse kuradi ja kurjade inimeste pääsemisest esitas juba mõjukas varakristlik teoloog Origenes (185–254), kelle vaated hiljem kirikukogudel tauniti.

[18] Niisugust lõpuaja «vagade» kuningriiki üritasid luua mõned radikaalsed anabaptistid 1534.–1535. aastal Münsteris. Kasuksepp Melchior Hoffmann (u 1495–1543), kes tegutses mõnda aega ka Tartus ja Tallinnas, jutlustas tuhandeaastase rahuriigi rajamist ja jumalatute hävitamist mõõgaga 1534. aastal. Ka radikaalne jutlustaja Thomas Müntzer (1488–1525) kutsus 1525. aastal Saksa talurahvasõja ajal üles hävitama jumalatuid.

[19] Kui keskaegsed teoloogid kaldusid pooleldi pelagiaanlikult rõhutama inimese ja Jumala tahte koostööd pääste küsimuses, siis Hippo piiskopi ja lääne mõjukaima kirikuisa püha Augustinuse (354–430) vaadetele toetuv Martin Luther väitis humanistliku õpetlase Rotterdami Erasmuse (1466–1536) vastu suunatud kirjutises «Orjastatud tahtest» (De servo arbitrio, 1525), et pattulangenud inimesel ei saa olla vahekorras Jumalaga tõeliselt vaba tahet.

[20] Augustinusele omistatud teos Hypomnesticon contra Pelagianos et Coelestinianos III, 4, 5 (MPL 45:1623).

[21] «…täita Jumala käske selles, mida need nõuavad» – skolastilised teoloogid, nt Duns Scotus (1265–1308) ja Gabriel Biel (u 1420–1495), eristasid Jumala käskude pidamist vormilises mõttes, s.t nendes nõutu kohaselt (quoad substantiam actuum), ning käsuandja tõelise tahte kohaselt (quoad intentionem praecipientis). Augsburgi usutunnistus lükkab tagasi mõlemad võimalused, väites, et inimene ei suuda oma jõust Jumala käske täita ei vormilises ega sisulises mõttes.

[22] Siin nimetatakse teatud kiriklikke praktikaid kasutuks selles mõttes, et inimene ei suuda oma tegudega ära teenida Jumala armu, kuid see ei tähenda, et kõik need oleksid ilmtingimata ebavajalikud, vt joonealust märkust XV artikli («Kiriklikud tavad») juures.

[23] Keskajal omistati teos De vocatione omnium gentium («Paganate kutsumisest») kirikuisa Ambrosiusele.

[24] Eestikeelne Piibel 1999: «Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi».

[25] Ladina k notitia.

[26] Ladina k fiducia.

[27] Ladina k affectus.

[28] Tsitaat Ambrosiusele omistatud teosest De vocatione omnium gentium I, 25 (MPL 51:676).

[29] Siin peetakse silmas kümne käsu kahte esimest käsku, mis käsitlevad inimese vahekorda Jumalaga. Need on Lutheri Väikese Katekismuse järgi: 1) «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval» ja 2) «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta».

[30] Tegemist on salmiga nelipüha sekventsist Veni Sancte Spritus, mis 1932. aasta katoliiklikus lauluraamatus on eesti keelde tõlgitud järgmiselt: «Sinu valitsuseta / inimeses muud ei saa / kui vaid paha olema!» (Sine tuo numine / nihil est in homine, / nihil est innoxium).

[31] Luterlased avaldavad siinkohal toetust Saksa-Rooma keisri (ladina k Caesar) Karl V tegevusele kristliku õhtumaa kaitsmisel islamiusuliste türklaste vastu. Sultan Suleiman I valitsusajal (1520–1566) jõudis Osmanite impeerium oma vägevuse haripunkti ning kujutas Euroopale tõsist ohtu: 1521. aastal vallutati Belgrad, 1526. aastal kaotas oma sõltumatuse Ungari, 1529. aastal piirati esimest korda Viini.

[32] Ladina k pontifex, mis tähendas algselt «sillaehitaja».

[33] Kirjameeste all peetakse silmas kirikuisasid ning teisi väljapaistvaid teolooge. Augsburgi usutunnistuses osundatakse mitmel korral tuntud lääne kirikuisade Ambrosiuse ja Augustinuse teoseid või neile omistatud kirjutisi.

[34] Siin vastatakse etteheidetele, et luterlased on lahti öelnud üldkristlikest traditsioonidest. Artiklis VII on selgitatud, et kiriku ühtsuseks piisab üksmeelest evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas ega ole vajalik, et igal pool järgitakse ühetaolisi inimlikke traditsioone ja kombetalitusi. Samas rõhutab Melanchthon ka Augsburgi usutunnistuse apoloogias (VII–VIII), et luterlased ei hülga kasulikke ja üldiselt heakskiidetud kiriklikke tavasid: «...nii arvame meie, et kiriku tõelist ühtsust ei kahjusta ka inimeste poolt sisse seatud erinevad tavad. Kuigi meile meeldiks, et rahu huvides säilitataks üldkehtivad tavad. Nagu meiegi peame oma kogudustes vabatahtlikult kinni missakorrast, hingamispäevast ja teistest pidulikematest tähtpäevadest ning võtame tänuliku meelega vastu möödunud aegade kasuliku asjade korralduse, eriti kui see sisaldab endas midagi kasvatuslikku, mis tuleb kasuks rahva ja kogenematute inimeste õpetamisele ning juhatamisele.»

[35] Mitmesugustele tolleaegsetele kuritarvitustele ja väärnähetele kirikuelus on pühendatud Augsburgi usutunnistuse II osa (pealkirjaga «Vaidlusalused küsimused»), milles käsitletakse teemasid nagu armulaua jagamine ühel kujul, preestrite abielutuse nõue, arusaam missaohvrist, paastumine ja muud kombed, kloostritõotused jne.

 

 

Kuidas peaksid kristlased Piiblisse suhtuma ja sellest aru saama? Lääne kultuuri üldised narratiivid on kadumas, eriti piiblitundmine. Hiljuti rääkis mulle üks naine, et ta tellis torti ja tahtis, et seda kaunistaks Noa laeva kujutis. Tellimuse vastuvõtjal polnud aga aimugi, mida ta sellega mõtles.

Kristlaste seas Piiblit veel tuntakse, kuid tänapäeval tuleb meil selgesti mõista, mis Piibel on ja mida see õpetab, et sellekohane ignorantsus (nt popkultuur, -religioon, -psühholoogia) meid minema ei pühiks.

Agnostitsism on populaarsem kui kunagi varem. See on pseudoreligioosne moeröögatus, mis väidab (iroonilisel kombel) absoluutse enesekindlusega, et me ei saa Jumala või religiooni kohta midagi absoluutset väita. Selle usulise ükskõiksuse ülimuslikkuse maskeraadi taga varitseb teadmatuse kuristik selles osas, mida Piibel ja autentne ristiusk õpetavad.

Parim isik, kes aitab meil aru saada, mis Piibel on ja kuidas seda tuleb mõista, on Jeesus. Kuidas suhtub Jeesus Piiblisse?

1. Piibel räägib Jeesusest. Jeesus sõitles oma kaasaegseid, kes küll lugesid Piiblit, ent ei tabanud tuuma. «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust» (Jh 5:39). Emmause teel ütles Ta kahele jüngrile: ««Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?» Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Lk 24:25–27).

2. Vanast Testamendist leiame mitmeid ettekuulutusi Kristuse kohta. Jeesus ütles: «…kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.» Jeesuse järgi on selle mõistmine väga lihtne. «Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: «Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast»» (Lk 24:45jj).

3. Uus Testament, iseäranis evangeeliumid, on Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise ning Tema õpetuse usaldusväärne tunnistus, mis on kirja pandud Püha Vaimu väes. «Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud» (Jh 14:25–26).

4. Jeesuse järgi on Vanas Testamendis kirjutatu tõsi ja korrektne. «Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet…?» (Mk 2:25). Jeesus peab Aadamat ja Eevat ning Joona, Moosese jt lugusid tegelikult elanud isikuteks ja tõesti aset leidnud sündmusteks (Mt 19:4jj, 19:8).

5. Jeesus uskus, et Vana Testamendi autorid olid juhitud Pühast Vaimust. «Taavet ise ütles Pühas Vaimus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla» (Mk 12:36). Tema apostlid jagasid seda usku (Ap 4:25).

6. Jeesus peab Piiblit Jumala enese autoriteetseks Sõnaks. «Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud» (Mt 5:18).

7. Jeesus uskus, et Vana Testamendi käsud on Jumala enese käsud. «Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust»  (Mk 7:8).

8. Jeesus peab Pühakirja Jumala enese Sõnaks, mida ei saa inimliku autoriteedi ja mõistusega vastustada, kahtluse alla seada või maha tallata. «Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis – ja Pühakirja ei saa teha tühjaks…» (Jh 10:35).

9. Jeesus mõtestab Piiblit, lähtudes Seadusest ja Evangeeliumist (s.t Jumala käsust ning Jumala andestuse, elu ja pääste annist), mis osutavad Talle kui Päästjale. Jeesus läheb Seadusega äärmusesse, kui kellegi arvates õpetab Piibel tegudest õigekssaamist (Mt 19:16jj). Kuid samas ütleb Ta jüngritele, et Ta «ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» (Mt 20:28). Igaüks, kes tuleb Jeesuse juurde tühjade kätega ja palub armu, läheb alati ära andeks saanuna, tervenenuna ja lohutatuna (Mk 1:40jj, 2:1jj, 5:21jj, 7:24jj). Loe eriti Jeesuse tähendamissõna variserist ja tölnerist (Lk 18:9jj) ja siis rikkast mehest ja igavesest elust (Lk 18:18jj). Esimese tähendamissõna rääkis Jeesus «mõnedele, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski» (Lk 18:9). Nad polnud mõistnud ei Piiblit ega Jeesust!

10. Eelöeldust on selge, et Jeesus peab Piibli peamisi õpetusi üsna arusaadavaks.

Kriitika meie õpetuse aadressil Piibli autoriteedist ja eksimatusest ütleb, et kõigepealt peame me inimesi kuidagiviisi veenma Piibli autoriteedis ja alles siis saab levitada ja uskuda evangeeliumi andestusest Kristuses. Tegelikult on asi otse vastupidi. Sõnum hukatusse viivast patust ja täielikust andestusest Jeesuse ristis ja ülestõusmises äratab usu Jeesusesse. Selline usk tunneb Pühakirjas ära Hea Karjase hääle: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle» (Jh 10:27)

Oma Lunastajale kallite karjaliikmetena tunnistame me Piiblit sellena, millena Jeesus seda tunnistas: Jumala enese Sõnana. «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu…»  (Hb 1:1).

Autori blogist tõlkinud Veiko Vihuri.

Pastor Matthew C. Harrison on USA konservatiivse ja konfessionaalse luterliku kiriku The Lutheran Church – Missouri Synod president

Lugemisetükid enese läbikatsumiseks, ühe nädala jaoks, neile, kes meie Issanda Jesuse Kristuse kalli püha õhtusöömaaja wastu endid tahawad walmistada, hommiku ja õhtu lugeda. Kirja pannud W. Normann, endine Simuna köster. Teine trükk. Tallinnas K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud, 1904.

Armas lugeja!

Teist korda ilmub seesinane wäike raamatuke lauarahwa heaks, muudetud wiisil, enamisti uute lugemisetükkidega. Mina olen wanad lugemisetükkid enamiste wälja jätnud, et need lugejatel juba tutwad on ja olen uued lugemised asemele pannud, selle aru järele, et raamatukese hind ennemini alaneks, kui kõrgemale tõuseks.

Issand meie Õnnistegija olgu ise meie kõikide walmistaja armulaua wastu, ja pangu ka oma õnnistust selle wäikese töö peale, mis nõtruses on walmistatud, et see wõiks kõigi lugejate ja armulaualkäijate juures seda korda saata, mis tarwis ta on wälja antud! Issand süüdaku meie sees elawat nälga ja jänu tema ihu ja were järele, ja kirjutagu elawa kirjaga need kallid sõnad, mis tema pühast suust on tulnud, meie hinge sisse: «Kes minu liha sööb ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»

Tema arm ja halastus kihutagu ja walmistagu meid kõiki, et wõiksime õieti walmistatud südamega tema armulauale minna ja tema ihu ja werd, uskliku südamega, eneste õnnistuseks wastu wõtta! –

Tallinnas,
paastukuul 1899.
Wäljaandja

[Sisukord]

 

PIHTIL KÄIMISEST

saab siin lühidelt öeldud, mis meie kohus on teada ning teha:
I. enne pihtile minemist,
II. pihtimise ajal ja
III. pärast pihtil käimist.

I. Enne pihtile minemist

1.peab inimene oma ligimesega omad asjad ära seletama. Kui ta kellegile on kurja teinud sõna ehk teoga, siis peab ta temaga ära leppima ja tema käest südamest andeks paluma.

2. Ta peab ennast Jumala ja inimeste ees patuseks tundma ning tunnistama; peab oma elu ja kombeid läbi katsuma Jumala kümne käsu järele ja siis ennast kõigipidi patuseks tundma ning tunnistama ja armu ning halastust Jumala käest paluma.

3. Kui inimesel midagi südame peal on, mis teda koormab ja waewab, siis mingu ta julgesti ilma kartuseta oma õpetaja ja hingekarjase juurde, ning tunnistagu temale kõik seda, mis ta südame peal on. Õpetaja wõtab teda Jumala abiga trööstida, kinnitada ja temaga ühel meelel Jumalat paluda.

II. Pihtimise ajal

peab inimene teadma ja tundma

1. et ta oma patuga Jumala wiha ja igawest nuhtlust enese peale on saatnud;

2. peawad need patud, misga ta Jumala ja inimeste wastu on eksinud, temale haiget tegema;

3. peab ta alandliku ja uskliku südamega ja kindla usuga Jesuse Kristuse surma peale lootma, et Kristus teda on lunastanud ja oma surma läbi temale, kui ta oma pattu tunneb ja kahetseb, pattude andeksandmist, elu ja õnnistust on saatnud;

4. ta peab Jumalale südamest tõotama, et ta Jumala armu ja püha Waimu abi läbi tahab oma patust elu parandada ja pattude eest ennast hoida, ka peab temal tõsine ja kindel nõuu olema patust pöörda ja pattu wihata;

5. peab inimene pattude andeksandmise kuulutamist uskuma ja seda mitte kui inimese, waid kui Jumala healt, mis ta oma sulase suu läbi kuulutab, kuulma ja usus wastu wõtma (Joan. 20,21.–Luuk.10,16.)

III. Pärast pihtil käimist

peab inimene Jumalat südamest tänama, et ta temale pattude andeksandmist on kuulutanud ning patu tundmist tema sees on äratanud; ta peab ka südamest paluma, et Jumal tema südames seda pattude andeksandmise wäge tunda annaks, ja et ta seda wõiks hoida, mis teda õigeks wõõraks ka edespidi armulaua wastu wõiks walmistada; aga selle walmistamise juures on tarwis:

1. et ta peab Jumala sõna kuulutamist hoolega kuulma, tähele panema ning ennast kõige segaduse eest hoidma, misläbi ta iseenesele ning teistele, kes temaga armulauale lähewad, suurt kahju ja segadust wõib saata;

2. ta peab armulaua juurde waikse tasase, alandliku püha auuandmise meelega ja rõhutud waimu ning rusuks pekstud südamega minema; aga iseäranis peab tema püha altari sakramendi seadmise sõnu õieti tähele panema, neid nõnda mõistma ning oma südamesse wastu wõtma ja uskuma, kuda Issand neid ise on ütelnud: «See on minu ihu, mis teie eest antakse; see on minu weri, mis teie eest ära walatakse pattude andeksandmiseks.»

3. Ta peab uskuma, et Kristus on meie eest surnud, ning oma püha were meie eest ära walanud ristisambas. Ta peab Kristuse enese sõnade pärast uskuma, et sakramendis tõesti Kristuse tõsine ihu ja weri on, mis inimene selle nähtawa leiwa ja wiinaga wastu wõtab.

4. Waata, see on siis õieti ja hästi walmistanud, kelle usk on nendesinaste Kristuse sõnade peale; aga kes neidsinaseid sõnu ei usu ehk kaksipidi mõtleb, see ep ole mitte wäärt ega hästi walmistatud, sest see sõna «teie eest» tahab selgeid ja usklikka südameid.

 

 

I. PÜHAST ALTARI SAKRAMENDIST

Mis on altari sakrament ja mikspärast nimetatakse püha õhtusöömaaega sakramendiks?

Seepärast, et see kolme püha asjaga ühendatud on: 1) nähtawa, 2) nägemata asjaga ja 3) Jesuse käsu ja tõotusega. Nähtaw asi on: leib ja wiin ja nägemata asi: meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja weri. Käsk ja tõotus ütleb: «wõtke ja sööge, wõtke ja jooge, – pattude andeksandmiseks.» Meie sööme ja joome selle nähtawa leiwa ja wiinaga ühtlasi Kristuse nägemata äraseletatud ihu ja werd, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on. Aga see nägemata ihu ja weri, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on, ei ole mitte see weri, mis Issandal lihapäiwil maa peal oli, waid see on tema waimulik äraseletatud weri, mis temal taewas Jumala oma Isa paremal käel on.

Altari sakramenti sünnib aga neile anda, kes enne ristimise sakramendi armu on saanud. Nõnda kui meie lihalik inimene igapäewast toitu tarwitab, nõnda tarwitab ka meie waimulik uus inimene ülespidamiseks omasarnast toitu. Nõnda kui ema oma last oma rinnapiimaga toidab, nõnda toidab ka Issanda armastus, mis suurem on kui ema armastus (Jes. 49, 15), oma uuesti sündinud lapsi oma ihu ja werega, et nad kaswawad, seni kui täieks meheks saawad. Ja nõnda kui Kristus meie liha ja werd on enesele wõtnud, ja kõigis asjus meie sarnaseks on saanud, nõnda peame ka meie tema ihu ja werd wastu wõtma, et seeläbi tema äraseletatud ihu sarnaseks wõiksime saada.

Aga et meie lihalikud inimesed seda kallist Jumala armuandi jõuaksime wastu wõtta, on tema oma suurest armust oma ihu ja werd leiwa ja wiinaga ühendanud. Selle imeliku leiwa ja ihu, – wiina ja were ühendamise läbi ei saa küll leib ihuks ja wiin wereks ümber muudetud, nõnda et leib ja wiin koguni ära kaob, waid leib jääb ikka leiwaks ja wiin wiinaks, – aga leiwa sees ja leiwa juures ja niisamuti ka wiina sees ja juures on Issanda nägemata ihu ja weri. (1. Kor. 10, 16).

Seeläbi, et meie Issanda sakramendis tõesti oma Issanda Jesuse Kristuse ihu ja werd wastu wõtame, antakse meile ka tõesti tema ärateenimise õigust ja tema elu ja elu osasaamist. (Joan. 6, 53–55.)

Kui sagedasti ristiinimene armulaual peab käima, selle üle ei wõi mitte käsku anda, ega seadust teha. Igaüks mingu nii sagedasti kui süda teda kutsub ja kudas ta näib enesel nälga ja jänu selle järele olewat. Aga teada on ka, et kui inimesel mitte suurt igatsemist sakramendi järele ei ole, tema südame lugu siis ka mitte hea korra peal ei ole; ta põeb juba siis oma seestpidise inimese poolest.

Ta kinnitab ka usklikkude osasaamist isekeskes, et ka need, kes mitte teistega üheskoos ei wõi kiriku tulla haiguse pärast, waid peawad kodu, haigewoodi peal, seda wõtma, – ka sedasama õnnistust wõiwad saada, mis teised kirikus saawad.

Usk teeb sakramendi wastuwõtjat kõlblikuks laualkäijaks. Aga ka see, kes uskmata, wõtab leiwa ja wiina all Issanda ihu ja werd wastu; aga ta wõtab seda enesele nuhtluseks! Meie usk ei tee küll sakramenti sakramendiks, waid seda teeb Jumala wägi mis Jumala sõnas tegew on. Aga, kes kõlwatumal wiisil sööb ja joob, see sööb ja joob seda enesele nuhtluseks. (1. Kor. 11, 27.)

Meie kohus on endid enne lauale minemist õieti läbi katsuda, 1) kas meie meeleparandamine ka õige ning tõsine on? 2) kas usk Kristuse armu peale ka kindel on? 3) kas meie tõotus on Jumalale ka tõsine olnud, et meie tõesti ka oma elu tahame parandada? –

Wäikesed lugemisetükid armulaua wastu walmistamiseks.

1. Katsuge iseendid läbi.

«Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.» (1. Kor. 11, 28.)

Iseennast tundma õppida, peaks inimesel see kõige ülem ning tarwilisem töö olema. Aga paraku, inimene ei ole ühesgi asjas nii tuim ja hooletu kui iseenese läbikatsumises! Inimesed õpiwad ja katsuwad siin ilmas küll kõik asjad läbi, aga iseeneste südameid ei taha nad mitte läbi katsuda ega tundma õppida. Mõned küll tundwad oma südant ja nõtrust wähe äärt mööda, aga mitte sügawasti põhjani, ning arwawad, et seda ka mitte wäga tarwisgi ei ole, ennast põhjani läbi katsuda. – Aga mil ajal peaks see iseenese läbikatsumine inimesel kõige enam tarwis olema? Küll wististi igal ajal, aga kõige enam enne pühale õhtusöömaajale minemist. Seepärast ütleb apostel Paulus: «Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.»  – Seepärast, armas hing, tahad sa Issanda armulauale minna, siis katsu oma südant enne läbi, waata terawa ning tõsise silmaga oma südame põhja sisse, küll sa siis leiad enese juurest palju puudust ja õpid ennas seeläbi ikka enam ja enam tundma. Aga sa pead ka teadma, et sinu süda on kui üks pime kamber, kuhu sisse sa ilma waimu walguseta mitte ei wõi waadata ega näha; seepärast palu enesele enne walgustatud silmi; palu, et Issand sind oma Waimuga walgustaks ja su südamesse oma püha sõna ja püha Waimu walgust wõiks süüdata, et sa selle selguses oma wigu ja nõtrusi wõiksid näha, tunda ja kahetseda.

Aga kui sina ennast mitte palwega Jumala pühade silmade ees Jumala püha sõna järele läbi ei katsu, siis ei saa sind ial eemale, waid oled kümne aasta pärast ikka seesamasugune, mis nüüdgi. Iseenese tundmist ei wõi sina omast wäest mitte kätte saada. Su oma süda ei räägi sulle mitte tõtt, ka inimesed ei wõi sulle seda öelda, sest nemad ei wõi sinu südame salajaid mõtteid mitte teada ja tunda. Katsu ennast nõnda iga päew püha Waimu walgusel läbi. Kui sa seda mitte iga päew nõnda ei tee, siis kisub sind maailm jälle peagi oma wõrku ja su kuri süda wõtab sind jälle uuesti segada ja eksitada, ja su elu jääb ikka nii wiletsaks kui ta oli.

2. küsimine: Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?

Armas hing, kes sa ennast Issanda armulaua wastu tahad walmistada, oled sa enese käest küsinud: «Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?» Neid on weel palju, kes selle asja poolest weel alles segased on, kes weel mitte õiget ning selget aru ei saa, mikspärast nad Issanda armulauale lähewad. Ühed arwawad seda käimist heaks ning tarwiliseks ristikoguduse wiisiks ning kombeks, mis igaühe kohus on pidada ja ei mõtle seal juures muud, kui et seda seadust peab pidama ning nõnda tegema, kuda teised ning ka tema wanemad seda ees on teinud. Teised jälle arwawad ebausklikul wiisil sakramendi sees üht wäge olewat, et kui nad seda leiba ja wiina on wastu wõtnud, – see nende südant ja elu kohe wõtab uuendada ning parandada, ilma et nad ise enne oma meelt ning elu Jumala armu ning abiga wõtaksiwad parandada. Seepärast, armas hing, ära tule selle wale mõtte ning arwamisega mitte Issanda lauale. Kui sa nõnda mõtled ja mitte meelt ei taha parandada, waid meelega tahad patuelu sisse jääda, siis ei saa sina oma käimisest ühtigi kasu; sa lähed siis kõlwatumal wiisil ja wõtad seda Jumala armu enesele nuhtluseks. – Mõned jälle arwawad seeläbi kõlbawaks saama, kui nemad oma aega ehk minemist ühest ajast teise lükkawad, ning ootawad seni kui nad on paremaks saanud. Need on niisamuti suures eksituses, sest nad arwawad endid ise oma wäe ning jõuuga wõima parandada. See on üks petja waim, mis inimest sunnib oma aega eemale lükkama. Seesama waim toob temale ka seda walemõtet, et ta arwab ennast wõima ka ise parandada ja midagi parandamiseks enese kallal teha. Kes nõnda mõtleb, see eksib, sest inimene ei wõi enese kallal oma wäega ühtigi teha, waid meie abi peab ülewelt tulema.

Tahad sa nüüd teada, missugune sa pead olema, kui sa armulauale tahad minna, siis wõid sa neist sõnadest õppida, mis Issand ütleb: «Terwetele ei ole mitte arsti tarwis, waid haigetele.» Sa pead haige olema oma hinge poolest, siis wast hakkad sa hinge-arsti järele igatsema. Sa pead tundma, «et pealaest jalatallani ühtigi terwit su sees ei ole.» Sa pead oma pattu ja ärarikkumist nii kibedasti tundma, et su süda saab rusuks pekstud, ja et su patt kui raske koorm südame peal on. Su südame lugu peab nii kaugele saama, et ka Taawetiga wõid öelda: «Mu muhud haisewad pahasti, … ma hoigan wäga oma südame kohisemise pärast?»

Oled sa Jumala armu läbi nii kaugele saanud, et ka nõnda enesest wõid tunnistada, siis mine rahuga ja wii oma koorm, mis sul südame peal on, Issanda jalgade ette; tõesti, Issand saab sind armuga wastu wõtma, sest tema on ju sinu süüd ning wõlga oma püha werega ära tasunud. Usu seda, ja siruta oma usukäsi wälja ja wõta seda armu wastu, mis ta sulle oma ihu ja were läbi tahab anda, sest tema ütleb oma sõnas: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees. Kes minu liha söb, ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»  – Waata, nüüd oled sa kuulnud, mikspärast sa armulauale pead minema, sa oled kuulnud, mis sealt saad ja kaasa tood. –

3. Inimese kohus on sagedasti Issanda armulaual käia.

«Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Kui meie tahame oma seestpidist inimest kinnitada ja kaswatada, siis on meie kohus ka sagedasti Issanda armulaual käia. Toidame ommeti oma ihu nii hoolsasti, kui palju enam peaksime siis oma hinge ülespidamise eest hoolt kandma. Aga kellel nälga ei ole, see on haige, ehk ka surnud. Kellel mitte Jesuse, see taewase leiwa järel, mis püha õhtusöömaajal jagatakse, – nälga ega igatsemist ei ole, on ka wist hinge poolest haige, ehk ka juba surnud, wõi ta pole mitte usu poolest terwe. Ütles ometi Issand: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Waata, Issand, ma tulen sinu juurde, et rahu, rõõmu ja õnnistust oma hingele sinu püha õhtusöömaaja annist wõiksin saada. Sinu seest, oh Issand, leian ma kõik, mis ma aga ial wõin enesele soowida ja ihaldada. Sa oled mu õnnistus, mu lootus, mu kõige ülem rõõm ja wägi. Sinu järele igatseb mu hing, sind soowin ma wastu wõtta oma kotta; oh arwa siis mind ka wäärt Sakeusega õnnistada ja Abraami poegade hulka arwata. Sa ütlesid sest hulgast, kes su järele käisiwad: «Mina ei taha neid lasta minna söömata, et nemad tee peal ära ei nõrke.» Oh, tee nüüd minuga nõnda samuti ja ära lase mind mu waewalise elutee peal ära nõrkeda. Kutsu mind õieti sagedaste oma Waimu läbi oma armulauale, et ma sinu püha ihu söömise ja sinu püha were joomise läbi ikka saaksin uuesti kinnitatud ja uuendatud, jahutatud ja põlema sütitatud. Oh Issand, jõua mulle appi ja kuule mu palwet! Aamen.

4. küsimine Kristuse käest, mil wiisil inimene ennast armulaua wastu peab walmistama.

Kui ma sinu jumaliku suure auu ja wäe peale mõtlen ja enese waesuse, puuduse ja nõtruse peale waatan, siis hakkan ma iseeneses kartma ja wärisema. Sest, kui ma ei lähe su armulaua juurde, siis põgenen elu eest; ja kui ma kõlwatumal wiisil lähen, siis langen suurema patu sisse. Mis pean ma nüüd, mu Jumal, tegema? Näita sa mulle õiget teed, ja õpeta sa mind, kuda ennast õigel wiisil su püha armulaua wastu pean walmistama, et õnnistust su armulauast oma hingele wõiksin saada.

Kostmine: Tahad sa teada saada, mil wiisil sa ennast pead armulaua wastu walmistama, siis on su kohus kõige esmalt püha Waimu paluda, kes on see õige tõe õpetaja, et ta sind kõige tõe sisse wõtaks juhatada. Tema on see, kes kõik meie patud meie meelde tuletab, kes patu tundmist ja kahetsemist meie südames äratab, kes meid usu ja armastuses Issanda tundmises kinnitab. Püha Waimu töö peab ikka enne eel käima, sest tema on see uksehoidja, kes karjatse eest ukse lahti teeb. (Joan. 10, 3.) – Ükspäinis pühas walguses wõime iseendid ja ka Kristust tunda. Oma walgus, mis iseenese armastusest tuleb, katab kõige patu hulga meie südames kinni, et meie ühtigi oma ülekohut ei wõi näha ega tunda. – Üksgi muu ei ole õieti ja hästi walmistatud, kui aga see, keda püha Waim on walmistanud. Seepärast palu Jeesuse nimel oma taewast Isa, et ta sulle püha Waimu walmistajaks läkitaks, ja lase ennast siis temast walmistada; waata, siis lähed sa kui õieti walmistatud wõõras Issanda armulauale.

Seepärast, et inimesed endid mitte pühast Waimust ei lase walmistada, waid ise oma jõuuga püüawad walmistamise ajal patu eest hoida, – jääwad palju sakramendi õnnistusest ilma, sest et nemad oma südame põllu pealt seda umbrohtu aga wähe pealt on püüdnud murda, aga juuri püha Waimu abiga mitte pole wälja kiskunud.

5. Jesus peab sinu oma ja sina pead Jesuse oma olema.

Selle pealkirja sõnaga on inimesele tema wiga ja haige koht näidatud, ja seesama wiga on enamisti suuremal hulgal laualkäijatel külles, mis seda sakramendi õnnistust meie südamesse keelab tulemast. Inimene ehk tahaks küll hea meelega Issandat enesele, aga iseennast ei taha ta mitte täiesti Issandale anda. Aga sel wiisil ei wõi ialgi üks tõsine ja kindel ühendamine Jesusega joone peale saada. Mõlemad peawad endid täiesti teine teisele andma ning ka igawesti teine teise omaks jääma. Inimese ütlemine ja soowimine peab olema: «Wõta mind enesele, ja anna ennast mulle!» – Kui mitte niisugune soowimine ja ihaldamine inimese südame põhjast ei tule, siis ei wõi ka ühendamine ja osasaamine Kristusega ialgi sündida. Süda peab saama südamega ühendatud! Jesus sinu sees, ja sina Jesuse sees! Kui nüüd Jesus sinu oma peab olema, siis pead ka sina Jesuse oma olema. Tema minu ja mina tema; tema minu sees ja mina tema sees. – Seepärast ütle oma Issandale: «Kõik on sinu päralt, mis ial taewas ja maa peal on. Ka mina waene patune muld ja põrm olen sinu päralt, seepärast tahan ennast sulle oma ihu ja hingega ohwriks anda. Oh wõta siis mind kõigi mu pattudega kui ärakadunud last wastu; sest ma toon su lepitamise altari peale kõik oma patud, mis ma ial sinu ja su pühade inglite silma ees oma mõtte ja sõnadega olen teinud. Oh anna mulle mu patud andeks, puhasta mu südant ja pese mind puhtaks kõigest roojusest oma püha kalli werega, et kõlbaksin minema su armulauale! Aamen.»

6. Kaks asja, mis inimesel kõige enam tarwis on.

Kaks asja on meil siin maailmas niihästi ihuliku kui waimuliku elu seisuses wäga tarwis, ilma milleta meie siin waewalises elus mitte elada ei wõi, ja need on: toidus ja walgus. Nõnda kui meie ihu toitu ja walgust tarwitab, nõnda tarwitab sedasama ka meie hing. Toidus on sinu püha ihu ja weri, mis sa meie hinge ja elu kinnitamiseks oled oma surma mälestuseks seadnud. Ja walgus on sinu püha sõna, mis mu jalale on lambiks ja walguseks mu jalgtee peal. Nõnda on Jumala sõna mu hinge walgus ja püha sakrament mu eluleib. Tänu olgu sulle, Issand Jesus, su armuõpetuse sõna eest, mis sa meile oled muretsenud oma sulaste, pühade prohwetite ja apostlite läbi! Tänu olgu sulle, et oma armastuse tunnistuseks kõigele maailmale oma suurt, püha õhtusöömaaega oled seadnud, kus sa meile mitte enam ei paku Paasatalle ettetähendamise asja, waid annad meile oma tõsist ihu ja werd süüa ja juua, ja söödad seega kõiki usklikka ja joodad neid oma õnnistuse karikaga. Oh kui suur on see arm, mis meile osaks saab, kui meie Kristuse ihu sööme ja tema werd joome. Oh kui puhas peaks see suu, kui roojastamata see ihu ja kui püha see süda olema, mis seda kõige puhtamat asja wastu wõtab! Oh, ei peaks enam niisuguse inimese suust, kes seda armu wastu wõtab, – ei walet ega roppusid sõnu wälja tulema, ega üksgi kuri himu tema ihu roojastama ja tema südant sinust, armas Issand, ära pöörama. Oh missugune püha elu, missugune õnnis osasaamine oleks meil siis sinuga, armas Issand, elada, kui meie nõnda läbi ja läbi oleksime pühast Waimust pühitsetud! Oh Issand, ole siis meie abimees, meie tugi ja aitaja ja meie ainus lootus nüüd ja igawesti! Aamen.

7. On mul ka üks rõhutud ja rusukspekstud süda armulauale minnes?

Palwelik kõnelemine Jesusega.

Oh sina helde ja armuline Issand Jesus? Küll on ühe uskliku südame õndsus suur, kes kui õige wõõras sinuga seal õnnistatud ja pühitsetud laual sööb ja joob, kus temale muud rooga ei anta, kui sind ennast, mis järele tema süda kõige enam ihaldab! Oh armas Issand, ka mullegi oleks see suureks õnnistuseks, kui ma su püha ligiolemises wõiksin patukahetsewa Mahdalenaga kõigest südamest oma patu pärast nutta, ja sinu jalgu oma silmaweega pesta. Aga kust leian ma seda püha meelt ja seda kallis silmawett? Ja ometi peaks minu süda sinu püha pale ees armastuses palawaks saama ja rõõmu pärast tänupisaraid su jalgade ees ära walama selle armu eest, et sa tõesti sakramendi leiwa ja wiina all mu ligi oled ja ennast minuga kindlasti wõtad ühendada.

Sind, oh mu Looja ja Lunastaja, oma jumalikus selguses näha, – oh, seda ei kannata mu silm! Kõik maailm peaks sinu suuruse wäe ja auupaistuse ees wärisema ja sulama; aga seeläbi, et sa mu nõtruse pärast ennast sakramendis otsegu warjul hoiad, tuled sa minu nõtrusele appi ja wõtad ennast püha sakramendi läbi minuga ühendada ja minu südant enesele templiks ja eluhooneks pühitseda, Seda usku kinnita mu sees, mis järele ma igatsen ja kui üht armukinki su käest palun ja wastu tahan wõtta. Oh arwa mulle seda usku oma surma ja were pärast õiguseks! Kõik pühad taewas on selle usu läbi õndsaks saanud. Mis nemad on uskunud, usun ka mina; mis nemad on lootnud, loodan ka mina. Oh aita siis ka mind sinna, nende juurde oma püha auujärje ette, kus ma sind igawesti wõin kiita ja tänada! Aamen.

8. Püha sakramendi auust.

Kui sa nii puhas oleksid kui ingel ja nii püha kui ristija Johannes, siisgi ei oleks sa mitte wäärt sakramenti wastu wõtta, ega seda ka wälja jagada. Ei, see ep pole mitte inimese teenistus, et ta Kristuse sakramenti õnnistab ja seda wälja jagab, ehk seda taewa leiba ja joomaaega wastu wõtab. Suur on see salaja asi, suur on see preestrite auu, et nende kätte on seda antud, mis mitte inglite kätte pole antud. Ükspäinis õnnistatud preestritel on see luba ja meelewald, püha sakramendi andi õnnistada ja wälja jagada. Preester on aga Jumala teener ehk sulane, ja Jumala käsu ja seadmise järele peab tema Jumala sõnaga seda õnnistama; aga Jumal on ükspäinis see andja ja oma armu wäljajagaja. Preester on oma pühas ametis Kristuse asemel ja peab Jumalat niihästi iseenese kui ka kõige koguduse eest kõigest südamest paluma. See paik, kus ta seisab, see riie, mis ta ümber, see kõik tuletab meelde, mis peale teda on kutsutud. Peab ta oma püha ametit püha hoolega, siis auustab ta seega Jumalat ja oma kogudust, ja saab seda elukrooni pärima, mis Issand on tõotanud anda oma sulastele, kes on otsani ustawaks jäänud.

Pühal sakramendil on see õnnistus ja wägi, et ta niihästi neid, kes seda wälja jagawad, kui ka neid, kes seda wastu wõtawad, läbi ja läbi wõib pühitseda; ta wõib nende ihu ja hinge ja waimu kõigest roojusest puhastada, selle ilma wigata Jumala Talle were läbi. Aga kes seda Jumala armu wäge sakramendist mitte enese juures ei tunne, siis ei ole see mitte sakramendile, selle taewasele leiwa ja meie Issanda pühale werele süüks arwata, waid see wiga on siis inimese enese juures, sest et tema ennast selle armulaua wastu mitte ei ole nõnda walmistanud, kuda õigus ja kohus oleks olnud. Seepärast, oh inimene, katsu ennast, enne kui sa tema armulauale lähed, õieti läbi ja söö siis sest leiwast ja joo selle karika seest.

9. Kes õieti  ning hästi on walmistatud, saab suurt kasu armulaual käimisest.

Kasu, mis üks waene patune saab, kes elawa usuga, patutundliku ning -kahetsewa südamega Issanda armulauale läheb, on ärarääkimata suur. Nõnda kui see söök ja jook juba iseenesest püha ja jumalik on, mis üle inimese mõistuse käib, nõndasamuti on ka see kasu ja õnnistus suur ja äraarwamata. Seda kasu ja õnnistust, mis inimene armulaualt tunda ja maitsta saab, ei jõua ühegi suu sõnadega wälja rääkida, waid üksnes südames tunda ja maitsta. Mis wõib inimene enam tahta ehk ihaldada, kui Jesust oma taewa waraga oma südamesse? On sul Jesus, siis on sul kõik; sa oled siis rikkam kui rikas ja õnnelikum kui õnnelik. – Jesus, kellele wägi ja meelewald on antud üle taewa ja maa, kuis ei peaks tema mitte ka sellesamaga meile kõik armust andma, oma ihu ja were läbi, kui meie seda usus wastu wõtame.

Oh seda imelikku armastust, seda imekspanemise wäärt halastust, mis Jumal meie waeste patuste wastu on üles näidanud, et ta seda mitte paljuks ei arwa, waese patuse südamesse tulla ja seal enesele eluaset walmistada! Oh õnnis see hing, kellel see arm on, sind oma Jumalat oma südamesse wastu wõtta. Õnnis see hing, kes nõnda oma Jumalat ja Issandat wõib wastu wõtta. Oh, mis armast wõõrast saab ta oma kotta; mis kallist seltsimeest wõtab ta oma südamesse; mis truuile sõbrale annab ta aset! Oh, kes jõuab seda suurt armu kõik wälja rääkida, mis sina, helde Issand, oma armsale õieti ning hästi walmistatud lauarahwale igal ajal tahad armust kätte anda. Ole siis, armas Issand, ise minu walmistaja, wõta sa ise seda kõik mina kallal teha, mis mina mitte ei jõua. Kui sina mind oled walmistanud, siis ükspäinis wõin ma kui õige wõõras sinu armulauale tulla.

10. Aga mis peawad need tegema, kes tahawad uskuda, aga ei saa ega wõi mitte uskuda?

Armas hing, kes sa Issanda armulauale tahad minna ja tunned, et sul usku ja igatsemist meie Issanda ihu ja were järele ei ole, ja kaebad pealegi: Ma tahaksin uskuda aga ma ei wõi, ma tahaksin meelt parandada, aga ma ei jõua; ma tahaksin paluda ja wahest ka oma mõtted kokku koguda, aga ilmalikud asjad, tööd ja mured ja mitmesugused toimetamised segawad mind ja teewad mind nii segaseks, tuimaks ja külmaks Jumala armulaua wastu, – mis pean ma nüüd tegema, kas ma wõin, kas ma tohin niisuguse südamega Issanda armulauale minna! – Aga ütle mulle, armas hing, on see ka tõesti sinu tõsine tunnistus, et sa tahaksid uskuda, meelt parandada, patust pöörda ja õndsaks saada?

Katsu oma süda läbi, kust see uskmata meel, kust see tuimus, külmus ja leigus, kust need tühjad ilmlikud mured ja segadused sulle tulewad? – Ehk teed sa enesele ise mitme tühja ilmaliku asja läbi säherdust tüli ja waewa? Sa ehk seod ennast ise mitmesuguste köidikutega ilmaliku asja külge ja teed ise oma liha- ja silmahimu ning elukõrkuse läbi nagu waenlasele oma südame uksed lahti ja koormad ise meelega kõiksugust tüli ja segadust ilma asjata enese peale, mis sind Jumala sõna ja tema armulaua wastu tuimaks ja kõwaks on teinud. – Sa ehk tunnistad küll oma suuga: Ma tahaksin uskuda, ma tahaksin patust pöörda, ma soowiksin rahu oma südamele, aga ometi ei ole see soowimine ega tahtmine sul südamest. Sul ei ole mitte tõsist nõuu maailmale selga pöörda, sul ehk on weel südames üks salaja põuepatt, kellest sa mitte ei raatsi lahkuda ja pead temast weel kõwasti kinni ja sa ei taha mitte oma liha kõigi himude ja ihaldamistega risti lüüa. – Waata, seal on see wiga, et sa mitte uskuda ja Issandat kõigest südamest armastada ei wõi. Kui niisugune lugu sinu juures on ja sul mitte kindlat ja tõsist nõuu ei ole täie südame ja tahtmisega ennast Issandale omaks anda, siis olgu sul teada, kui sa sel wiisil Issanda armulauale lähed, et siis kõlwatumal wiisil lähed, – ja sööd ning jood iseenesele nuhtlust.

Aga kui sinu südames teine lugu on, kui sa tõsise ning kindla nõuuga tahaksid meelt parandada, tahaksid uskuda ja soowiksid kõigist kurjadest mõtetest ja patu kiusatustest lahti saada, ja kui sa õieti sügawasti oma hinge puudust tunned, oled kurb, et sa nii wilets ja waene ja wäga rikutud oled – waata, siis wõid sa julgesti Jesuse armulauale minna, sest Jesus ei waata siis mitte sinu patu ja nõtruse, waid sinu tahtmise, püüdmise ja igatsemise peale. – Tunned sa, et su usk nõder ja su armastus Issanda wastu külm on, – ära karda, nõder usk on ka usk, wäike sädeke on ka tuluke; suitsewat tahti ei wõta tema mitte ära kustutada. – Nii tõesti, kui Issand Peetrusele mere peal käe wälja sirutas, kui ta wajuma hakkas, nii tõesti saab ta ka sinu järele oma armukäed wälja sirutama ja sind wälja kiskuma hukatuse august. – Usu seda, ja mine julgesti Issanda armulauale, ei ta lükka sind mitte tagasi, waid wõtab sind wastu, kui su tahtmine ja igatsemine tema armu järele aga õige ja tõsine on.

11. Meie ei wõi endid mitte oma tegude ja teenistuse läbi Issanda armulauale õigeks wõõraks walmistada.

Issand on kõige puhtuse sõber ja pühaduse hallikas, seepärast otsib tema ka üht puhast südant, kus ta enesele eluaset wõib teha. Oh walmista siis temale üht suurt ja ilusat wõõrastetuba oma südames, kus ta sinuga oma püha õhtusöömaaega ka waimulikul wiisil wõib pidada. Ja kui sa tahad, et tema sinu juurde peab tulema ja su juurde jääma, siis pühi enne see wana haputaigen wälja ja puhasta oma süda Issandale eluasemeks. Aja patt ja maailm oma südamest wälja, pane uks nende eest lukku ja istu kui üksik lind katuse peal ja mõtle südameliku kahetsemisega oma pattude peale.

Aga ometi pead sa teadma, et sa mitte omast wäest, oma tegude ja teenistusega ennast õigeks wõõraks Issanda armulauale ei wõi walmistada, kui sa ka ehk terwe aasta selle peale wõtaksid mõtelda. Üsna selgest halastusest ja armust annab Issand sulle luba, et tema armulaua juurde wõid astuda. Nõnda kui santi kutsutakse rikka joodule, ilma et ta seda wäärt ehk teeninud oleks, – nõnda ka sind. Ja nõnda kui sandil ep ole muud tasuda, kui aga südamlikku tänu anda, – nõndasamuti ka sinu kohus. Tee siis, mis sa wõid, ja nii palju kui sa jõuad, aga mitte wiisi ja kombe pärast, waid alandliku ja lapseliku meelega ja ära looda selle oma teenistusega Jumala ees midagi teenida. Issand on see, kes sind ise tahab aidata ja sulle seda jõudu anda, et tema tahtmise ja meele järele ennast tema armulaua wastu wõid walmistada.

12. Kuda mõned wagad südamest sakramendi järele igatsewad.

Oh kui suur on sinu helduse rikkus ja õnnistuse täius, mis sina, oh Issand, neile tahad jagada, kes sinu järele igatsewad. Kui ma selle peale mõtlen, kuda mõned wagad inimesed nii suure püha hoolega ja põlewa armastusega sinu sakramendi juurde lähewad, siis, oh Issand, pean ma häbenema, et mina weel nii leige ja külm sinu põlewa armastuse wastu olen! Issand, ma pean enese üle õieti kurwaks saama, et nii kuiw ja tuim, nii külm ja leige oma südame poolest sinu wastu olen, et mu süda mitte nõnda ei ole liigutatud ega sinu armust nõnda põlema süüdatud, kui mitmel teisel wagal, kes põlewa himuga ning tulise armastusega sinu armulaua juurde ruttawad; – kes ei wõi oma silmawett keelda jooksmast; kelle süda ja suu alati sinu kiitust täis ja kelle nälga ja jänu üksgi muu asi ei wõi kustutada, kui sinu ihu ja weri. Aga niisugust armastust, tundmist, pühitsemist ja ihaldamist sinu armu järele ei tunne mina mitte enese sees. Oh ole siis, armas Issand, ka minu waese patuse wastu armuline, lase oma armupalet mu peale paista ja tee mind kõlbulikuks oma armulaua wastu. Oh kuule mu palwet, kallis Jesus, oma halastuse pärast! Aamen.

13. Missuguse auustamisega meie Kristust peame wastu wõtma.

Jesus on ikka meie ligidal ja elab usu läbi meie südames; aga püha õhtusöömaaja läbi saame meie weel kindlamini seestpidi temaga ühendatud. Seepärast on tarwis, et meie ikka tema ligiolemise ja osasaamise sisse jääme ja nii sagedasti kui wõimalik tema armulaual wõtaksime käia. Nõnda kui ihulik söömine ja joomine meie ihuga ennast ühendab ja ihule jõudu ja elurammu annab, nõnda annab tema ihu ja weri, kui meie seda sööme, – meie waimule waimulikku jõudu ja rammu oma jumalikust wäest, niipalju kui meie usunälg seda wastu jõuab wõtta. Seepärast on usunälg see kõige parem armulaua wastu walmistamine, mida suurem, seda parem; mida suurem nälg ja jänu sinul on Issanda ihu ja were järele, seda suurem saab su õnnistus olema. Seda nälga ja jänu palu enesele!

14. Püha õhtusöömaaeg on üks armupant Jumala armastusest inimeste wastu.

Kes püha õhtusöömaaega niisuguse armastusega wastu wõtab, nagu wõtaks ta Jesust risti pealt maha oma südamesse, ja nagu tilguks Kristuse weri tema haawadest tema hingesse, kes nii elawalt usu läbi Jesuse surma, tema were ja haawade sisse ennast mässib, ja seda tunneb, et see kõik tema eest on sündinud, ja selle tundmisega tema ihu ja werd wastu wõtab, – see on ennast Kristusega ehtinud, see jääb tema sisse, ja Kristus jääb tema sisse ja ta on üks waim temaga. Ja kes nõnda temaga ühendatud saab, sel on igawene elu ja see peab elama igawesti. (Joan. 6, 51–56.) – Kellel mitte nälga Jesuse, selle taewase eluleiwa järele ei ole, see on siis tõesti haige, wõi ehk ka juba hinge poolest surnud; ta ei ole siis enam mitte usu poolest terwe; sest Issand ütleb selgesti: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, sisi ei ole elu teie sees.» (Joh. 6, 53.)

15. Anna ennast ja kõik, mis sul on, Jumalale – palu kõikide eest.

See on see kõige parem ja südamlikum piht ja walmistamine armulaua wastu. Selle sees seisab kõik koos, mis Jumal igaühe käest pärib, kes armulauale tahab minna. Kellel Kristuse armastus, wenna armastus ning waenlase armastus südames on, kes palwet teeb ja palub, – selle süda wõtab ka Jesust wastu, nõnda et ta temaga elu osasaamises wõib elada. Armastus, – kui see meil Kristuse wastu tõsine ja elaw on, kui meie wendasid ning ka oma waenlasi ja wihamehi armastame, neile andeks anname ja südamest ära lepime ja nende eest palume, ja selle armastuse ehtes kui pulmakuuega Issanda ette astume, siis oleme Issanda meele pärast ja kui meie seal juures ka enese pattu ja nõtrust tunneme ja südamest kahetseme, ja mitte oma õiguse, waid üksnes tema armu ja halastuse peale lootes tema ihu ja werd wastu wõtame.

Ärgu üksgi usaldagu ilma selle armastuse pulmakuueta Issanda armulauale astuda, waid ehtigu ennast sellega, ja heitku oma wana inimese roojane kuub seljast maha, see on: kadedust, wiha, tigedust, roojust, leigust, tuimust ja weel muud nende sarnast kurjust ja pattu! – Nõudke armastust. Jumal on armastus; kes armastuse sisse jääb, see jääb Jumala sisse ja Jumal tema sisse.

16. Ära otsi armulaualt mitte magusat tundmust, waid Jesust Kristust.

Magus tundmus ei ole mitte ülem ja peaasi armulaual käimise juures, waid Kristus, tema armastus ja uks tema sisse on see ülem asi armulaual käijal. Kes ennast tunneb nii waese ja wiletsa olewat, et ta süda armulaual Issanda armumagudust sugugi ei tunne, – see ärgu kartku ega kohkugu mitte seepärast, waid waatku enam oma seestpidise meele, soowimise ja tahtmise peale. Kui tema oma tahtmisega tahaks  Issanda armuleekides põleda, aga ei tunne ega maitse seda, – siis on ta Issanda meelest see, mis ta tahab ja igatseb. Issand waatab üksnes inimese tahtmise ja igatsemise peale. Tema armuleekides põleda, pole mitte inimese töö ega tegemine, waid Jumala arm, mis tema inimesele sel ajal maitsta annab, kui ta seda meie hinge heaks näeb tarwis olewat. Sinu waesus, nälg ja igatsus Issanda armutundmise järele on Jesuse ja tema pühade inglite meelest armsam, ja sa oled Jesuse silmis oma waesuse ja alanduse ehtes ilusam, kui et sa oma pühaduse ehtes ja uhkuses peaksid inimeste silmade ees hiilgama. Sest Issand ütleb: «Õndsad on need, kes waimus waesed; õndsad need, kes kurwad; õndsad need, kellel nälg ja jänu on õiguse järele.» (Matt. 5.) Seepärast otsi armulauast ükspäinis Jesust, Jesus on see tuum, see pea ning ülem asi, püha õhtusöömaaja juures.

17. Anna meile andeks meie wõlad, kui meie andeks anname oma wõlglastele.

Meie tunnistame sulle, oh Issand, et mitte ükspäinis meie ligimene meie wastu, waid et ka meie oma ligimese wastu oleme eksinud. Meie oleme kõik teine teise wastu eksinud. Oh Issand, ma tahan oma wõlglasele tema wõlad andeks anda, anna siis ka minule minu wõlad andeks! Anna mulle kõik mu patud andeks, mis ma lapsepõlwest saadik olen teinud; ma panen neid kõik su püha äralepitamise altari peale, oh süüta neid seal oma armastuse ja halastuse tulega põlema ja kaota neid oma pühade silmade eest ja täida mu südant oma taewaliku rahuga! – Wiimaks palun weel, armas Issand, hoia ka minu sees edespidi oma armu ja ära lase minu hingest seda igatsust ja elawat nälga ja jänu sinu püha ihu ja were järele mitte ära kaduda. Oh pea seda ikka elaw mu sees, mis mind ikka sagedasti sinu armulauale wõiks ajada. Oh kuule mu alandliku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

18. Ära lase ennast tühjade asjade pärast armulaualt tagasi pidada.

Õieti sagedasti pead sa selle eluwee ja armuhallika juurde ruttama, et sa jälle saaksid puhastatud, parandatud, ning uue jõuu ja rammuga kõige patu ja kuradi kawala kiusatuse wastu tugewamaks ja wägewamaks. –

Hingewaenlane teab ka küll, kui suur wägi selle hingeparandawa püha õhtusöömaaja sees on, ja seepärast püüab ta usklikkusid, nii palju kui wõimalik, sest tagasi pidada, et nemad oma minemist ikka eemale lükkawad.

Mõnedel on just sel ajal, kui nemad armulaua wastu endid wõtawad walmistada, kõige enam waenlase wastu wõitlemist. Ta tuleb, nõnda kui Iiopist kirjutatud on, nii kawalal wiisil Jumala laste juurde, ja püüab neid oma kurjusega eksitada ja neid oma usus segada ja araks ning kartlikuks teha, et nemad oma walwamises, palwes ja wõitlemises ja walmistamises armulaua wastu tuimaks ja külmaks lähewad. Seepärast on tarwis tema kiusamiste wastu Jumala abiga wõidelda et teda wõiksime ära wõita ja mitte lasta ühegi asja läbi endid keelata armulauale minemast. –

Puhasta ennast nii pea kui wõimalik, wiska kõik kihwt enese seest wälja, ja wõta rohtu, et sa terweks saaksid ja mitte ei sureks! Kui sind täna ehk üks asi keelab, aga homme wõib sul ehk weel suurem keelamine ees olla, ja nõnda wõib sul kaua mööda minna ja sind armulauast tagasi pidada.

Kes pühast õhtusöömaajast ennast kaua eemal hoiab ja sellest mitte suurt lugu ei pea, ja enese sees selle järele mitte nälga ja igatsust ei tunne, – sellest on tunda ja näha, et tema hinge lugu mitte hea korra peale ei ole. – Aga õnnis on see, kes nõnda elab, ja kelle südametunnistus nii puhas on, et ta iga päew wõib walmistatud olla Issanda armulauale minna. – Aga kui hing oma alanduses, mõne iseäraliku asja pärast, ei usalda minna, waid jätab teiseks korraks, siis ei wõi seda mitte laita waid kiita.

Seepärast walwa ja palu, et su nälg Issanda ihu ja were järele su südamest ei kaoks, ja sina mitte tuimuse- ja leiguseunesse magama ei jääks – surmaune sisse!

19. Palwe laupäewa õhtul.

Helde ja armuline Issand! Kiituse ja tänuga lõpetan seda nädalat, ja tulen nüüd weel sel õhtutunnil, oh Issand, sinu ette ja tänan sind kõige selle armu ja helduse eest, mis sa mu wastu tänini ning ka sel mööda läinud nädalal oled üles näitnud.

Sa tead, armas Issand, et mu nõuu on homme sinu armulauale minna; sa tunned mu südame igatsemist ja walmistamist. Sinu pühade silmade ees on mu elu, mu ihaldamised ja tahtmised awalikult teada. Sa tead ja tunned mu nõtrust ja waesust paremini kui ma ise, seepärast palun sind, oh heida armu minu peale, ja anna ennast leida, ning ära põlga mind mitte minu patu pärast, waid tule mulle appi ja anna mulle oma püha Waimu, kes mind su armulaua wastu õigeks wõõraks wõiks walmistada. Hoia mu meeled ja mõtted, et need mitte laiali ei läheks ja mitte ei saaks segatud ühegi asja läbi sinu surma ja kannatuse peale mõtlemast. Aita mind, et homme hommiku üles tõustes wõiksin oma meeled ja mõtted koguda, ning ka selle eest hoolt kanda, et kiriku minnes ja kirikus olles minu juures kõik wiisi pärast wõiks sündida ja et armulaua juurde astudes ükspäinis sinu armu peale wõiksin mõtelda. Oh aita mind ja kõiki teisa, kes su armulauale tuleme, et õieti walmistatud wõiksime olla! Aamen.

20. Hommiku palwe pühapäewal.

Püha kolmainus Jumal! Tänu sulle, armas Issand, et oled oma suurest armust seda rõõmu mulle kinkinud, et wõin sel tänasel kallil hommikul, weel enne kui püha kotta lähen ja sinu püha altari ette astun, oma kiituse, tänu ja palwega sinu püha pale ette astuda. Oh kuule siis ju nüüd wara mu healt. Wara tahan ma ennast su poole pöörda, et sind wõiksin kiita ja tänada selle armu eest, mis sa sel möödaläinud nädalal mu wastu oled üles näitnud. Ma tänan sind, et sa mind oled igapäew oma sõnaga rõõmustanud ja minu waest hinge jahutanud. Jah Issand, seda oled sina kõik oma suurest auust teinud; oh näita siis seda armu ka sel tänasel päewal mu wastu üles; puhasta ja pühitse mu südant enesele eluhooneks ja süüta oma taewatuld mu sees põlema, et oma ihu, hinge ja waimu wõiksin sulle tänu-ohwriks anda.

Oh muuda mind uueks loomaks oma jumaliku wäega. Tõmba mu südant taewa poole, ja lase mind sel tänasel kallil päewal sinu armus hingata. Ole sina täna mu hinge ülem ja kallim wara, mu kõige magusam roog ja joomaaeg. Õnnista seda sõna pühas kojas oma sulase suus ning ka kõigi kuuljate südametes oma püha Waimu läbi! Aamen.

21. Palwe kirikus, enne armulaua juurde minemist.

Issand Jesus! tund on jõudnud, et sinu armulaua juurde, sinu püha pale ette pean astuma. Rõhutud ja rusukspekstud südamega tulen ma oma pattudega, mis ma tänapäewani olen teinud ja palun sind: wõta mind wastu nõnda kui ma olen ja puhasta mu süda oma püha Waimu läbi kõigest roojusest ja ülekohtust puhtaks, et wõiksin õige usu läbi õieti walmistatud olla, sinu armulaua ette astuda ja seal enese õnnistuseks sinu püha ihu ja werd elawa usuga wastu wõtta. Oh Issand, ma tunnistan sulle, et olen roojane, seepärast tulen ma sinu puhta eluwee hallika juurde; ma olen wilets ja waene, seepärast tulen ma sinu rikkuse juurde, ma olen patune ja tulen su auujärje ette, ma olen haige, seepärast tulen sinu, mu õige hingearsti juurde; ma olen näljas ja jänus, ja tulen nüüd sinu, see taewase leiwa ja eluwee kaewu juurde. Oh Issand, wõta mind wastu ja ära lükka mind mitte ära oma püha pale eest! Oh tee seda, ja kuule mu waese palwet ja ihaldamist oma rohke halastuse ja armu pärast! Aamen.

22. Õhtu palwe püha õhtusöömaaja päewal.

Meie täname sind, armas Issand Jesus, sinu suure armastuse eest, mis sa sel tänasel päewal mu waese patuse wastu oled üles näitnud. Tänu sulle su kalli lunastamise töö eest. Tänu sulle su püha kalli sõna ja tänase sõnakuulutamise eest; tänu sulle su püha õhtusöömaaja ärarääkimata kalli anni eest, misläbi sa minule oma surma mälestust oled tunda ning maitsta andnud. Oh Issand, kõik seda, mis sa mulle oma püha õhtusöömaaja läbi armust oled kinkinud, aita mind, et seda hoolega wõtaksin hoida! Oh kui äraarwamata suur on sinu armastus meie waeste patuste wastu, et sina oma püha ihu ja werega meid oled söötnud ja jootnud! Oh ole mu wastu armuline ja lase selle tänase päewaga kõik mu patud mu sees surra, ja aita, et ma iga päew sinu armus wõiksin kaswada ja tugewamaks saada patu wastu wõitlemises. Sinu armu hoole ja kaitsmise alla annan siis ennast, ja neid kõiki, kes minuga täna armulaual käinud. Oh wõta meid oma armu hoole ja kaitmise alla, ja pea oma armusilm ka sel öösel meie peal, et sinu armu warju all wõiksime rahulisti puhata! Aamen.

23. Lugemisetükk, pärast õhtusöömaaega lugeda.

Oled sa, armas hing, enne armulauale minemist ennast õieti läbi katsunud, siis katsu ennast ka nüüd pärast armulaual käimist läbi ja waata õige terawa silmaga oma südame põhja sisse, kuda lugu seal sees nüüd on. Suurem hulk inimesi walmistawad endid ka, aga mitte täie, waid poole südamega, wähe äärt mööda, aga mitte põhjani läbi; nemad arwawad, et oma mõistuse walgusega oma südame pimedasse kambrisse wõiwad waadata, ja seda kõik näha, mis seal sees warjul on. – Kes nõnda poolikul wiisil ja ei mitte palwega Jumala pühade silmade ees püha Waimu abiga ennast mitte õieti läbi ei katsu, ja oma pattu ei tunne ega kahetse – see ei tee ka pärast armulaual käimist paremini, ja jääb pärast weel suurema hooletuse ja tuimuse sisse, kui enne.

Oled sa armas hing, ennast enne armulauale minemist walmistanud, siis walmista ja katsu ennast ka niisamuti pärast armulaual käimist läbi. Tee seda nõnda iga päew, ja käi oma mõtte ja waimuga Issandaga ümber, ja pane ennast kõigis asjus tähele, et ikka oma sõnade, mõtete ja tegude üle wõtaksid walwata. Kui sa seda ka nüüd pärast mitte ei tee, siis kisub sind jälle kuri maailm, lihameel oma lihahimude ja elukõrkusega peagi oma wõrku tagasi, ja su elu on üks segane ja wilets elu. Seepärast astu ikka uuesti, ka nüüd, pärast armulaual käimist, meeleparandamise tee peale; walwa, palu ja wõitle waprasti püha Waimu abiga kuradi, maailma ja oma liha wastu. Ära jää mitte julgeks enese jõuu ja wäe peale lootes, waid mõtle ikka, et sa üks nõder waene langeja oled. Iga päew pead sa palwega Jumala aujärje ette minema, ning uut jõudu sealt enesele tooma. Issanda weri, mis sina armulaual wastu wõtsid, peab sul ikka südames see kõige ülem ning kallim wara olema; selle were wäes pead sa elama, see olgu su usukilp ja sõjariist, misga sa waenlase wastu pead sõdima. Ka surmatunnil, kui hing ihust lahkub, pead ennast selle Kristuse teenitud werekuue sisse mässima; üksnes selle kuuega kõlbame meie Jumala ette, Talle pulmakotta astuda. Aga mikspärast Kristuse teenitud were õigusekuuega? küsid sa. Seepärast, et Kristus sind selle oma werega oma Jumalale ostnud (Ilm. 5, 9.); et see weri sind kui igawest wangi on hukatuse august peastnud (Sakar. 9, 11.); seepärast, pea sest werest kinni, siis jääd sa taewase Isa meelest armsaks, ta annab sulle oma Waimu, et selle wäes wõid elada ja surra. Aamen.

 

II. LUGEMISTÜKID LEERILASTELE
ehk neile, kes esimest korda Issanda armulauale lähewad.

24. Leerilapse iseenese läbikatsumine, päew enne armulauale minemist.

Armuline Jumal! Minu kallis leeri- ehk õpetuse-aeg on lõppenud; see on nüüd mööda ja ei tule enam ialgi tagasi. – Ma tulen siis nüüd, armas Issand, kiituse ja tänuga sinu püha pale ette ja tänan sind südamest, et sa mind seda kallist aega oled lasknud näha, ja ep ole mind mitte enne seda aega surmast läbi siit ilmast ära kutsunud, waid oled armust minu iga jätkanud siiamaale ja minule seda rõõmu kinkinud, et sinu armulaua osaliseks wõin saada. Ma tänan sind, armas Issand, et oled mulle sel kallil õpetuse-ajal nende möödaläinud nädalate sees, mu truui ning armsa õpetaja läbi rohkesti ja nii selgesti oma püha sõna lasknud kuulutada ning ka püha õhtusöömaajast selget õpetust andnud, et nüüd tean, kui kallis see püha sakrament on, ja kui suurt õnnistust ma oma hingele seeläbi wõin saada. Oh Issand, ma tahan siis nüüd ka sinu ees ennast truuisti läbi katsuda, tahan ennast sinu poole pöörda ja sinu püha pale ees oma südant, meelt ja mõtteid oma tegemise ja elamise poolest õieti läbi katsuda.

Minu lapse- ja esimene nooreea põli on nüüd mööda läinud. Aga kuda wiisi olen ma oma noored päewad ja aastad elanud? Kas ma olen ka nõnda üles kaswanud, kui mu Issand Jesus oma lapsepõlwes oli kaswanud? Kas olen seda õpetust, mis koolis oma kooliõpetaja suust kuulsin, ka õigel wiisil wastu wõtnud ja nõnda tähele pannud, kui mu kohus oleks olnud? Kas ma olen ka püüdnud oma elu selle õpetuse järele seada, ja kas ma wõin seda tunnistada, et see leeriõpetuse aeg mulle mu elus kõige armsamaks ja kallimaks ajaks jääb? Kas ma olen ka oma ihulikkude ja oma leiwawanemate sõna, nende õpetust ja manitsust kuulnud ja wastu wõtnud, ja kas ma olen ka tänulik nende wastu olnud, wõi ehk olen ma neid oma kergemeelse eluga kurwastanud? – Olen ma silmaweega nende käest kõik oma eksitused andeks palunud, ning ka tõutanud ennast parandada ja nende rõõmuks nüüd hakata elama? –

Kas ma olen kõigiga, kelle wastu ma olen eksinud, ära leppinud ja olen nende käest andeks palunud, kelle peale ma olen waletanud ja kellest kurja rääkinud ehk kelle oma kawalal wiisil ja petisel kombel enese poole kiskunud? – Ehk olen ma lihahimus, roojuses, hooraelus ja kiimaluses elanud ja oma ihuliikmed, mis Kristuse ihuliikmed peawad olema, – hooraliikmeks teinud? Ja on mull nüüd kindel nõuu oma elu parandada, ja edespidi kõige nende pattude eest ennast hoida. –

Waata, armas noor hing, seda kõik tunne ning tunnista alandliku meelega ja kahetseliku südamega oma Issandale, ja palu teda, et ta sulle kõik su lapsepõlwised eksitused ja patud andeks annaks, ja sind kõigest patust ja ülekohtust wõtaks puhastada, sulle uut südant ja meelt, tõsist armastust ja elawat usku anda. Seda kõik tahab tema sulle anda, kui sa aga nüüd tõsist ja kindlat nõuu wõtad, pattu maha jätta, meelt parandada ja patust pöörda.

Seepärast mõtle, kust sa oled ära langenud ja paranda meelt (Ilm. 4, 5.) Heida oma Issanda jalgade ette põlwili maha, palu teda nuttes ja kahetsetes kunni ta sind saab kuulnud ja oma Waimu läbi sinu waimule ütlema: «Ole julge, minu poeg, sinu patud on sulle andeks antud.» Mõtle oma noore põlwe pattude peale ja ütle: «Issand, ära mõtle mu nooreea pattude ja üleastmiste peale, waid mõtle oma suure halastuse peale!» Seepärast palun sind: Ole mulle armuline oma helduse pärast ja kustuta mu üleastmised oma rohke halastuse pärast! Puhasta mind iisopiga, et ma puhtaks san. Kustuta ära kõik mu ülekohus. Ära heida mind mitte oma armupale eest! – Oh Issand, kuule mu palwehealt; sinu käes on andeksandmine; sinu peale loodan ma, – sinu käest tuleb mulle abi! Oh halasta, sa halastaja Issand, ja kuule minu palwet oma surma pärast! Aamen.

25. Leerilapse õhtupalwe, päew enne armulauale minemist.

Wiimne öö on käes, kus ma weel lapse-ea arus olen ja kui täiskaswamata inimene hingama lähen. Homme saab mind kõige koguduse ees täiskaswanud inimeste seltsi arwatud; siis pean ma enese hooleks jääma ja ennast ise ihulikkude ja waimulikkude asjade poolest edasi saatma.

Aga kas olen siis ka tõesti meele ja mõistuse ja ka südame tundmise poolest niisuguseks saanud ja kaswanud, kui wanaduse poolest? Kas olen ka Jumala sõnast nii palju õppinud, kui mu südame ja hinge parandamiseks tarwis läheb? Kas ma olen ka oma elu, oma wiisi ja kombete poolest kui tõsine ristiinimene! –

Jah, homme pean ma ristikoguduse ees ennast ristiinimeseks tunnistama; aga kas ma tean ka, mis ristiinimese nimi tähendab? Kas ma tunnen ka õieti Jesuse armuõpetust, et õieti oma usust wõin kostust anda? Kas wõib Jesus minu pärast rõõmustada, wõi ehk peab ta kurwastust ja häbi minu pärast tundma?

Armuline ja halastaja Issand! Sina oled ju ka minu pärast ütelnud: «Mul ep ole head meelt selle surmast, kes õel, waid kui see, kes õel on, pöörab oma tee pealt, et ta wõiks elada.» (Eesek. 33, 11.) Issand, ka mina tahan ümberpöörda oma tee pealt; tahan tõesti pattu maha jäta ja uut elu elama hakata. Oh kinnita seda head nõuu mu sees, ja ole mulle abiks oma Waimu wäega! Oh halasta mu waese patuse peale ja peasta mind mu hinge hukatuse august, sest sa oled ju oma kallist werd ka minu eest ära walanud. Sinu kätte ja armu hooleks annan siis ennast seks ööks; olgu sinu pühad inglid minu ja kõigi leeriwendade ja -õdede hoidjad ja kaitsjad, ja aita mind ja neid kõiki, kes minuga ühes sinu armulauale lähewad, et meie kõik ka õieti walmistatud wõiksime olla, ja kui õiged wõõrad sinu armulauale tulla. Oh Issand, mina annan ennast nüüd oma ihu ja hingega sel öösel ja igal ajal sinu armu hoole ja hoidmise alla. Tee minuga, nõnda kuda sa tunned minu hinge heaks hea olewat, oma helduse ja halastuse pärast! Aamen.

26. Leerilapse hommiku palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Kallimat päewa ei ole ma elades näinud, kui seda tänast päewa. Ma tänan sind, püha Issa, selle suure armu eest, et mind seda oled näha lasknud. Oh et ma seda päewa wõiksin auusasti oma hinge õnnistuseks pühitseda! Armas Issand, sina oled mind täna oma kallile püha õhtusöömaajale esimest korda kutsunud. Sa tead ja tunned mu hinge lugu paremini kui ma ise. Oh, ma tahaksin küll ju nüüd sel esimesel korral oma südant sulle hoopis anda! Kui ma seda mõtlen, kuda sina ennast hoopis minu eest ohwriks andsid, ja minu eest maa peal elasid, kannatasid ja ristisurma surid, oh kuda wõiksin siis mina oma südant sulle keelda, mis sa oma enese werega omale oled ostnud? oh, ei mitte armas Issand, waid nõnda kui sina minu päralt oled, nõnda tahan ka mina sinu päralt olla. – Oh, et ka minul selsinatsel esimesel püha õhtusöömaaja päewal niisamasugune lugu südame poolest oleks, kui sinu armsal jüngril Johannesel oli, kui ta esimesel püha õhtusöömaajal oma pea sinu rinna peale pani, ja teisel päewal ärarääkimata haledusega, aga siisgi sinu armastusega täidetud, sinu risti all seisis, ja seal wast seda maitsta ja tunda sai, kui wäga sina inimesi oled armastanud! – Wõta siis, armas Issand, minu südant, seda annan ma sulle kõige ihu ja hingega, oh anna siis ka ennast mulle! Aamen.

27. Leerilapse palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Oh sa Jumala Tall, kes sa maailma patud oled kandnud, ma tänan sind selle suure armu eest, misga sa mind täna oled rõõmustanud ja minu hinge jahutanud. Misga wõin ma waene ussike sulle seda tasuda, mis sa minu eest oled teinud, ja et sa mind patust, surmast ja kuradi wäest oled peastnud, oma lapseks wastu wõtnud ja mulle mu patud andeks andnud? Oh, et see magus tundmine ja südame liigutamine, mis sinu kallis püha õhtusöömaaeg mu sees on äratanud, – elu otsani mälestuseks mu südamesse jääks! Oh, et sest esimesest sakramendi õnnistusest kui uus õnnistus mu töö ja tegemise ja kõige mu elu ja elamise peale tuleks! Oh aita mind, et ma otsani selle armu tundmise sisse jääksin, ja sest rõõmust ka ükskord osa saaksin, mis taewas on oodata, kus ma sind, mu risti löödud Õnnistegija, palest palesse näha saan, ja sind seal sinu auujärje ees su ärarääkimata armastuse eest äraseletatud healega wõin kiita ja tänada ja selle armu eest, et mind oled oma taewase isaga ära lepitanud. Sinu püha ihu ja weri pühitsegu mind läbi ja läbi ja peastku mu hinge kõigest patust ja andku mulle seda jõudu, oma tõotust pidada ja usujõuuga kõige kiusatuse wastu panna, et armust sinu riiki igawese elusse wõiksin wastu wõetud saada! Aamen.

28. Leerilapse õhtu palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Armas Jesus! Ma olen nüüd täna sinu armulaual olnud; ma olen waimus Kolgata mäel sinu risti all seisnud, ja olen näinud su werd jookswad; ma olen ka selle were wäge oma südames tunda saanud ja wõin nüüd rõõmus olla, et sa, armas Issand, ennast minuga oled ühendanud, mind äratanud, jahutanud ja mu nõtra usku kinnitanud. Oh anna mulle nüüd armu, et ma sinu armastuse mälestust ialgi ära ei unustaks, ega seda suurt armu, mis ma täna olen maitsta saanud, oma tuimuse ja hooletuse läbi oma südamest mitte ära ei kaotaks, waid et ikka wõtaksin sinu püha Waimu häält oma südames tähele panna. Kui ka kurjad lihahimud ja maailm oma tühja rõõmuga mind wõtwad kiusata, kui ka teiste kurjad wiisid ja kombed mind tahawad eksitada, oh siis hoia mind, et ma ei komista ega lange hukatuse sisse! Olgu mull siis ikka sinu kibe kannatamine ja surm, su hingeheitmise walu nägu mu silmade ees; sest selle peale waadates, ei saa maailma tühjad asjad mitte wõimust mu peale. Olgu siis nüüd sinu arm minuga ja nende kõikidega, kes täna sinu pühas kojas ja armulaual on käinud! Õnnista kõik oma ristikogudust üle maailma; õnnista meie armast õpetajat, täida teda oma Waimuga, ja lase teda meile ikka elawa Waimuga sinu püha sõna wägewasti kuulutada. Õnnista ka meie armsaid lihasid wanemaid, meie waderid ja leiwawanemaid, kes meid on kaswatanud ja koolitanud, ja suurt waewa meie lapse põlwes meie kallal näinud! –

Jah, õnnista meid kõiki ja aita, et meie kõik ühel meelel sinu õnnistust wastu wõtaksime. – Ole meie wari ka sel öösel, ja aita, et homme üles ärgates uude elusse wõiksime astuda; ja seda armu läbi surmani hoida ja kinni pidada. Seks aita meid oma suure armu ja halastuse pärast! Aamen.

 

III. LUGEMISE TÜKID HAIGETELE.

29. Haige palwe, kellele õpetaja kodu Jumala armu wälja jagab.

Oh sina helde ja armuline Issand Jumal! Sina tead ja näed kui wäga waene ja nõder ma ihu ja hinge poolest olen; aga sa tead ja tunned ka mu südame igatsemist, mu nälga ja jänu sinu, see elawa hallika järele! Ma olen nüüd, oh Issand, sinu sulase, mu õpetaja ja hingekarjatse järele saatnud, et mulle püha sakramenti, seda kallist õhtusöömaaega wõtaks jagada, sest ma igatsen wäga sinu armu järele! Oh heida siis armu minu waese patuse peale! Tule mulle nüüd ise appi, ja walmista mind oma armulaua sakramendi wastu, et kõlblikul wiisil oma pattu tundes ja kahetsedes sinu püha ihu ja werd wõiksin wastu wõtta! – Oh ma olen wäga nõder, niihästi ihu kui hinge poolt! Seepärast kinnita mind oma elusõnaga; oma Jumala, igawese Issa, armastuse sõnadega, ja oma püha ihu ja werega, mis järel ma näljas ja jänus olen. Oh, ma tunnen küll walu; mu terwis on wäga waene! Ihu on haige ja hing weel enam! Oh aita mind seda walu kanda, ja anna mulle kannatust, usku ja lootust, et kõige oma häda sees sinu armu hooleks, sinu püha ja targa nõuu alla ennast wõtaksin anda. Kui sina mind oma targa nõuu järele tahad ära kutsuda, oh muretse siis ise isalikul wiisil mu armsa omakste eest, kes minust weel siia kurja maailma maha jääwad. Jää sina, oh Jumal, neile isaks, hoidjaks ja kaitsejaks. Aga kui sina mind weel elama jätad, sa mulle jälle terwist peaksid andma, oh aita mind siis, et oma elupäewad ükspäinis sinule elaksin ja ohwriks annaksin ja mitte enam lihameeles ei wõtaks elada. Oh Issand, ma annan ennast nüüd sulle; anna siis sina ennast ka mulle, et sina minu sees ja mina sinu sees wõiksin elada, ja kuule minu alandlikku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

30. Haige palwe, enne püha õhtusöömaaega.

Halastaja Issand! Sina näed, kui waene, rammetu ja jõuutu ma sinu ees siin haige woodi peal maas olen, ja mina ei tea mitte, mis nõuu sinul minuga on. Aga ma tean, et kõik on hea, mis sina minuga teed. Oh ma tean seda wäga hästi, et sa oma targa nõuu järele seda haigust minu hinge heaks minu peale oled pannud, et ma seeläbi ka wõiksin oma patu- ja hingehäda paremini tundma õppida, selle wastu sinu käest abi otsida. Sa tuletad ka selle haiguse läbi minule meelde, et ma surelik olen. Oh, et see haigus minu hingele ka rohuks oleks, et mu hing terweks saaks. Sa näed, armas Issand, et mu ihu ramm on otsas, mu terwis waene ja pean seepärast nüüd haigewoodi peal sinu püha õhtusöömaaega wastu wõtma. Oh wõta mind ka siin haige woodi peal wastu ja arwa mind oma püha õhtusöömaaja wõõraks. Ma tänan sind selle armu eest, et su truu sulane ka haigede juurde wõib tulla ja neile ka kodu sinu armu wälja jagada. Oh Issand, tule siis mulle appi, ja tee mind õigeks wõõraks püha õhtusöömaaja wastu. Anna mulle armu, et wõiksin oma patud südamest tunda ja kahetseda. Olgu sinu kannatus ja surm mu ainus lootus ja troost. Paistku sinu haawadest su halastus ja armastus mu südamesse, mis mulle seda lootust annab, et sa kedagi ära ei lükka, waid kõiki wastu wõtad, kes pattu tundes ja kahetsedes sinu juurde tulewad. Oh Issand, heida armu ja kuule minu alandlikku palwet oma surma pärast! Aamen!

31. Haige palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Armas Issand, sinu sulane on nüüd ära läinud, aga sina, mu armas Õnnistegija oled mu juurde jäänud, ja seisad mu haigewoodi ees mind kinnitamas ja trööstimas, et ma mitte ei pea araks minema, waid ikka ususilmaga sinu peale waatama ja ükspäinis sinu peale lootma. Kui mul kitsas käes on, siis oled sa mu ligi ja hüüad mu poole: ära nuta mitte, sest mina olen su Jumal! Kui mu haigus peaks raskemaks minema, küll ma tean, et sa mulle siis kannatust annad, mind siis kinnitad ja jahutad, et ma oma häda all ära ei nõrke. Sina, Issand, oled ükspäinis mu ainus ülem ja kallim abimees, kellest ma kinni pean ja kelle peale ma loodan. Tulgu siis elu ehk surm, – ma olen kõige sellega rahul, mis sa minuga wõtad teha. Tuleb surm, siis aita mind surmahädas, surmaga nõnda wõidelda, et teda wõiksin sinu surma wõitlemise läbi ära wõita. Oh hoia mind surmahirmu ja kaksipidiste mõtete ja kurja waimu kiusatuste eest, ja kinnita mu usku ja ära lase seda mitte ära kustuda. Oh anna mulle üht õnnist otsa ja ära lase mind mitte kauaks mu armsatele omakstele waewaks jääda! Tule appi ja aita mind oma kannatamise ja surma pärast, ja sündku, mis ma olen palunud, sinu püha tahtmise järele! Aamen.

 

Vilhelm Normann (1812–1906) oli Simuna koguduse köster, koorijuht, kooliõpetaja ja kirjamees. Tema vend oli tuntud orelimeister Gustav Normann.

14. augustil 79 aastat tagasi hukati Auschwitzi koonduslaagris üks tuntuimaid 20. sajandi pühakuid – isa Maximilian Kolbe. Kolbe andis oma elu vabatahtlikult kaasvangi eest, astudes ette, kuna teisel mehel oli perekond. Sellega järgis ta kõige otsesemal viisil Pühakirja sõnu: «Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest» (Jh 15:13). 1982. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Kolbe pühakuks «armastuse märtrina».

Kaks krooni

Tegelikult algas Kolbe tee selle kangelasliku sammuni juba palju aastaid varem. Lapsepõlves soovis Kolbe saada sõduriks. 12-aastaselt kogetud Neitsi Maarja ilmutus avaldas tohutut mõju tema kujunemisele. Kolbe meenutas hiljem, kuidas Maarja pakkunud talle kahte krooni: valge kroon sümboliseeris puhast ja rikkumatut elu (tulevane preestriamet), punane aga selle kandja märtrisurma. Maarja palus poisil nende kahe vahel valida. Kolbe vastas: «Ma võtan need mõlemad!»

Kolbest sai tõepoolest sõdur, kes kandis kahte krooni, kuid mitte tavaline sõdur, vaid Pärispatuta Neitsi sõdalane. 1917. aastal, veel enne preestriks pühitsemist, asutas ta organisatsiooni Militia Immaculatae ehk Pärispatuta Neitsi sõjavägi. 1939. aastaks koondas see ühtekokku 650 venda. 2. maailmasõja ajal pakkus Kolbe rajatud klooster Poolas varjupaika tuhandetele pagulastele, sealhulgas juutidele, kuni see 1941. aastal suleti ja Kolbe arreteeriti.

Mis andis Kolbele sellise meelekindluse ja jõu taluda kõiki ettetulevaid katsumusi? Tema pühendumus Neitsi Maarjale oli legendaarne, kuid sellel Pärispatuta Neitsi «sõdalasel» oli veel üks salajane «relv», mida ta kandis alati endaga kaasas. See relv oli Kolbe sõnul vahedam kui püssikuul ja oli demonstreerinud oma tõhusust juba lugematutel kordadel.

Imettegev medaljon

1917. aastal oli Kolbe noor seminarist Roomas, kui talle avaldas sügavat mõju Alphonse Ratisbonne’i pöördumise lugu. Järgmistel aastatel luges Kolbe palju Catherine Labouré ja imettegeva medaljoni kohta, mis mängis olulist rolli Ratisbonne’i pöördumises. Kogu ülejäänud elu ta mitte üksnes ei kandnud medaljoni pidevalt endaga kaasas, vaid palus seda teha kõikidel Militia Immaculatae vendadel.

Ratisbonne’i pöördumise lugu tekitas omal ajal Euroopas suurt vastukaja, sest mehest sai tulihingeline kristlane sisuliselt üleöö ja vastu igasuguseid ootusi. Ratisbonne oli rikkast juudi pankurite perekonnast pärit nooruk, vabamüürlane, kes ei tunnistanud Jumalat ning nautis elu täiel rinnal. Katoliku usku põlgas ta kogu hingest, eriti pärast seda, kui vanimast vennast Theodorist sai perekonna vastuseisust hoolimata katoliiklane.

1842. aastal sattus Ratisbonne Rooma. Seal külastas ta puhtalt intellektuaalsest huvist muuseume ja kirikuid, kuid see kogemus üksnes süvendas tema vastuseisu katoliku kiriku suhtes.

Roomas peatus Ratisbonne ka kunagise koolivenna pool. Protestandist koolivend oli aastaid edutult püüdnud Ratisbonne’i veenda Jumala olemasolus. Sel päeval oli tal aga külas vend, parun, kellest oli hiljuti saanud katoliiklane. Sellest kuuldes tundis Ratisbonne mehe suhtes ilmset vastumeelsust, kuid Roomast lahkumise eelõhtul oli siiski sunnitud viisakusest sõbra vastu tema juurest veel kord läbi astuma. Ratisbonne’i külastuse eesmärk oli jätta üksnes kiri, milles ta tänas sõpra lahke vastuvõtu eest, ja siis kiiresti kaduda. Uksele tulnud teenija sai aga Ratisbonne’ist valesti aru ja kutsus kohale hoopis katoliiklasest paruni. Ratisbonne oli sunnitud alustama viisakat vestlust. Kuidagimoodi õnnestus parunil veenda Ratisbonne’i jääma Rooma veel mõneks päevaks ning koguni võtma endaga kaasa imettegeva medaljoni. Lisaks palus parun Ratisbonne’il kirjutada üles Memorare-palve. Ratisbonne suutis vaevu end talitseda, kuid jäi paruni ees viisakaks ning võttis pakutu vastu.

Edasi võtsid sündmused ootamatu pöörde. Juhtus nii, et sellal, kui Ratisbonne viibis paruni pealekäimise tõttu veel Roomas, suri ootamatult paruni lähedane sõber, sügavalt usklik mees. Veel eelmisel õhtul oli parun mehega kohtunud ja nende vahel tuli jutuks Ratisbonne. Ratisbonne’i uskmatus läks sellele mehele sedavõrd südamesse, et ta tegi sealsamas otsuse lugeda Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memorare-palvet. Järgmisel päeval oli ta surnud, samas kui Ratisbonne viibis endiselt Roomas ja paruni kingitud imettegev medaljon koos temaga.

Parun, kes aitas korraldada sõbra matuseid, sõitis keskpäeval tõllaga Sant’Andrea delle Fratte kirikusse. Tõllas viibis ka Ratisbonne, olles sunnitud vastu tahtmist teistega kaasa sõitma. Kiriku ees lahkus parun tõllast ja jättis Ratisbonne’i pühakoja ette ootama. Ratisbonne otsustas aega parajaks teha ja korraks kirikusse sisse vaadata.

Kui parun matuseasjad korraldatud sai ja tõlla juurde tagasi tuli, ei näinud ta Ratisbonne’i enam kusagil. Ta leiti kiriku kõrvalkabelist altari eest, kuid see ei olnud enam sama mees, kellest parun äsja lahkunud oli.

Vaid hetkeks pühakotta astunud Ratisbonne oli saanud võimsa ilmutuse Neitsi Maarjast. Hiljem ei suutnud Ratisbonne mõista, kuidas ta oli jõudnud altarini, kuid seal ta oli – põlvili, pisarad silmist voolamas, täielikult lummatud. Neitsi Maarja oli talle ilmunud sarnases hiilguses, nagu teda on kujutatud imettegeval medaljonil. Veel samal päeval nõudis Ratsibonne viivitamatut oma ristimist. Tema äkiline pöördumine tekitas Roomas tõelise sensatsiooni ja juhtunut uuris toonane paavst isiklikult.

Ratisbonne’ist mitte üksnes ei saanud sel päeval katoliiklane, vaid ta tühistas oma kihluse jõuka sugulasega, loobus privilegeeritud pankuri elust ning 5 aastat hiljem pühitseti ta preestriks.

Kolbet mõjutas Ratisbonne’i lugu sedavõrd, et oma elu esimese Missa pidas vastne preester 29. aprillil 1918. aastal just Sant’Andrea delle Fratte kiriku kõrvalkabelis – kohas, kus Ratisbonne’ile oli aastakümneid varem ilmunud Neitsi Maarja, misjärel tulihingeline ateist lahkus jumalakojast Jumala sõbrana. Ratisbonne, kes ise oli juut, töötas hiljem misjonärina Jeruusalemmas juutide seas; Kolbe andis oma elu juutidele mõeldud koonduslaagris kaasvangi eest. Võimalik, et ka Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memoraret lugenud kristlane pakkus selle armu eest samuti oma elu.

Taevane arst, maapealne arst

Päev pärast Kolbe 4. surma-aastapäeva, 15. augustil 1945 tunnistas toonane Jaapani keiser Hirohito raadio teel riigi kaotust 2. maailmasõjas. See toimus vaid nädalapäevad pärast tuumapommide heitmist Hiroshimale ja Nagasakile. Katoliiklased üle kogu maailma tähistasid sel päeval Neitsi Maarja taevassevõtmise suurpüha – Maarja, keda Kolbe nii väga armastanud oli.

Jaapanis, tuumakatastroofi keskmes, valitseb aga segadus ja lein. Äsja oma naise kaotanud noor arst on raskes seisundis. Takashi Nagai ei ole päris tavaline arst, vaid ametilt radioloog. Tal on kaks väikest last, kuid röntgenikiirgus on juba röövinud talt tervise ning Nagasakile heidetud tuumapomm kiirendab haiguse kulgu veelgi.

Nagai ei ole ka päris tavaline jaapanlane selles mõttes, et vaid kümmekond aastat enne neid pöördelisi sündmusi on ta võtnud vastu katoliku usu. See sündis tema tulevase naise eestpalvete tulemusel – sama naise, kelle ta on äsja matnud. Nagai ei tea midagi ka Kolbe saatusest, kuid neid kahte meest ühendab nähtamatu niit.

Kolbe veetis nimelt omal ajal Jaapanis ja eriti Nagasakis mitmeid aastaid, pannes seal aluse kohalikule frantsisklaste kogukonnale ja kloostrile. Kuid et tal oli diagnoositud tuberkuloos, vajas ta oma töö jätkamiseks korralikku ravi. Nii sai Kolbest Nagai patsient.

1945. aasta septembriks on selge, et noor arst on suremas. Kiiresti kohale kutsutud preester annab talle viimast korda armulauda; olukord on kriitiline.

Keegi kohalolijatest on toonud surijale pühitsetud vett lähedalasuvast Lourdes’i grotist, mille omal ajal rajas just Kolbe. Hiljem meenutas Nagai, kuidas ta äkitselt kuulis häält, mis käskis tal paluda Maximilian Kolbe eestkostet. Olles juba valmis surema, luges ta siiski palve ja usaldas ennast täielikult Jumala hoolde.

Toimus ime. Järgmiseks hommikuks ei olnud Nagai mitte üksnes elus, vaid haigus leevenes ajutiselt ning ta elas veel kuus sisukat aastat, pidades loenguid ja aidates inimesi sõjast räsitud linnas. Tuli välja, et nii nagu ta oli olnud Kolbe arst viimase eluajal, sai Kolbest tema taevane «arst» läbi jumaliku eestkoste.

Isa Maximilian Kolbe õppis oma eluajal tundma eestpalve tohutut väge ning kasutas seda nii siinses kui taevases elus. Tänu eestpalvetele leiavad ikka ja jälle aset pöördumised ja tervenemised, sageli viisil, mis ületab igasugused inimlikud ootused. Meenutagem, et kord palvetas oma poja pöördumise eest ka püha Monica. Poja, kelle kõik teised olid lootusetuks tunnistanud ja kelle pühakupäeva tähistame Kirikus 28. augustil. See mees läks ajalukku kui püha Augustinus.

Artikkel avaldati esmalt väljaandes Katoliku blogi.

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellimusel korraldatud küsitluse andmeil toetab 55% Eesti kodanikest põhiseaduse muutmist selliselt, et abielu määratletaks ühe mehe ja ühe naise liiduna.

Eeldusel, et rahvahääletusest võtavad osa vaid antud küsimuses seisukohta omavad inimesed ning need, kes vastasid «Ei oska öelda», ei osale, hääletaks põhiseaduse muudatuse poolt praeguse seisuga 61% ja vastu 39%.

Mittesiduva iseloomuga rahvaküsitluse läbiviimine 2021. aasta kohalike valimiste ajal on kirjas Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonilepingus.

10.–17. augustini toimunud küsitluse viis 1000 valimisealise Eesti kodaniku seas läbi uuringufirma Norstat Eesti AS. Inimestele esitati küsimus järgmises sõnastuses: «Kas Teie arvates tuleks põhiseadust täiendada nii, et abielu sõnastataks kui ainult ühe naise ja ühe mehe vaheline liit?» Värskeimate tulemuste põhjal vastas 55% küsitletutest «Jah» või «Pigem jah», 35% «Pigem ei» või «Ei» ning 10% «Ei oska öelda».  

Võrreldes juulis läbi viidud küsitluse tulemustega, kui antud teemal igakuist küsitlemist alustati, ei ole numbrid märgatavalt muutunud.

Erakondade toetajate vaated

Põhiseaduse muudatuse pooldajad on enamuses praeguste koalitsioonierakondade toetajate seas ning vähemuses opositsioonierakondade toetajate seas. Viimaste tulemuste põhjal toetab muudatust 90% EKRE, 69% Keskerakonna ja 69% Isamaa toetajatest.

Opositsiooni ning Eesti 200 toetajate seas on muudatuse pooldajaid oluliselt vähem. Viimaste tulemuste põhjal toetab seda 31% SDE, 37% Reformierakonna ja 38% Eesti 200 toetajatest.

Kirikute seisukohad

2017. aasta advendikõnes esitas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ettepaneku sõlmida erakondade ja teiste ühenduste vahel ühiskondlik kokkulepe, mis sisaldaks põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab selgelt abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna, ja seejärel võimaldaks astuda järgmise sammu ning reguleerida kasvõi eriseaduse tasemel ülejäänud koos- ja ühiseluviisid.

Sama aasta detsembris asus ka Eestis tegutsevaid kristlikke kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) seisukohale, et põhiseaduses tuleb abielu määratleda ühe mehe ja ühe naise liiduna.

24. aprillil 2018 võttis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu vastu otsuse: «Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna».

Kirikukogu otsuse seletuskirjas on öeldud:

«Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele.

Dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum» (Konsistoorium, 2005) sedastab:

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.

Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse.

Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverents andis 6. augustil 2020 vastuse kirikukogu [kiriku kõrgeim juhtimisorgan – toim.] küsimusele erimeelsuste lahendamise kohta kirikusisese aruteluga ja abielukäsituse alternatiividest. Vastuse koostamine kestis kaks aastat ning seda saab lugeda siit. Avalikkuses on korduvalt märgitud, et piiskoppidel oli erimeelsusi küsimuses suhtumisest samasooliste paaride kiriklikku laulatamisse. Tundub, et kõik piiskopid kurdavad asja keerulisuse pärast ning kinnitavad vajadust vastastikku lugupidava dialoogi järele.

Osa piiskoppidest tahaks säilitada abielu mehe ja naise vahelise liiduna, teised aga võtta kasutusele sooneutraalse abielukäsituse. Esimesi innustavad kiriku ärkamisliikumised, viimaseid aga peavoolumeedia ja homoaktivistid.

Kõrvalseisjana pani mind dokumenti lugedes enim hämmastuma, milles kõiges piiskopid on leidnud üksmeele. Oh oleks vaid rohkem erimeelsusi ja avalikku väitlemist! Lausa hirmutav on näha, millest kõigest mitmed minu teada luterlikku teoloogiat hästi tundvad piiskopid on juba taganenud. Dokumendi suurimaks probleemiks on selle eksitav üksmeel, mille raames arutelu toimub. Kui juba raam on vildakas, moondub ka kõik muu.

Milles siis dokumendi eksitav üksmeel seisneb?

Esiteks – dokumendi kohaselt ei ole abielukäsitus kiriku elu ega kristlase jaoks olemuslik küsimus. Isegi kui piiskopid täiesti õigesti märgivad, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning seadis abielu, siis praktikas nad eitavad, et loomis-, inim- ja abielukäsitus oleks kristliku usu jaoks nn punane joon. Kuidas siis? Sest piiskoppide arvates saab nendes küsimustes olla põhjendatult eri meelt ning see ei mõjuta üksiku kristlase usku ega kiriku elu ja ühtsust. Igasuguse häbita öeldakse dokumendis: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Millel see väide küll põhineb, kui apostlikud kirjad ütlevad risti vastupidi: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» (1Kr 6:9–10)

Jumala kuningriigi reaalsus on kristlikus kirikus kohal, aga see kuningriik kaob, kui Jumala loomiskord trambitakse jalge alla ning Tema nimega õigustatakse pattu.

Teiseks – dokument annab mõista, et kiriku ühtsus on teatud inimlik ja organisatoorne koospüsimine. Piiskoppide konverentsi sõnul saab kiriku ühtsust säilitada sõltumata erinevatest abielukäsitustest. Taolisel puhul oleks ühtsus midagi näilist ja inimestest lähtuvat. Üksmeel põhineb sel puhul omavahelisel kokkuleppel, lugupidaval käitumisel ning eriarvamuste heakskiitmisel.

«Seega, kui tahetakse tagada ühtsus, siis ainuke võimalus lahendada abielu küsimuses valitsevat erimeelsust on erimeelsuse heakskiitmine. (...) Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Kiriku tegelik ühtsus on ühtsus Kristuses ning ühtsus Tema ilmutatud sõnas. See on ülalt antud, seda ei saa ise luua, vaid sellega on võimalik üksnes liituda, pannes oma lootuse ilmutatud sõnale. Kuidas saab homoliitude tunnustamise puhul rääkida kiriku ühtsusest, kui Piibel nimetab homosuhtes elamist märgiks Jumala ja inimese lahutamisest: «Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.» (Rm 1:26–27)

Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui dokumendis ei nimetata mitte kordagi Piiblist või luterlikust usutunnistusest lähtuvat üksmeele alust? Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui kistakse puruks kõik sidemed eelnevate kristlike põlvkondadega ning loobutakse kiriku järjepidevusest? Kuidas saab rääkida kiriku ühtsusest, kui taolised hoiakud muudavad Soome evangeelse luterliku kiriku kristlaskonna silmis sektiks?

Kolmandaks – dokument paljastab, kuidas see vale on Soome evangeelses luterlikus kirikus arenenud ning kuidas see areng jätkub. Piiskoppide konverentsi tekst esitleb kuut erinevat mudelit vastasseisu lahendamiseks. Esimese alternatiivi kohta öeldakse: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.» Dokumendi sõnul on see ida ja lääne suurte kirikute õpetus ning ka mõnede luterlike kirikute arusaam.

Kõige suurem vale on pidada Jumala ilmutatud sõnale ja luterlikule usutunnistusele põhinevat arusaama üheks alternatiiviks teiste hulgas. See on ju kristliku kiriku muutumatu apostlik õpetus läbi kõikide aegade! Ühtegi muud alternatiivi ei ole Jumal loonud ega ilmutanud.

Vale esimene samm on selle õpetusliku tõe vaidlustamine. On kõnekas, et dokumendi kohaselt ei esinda seda seisukohta mitte ükski praegustest piiskoppidest!

Vale teiseks sammuks on taotleda enda sallimist paralleelselt tõega. See samm tehti Soome evangeelses luterlikus kirikus aastal 2011, kui piiskopid andsid juhise palvetamiseks homopartnerluse registreerinute pärast ja koos nendega. See on piiskoppide konverentsi dokumendis nimetatud alternatiiv 2: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.»

Homoabielude vastu olevad piiskopid sooviksid jääda selle praktika juurde. Ometigi põhineb ka see valele. Miks? Kui kultuurilise surve tõttu ei julgeta homosuhtes elamist enam Piibli sõnadega nimetada patuks, ei ole vastuseisul homoliitudele enam vundamenti.

Vale kolmandaks sammuks on taotleda enda tunnustamist võrdsena tõega. See on alternatiiv 3: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.»

Praktikas tähendab see samasooliste abielude kirikliku laulatamise heakskiitmist. Pangem tähele, et dokumendi kohaselt nõustuks sellega piiskoppide enamus. Selle poole siis piiskopid meie suurimat kirikut juhatavad. Annad kuradile sõrme, võtab ka käe!

Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba juurutas etteruttavalt selle alternatiivi oma piiskopkonnas. Ehkki Laajasalo on tahtnud olla tõeline liberaal ning anda ruumi ka teisitimõtlejatele, on valel nii suur vägi, et hea tahte žestidega ei ole võimalik seda peatada.

Vale neljas samm on mitte taluda enda kõrval tõde. See on piiskoppide konverentsi kirjeldatud 6. alternatiiv: «Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.» Islandi tee saab Rootsi kaudu ka Soome evangeelse luterliku kiriku teeks.

Samamoodi nagu naiste ordinatsiooni tunnustamise puhul räägiti sellest, et kedagi ei sunnita koostööle naisvaimulikega ning igaühe südametunnistuse vabadus on kaitstud, on needki lubadused tühised. Tegu on üksikust inimesest suuremate jõududega. Tuli ja vesi ei talu teineteist. Seda ütles tegelikult ka Laajasalo: «Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»

Kui Soome peaprokurör ja piiskop peavad diskrimineerimiseks kasutada homosuhtes elamise kohta Piibli mõisteid «patt» ja «häbi», siis saavad ka pimedad aru, mis ees seisab. Vale ei lõpeta enne, kui viimanegi tõeraas on vaigistatud.

Piiskoppide konverentsid ja kirikukogud võivad tunduda kõrgete ja kaugetena, aga valede udu ümbritseb meid kõiki ning varjutab meie nägemist. Meid harjutatakse sellega ja me harjume. Sellepärast annab Jumala sõna valgus ning selles käimine õige suuna. Üksnes kahetsus, pattude tunnistamine ning usk Kristuse risti armusse saavad peatada valede võimu.

Piiskoppide konverents andis oma vastuse kirikukogule 6. augustil 2020. Soome Luther-säätiö esimene jumalateenistus peeti 6. augustil 2000 Helsingi Ruoholahti koguduse majas.

Pikk tee on käidud. Olen üha tänulikum meie kiriku Misjonipiiskopkonna ning selle koguduste olemasolu pärast.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikli autor Juhana Pohjola on Misjonipiiskopkonna dekaan. Konfessionaalseid luterlasi ühendav Misjonipiiskopkond ei ole ametlikult osa Soome evangeelsest-luterlikust kirikust.