Hagia Sophia muutmine mošeeks Türgi president Erdoğani soovil ärgitab esitama samasuguseid nõudmisi teistes paikades. Kõige tähendusrikkam on see Hispaanias asuva Córdoba katedraali puhul.

21. juulil 2020 kutsus üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest valitsejast pidama Córdoba katedraalis islami palvusi. Ash-Shāriqah’ valitseja šeik Sultan ibn Muhammad Al-Qasimi oli konkreetne. «Me nõuame vähemalt Córdoba mošee taastamist,» rõhutas ta intervjuus kohalikule televisioonile, väites, et nõudmist toetab suur kohalik moslemiimmigrantide kogukond.

572. aastal vallutasid visigoodid Córdoba linna. Arianismist lahti öelnud, ehitasid nad aastal 584 paganliku templi kohale Saragossa märtrile Pühale Vincentiusele pühendatud kiriku.

Pärast moslemite vallutust 8. sajandil algas aastal 756 (Wikipedia andmeil 784 – toim) Córdoba mošee ehitamine, asendamaks Püha Vincentiuse kirikut. Kõik külgnevad kirikud purustati ja kasutati ära ehitusmaterjalina. Seega leidsid Rooma ja varase kristluse ajast pärinevad olulised arhitektuurilised elemendid kasutust uues mošees. Hiljem seda laiendati ja see võttis enda alla kuni 2,3 hektarit, saades Meka järel maailma suurimaks mošeeks.

Kui Kastiilia kuningas Fernando III võttis 1236. aastal moslemite käest Córdoba tagasi, sai mošeest jälle kirik, seejärel katedraal. Et teha ruumi kuninglikule kabelile, kuhu on maetud Kastiilia kuningad Alfonso XI ja Fernando IV, võeti maha mõned sambaread. 16. sajandil ehitati hoone ümber katedraaliks, mis näeb välja, nagu oleks see mošeesse sulandunud. See imekaunis ehitis ühendab gooti, renessanss- ja barokkstiili.

1236. aastal sai Córdoba mošeest ametlikult katoliiklik pühapaik, katoliku kiriku omand, millele on antud katedraali staatus. Moslemitele oli siin palvetamine rangelt keelatud. Katoliiklik jumalateenistus on selles paigas kestnud järjepanu kaheksa sajandit.

2004. aastal nõudis Hispaania islaminõukogu, toetatuna Hispaania sotsialistliku partei poolt, õigust seal palvetada. 2007. aastal nõudis sedasama Araabia Liiga ühes Euroopa Koostöö ja Julgeolekuorganisatsiooniga. 2008. aastal pöördus Hispaania islaminõukogu sellekohase taotlusega UNESCO poole. 2019. aastal lükkas Córdoba piiskop linnavalitsuse toetusel kõik need nõudmised tagasi.

Moslemite nõudmisi toetavad Hispaania vasakpoolsed, kes võitlevad kiriku ja riigi lahutamise eest ning seaduse vastu, mis lubab kirikul olla oma pühapaikade omanik.

Türgi president Erdoğan rääkis 24. juulil Hagia Sophia mošeeks muutmise puhul peetud kõne araabiakeelses versioonis islami taassünnist, mis ulatub Buhhaarast Usbekistanis Andaluusiani (Córdobani) Hispaanias. «See taassünd on meie kohus,» lisas Erdoğan. Seega astub Türgi president kõigi araabia ja Osmani valitsejate jälgedes, kes püüdsid laiendada islami võimuala. Hea seegi, et vähemalt see on selgeks saanud.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppidel puudub üksmeel samasooliste paaride kirikliku «laulatamise» küsimuses. Asjakohase järelepärimise esitas kiriku kõrgeim juhtorgan kirikukogu piiskoppide konverentsile 2018. aastal. Eile esitas piiskoppide konverents oma vastuse. Selle peamine sõnum on soov otsida võimalusi erinevate arusaamade tunnustamiseks vastastikku lugupidava arutelu kaudu. Ehkki järelepärimisega ei taotletud konkreetse eelnõu esitamist piiskoppide poolt, on sisaldub nende vastuses kuus erinevat käitumismudelit (vt allpool).

Küsimus kiriku suhtumisest samasooliste paaride koosellu kerkis teravamalt seoses homoseksuaalsete paaride kooselu seadustamisega aastal 2001. Kuna 1. märtsil 2017 jõustus sooneutraalne abieluseadus, on teravalt kerkinud küsimus, kas ühtlasi perekonnaseisuametniku volitusi omaval vaimulikul oleks õigus laulatada ka samasoolisi paare.

Nagu piiskopid oma äsjases vastuses osutavad, kirjeldavad kiriku arusaama abielust kui mehe ja naise liidust 1999. a heaks kiidetud katekismus ning 2003. a heaks kiidetud kiriklike talituste käsiraamat. Sama seisukohta on viimase 20 aasta jooksul erinevates dokumentides väljendanud kirikuvalitsus, piiskoppide konverents ning kirikukogu erinevad komisjonid.

Teisalt andis piiskoppide konverents 2011. a vaimulikele loa palvetada homoseksuaalsete paaride «eest ja koos nendega». Praktikas meenutab taoliste sündmuste muusikavalik, sõrmuste vahetamine, loetavad pühakirjatekstid ja kõned äravahetamiseni laulatust. Pärast sooneutraalse abieluseaduse jõustumist on kümned vaimulikud asunud homoseksuaalseid paare laulatama. Kuivõrd see on vastuolus kirikuõigusega, on mõni toomkapiitel vaimulikku selle eest pärast karistanud, mis mõnel puhul on omakorda kaevatud kohtusse. Praegu on üks taoline vaidlus jõudnud kõrgemasse halduskohtusse, mille otsus võib kiriku käitumist edaspidi oluliselt mõjutada.

Nagu peapiiskop Tapio Luoma märkis Soome rahvusringhäälingule, on erinevate piiskoppide arusaamad väga erinevad. Mõned peavad õigeks praegust mudelit, kus abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasoolisi paare võib soovi korral õnnistada. Mõned piiskopid peavad aga õigeks samasooliste paaride «laulatamist», toetades kahe abielukäsituse – traditsioonilise ja sooneutraalse – paralleelset tunnistamist või siis abielu tunnistamist sooneutraalseks. Ehkki Luoma ei avaldanud teiste piiskoppide seisukohti, nimetas ta ühe äärmusena praegu kehtiva käsituse toetamist (abielu on mehe ja naise vaheline liit ning homopaare tohib kirikus õnnistada, vt allpool variant 2) ning teise äärmusena samasoolise abielu ametlikku tunnustamist kas paralleelselt traditsioonilisega või ainukehtivana, kuid jättes vaimulikele võimaluse südametunnistusele tuginedes keelduda homopaari laulatamisest (variandid 4 ja 5, allpool). Luoma märkis, et «Olukorras, kus piiskoppide konverentsi liikmed peaksid ühel või teisel põhjusel tegema järeleandmise parimaks peetud lahendusest, peab enamus parimaks varianti 3 [s.t abieluks nimetatakse mehe ja naise liitu, kuid vaimulikel on luba laulatada ka samasoolisi paare].» Viimast toetab ka peapiiskop Luoma isiklikult.

Piiskoppide konverentsi vastuses rõhutatakse muuhulgas vastastikku lugupidava dialoogi vajalikkust, kutsudes üles vastaspooli teineteist austama sõltumata eriarvamustest, püüdma teineteist kuulata ja mõista, keskenduma olulisele, olema aus ja avatud ning avatud muutustele. Samuti hoiatatakse tahtliku väärmõistmise, halvustamise, arutelu laialivalguvuse ning tahtliku solvamise ja solvumise eest.

Piiskoppide vastus väljendab lootust, et kirik püsib ühtsena: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Jätkuna piiskoppide ühisele seisukohavõtule on Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba ametlikult teatanud, et lubab talle alluvatel vaimulikel Helsingis samasoolisi paare laulatada: «Olen avalikult juba 25 aastat toetanud kõikide paaride kiriklikku laulatamist. Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik nimetab homoseksuaalset käitumist patuks ning selle ametlikku heakskiitmist teiste kirikute poolt osadust kahjustavaks, väljendades seda erinevates dokumentides.

«Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta.» (Balti luterlike piiskoppide pöördumine 4. novembril 2009)

«Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uuest Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida». … Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.» (EELK kirikukogu avaldus 25. novembril 2009)

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Samuti on EELK ühinenud Eesti Kirikute Nõukogu 2008. ja 2010. a seisukohavõttudega homoseksuaalsuse küsimuses ning toetanud 24. aprillil 2018 abielu määratlemist Eesti Vabariigi põhiseaduses mehe ja naise liiduna.

EELK peapiiskop Urmas Viilma on 27. veebruaril 2020 (vastusena kirikukogu liikmete 26. novembri 2019 arupärimisele, kas EELK on taotlenud konsultatsioone mõne partnerkirikuga, kes on heaks kiitnud homoseksuaalsete suhete õnnistamise või kirikliku laulatamise) märkinud: «EELK Konsistoorium on seisukohal, et konsultatsioonideks ei ole tarvidust senikaua, kuni kirikutevahelistes praktilistes suhetes puuduvad otsesed kokkupuuted konkreetsete küsimustega, mis on seotud homoseksuaalsete suhete kirikliku õnnistamise või laulatamisega. Seni selliseid kokkupuuteid tekkinud ei ole, mistõttu pole EELK taotlenud ka konsultatsioone ühegi altari- ja kantsliosaduses oleva kirikuga nende küsimuste lahendamiseks.»

Soome luterlik kirik on EELK olulisim partnerkirik.

+  +  +

Väljavõte Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverentsi dokumendist «Piiskoppide konverentsi vastus kirikukogu palvele» 6.8.2020

[Tuleviku]alternatiivide kirjeldus

Abielu, perekonda ja seksuaalsust puudutava arutelu keskmes on küsimus: mis on abielu? Selle küsimuse vastus mõjutab inimeste isiklikke valikuid, seadusandlust ja laulatamispraktikat. Ometigi seadusandlus ei defineeri abielu. Õiguslikust seisukohast sätestatakse abieluseaduses üksnes abielu sõlmimise ja lahutamise tingimused. On ilmne, et Soome ühiskonnas on abielust erinevaid arusaamu. Neid on muuhulgas käsitletud piiskoppide kogu 2016. a avaldatud selgituses. Järgnevalt jäetakse need erinevad arusaamad kõrvale ning keskendutakse eriti kiriku abielukäsitusele ja laulatamispraktikale. Kirikutel tuleb pidada silmas mõlemat. Abielukäsitusena peetakse silmas teoloogiliselt põhjendatud veendumust või õpetust sellest, mis abielu on (dogmaatiline seisukoht). Laulatamispraktikana peetakse silmas eelnimetatuga seotud küsimust sellest, kuidas laulatus toimub ning keda kirik abiellu laulatab või õnnistab (praktika). Kui kirikus arutletakse abieluseadusega kaasnevat, võib ette kujutada kuut erinevat «mudelit». See «mudel» tähistab peamiselt praktilist küsimust sellest milliseid talitusi samasooliste paaridega seoses tehakse. Kirjelduses ei eristata abielu laulatamist ja õnnistamist, sest teoloogiliselt on tegemist pea sama asjaga – laulatamise ja õnnistamise erinevus seisneb õiguslikes tagajärgedes [Soomes tähistab sõna «laulatamine» ühtlasi abielu riiklikku sõlmimist, kus vaimulik toimib riigiametniku volitustega – toim.].

1) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.

Seda arusaama järgivad rooma-katoliku ja ortodoksi kirikud, aga ka mitmed evangelikaalsed kirikud ning luterlikest kirikutest peamiselt Ida-Euroopa, Aafrika ja Aasia kirikud.

2) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.

Selline on ka Soome evangeelse luterliku kiriku praegune praktika. Samasooliste paaridega koos ja nende eest tohib pidada palvuse. Asjakohase juhise on piiskoppide konverents andnud 2011. aastal (täpsustatud 2016. aastal), kuid kirikukogu ei ole sellise talituse kava eraldi kehtestanud. Kuna laulatustalitus on sisult jumalateenistus ning sellisena osa kiriku vaimuliku elu tervikust, siis on see seotud kiriku usu ja õpetuse ning eetiliste ideaalide ja juhistega. Jumalateenistuste käsiraamat kirjeldab kirikukorra määratletud abielu laulatamise või kirikliku õnnistamise tingimusi. Ehkki nendes ei ole sõnagagi nimetatud laulatatavate sugu, põhinevad need arusaamal, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Seda väljendab selgesõnaliselt talituse kord.

3) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.

Säilitades senise arusaama abielust, antakse vaimulikele südametunnistuse vabadusele tuginedes võimalus laulatada või õnnistada samasoolisi paare, kohandades selleks jumalateenistuse käsiraamatus kirjeldatud korda. Kehtima jäävad varasemad kiriku otsused abielukäsitusest, vaimulikele ei panda täiendavaid kohustusi. Selle asemel luuakse samasoolistele paaridele võimalus laulatuseks, andes vaimulikele võimaluse neid laulatada.

See mudel rõhutab üksiku vaimuliku vastutust ning annab samasoolistele paaridele võimaluse laulatuseks, ilma et peaks muutma kiriku arusaama abielust. Samas tundub sellega tekkivat pinge kiriku abielukäsituse ja laulatamispraktika vahele. Sellepärast võib küsida, kas see tähendab kiriku abielukäsituse sisulist muutmist või vähemalt selle laiendamist. Küsimusele vastates on võimalik tugineda varasemale praktikale, kus pastoraalsetel, hingehoidlikel või kiriku ühtsust puudutavatel põhjustel on üksikjuhtumitel tehtud erandeid.

4) Kirikul on kaks paralleelset abielukäsitust, traditsiooniline ja sooneutraalne. Mõlemad on võrdsed ja ametlikult kehtivad. Kirik laulatab nii eri- kui samasoolisi paare. Traditsioonilisel seisukohal olevate vaimulike südametunnistusvabadus on tagatud. Taoline on suures osas praegu Norra luterlikus kirikus toimiv mudel.

See mudel sarnaneb eelmisele (nr 3), võimaldades samasooliste laulatamist, kuid seab üksiku vaimuliku õiguste asemel esikohale samasoolise paari. Sellega muudetaks praegu kehtivat abielukäsitust selles mõttes, et olemasoleva kõrval tunnustataks ka teistsugust arusaama abielust. Kirikus kehtestataks kaks ametlikku teineteisest erinevat abielukäsitust, mida võib vähemalt teatud osades pidada omavahel vastuolus olevateks. Taolise alternatiivi toimivus sõltub sellest, kui usutavalt seda suudetakse põhjendada.

Muutumatuks jääksid mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne), aga see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.

5) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Laulatustalituse kordasid võib olla üks või kaks. Traditsioonilisel seisukohal olevad vaimulikud tohivad kiriku ametlikku abielukäsitust eirata ning piirduda üksnes erisooliste paaride laulatamisega. Seda saab pidada sarnaseks praeguse Rootsi mudeliga.

Loomist ja abieluteoloogiat kirjeldavad põhjendused on suures osas samad nagu variandis 4. Teisalt on see aga selgekujulisem, kuna ei eristata ega põhjendata kahte erinevat arusaama abielust, vaid piirdutakse ühega – sellisega, mis ei lähtu partnerite soost. Üksiku vaimuliku ametipidamise ning kiriku ühtsuse seisukohast on oluline nende vaimulike südametunnistuse vabaduse tagamine, kes ei pea võimalikuks samasooliste paaride laulatamist.

6) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.

Mudel on oma ühetaolisusega sarnane variandile 1 selles mõttes, et abielukäsitus ja laulatamispraktika moodustavad terviku, mille järgimine on kõigile kohustuslik. Teisalt ei arvestaks see kiriku pastoraalse vastutusega oma vaimulike ees. Taoline mudel dogmatiseeriks kiriku abielukäsituse ning teeks selle nn usutunnistuse küsimuseks.

Abielu- ja perekonnamoraali üle peetavates aruteludes on sõnavabadus üha ahtam. Näiteks parlamendiliikme Päivi Räsäneni Piiblil põhinevate seisukohavõttude asjus abielukäsitusest ja homoseksuaalsusest on algatatud juba neli eeluurimist. Ehkki kriminaalpolitsei komissarid Markku Silen ja Teemu Jokinen leidsid oma põhjalikule ja asjatundlikule analüüsile tuginedes, et kuriteo koosseis puudub, otsustas Soome peaprokurör kõigil neljal juhul alustada eeluurimist.

Räsäneni ebaõiglane kohtlemine

Räsäneni ebaõiglane kohtlemine ilmnes selles, et peaprokurör algatas eeluurimise MTV saate «Öömajaline Maria Veitola» põhjal, viidates mõtteavaldustele, mida Räsänen saates ei väljendanud.

Alusetu eeluurimise avalikuks tulemisega on üha suurem hulk avaliku elu tegelasi hakanud Räsäneni sõnavabadust kaitsma. Näiteks peatoimetaja Pekka Mervola kirjutas ajalehe Keskisuomalainen [Kesk-Soome mõjukas ajaleht – toim.] juhtkirjas: «Peaprokuröri otsus alustada ametlikku uurimist Räsäneni vastu on savijalgadel. … [T]a reageeris kuulujuttudele. Eeluurimine stigmatiseerib inimese. See on võimuorgani jõuline samm ning teeb inimese juba ette kahtlustatavaks.»

Räsäneni abielukäsituse põhjendused

Mitmed Räsäneni sõnavabaduse kaitsjad ei jaga siiski tema arusaama abielust. Näiteks Sanna Ukkola kaitses nutikalt Räsäneni sõnavabadust ning nimetas tema kohtlemist «jahmatavaks farsiks». Siiski ütles ta, et «vihkab» Räsäneni piiblipõhiseid seisukohavõtte homoseksuaalsusest.

Pidades Räsäneni väljendusi «julmadeks, mõistetamatuteks ja ebavajalikeks» Ukkola siiski eksib. Räsänen kaitseb vabadust ja inimõigusi, tuginedes järgnevatele põhjendustele:

(1) Isa-ema-lapse kolmiksidet toetav abieluinstitutsioon on vaba ühiskonna eeldus. Ilma tugeva tuumperekonnata on riigil võimalus juba esimestest eluaastatest alates kujundada lapsi oma eesmärkidele vastavaks. See ohustab demokraatiat.

(2) Räsänen on vastu samasooliste liitude tunnistamisele abieluna, sest sellega välistatakse seadustes lapse õigus korraga nii isale kui emale.

(3) Kaitstes laste õigusi kaitseme me ka homoseksuaale – nemadki vajavad lapsena isa ja ema.

(4) Homoseksuaalsete inimeste inimväärikus ei rajane mitte nende eluviisi kriitika välistamisele, vaid sellele, et nad on loodud jumalanäolisena. Vabas ühiskonnas ei ole mitte kellelgi õigust nõuda oma eluviisi kaitsmist kriitika eest, sest see takistaks ühiskonna arengut ning asjakohase kasvatuse ja informatsiooni andmist.

Perekond ja usuühendused on vaba ühiskonna vundament

Miks tahab võimujanune eliit keelata kristlusele rajanevate tuumperekonna väärtuste kaitsmise? Kanada juuraprofessor F. C. DeCoste vastab sellele: «Usk ja perekond on vaba ühiskonna keskmes. Usk ja perekond on kõige tõhusam takistus riigi kalduvusele imperialistlikult laieneda ja kasvatada despootlikult oma võimu.»

Usul ja perekonnal on taoline roll, sest nad on oma olemuse ja positsiooni poolest «kõige kaugemal poliitika vaimsusest.» Just sellepärast kujundatakse perekonnas ja usuühendustes isiksusi, kelle olemasolu teeb vaba ühiskonna võimalikuks.

DeCoste järgi eeldab vaba ühiskond kodanikke, kes tunnevad end riigivõimust sõltumatutena ning kes «taotlevad oma elu vaimseid ja materiaalseid sihte» pigem perekonna ja usuühenduse taoliste «eraellu kuuluvate institutsioonide, mitte riigi kaudu.»

Kas Räsäneni juhtumist saab pretsedent?

Kui Räsänen mõistetakse homoseksuaalsust puudutavate sõnavõttude pärast süüdi, luuakse sellega pretsedent, millega võidakse kogu Euroopa Liidu territooriumil tõkestada Piiblil põhineva tuumperekonna väärtuste eest seismine. Homoseksuaalsuse normaliseerimine ning kristluse mõju piiramine on eelduseks tuumperekonda kaitsvate ühiskondlike normide õõnestamisele.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjandust

Farrow, Douglas (2007). Nation of Bastards: Essays on the End of Marriage. BPS Books.

Puolimatka, Tapio (2020). Saanko luvan – sanoa? Sananvapaus ja vihapuhe. Perussanoma.

Viimasel ajal on erinevatel puhkudel väidetud, et praeguses kiriklikus, aga ka teoloogilises arutelus üldisemalt on konservatiivsuse ja liberaalsuse või liberaalteoloogia mõisted kaotanud oma tähenduse. Seega ei saa kedagi põhjendatult määratleda ei teoloogilise konservatiivi ega liberaalina. Ühtlasi sisaldub selles väide, et ei praegu ega varemgi pole olemas olnud mingit «klassikalist kristlust», mille abil võiks hinnata, mis ristiusk tegelikult on.

Seega ei olevat kristlusel mingit konkreetset ega muutumatut sisu. Sel puhul on kristlus alati vaid see, mida konkreetse ajastu inimesed ütlevad selle olevat. Aga just taoline eeldus on liberaalteoloogiline selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Väide, et konservatiivsus ja liberaalteolooga on kaotanud tähenduse, on iseendast täiesti liberaalteoloogiline ja selgelt kallutatud.

Sõna «liberaal» tuleb ladinakeelsest sõnast liber, «vaba», tähistades tavatähenduses vabameelset. Sõna «konservatiiv» tuleb ladinakeelsest tegusõnast conservare, «säilitama», tähistades tavatähenduses traditsioone alleshoidvat. Kiriklik-teoloogilises kontekstis on neil mõistetel selge ja praegugi aktuaalne sisu.

Rääkides vabadusest ja vabameelsusest tuleb alati lisada, millest soovitakse vabaneda ja mis eesmärgil vabadust soovitakse. Liberaalteoloogia on teoloogia, mis soovib vabaneda traditsioonilistest vanakiriklikest ja reformatoorsetest dogmaatilistest määratlustest ja sisust. Viimaks soovib liberaalteoloogia vabaneda Piiblist kui Jumala normatiivselt siduvast erilisest ilmutusest. Liberaalteoloogia soovib anda vabaduse ka arusaamale, et Piibel ei olegi taoline Jumala sõnaline ilmutus, millele saab rajada püsiva ja siduva dogmaatika ja kristliku eluviisi.

Tegelikult arvab liberaalteoloogia end üsna kindlalt teadvat, et Piibel ei saa olla ega olegi taoline vundament. Kuidas liberaalteoloogia suudab taolist teadmist põhjendada, on küll alati mõistatuseks jäänud. Igatahes usuvad liberaalteoloogid oma intellektuaalsesse veendumusse nii kindlalt, et nad ei salli vähimatki vabameelset suhtumist sellesse oma põhiuskumusse ega luba selles kahelda. Oleme korduvalt ja korduvalt kuulnud, et liberaalteoloogiline suhtumine on tänapäeva kristlase jaoks ainuvõimalik.

Liberaalteoloogia lähtub arusaamast, et teoloogia ei saa enam olla õpetus Jumalast, jumalaõpetus, vaid teoloogia peab olema õpetus inimesest ning inimese arvatavatest jumalakogemustest. On ilmne, et kui Piiblit ei peeta enam Jumala eriliseks sõnaliseks ilmutuseks, jääbki järele vaid inimene oma kogemuste ja arutlustega. Liberaalteoloogia on alates moodsa teoloogia isast Friedrich Schleiermacherist (1768–1834) olnud õpetus inimesest. Selline uusprotestantlik hoiak erineb kardinaalselt konservatiivsest vanaprotestantlikust arusaamast.

Konservatiivne teoloogia tahab säilitada vanakirikliku ja usupuhastuse poolt täpsustatud dogmaatika, kuna see traditsioon tugineb Piiblile kui Jumala Sõnale. Konservatiiv usub endiselt, et on olemas kolmainus Jumal, kes on ilmutanud oma tahte nii oma Poja Jeesuse Kristuse ajaloolises inimesekssaamises kui ka tõest kantud kirjalikus Sõnas, Piiblis. Konservatiividele on teoloogia endiselt õpetus Jumalast: teoloogia; see, mis põhineb piibellikul ilmutusel.

Konservatiiv tahab pattulangenud inimese ekslikest uskumustest pääseda Jumala laste vabadusse ning tahab nii uskuda kui teada Kristuses olevat tõde, Kristust, «kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded» (Kl 2:3). Seega on teoloogiline konservatiivsus tõeline liberalism selle sõna positiivses tähenduses – ta tahab olla vaimult vaba, et olla seotud tegelikkusega, nii nagu Jumal on seda meile ilmutanud.

Mao küsimusele «Kas Jumal on tõesti öelnud?» vastab konservatiiv alati kõikumatu positiivsusega: jah, Jumal on rääkinud oma Pojas Kristuses ja Piiblis. Liberaal aga kõigub ja juurdleb, et võib-olla Jumal ei olegi öelnud, ning on tegelikult kindel selles, et Jumal ei ole rääkinud ega ilmutanud oma tahet selgelt, inimesele mõistetavalt. Sellepärast jõuab liberaalteoloogia järeldusele, et inimene ise saab «Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja» (1Ms 3:1–5).

Kristlus ja teoloogia on liberaali jaoks õpetus inimesest, inimsuseusk, teatud humanism. Konservatiivile on kristlus ja teoloogia õpetus Jumalast, mis tugineb Jumala enda ilmutusele, käsule ja evangeeliumile tuginev pattulangenud inimest päästev tõde Kristuses. Liberaalne teoloogia ja konservatiivne kristlus on sisuliselt kaks erinevat usundit. Konservatiivne kristlus võib ilmneda ja ilmnebki väga erinevates vormides, nagu näiteks evangelikaalse protestantismina, traditsionaalse roomakatoliiklusena ja ortodoksi kristlusena, säilitades samas oma tuuma ajaloolise kristlusena. Liberaalne teoloogia erineb aga radikaalselt neist kõigist.

Konservatiivide ja liberaalide vaheline veelahe pole kuhugi kadunud. See ei saagi kaduda, kuna küsimus on selles, kes ja milline on Jumal, kes on inimene, mis on patt ja arm ning kas Jumal on andnud inimesele sõnalise ilmutuse või mitte. Nendele küsimustele antakse jätkuvalt radikaalselt erinevaid vastuseid.

Liberaalide arvates tuleks kirikute usu ja teoloogia aluseks pidada ajas muutuvaid inimlikke norme, konservatiivide arvates peaks aluseks olema ajas muutumatu Jumala ilmutatud norm. Liberaalid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid, aga annavad neile täiesti uue sisu. Konservatiivid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid nende ajaloolises tähenduses ehk vastavalt klassikalises kristluses kasutatule.

Klassikaline kristlus on usk, mis Piiblile tuginedes on sõnastatud ja kokku võetud vanakiriklikes usutunnistustes ehk Apostlikus usutunnistuses, Nikaia usutunnistuses ja Athanasiose usutunnistuses ning hilisemates evangeelse reformatsiooni usutunnistuskirjades. On ka täiesti üheselt selge, kuidas neid usutunnistusi algselt tõlgendati. Dogmad ja teoloogia keel räägivad tegelikest ajaloolistest sündmustest ning viitavad eksisteerivale reaalsusele nii Jumala kui inimese ja tema maailma juures. Nii Piibel kui klassikaline kristlus tunnistavad teoloogilist realismi.

Klassikalist kristlust esindav konservatiiv tahab hoida alal algsele piibellikule ja vanakiriklikule arusaamale vastava apostliku usuõpetuse. Miks ta jätkuvalt nii mõtleb ja toimib? Kuna Piibel kohustab teda taoliseks konservatiivseks hoiakuks.

Paulus manitseb püsima apostlikus ja piibellikus usus (2Tm 3:14–17). Oluline on nii see, kellelt õpetus on saadud kui õpetuse sisu tuginemine Piiblile. Dogma peab olema apostellik ja piibellik. Oma kirjas Tiitusele ütleb Paulus 1. peatüki 9. salmis koguduse ametikandjatest ja teoloogilistest juhtidest otsesõnu: «... kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.»

Samasugust konservatiivset hoiakut õpetavad nii Vana Testament kui ka Jeesus: «Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, … tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse! Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! … Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!» (Õp 3:1; 5:2; 6:20 ja 7:2).

Seega on olemas Jumala antud õpetuse tervik ja seda vahendav traditsioon, mida tuleb alal hoida, valvata ja kaitsta, mille eest tuleb hoolt kanda ning mida tuleb meeles pidada ja millest tuleb kinni hoida. Need tähendused on leitavad heebrea sõnades, mida Vana Testament neis seostes kasutab ja mida enamasti on tõlgitud alleshoidmiseks. Jeesus võttis selle kokku nõnda: «Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad» (Lk 8:15).

Pauluse kirju Timoteosele ja Tiitusele nimetatakse pastoraalkirjadeks, kuna oma elu lõpul annab Paulus neis Pühast Vaimust inspireerituna kogudustele juhiseid, mille abil pidid kogudused edasi elama ja tegutsema ning organiseeruma. Eriti soovitab Paulus säilitada apostlikku usku ja õpetust ning jääda sellesse: «…säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja...» (1Tm 1:19).

Pauluse vaimuliku testamendi võib võtta kokku sõnadega: «Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab. … Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu» (2Tm 1:14; 4:7). Hoidmise ja säilitamisena tõlgitud Pauluse kasutatud kreekakeelsed verbid fylasso ja tereo sisaldavad ka tähendust valvamisest, kaitsmisest, järgimisest ja hoidmisest. Apostlikku dogmaatikat tuleb säilitada seda valvates, kaitstes, järgides ja sellest kinni hoides.

Seega meil ei olegi teist alternatiivi kui olla teoloogiliselt konservatiivsed.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikkel ilmus algselt Meie Kiriku varasemal veebilehel www.meiekirik.ee

Dr theol Juha Ahvio on dogmaatika õppejõud

Uues Testamendis kirjas heebrealastele öeldakse: «Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni, et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu» (Hb 6:11–12).

Kristlastena teame, et usk Jumalasse on ristiinimese elu nurgakivi. Niisugune usk ei tähenda muidugi üksnes nõustumist sellega, et Jumal on olemas. Jumala kui Looja olemasolu tunnistavad ju ka paljud mittekristlased – ning isegi kurjad vaimud (Jk 2:19). Ristiusk seevastu tähendab midagi hoopis konkreetsemat. See on kindel ja isiklik veendumus, et Jumal on inimkonna päästmiseks andnud oma Poja Jeesuse Kristuse – ning näidanud sellega armastust meie vastu. See on Jumala sõnade ja tegude üha kasvav usaldamine ning elu koos Jeesusega Püha Vaimu väes.

Heebrealaste kirja autor saatis oma sõnumi eeldusel, et seda loevad kristlased, koguduse ristitud liikmed. Nad juba uskusid, et Jeesus on Jumala Tall, maailma pattude kandja. Nüüd aga esitab kirja autor neile uue väljakutse: püsigem sellel teel, millele Jumal on meid kutsunud! Tõepoolest, kristlase elu võiks võrrelda pikamaajooksuga, kus võidab see, kes suudab finišijooneni vastu pidada. Seepärast kõrvutatakse kirjas heebrealastele usk ja pikk meel või usk ja kannatlikkus.

Pikk meel ja kannatlikkus vaimulikus tähenduses pole meie inimloomuse omadused, vaid Jumala Püha Vaimu annid (Gl 5:22). Usk ilma pikameelsuseta on nagu tuule kätte asetatud küünlaleek, millel puudub kaitsev vari. Kõrbeteekonnal raskusi kohates katkes Iisraeli rahva kannatlikkus – ja kohe kadus ka nende usk Jumalasse. Nad tahtsid pöörduda tagasi Egiptuse orjusesse. Samasugune oht ähvardab ka kristlast, kiusatus muuta suunda või valida hoopis teine tee. Seepärast innustab apostel Jaakobus: «Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!» (Jk 5:7–8).

Kuidas püsida Jumalale ustavana ja säilitada pikk meel? Kirjas heebrealastele seisab veel: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat» (Hb 10:25). Püsiv ja viljakas usuelu on võimalik üksnes kristlikus koguduses, teiste usuvendade ja -õdede seas. Kogudus pole ju lihtsalt üks inimlik organisatsioon või klubi, vaid Kristuse ihu, kristlased aga selle ihu liikmed (1Kr 12:12–27). Võib öelda, et koguduses toimub päevast päeva üks suur teineteise julgustamine ja usu kinnitamine. Selleks on ristirahval jumalateenistused, kiriklikud talitused, piibli- ja palveringid, isiklikud vestlused jne.

Pikameelsuse ja kannatlikkuse pärast tuleb palvetada. Nagu juba nimetatud: see on Püha Vaimu and ega olene meie oma iseloomu tugevusest või nõrkusest. Niisiis: taotlegem palves usu kõrval alati ka kannatlikkust ja pikka meelt – kuni Kristuse taastulemiseni!

Vatikanis jätkub Eesti apostelliku administraatori peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsess, mis on jõudnud uude etappi. Avaldame ajaloolase Jaak Valge artikli aastast 2012, milles käsitletakse peapiiskop Profittlichi saatust bolševike haardes.

Oma mineviku meenutamine segab meie lõimumist vene keeles rääkiva elanikkonnaga ja suhteid Venemaaga. Selle asemel et Venemaad ärritada, peaksime oma kannatused andestama ja vaatama tulevikku.

Kuna läänemaailmas domineeriva arvamuse kohaselt on lähiajaloo keskseks sündmuseks holokaust, ei leia me mõistmist sealgi. Pealegi olime oma saatuse osalt ise ära teeninud – 1944. aastal võitlesid mõnikümmend tuhat meie meest koos natsidega, pikendades niimoodi Euroopa vabastamist fašismist.

Peame oma ajalugu nägema laiemas, euroopalikumas kontekstis, käsitlema Natsi-Saksamaad kõigi aegade suurima kurjana ning Nõukogude Liitu Euroopa vabastajana fašismist. Oma mineviku esiletõstmine võib meid partneritena tülikaks muuta. Tülikaks muutumist ei saa me aga endale lubada, sest vajame Euroopa Liidu ja NATO toetust, et mitte vastasseisus Venemaaga üksi jääda.

Ma ei tea, kas hirm oma ajaloo ees on viimastel aastatel koos sovetinostalgiaga rohkem jõudu kogunud, aga see vaade on igatahes populaarne. See oli kunagi paarkümmend aastat tagasi, kui iseseisvusime selleks, et säilitada oma identiteet, ent nüüd tuleks oma identiteedist loobuda, et säilitada iseseisvus. Või see, mis iseseisvusest järele on jäänud.

Katoliku piiskopi Eduard Profittlichi lugu pole eestlase, vaid paljude eestlastega ühist saatust jaganud isiku lugu. Tal pole ühtegi omadust, mis lubaksid teda määratleda natsisõbralikuna, rahvuslasena, vaevalt Eesti patrioodina või isegi Nõukogudevastasena, see tähendab isikuna, kes oli oma saatuse kuidagi ise ära teeninud.

Tema, tänapäevases mõttes multikultuurse hoiakuga isiku elu sisuks oli globaalse religiooni – katoliikluse – levitamine. 1890. aastal sakslasena sündinud ja maailmameheks saanud Profittlich õppis Saksamaal, Hollandis ja Poolas, kus ka 1924. aastal doktorikraadi omandas. 1913. aastal oli temast saanud jesuiitide ordu liige. Enne kui ta 1930. aastal katoliku preestrina Eestisse tuli, oli ta töötanud Prantsusmaal ja Saksamaal.

Isa Eduard õppis ära eesti keele ja sai 1935. aastal Eesti kodakondsuse. Profittlich oli edukas saksa, poola, vene ja eesti rahvusest ning üle Eesti laiali pillatud katoliiklaste konsolideerimises. Ta hakkas jutlusi pidama ka eesti keeles ning saavutas suurema tähelepanu varem «poola kirikuna» tuntud katoliku kirikule. Ka paljud mittekatoliiklased hakkasid külastama saksa- ja eestikeelseid jutlusi.

1934. aastal oli Eestis kümme katoliku preestrit, peamiselt sakslased ja poolakad, ning enne Teise maailmasõja puhkemist 11 katoliku kogudust 14 preestriga. 1933. aastast alates oli tema töökaaslaste seas ka ilmikpreester paater Vincas Dejnis, kes oli tulnud Nõukogude Liidust, pikast ja piinarikkast vangistusest. 27. detsembril 1936. aastal pühitseti Profittlich Tallinnas Peetri ja Pauli kirikus piiskopiks. Nüüd oli Eesti kolmel tuhandel katoliiklasel jälle omaenda ülemkarjane. Elama jäi piiskop endiselt 20-ruutmeetrisesse korterisse Munga tänav 4–6.

Pärast Molotovi-Ribbentroppi pakti sõlmimist ja Poola hävimist oli selge, et Eesti on üks järgmisi bolševike sihtmärke. Saksakeelsed katoliiklased lahkusid Eestist ümberasumise käigus ja kogudus kahanes vaid umbes kolmesajale hingele. Saksa saatkond soovitas nii Profittlichil kui ka teistel vaimulikel tungivalt Saksamaale lahkuda.

Kindlasti teadis Profittlich bolševike haardesse jäänud õigeusu piiskopi Platoni ja tema kaasvaimulike saatusest, kes olid tapetud Tartus 1919. aasta jaanuaris. Kuid 7. novembril 1939. aastal korraldati Tartus katoliku preestrite ja orduliikmete usalduskonverents, kus kõik osavõtjad otsustasid esialgu Eestisse jääda. Selle otsuse kiitis heaks paavst 1940. aasta mais, kui Profittlich Roomas käis.

Pärast Eesti okupeerimist muutus olukord aga selgelt ohtlikuks. Profittlichi kaasabil lahkusidki järelümberasumise käigus Eestist peaaegu kõik katoliku vaimulikud. 1941. aasta veebruaris olid Eestisse jäänud ainult Profittlich ja kaks tema kaasvaimulikku.

Tegelikult oli ka Profittlich otsustanud Saksamaale tagasi sõita, sest ta teadvustas, mis teda Eesti Vabariigi saksa päritolu kodanikuna ehk nüüd sovettide käsitluse kohaselt Nõukogude Liidu kodanikuna ähvardab: «Otsest surmaohtu on küll vaevalt, kui mitte suuremate vintsutuste puhul haigust ei tule... Siiski ei karda ma, et minu vastu oldaks väga karm, võib-olla osutatakse katoliku piiskopi vastu teatud austust, sest maailma silmis ei taheta esineda halvas valguses. Otsene surmaoht võib tekkida siis, kui sõda lahti pääseb.»

15. jaanuaril 1941. aastal, kirjas Rooma, oli ta delikaatselt, kuid selgelt mõista andnud, et eelistaks lahkuda, märkides, et kannatuste teele minna, see tähendab bolševike haardesse jääda, tuleks ainult kahel juhul: «... kui ülemuse käsk või asjaolude vältimatu surve annaksid selgelt mõista, et martüürium on Jumala tahe» või «kui Jumala sisemine sund minus nii selgelt kõneleks, et ma selles kindlalt Jumala hääle ära tunneksin. Pean aga ütlema, et ma ei tunne endas nii selget sisemist häält selles küsimuses. Kui ma peaks aga ainult mõistuse loogika järgi otsustama, siis pean ma ütlema, et edasine viibimine siin on mõttetu... Kui Püha Isa soovib, et ma hoolimata eeltoodud põhjendustest siia jääksin, antagu mulle 6. veebruariks sellest teada». 7. veebruar oli nimelt viimane päev ümberasumiseks registreerimiseks.

Kuid Roomast saabus 1. veebruaril vastus: «Püha Isa usub, et Te teete selle otsuse arvestades Teile usaldatud hingede heaolu.» Profittlich vastas: «Kuna ma telegrammist tundsin ära Püha Isa soovi, et ma siia jääksin, olen nüüd lõplikult otsustanud mitte Saksamaale naasta.» Rooma käitus seega Profittlichi suhtes nii nagu Natsi-Saksamaa ja demokraatlikud lääneriigid Eesti suhtes – jättis bolševike meelevalda. Võib-olla alahinnates hädaohu suurust. Kui erinevalt üksi jäetud Eestist, keda ei õnnistanud keegi, edastati Profittlichile nüüd paavsti õnnistus koos kinnitusega, et paavstil on hea meel tema otsuse üle.

Kui sõda lahti pääses, mida Profittlich oli õigesti hinnanud otsese surmaohuna, kavatses ta põgeneda maale ohutusse kohta. Kuid 1941. aasta 26. juunil väljastas Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee rahvakomissar Boris Kumm arreteerimisorderi ning Profittlich vahistati 27. juuni ööl. Muu hulgas võeti temalt ära ka Eesti katoliku koguduse liikmete kartoteek, mis tõestab, et ta oli arreteerimisohtu ja bolševike jõhkrust ikkagi alahinnanud.

Järgnes kurnav ja alandav teekond 2000 kilomeetri kaugusele Kirovisse. Sealne vangla number 1, mis sai Profittlichi viimaseks elukohaks, oli tsaariaegne pooleteisemeetriste seintega võigas hoonekolakas, kus ühes 50-ruutmeetrises kambris hoiti mõnel ajal üle saja vangi. Nii jäi ühele kinnipeetule vähem kui pool ruutmeetrit ruumi, mis tähendas ühtlasi, et kambrid kütmist ei vajanud, kinnipeetavad kütsid ise oma kehasoojusega.

Töö prospektil asunud Kirovi vangla keldrikorrusel viidi surmaotsuseid täide juba 1937. aastast, mil Suure Terrori käigus üritati hävitada Venemaa vaimu, mõistuse ja väärikuse viimseid riismeid. Kirovi vangla teenindas hukkamiskohana ka teisi, väiksemaid vanglaid, ning 300 kilomeetri kaugusel olevat tohutu suurt Vjatlagi.

Nõukogude süsteemi ebaloogikale omaselt võis Vjatlagis nälga surra sadu inimesi päevas, ent hukatavad toodi sealt hoolikalt Kirovisse. Kui sobiva suurusega partii surmaminejaid koos oli, viidi otsused täide. Üheks täideviijaks oli Kirovisse komandeeritud Vjatlagi valvur Getman, kes oli selle lisaülesande eest laagris raskematest teenistuskohustustest vabastatud.

Otsuse täideviimine oli lihtne: kuklalask, kontroll-lask, allkiri surmatunnistusele. Järjekordse hukatava maise teekonna lõpust andsid kambrikaaslased kohe kogu vanglale torudele koputamisega teada. Kirovi vanglas oli aastail 1938–1939 teiste seas hukatud hulk katoliiklasi, keda Profittlich ei tundnud, aga kellest vanglapärimus pidi nüüd temani jõudma.

Esimest korda kuulati Profittlich üle 2. augustil. Profittlich oligi omal ajal jesuiidina ette valmistatud tööks Venemaal, kuid vene keelt ära ei õppida ei jõudnud, sest Venemaale minek ei tulnud päevakorda. Nüüd suheldi uurijaga tõlgi abil, mõned protokollid kirjutas Profittlich ise eesti keeles ja need tõlgiti.

Esimesed ülekuulamised olid sissejuhatavad, ent septembrist keskenduti kiriku vahekorrale Nõukogude režiimiga. Profittlich püüdis mitte jätta muljet Nõukogude Liidu vastu töötamisest, kuid ka mitte valetada. Ta möönis: «Minu arvates on igal inimesel õigus usuvabadusele, aga nagu mulle teada on, on ainult vähesed preestrid Nõukogude Liidus vabad, teised ei saa oma kutsumust praktiseerida. Selline seisukord ei saa mulle aga vastuvõetav olla.»

Kuidas käitus Nõukogude režiim nendega, kellele tema loodud seisukord polnud vastuvõetav, seda koges Profittlich nüüd vahetult. 1. septembril 1941 hukati Kirovi vangla keldris Eduard Laaman, keda Profittlich tundma pidi, ning teadma ka seda, et Laamanile võidi süüks panna põhimõtteliselt sama, mida temalegi – omaenda meelsust, mis erines sovettide omast. Võib-olla teadis sedagi, et Tartu veretööst, mille käigus tapeti ka piiskop Platon ja tema kaasvaimulikud, oli maailma teavitanud Pariisi rahukonverentsi Eesti delegatsiooni pressiatašeena just Eduard Laaman, kuid see teavitus kohtas toonagi peaaegu kurte kõrvu.

Edasiste ülekuulamiste käigus keskendus uurija siiski praktilisemale teemale, kus süüdistuse raskuspunktiks olid paavsti antud salajased instruktsioonid ja spionaaž Natsi-Saksamaa heaks. 2. oktoobril tuli uurija välja väitega, et neil on andmeid, et Profittlich on aidanud inimesi illegaalselt Soome minna.

Tõenäoliselt pärines see teave Aleksander Kurtnalt, kes oli 1940. aasta septembris Moskvas väljasõiduluba taotledes saatanaga ehk Nõukogude luurega lepingu sõlminud, seda tõenäoliselt mitte pidada kavatsedes ning vaevalt uskudes, et tema antud teave võiks Profittlichi kahjustada.

Profittlich tunnistas, et tal oli Kurtnaga sellest juttu olnud – ta soovitas Kurtnal mitte proovida. Lisaks leiti Profittlichi kambrikaaslane Savi, kes tunnistas, et Profittlich oli rääkinud, et maailm on Saksamaa rasket rusikat tundma õppinud ja nüüd on järg Nõukogude Liidu käes.

14. oktoobril 1941. aastal esitas uurija, riikliku julgeoleku seersant Terner, süüdistuse, mille kohaselt oli Profittlich Nõukogude võimu ja kommunistliku partei vastane, levitas rahulolematust jumalateenistuste ajal katoliku kirikus. Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust rääkis Saksamaa kiirest võidust ja Nõukogude Liidu lüüasaamisest. Külastas korduvalt Saksamaa saatkonda Tallinnas, kus teda katoliku kirikurahva väljasaatmisel aidati. Lisaks varjas ta Nõukogude võimude eest Kurtna kavatsusi illegaalselt Itaaliasse põgeneda. Spionaažisüüdistus oli ära langenud.

3. novembril leidis Kirovis aset kohtu ettevalmistav istung, kus kohtukolleegium koosseisus Filin, Šaganina ja Asvenjeva kinnitasid, et Eduard Profitt­lichi on õigusega süüdistatud nõukogudevastases agitatsioonis, Saksa armee võimsuse kuulutamises, kaotustunnetele propaganda tegemises ja katoliku kiriku kummardaja Kurtna illegaalse Soome põgenemise kavatsuse varjamises.

Kohtuistung, kuhu viidi ka Profittlich ise, leidis aset 21. novembril. Filin, Telova ja Melnikova ehk Vene NFSV Kirovi oblasti kohtukolleegium leidis, et süüdistatava süü on tõendatud, ja määras Eduard Profittlichile Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõike 12 alusel viis aastat vabadusekaotust karistus- ja töölaagris ja § 58 lõike 10 II põhjal surma mahalaskmise läbi ilma omandi ja vara konfiskeerimiseta. Konfiskeerida polnud temalt tõesti enam midagi peale seljariiete.

23. novembril esitas Eduard Profittlich eesti keeles apellatsioonkaebuse. Seal kinnitas ta «kõige nimel, mis Teile ja mulle püha on», et ei subjektiivselt ega objektiivselt ei saa tema öeldut propagandaks ega ka agitatsiooniks nimetada ja et ta iialgi midagi Nõukogude Liidu kahjuks öelda ega teha ei soovi. Kuid 16. jaanuaril 1942. aastal teatasid Sereginov, Kuzina ja Semjonov ehk Vene Föderatsiooni ülemkohtu kohtukolleegium, et kohtuotsus jääb jõusse.

Nüüd esitas Eduard Profittlich ilmselt armuandmispalve. Igatahes otsustas Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium 24. aprillil Profittlichile mitte armu anda, millest ülemkohtu esimees Goljakov Kirovi oblastikohtu esimehele 27. aprillil teatas, nõudes ühtlasi kinnitust, kui kohtuotsus on täide viidud. Teadaolevatel andmetel suri aga Eduard Profittlich juba 22. veebruaril 1942. aastal enne kohtuotsuse täideviimist.

Tema surma asjaolud ei ole usaldusväärselt teada, ent taust lubab üht-teist oletada. Arreteeritud teadsid oma saatust üldjuhul ette. Edasikaevatud kohtuotsust muudeti harva, armuandmispalveid üldjuhul ei rahuldatud. Tihti teatas uurija kaebealusele surmaotsuse juba uurimise lõppedes, enne kohut või isegi uurimise käigus.

See tähendas, et tegelikult alles hiljem surma mõistetud kinnipeetavad hakkasid hukkamist ootama juba uurimise lõpust või veel varem. Loomulikult kaasnes selle ja vahialuste jõhkra kohtlemisega meeletu depressioon ning tõenäoliselt suridki kinnipeetavad Kirovi vanglas rohkem depressioonist kui näljast, vähendades sellega valvur Getmani koormust. Ka Profittlichi puhul on süvenenud terviseprobleemide kõrval ka depressioon loogiline, sest märgid näitavad, et ta ei leppinud surmaga.

Profittlich ei teadnud siis, et surma oleks tähendanud ka mõneaastane laagrikaristus, mida ta oleks suunatud kandma Vjatlagis. Põhiosa Kirovi oblastis hukka saanud eestlastest (kokku 660, nende seas ka näiteks Eesti Vabariigi peaminister Kaarel Eenpalu, siseminister August Jürimaa, riigisekretär Karl Terras ja kindralmajor Juhan Tõrvand) suri Vjatlagis nälja ja ebainimlike kinnipidamistingimuste tõttu juba esimesel talvel, neist omakorda suur osa veel enne kohtuotsuse teadasaamist.

Ebapiisav toit, tööriiete puudumine, laagrist kaheksa-üheksa kilomeetri kaugusel asuvad töökohad-raielangid, võimatult kõrged töönormid, kohutavalt külm 1941/42. aasta talv, puhkepäevadeta töö, lutikate ja sageli täide hordid külmades barakkides – piisas kahest kuni neljast nädalast ja kinnipeetav ei suutnud enam raielangini kõndida või isegi hommikust rivistust ära seista ning suri erakordselt piinarikast aeglast surma.

***

Need kuriteod toimusid alles hiljuti ja meil pole mingit alust arvata, et inimloomus järgnenud aja jooksul kuigivõrd oleks jõudnud muutuda. Kuritegusid ei soorita abstraktne režiim, vaid inimesed, meie endi viisaka pealispinna varju peitunud tumedam pool. Sama hästi kui kommunismi või natsismi sildi all, on see võimalik ka demokraatia viimise ja fašismivastase võitluse ettekäändel.

On ehmatav, kui kergesti võivad inimestest saada Kummid, Goljakovid ja Getmanid. Järele mõeldes on sama ehmatav, kui vähesed neist, õigemini meist, on teadvustanud, et kuritegelik masinavärk ei toimi ilma käsutäitja-mutrikesteta, ilma Savide, Filinite, Šaganinate, Telovade ja Melnikovadeta. Individuaalse vastutuse teadvustamisest oleme väga kaugel siin Eestis ning veel kaugemal ollakse Venemaal. Kartus oma minevikku meenutada on tegelikult hirm oma tumeda mina ees.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Postimees 2012. aastal.
Avaldatud veebilehes Meie Kirik autori loal.

Monty Pythoni kuulsas sketšis «Nobody expects the Spanish Inquisition» piinavad julmad inkvisiitorid armsat memmekest, pakkudes talle kohvi ja sättides ta tugi­tooli istuma. See tundub naljakas, sest me ju teame, et tegelikult olid inkvisiitorid vere­janulised sadistid, kelle hingel lasub sadade tuhandete inimeste piinamine ja hukkamine. Kuid erinevalt rahvalikust aru­saamast on tegelikkus üllataval kombel palju lähemal Monty Pythoni tõlgendusele.

Inkvisitsioon kuulub ühes ristisõdadega kristluse ajaloo kõige süngematesse peatükkidesse, mida usulise fanatismi eba­inimlikke taga­järgi meenutades alailma esile tuuakse. Julmad piinamis­vahendid, tule­riidad nõidadele ja teaduslike raamatute põletamine kapuutsiga koletiste poolt kuuluvad lahutamatult läänes levinud ette­kujutuse juurde. Ometigi tugineb see painajalik pilt kahtlastele allikatele. 16. sajandist kuni 19. sajandini valitses Inglismaal ja Põhja-Euroopas anti­katoliiklik meelsus. Inglismaa sõdis Hispaaniaga, kus polnud mõjule pääsenud mitte ükski reformatsiooni suundadest. See oli hea pinnas propagandale ning seda võimalust ei jäetud kasutamata.

Arvukad kirjanikud avaldasid välja­mõeldud lugusid inkvisitsiooni õudustest, millel polnud vähimatki faktilist alust. Näiteks 1564. aastal avaldas Reginaldus Montanus oma kuulsa teose «Hispaania Püha Inkvisitsiooni erinevate salajaste praktikate paljastus», mis erinevatesse keeltesse tõlgituna levis peagi üle kogu Euroopa. Montanus räägib jutustuse vormis süütu protestandi kohutavast käe­­käigust, kui ta liigub läbi inkvisitsiooni ülekuulamis­aparaadi erinevate astmete ning satub viimaks tule­riidale. Veel 1816. aastal avaldas D. Antonio Puigblanch sarnase teose «Inkvisitsiooni tõeline pale: ajalooline ja filosoofiline ülevaade hirmu­äratavast kohtujärjest», millest alles hiljuti tehti kordustrükk.

Sadu aastaid tugines Euroopa ajaloo­kirjutus sellele osaliselt propagandistlikule kirjandusele, mille eesmärk oli eel­kõige hispaanlaste ja katoliku kiriku laimamine, et seeläbi õigustada Hispaania-vastast sõda. Ajaloolastele oleksid tõsi­olud pidanud selginema juba siis, kui hakati rääkima ohvrite arvust. Inkvisitsiooni arvele kirjutatud ohvrite arvu kiirpilgul kontrollides satub lugeja peagi hämmastusse.

Hilisemas ajaloo­kirjutuses väidetakse hukatuid olevat tuhandetest kuni isegi kolme­saja tuhandeni. Samas on ajaloolastel olnud juba mõnda aega ligi­pääs inkvisitsiooni arhiividele, kus on talletatud põhi­mõtteliselt iga inkvisitsiooni aktiivsel perioodil menetletud juhtum. Inkvisitsiooni fanatism väljendus pea­aegu haiglasliku vajadusena üles tähendada kõik toimingud, millega see institutsioon oli seotud. Niisuguseid kaasuste kirjeldusi on aastatest 1540–1700 ühtekokku 44 071. See arv sisaldab kõiki inkvisitsiooni uuritud juhtumeid.

«Kardinal, torkige teda pehmete patjadega!»

Kõige kohutavamate kirjelduste järgi põletati igas Hispaania pisutki suuremas külas inimesi igal nädalal. Siiski võib inkvisitsiooni kogu dokumenteeritud tegevus­perioodi andmete põhjal öelda, et tsiviil­kohtule anti hukkamiseks üle ainult 826 inimest (inkvisitsioonil endal ei olnud õigust kedagi hukata). Kuna Hispaania inkvisitsioon loodi juba 1478. aastal ning täpset dokumentatsiooni hakati koostama alles 1540. aastal, jääb sellesse vahemikku mõni periood, mille kohta meil täpset teavet pole. Sellesse aega jääb ka kuri­kuulsa munga Tomás de Torquemada enam kui kümme aastat kestnud periood suur­inkvisiitorina, mis oli ilmselt kõige ebameeldivam ja probleemsem ajajärk inkvisitsiooni ajaloos. Arvatakse, et sel perioodil suri ligikaudu 1500 inimest, kuid täit selgust selles pole. Igatahes oli enam kui kahe­saja aasta jooksul surnuid kõige rohkem 2800.

Võrdluseks võib öelda, et ainuüksi Pärtliöö vere­saunas 1572. aastal suri ühe päeva jooksul mitu korda rohkem inimesi kui inkvisitsiooni tõttu kahesaja aasta jooksul. Pealegi hõlmavad paljud inkvisitsiooni arvele pandud hukkamised korduv­kurjategijaid, kellele langetati surma­otsus pärast kolmandat või neljandat kuritegu. Tuleb meenutada sedagi, et surma­nuhtlus oli tollal ja veel pikka aega hiljemgi Euroopas üldiselt levinud. Täna­päevase võrdlus­materjalina võib ära märkida kasvõi Obama valitsuse korraldatud droonirünnakud, milles on viimase viie aasta jooksul hukkunud ligikaudu 2500 inimest, enamik neist on süütud tsiviil­isikud.

Kui hukatute arv on aga tugevalt liialdatud, mida siis inkvisiitorid oma vangidega tegid? Inkvisitsiooni reeglid lubasid üksnes sellist piinamist, mis kestis vähem kui viisteist minutit ning mille tulemusel ei jäänud ülekuulatavale nähtavaid jälgi. Keelatud oli vigastada jäsemeid või tekitada verd voolavaid haavu. Torquemada valitsusajal nendest reeglitest ilmselt siiski loobuti.

Pealegi kasutasid ülekuulajad piinamist väga harva (vaid ligikaudu kahel protsendil juhtudest), kuna seda ei peetud tõhusaks viisiks üle­kuulatavate tegelike motiivide välja selgitamisel. Võrreldes mitte­kiriklike kohtutega, mida taolised reeglid ei piiranud, oli erinevus märgatav.

Päris koomiline on aga see, et teave vangide heast kohtlemisest (võrreldes teiste tolle aja vangidega) levis kogu Hispaanias. Näiteks on teada juhtumeid, kus riigile kuuluvas vanglas olevad vangid osalesid teadlikult jumalapilkamises, et nad viidaks üle inkvisitsiooni vanglasse.

«Tooge tugitool!»

Populaarses ajaloo­kirjutuses esineb sageli väide, et alles valgustus­aeg lõpetas Euroopas märatsenud inkvisitsiooni poolt ette võetud nõidade jälitamise. Aga millega oli nõidumise puhul tegelikult tegemist? Kesk­aegse nõidumise taga olid mõistagi kiriku enda rituaalid, eest­palved, pühakud ja sakramendi­teoloogia. Enamus «nõidadest» olid üksik­isikud, kes enda arvates sooritasid sama­suguseid pühi talitusi nagu preestrid kirikus. Neid süüdistati nõidumises siis, kui näiteks kellegi eest oli palvetatud ning see oli terveks saanud ning kerkis küsimus, mis oli tervenemise põhjuseks.

Inkvisitsioon tegi vahet teadvustamata «nõidumisel» (ehk valel alusel kiriku autoriteediga esinemisel) ja teadlikul nõidumisel (ehk saatana appi­hüüdmisel). Esimesel puhul kasutati peamise toiminguna pihti ja absolutsiooni. Taolist toimingut nimetati auto-da-fé, mis tähendab «usutegu», ning neid korraldati Hispaania erinevates kohtades. Oma iseloomult olid need avalikud pihi­talitused, kus eksinuid võeti kiriku rüppe tagasi isegi suurte rühmadena. Anti­katoliiklikus propagandas kujutati neid sündmusi sageli tuleriitadena. Inkvisitsioon järgi esines teadlikku nõidumist tegelikkuses äärmiselt harva.

Aastal 1487 ilmus laia leviku osaliseks saanud teos «Nõiavasar» (Malleus Maleficarum), milles selgitati nõiduse olemust ning anti nõia­protsesside jaoks juhiseid. Kolm aastat pärast kõne­aluse raamatu ilmumist mõistis katoliku kirik selle hukka, seda ei tunnustanud ka inkvisitsioon. Kuna teos oli väga populaarne ning see tõlgiti erinevatesse keeltesse, siis võidi mõnes kohas seda raamatut siiski kasutada.

Paljude nõidumis­juhtumite puhul oli tegemist hoopis inkvisitsiooni sekkumisega, kui kedagi süüdistati alusetult nõidumises. Näiteks 1549. aastal süüdistati Barcelonas nõidumises seitset naist, kuid inkvisiitor Francesco de Vaca vabastas nad, käskis tagastada nende peredelt röövitud vara ning vangistas naisi süüdistanud petised, kellest osa sai vanglakaristuse ja osa saadeti hukkamisele.

Kuna mitmesugused rahvalikud uskumused levisid kulu­tulena ning ikka ja jälle tõusid lainetena süüdistused nõidumises, mida inkvisitsioonil tuli menetleda, siis andsid inkvisiitorid preestritele juht­nööre, et need ei käsitleks oma jutlustes nõidumise teemat, ning pakkusid välja viise, kuidas rahvast õpetada ja süütute inimeste taga­kiusamist ära hoida. Need juhised levisid kogu Euroopas ning osaliselt tänu nendele suudeti nõiajaht kui nähtus maha suruda.

«Tunnista üles! Tunnista üles!»

Asetumine riigi ja kiriku vahele tegi sageli inkvisitsiooni töö keeruliseks. Hispaania inkvisitsioon ei allunud paavstile, vaid kujutas endast Hispaania kuninga usulist kohut. Ehkki üks selle üles­annetest oli õpetuse puhtuse jälgimine, kisti teda sageli toonasesse poliitikasse. (Olgu märgitud, et kesk­aegne «kiriklik inkvisitsioon» oli veelgi vähem innukas äärmuslike vahendite kasutamisel kui tema Hispaania vaste).

Näiteks olid päevakorral küsimused juutlikust, islami­usulisest või protestantlikust identiteedist. Tuleb meenutada, et kõik Euroopa riigid olid tollal sulatus­nõus ja iga­sugusesse pealiinist lahknemisse suhtuti kõikjal suure umb­usuga. Päid raiuti kogu Euroopas palju ning inkvisitsioon ei olnud kõigist tollastest kohtutest kaugeltki kõige hullem.

Alates keskajast oli Hispaanias elanud suuri juudi kogukondi, kellest osa oli oma usulise traditsiooniga sideme kaotanud. Selle tagajärjel pöördusid paljud juudid risti­usku. Aja jooksul põhjustas see aga pingeid juutide, ristiusku pöördunud juutide ja sünnilt kristlaste vahel, kellest igaühel oli mingi põhjus, et suhtuda teistesse umbusklikult. Aja jooksul need rühmad lahknesid ning saavutasid igaüks oma alal märkimisväärse poliitilise võimu, valitsedes oma piirkonda. Paljudel neist rühmadest oli ka oma sõja­vägi. Sisuliselt käis Hispaanias kodu­sõda, millel oli usuline mõõde.

Nende rühmade vahelised tülid jõudsid ka inkvisitsiooni­kohtu ette ning siis oli keskseks küsimuseks avalik rahu. Edu selles siiski ei saavutatud ning 1492. aastal andis kuningas korralduse, et riigis elavad juudid peavad kas ristiusku pöörduma või maalt lahkuma. Tänamatu ülesandena tuli inkvisitsioonil hinnata inimeste pöördumise ehtsust, kuna uus staatus võimaldas neil ka majanduslikku ja poliitilist kasu lõigata. Mõnedel hinnangutel põletati tule­riidal tuhandete kaupa juute. Tegelikult saadeti saja aasta jooksul hukkamisele vaid 16 inimest ühtekokku 942-st kuriteos kahtlustatud juudist. Veidi sarnasesse poliitilisse segmenti sattusid ka Hispaania moslemid. Neid anti üles 7472, kellest hukkamisele saadeti 181. Luterlastena anti üles 2844, neist kaotas oma elu 122 inimest.

Inkvisitsioon tegutses ka kiriku sise­kontrolli organina, mis jälgis preestrite tegevust. Inkvisitsiooni arhiivis on kajastatud 1131 juhtumit, mil preestrit kahtlustati seksi­teenuste nõudmises. Kui kahtlustatav süüdi tunnistati, kaotas ta ameti ning kõige paadunumad korduv­kurjategijad mõisteti surma.

Inkvisitsioon ei olnud eriliselt teaduse­vastane. Isegi Galileo Galilei raamatuid ei ole kunagi keelatud raamatute nime­kirja lisatud. Tule­roaks läks peamiselt protestantlik kirjandus ja enamus kõikidest põletatud raamatutest oli pornograafilise sisuga.

Lõpetuseks

Minu eesmärk ei olnud väita, et kõik, mida inkvisitsioon tegi, oli õige või et selles ei tulnud ette ilmselgeid kuri­tarvitusi. Ükski inimlik institutsioon ei ole iial olnud selle eest kaitstud. Siiski on oluline märkida, et inkvisitsioon ei erinenud praktikas oma aja Euroopa kohtutest või kui erineski, siis üksnes oma progressiivsuse poolest. Inkvisitsioonil oli keskne roll protsessi­õiguse jõudmises olu­korda, kus ülekuulamine on täpselt reguleeritud ja dokumenteeritud protsess, mis on suunatud süü või süütuse välja­selgitamisele ratsionaalsete meetodite abil.

Inkvisitsiooni julm kuvand rajaneb peamiselt propagandal, mille aluseks on siiski olnud Torquemada põhjustatud üle­kohus. Selle meenutamine on loomulikult põhjendatud ja vajalik.

Toome viimaks siiski veel ühe võrdluse. Prantsuse revolutsioon heitis oma kõige hullemal aastal (terrori­valitsuse ajal 1793–1794) vanglasse 300 000 ja tappis 50 000 inimest. Miks aga ei pane sõnad «vabadus, võrdsus, vendlus» meie verd tarretama?

Kirjandust

Gustav Hendriksen & John Tedeschi, The Inquisition in Early Modern Europe: Studies on Sources and Methods, Northern Illinois Uni. Press: 1986.
Helen Rawlings, The Spanish Inquisition, Blackwell: 2006.
Rodney Stark, The Triumph of Christianity, HarperOne: 2011.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor: Olli-Pekka Vainio töötab Helsingi Ülikoolis lektorina. Tema erialaks on ideede­ajalugu ja religiooni­filosoofia. Ta on töötanud külalis­uurijana Princetoni ja Oxfordi ülikoolides. Tema olulisim rahvus­vaheline uurimis­töö Beyond Fideism. Negotiable Religious Identities (Ashgate 2010) käsitleb uskumuste kujunemist ja usulise identiteedi olemust postmodernses maailmas.

Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse surnuaial leidub üks haud, kus on hauaplaadile graveeritud just need sõnad Pauluse esimesest kirjast korintlastele: «Sõna ristist on Jumala vägi».

Nende sõnade all puhkab rahus ja ootab oma ülestõusmist endine Torpa kirikuõpetaja ja Göteborgi piiskop, 20. sajandi Põhjamaade üks silmapaistvamaid kirikutegelasi Bo Giertz.

Minu isiklik kokkupuude Giertziga algas ühest ideaalist. Nimelt oli minu peas tekkinud mõte, milline peaks olema üks ideaalne teoloog. Minu hinnangul peaks ta olema spetsiifiliselt luterlik ja samal ajal nägema üle konkreetsete kirikute piiride, temas peab olema nii madalkiriklikku äratust ja südameusku kui ka kõrgkiriklikku sakramentaalsust, nii lihtsat piibliusku kui ka akadeemilist teoloogiat.

Selle kireva sünteesi näol on tegemist ideaaliga, mida vaevalt keegi suudab täita. Olen aga leidnud ühe teoloogi, kes jõuab sellele väga lähedale. See on Bo Giertz.

Giertzi elu ja mõtetega tutvudes äratasid need minus piisavalt huvi, et tellida viis tema raamatut Suurbritanniast. Neid lugedes avanesid minu ees ühe märkimisväärse vaimuliku mõtted ja tõekspidamised, mis kandsid teda ennast läbi elu ja on julgustanud tuhandeid kristlasi üle terve maailma.

Mul on hea meel tutvustada Bo Giertzi ja tema teoloogiat lühidalt ka Eesti lugejatele.

Bo Giertzi elu

Bo Harald Giertz sündis 31. augustil 1905. aastal jõukasse ja prominentsesse perekonda. Tema isa Knut Harald Giertz oli kirurg, üks Rootsi kuninganna ihuarstidest ja riigi suuruselt neljanda haigla juht. Giertzil oli viis venda ja üks õde. Lapsed veetsid suved vanaisa Lars Magnus Ericssoni juures, kes oli rahvusvaheliselt tuntud telekommunikatsiooni firma Ericsson asutaja.

Giertzi lapsepõlvekodus ei räägitud kristlusest palju, sest tema isa oli ateist ja ema agnostik. Isalt päris noor Bo aga huvi arstiteaduse vastu, nii et pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ta 1924. aastal Uppsala ülikooli arstiteadust õppima.

Ülikool oli Giertzi jaoks silmi avav, ühest küljest puutus ta kokku mitmete ateistidest tudengitega, kes veetsid aega pidutsedes ja elu põletades, teisalt kohtus ta usklike teoloogiatudengitega, kes seletasid kristlikku usku lihtsalt ja kaasahaaravalt. Just suuresti tänu viimaste mõjule hülgas Bo isakodust päritud ateismi ja võttis vastu kristluse.

Pööre Giertzi elus oli tugev, sest ta jättis pooleli meditsiiniõpingud ja asus 1928. aastal õppima Uppsalas usuteadust. 1928–1932 omandaski ta Uppsalas teoloogia bakalaureusekraadi. Usuteaduskonnas oli Giertzi eeskujuks ja mentoriks Uue Testamendi eksegeesi õppejõud Anton Friedrichsen. Temaga koos ja Bo isa rahastusel võeti 1931. aastal ette reis Pühale Maale. See reis mõjutas Giertzi sügavalt. Jeesuse aegsete paikade ja eluviiside nägemine kinnitas talle, et Piibel on usaldusväärne ning ülikriitilised liberaalteoloogilised teooriad Piibli kohta on elukauged ja valed.

Juba ülikooli ajal asus Giertz tööle ka Rootsi Kristliku Keskkoolide Ühenduse heaks. Ta rändas selle organisatsiooni esindajana läbi kogu riigi ning seletas noortele eluliselt ja kaasahaaravalt kristlikke tõdesid.

Teoloogiaõpingute ajal vaimustus Giertz ka Inglismaalt pärit kõrgkiriklikust Oxfordi liikumisest, mis rõhutas kiriku ja tema ametite autoriteeti, sakramentide tähtsust ja kiriku apostellikku järjepidevust. Oxfordi liikumise kõrgkiriklik joon jäi Giertzile külge elu lõpuni.

Pärast bakalaureuseõpingute lõpetamist lootis Friedrichsen, et Giertz jätkab õpinguid, et jõuda doktorikraadini, kuid just Pühal Maal viibides mõistis Bo, et tema kutsumuseks on praktiline kogudusetöö. Ta ordineeriti 1934. aastal Linköpingi toomkirikus.

Giertz töötas erinevates väikestes maakogudustes, kuni 1938. aastal sai temast Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse abiõpetaja. Seal töötas ta üle kümne aasta, Torpa perioodil valmisid ka Giertzi kõige kuulsamad raamatud, millest nimetan siinkohal 1941. aastal ilmunud romaani «Stengrunden» – inglise keeles kannab raamat nimetust «The Hammer of God».

Teose tegevus toimub kolmel erineval ajaperioodil, esimese osa sündmused leiavad aset 19. sajandi alguses, teise omad 19. sajandi lõpus ja kolmanda osa tegevus toimub 1930ndatel. Loo keskmeks on kõigis kolmes osas üks väike Rootsi maakogudus, kuhu saabub uus noor kirikuõpetaja. Peagi tuleb noorel vaimulikul rinda pista maakoguduse ja sealsete inimeste nii ihu- kui ka hingeprobleemidega. Vaatamata ajalisele vahele peavad need kõik kolm meest ühes ja samas keskaegses kirikus ning vanas maapastoraadis maadlema ka isiklikult küsimustega, mis puudutavad Jumalat, pattu, usku, päästet ja lunastust. Lõpuks jõuavad nad kõik Kristuse ja tema armu juurde.

«Stengrunden» tegi Giertzi kogu Rootsis kuulsaks. Aastal 1941 oli teos kolmas enimmüüdud raamat kogu riigis. Tänapäevaks on seda tõlgitud paljudesse keeltesse ning müüdud miljoneid eksemplare. Minu hinnangul on tegemist ühe parima kristliku romaaniga, mida olen kunagi lugenud. Giertz on minu arvates geniaalselt suutnud eluliste näidete ja lugude abil edasi anda, mida tähendab õigeksmõistmine ja lunastus. Arvan, et sellest teosest võiks leida julgustust iga kristlane, kuid eriti võiks seda lugeda iga vaimulik ja jutlustaja.

Torpa aega on Giertz hiljem ise nimetanud kõige õnnelikumaks ajaks oma elus. Samas ei läinud raskused siiski ka temast mööda. 1942. aastal suri pärast sünnitust Giertzi esimene naine Ingrid, kes jättis ta üksi kolme lapsega. See oli Bo jaoks väga keeruline aeg, unetutel öödel leidis ta lohutust Jumala sõnast.

Maapastori kogemus andis viimase lihvi ka Giertzi teoloogiale. Oxfordi liikumisest mõjutatuna oli ta oma jutlustes palju keskendunud sellele, mida Jumal nõuab inimeselt, kuid ta oli tähelepanuta jätnud selle, mida Jumal ilma tasuta pakub. Peagi jõudis Giertz isikliku kriisini, sest ta nägi, et ka ta ise ei vasta Jumala nõudmistele. Maakogudusse tööle minnes puutus ta aga kokku äratusliikumistega, kes juhtisid ta äratusjutlustajate Henrik Schartau ja Carl Olof Roseniuse teosteni ning luterliku õigeksmõistuõpetuseni. Jumal mõistab inimese õigeks armust läbi Kristuse, inimese tegusid arvestamata. See oli Giertzi jaoks tähtis äratundmine. Nii kujunes välja ka tema isiklik teoloogia, kus on olemas nii Oxfordi liikumise kõrgkiriklik suund kui ka pietistlik rõhuasetus õigeksmõistul ja isiklikul päästel.

1948. aastaks oli Giertz Rootsis juba väga kuulus kui vaimulik ja kirjanik. Nii valiti ta sel aastal Göteborgi, Rootsi kiriku ühe kõige suurema piiskopkonna, piiskopiks. Valik oli igas mõttes harukordne, esiteks Giertzi nooruse (ta oli siis 43 aastat vana) tõttu. Teiseks oli ta väikese maakoguduse abiõpetaja. Giertzi valimisse suhtus kriitiliselt ka ilmalik riigivõim. Talle heideti ette jäika konfessionaalsust ja konservatiivsust. Tollal kinnitas kõik Rootsi kiriku piiskopid ametisse just riigivõim. Sel ajal sotsiaaldemokraatide juhitud riigiaparaat viivitas 3 kuud Giertzi kinnitamisega.

Piiskopina oli Giertz hinnatud nii kõneleja kui ka administraatorina. Ta reisis ametiasjus palju ning lõi aktiivselt kaasa Luterliku Maailmaliidu töös asepresidendina.

Küllap kogus Giertz ka palju kuulsust sellega, et ta oli üks neist Rootsi piiskoppidest, kes ei pooldanud kirikukogu 1958. aasta otsust alustada naiste ordinatsiooniga. Giertzi arvates ei olnud see otsus teoloogiliselt põhjendatud. Reaktsioonina sellele otsusele loodi eri vagaduslaadidest pärit Rootsi konservatiivsete luterlaste poolt organisatsioon Kyrklig samling kring bibeln och bekännelsen, mida asus juhtima Giertz. Olles küll isiklikult naiste ordinatsiooni vastu, töötas Giertz siiski selle nimel, et Rootsi kirikus leiaksid koha nii naiste ordinatsiooni vastased kui ka pooldajad, sealhulgas naisvaimulikud. Ilmalik ajakirjandus süüdistas aga Giertzi naiste põlgamises ja alavääristamises. Need süüdistused tegid talle palju haiget. Juba eaka pensionärina kurvastas teda see, et Rootsi kirikust tõrjuti järkjärgult välja kõik meesvaimulikud, kes ei pooldanud naiste ordinatsiooni, ning elu lõpul pidi Giertz nentima, et praegustes tingimustes teda isegi ei ordineeritaks Rootsi kirikus tema vaadete tõttu.

1970. aastal pani Giertz piiskopi ameti maha. Pensionärina hakkas ta aktiivselt jälle kirjutama. Ta avaldas muuhulgas vaimulikke mõtisklusi ja piiblikommentaare.

Bo Giertz suri 1998. aasta 12. juulil. Ta maeti Torpa kiriku surnuaiale, kus ta kunagi oli veetnud õnnelikud aastad vaimulikuna.

Rootsi ajalehe Kyrkans Tidingu poolt 1999. aastal läbi viidud küsitluse järgi pidasid rootslased Bo Giertzi terve 20. sajandi Rootsi kõige silmapaistvamaks kirikutegelaseks.^[1]

Bo Giertzi teoloogia

Selles lühikeses kirjatükis on keeruline anda põhjalikku ülevaadet Giertzi rikkalikust teoloogilisest pärandist. Minu ülevaade on katkendlik ja võiks innustada lugejat ise põhjalikumalt tegelema Giertzi teoloogiaga. Mõtted, mida tutvustan, puudutavad erinevaid distsipliine, nagu näiteks pastoraalteoloogia, eklesioloogia, dogmaatika jt.

Olen juba maininud, et pean Giertzi üheks kõige ainulaadsemaks tunnuseks seda, et ta ühendas väga eriliselt kõrg- ja madalkirikliku suuna luterluses. Sel põhjusel kasutan tema mõtete raamimiseks just neid kahte mõistet. Pean küll tunnistama, et need määratlused on pärit eelkõige anglikaani kiriku kontekstist ja on küllaltki suhtelised ja muutuvad lähtuvalt kontekstist. Siiski kasutan neid, kuna minu hinnangul väljendavad need reaalsuses eksisteerivat kahte erinevat vaimulikku hoiakut. Lisaks on nende mõistete sisu minu arvates Rootsi ja Eesti kontekstis küllaltki sarnane. Mõlemas esindab madalkiriklikkus äratusliikumisi, isiklikku suhet Jumalaga, päästmiskogemust, vabadust jm, kõrgkiriklikkus aga kiriku järjepidevust, sakramente, liturgiat jm.

Bo Giertzi kõrgkiriklikkus väljendub eelkõige tema pastoraalteoloogias ja eklesioloogias. Kristlik kirik on Giertzi järgi üks, katoolne ja jagamatu. Kirik on Jumala nähtav kohaolu siin maailmas. Rootsi kirik on selle ülemaailmse katoolse kiriku osa.^[2] Tema arvates ei lõhkunud Luther ja luterlikud reformaatorid sidet algkirikuga, luterluses säilitati endiselt arusaam kiriku katoolsusest ehk selle üleüldisusest, järjepidevusest ja sidemest keskaegse kiriku ja algkogudusega. Küll aga lõhuti Giertzi järgi see side reformeeritud kristluses. Eriti tugevalt säilis aga katoolne mõtlemine just Rootsi kirikus, läbi selle piiskoppide ja kirikuelu.^[3] Giertzile on sümpaatne Nathan Söderblomi määratlus, et Rootsi kirik on evangeelne katoliiklik kirik.^[4]

Giertzi arvates on kirikute lõhenemine üks kristluse ajaloo suuri traagikaid. Selle tõttu jäid nii idakirik kui ka läänekirikud ilma üksteise rikkalikust pärandist. Giertz tervitas seetõttu oikumeenilist liikumist ja kutsus üles erinevaid kristlasi kahetsema lõhenemise pattu.^[5]

Pastoraalteoloogiliselt rõhutas ta sakramentide ja vanade kiriklike kommete tähtsust. Ta propageeris sagedast armulaual käimist ning hakkas ise pühitsema igal pühapäeval armulauda, mis polnud tollal Rootsis tavaline.^[6] Ta käsitles ka pihti sakramendina ning rõhutas erapihi vajalikkust ja tähtsust.^[7] Oma vaimulikus praktikas kasutas ta regulaarselt tunnipalvuste korda.^[8] Giertzile oli oluline ka liturgia ning selle ajalooline järjepidevus.^[9] Ta rõhutas ka vaimuliku ameti olulisust, selle sidet apostlite ja esimeste piiskoppidega. Vaimuliku amet oli tema järgi Kristuse seatud amet, mille eesmärgiks on pattude andeksandmise kuulutus.^[10] Kogu Giertzi kõrgkiriklik hoiak kõneleb kiriku autoriteedist, kirikust kui nähtavast jumalariigi saatkonnast maa peal ning kirikust kui ühest katkematust ihust, mille kaudu Jumal tegutseb siin maailmas.

Madalkiriklikkus Giertzi juures väljendus eelkõige tema pietistlikus hoiakus päästesse ja ilmikute kuulutustöösse. Giertzile oli väga oluline luterlik õigeksmõistuõpetus. Inimene saab isiklikult kogeda õigeksmõistmist Jumala armust. Sellele järgneb elu kristlasena, mis seisneb võitluses patuga. Samas on inimesel olemas päästekindlus, kui ta jääb Kristuse juurde. Ta on õigeks mõistetud ning tal on koht taevariigis pärast surma.^[11]

Erinevalt paljudest kõrgkirikliku hoiakuga inimestest oli Giertz siiski üpriski kriitiline roomakatoliku kiriku suhtes. Ta ei pooldanud paavsti autoriteeti ning väitis, et katoliku kiriku viimase sajandi dogmad on olnud võibolla kõige suuremaks takistuseks eri kristlaste ühinemisele.^[12] Selles seisukohas lõi välja tema tugev luterlik identiteet ja armastus luterlike usutunnistuskirjade vastu. Luterlik usutunnistus seisab erinevalt katoliiklikust täielikul evangeelsel pinnal, kuid erinevalt reformeeritutest ei hülga kiriku katoolsust.^[13] Giertz hindas luterlust väga kõrgelt.

Giertzi südames oli tähtis koht ka Rootsi äratusliikumistel, nii oli ta nende rolli tugev toetaja Rootsi kiriku sees. Ta pooldas ka ilmikliikmete suuremat kaasamist kiriku ellu. Giertz tõi eeskujuks äratusliikumiste nn lugejavendi, kes olid lihtsad usklikud, kes seletasid Piiblit teistele.^[14] Üldse oli Piibli tundmine ja lugemine talle väga oluline. Giertzi ei toetanud verbaalinspiratsiooni õpetust, kuid kinnitas, et ortodoksses kristluses on alati mõistetud, et Piibel on inspireeritud Jumala sõna, mille kaudu Jumal kõneleb ning mis on kiriku õpetuslikuks aluseks.^[15]

Õigeksmõistuõpetus, äratuse ja ilmikute töö toetamine oli Giertzile väga oluline ning oli ühendatud tema kõrgkirikliku arusaamaga kirikust.

Bo Giertz kui ühendaja

Bo Giertz oli Rootsis paljude kristlaste jaoks suur ühendaja. Ma olen mõelnud, et ka meil Eesti luterlikus kirikus võiks olla rohkem neid, kes suudavad piibellikul ja konfessionaalsel alusel ühendada eri vagaduslaadidest pärit luterlasi. Giertzi igatsus oli aga ühendada eelkõige inimesi Kristusega, elu allikaga. Oma teoste kaudu teeb ta seda tänapäevani. Ma loodan, et minu lühike artikkel võiks anda tõuke Giertzi teoste eesti keelde tõlkimisele. Eriti loodan hoida oma käes ühel päeval «Stengrundeni» eestikeelset tõlget.

Bo Giertz tahtis oma elu ja teostega meid juhtida selle sama tõeni, mis seisab ka tema hauaplaadil – sõna ristist on Jumala vägi.

 

Loe ka:

Bo Giertz. Kakskümmend kolm teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist.

Veel on eesti keeles ilmunud kaks vihikut:

Bo Giertz. Liturgia ja äratus. Kuressaare, 2009
Bo Giertz. Vaen Jumala vastu. Kuressaare, 2009

 

Märkused

[1] Giertzi eluloo allikateks on:

Giertz, B. (2012). Then Fell the Lord´s Fire. Saginav, Michigan: Magdeburg Press. Lk 5–8.

Giertz, B. (2010). Christ´s Church. Eugene, Oregon: Wipf and Stock. Lk 12–21.

Giertz, B. (2019). A Year of Grace. Irvine, California: 1517 Publishing. Lk 7–10.

Giertz, B. (2017). With My Own Eyes. Irvine, California: NRP Books. Lk 7–10.

Giertz, B. (2005). The Hammer of God. Minneapolis, Minnesota: Augsburg Books. Lk 9–19.

[2] Christ´s Church. Lk 37–74.

[3] Sama. Lk 74–91.

[4] Sama. Lk 70.

[5] Sama. Lk 44–50, 72.

[6] Sama. Lk 111–122.

[7] Sama. Lk 1321–50.

[8] Then Fell the Lord´s Fire. Lk 121–123.

[9] Christ´s Church. Lk 84.

[10] Sama. Lk 150–177.

[11] Then Fell the Lord´s Fire. Lk 115–128, 183–196.

[12] Christ´s Church. Lk 46.

[13] Sama. Lk 81–83.

[14] Sama. Lk 104–111.

A Year of Grace. Lk 8.

[15] Christ´s Church. Lk 104–111.

Paljudele kodanikele tundub juba pikemat aega, et teatud ideoloogilised ettevõtmised ja projektid seisavad kõrgemal seadusest, heast õigusloome tavast ja heast poliitilisest kultuurist. Mäletame hästi, kuidas 2014. aastal suruti parlamendis manipulatiivselt ja vastu ühiskonna enamuse tahet läbi kooseluseaduse rümp.

Nüüd tundub, et ka homoideoloogiliste ja feministlike ühenduste rahastamise puhul ei loe seadus ega isegi mitte teatud riigiasutuste – näiteks riigikontrolli ja rahandusministeeriumi – seisukoht. Kuna asi on ideoloogiliselt «õige», ei kehti enam muud argumendid. Peavoolumeedia on teemat kajastades üritanud jätta muljet, et tegemist on ekrelasest rahandusministri kiusliku soologa.

Selles osas valmistab Postimehe 17. juuli juhtkiri positiivse üllatuse. Postimees kirjutab:

«Martin Helmel on õigus selles, et kui avastatakse seaduse rikkumine – ja raha mittesihtotstarbeline kasutamine seda kindlasti on –, siis tuleb see lõpetada. Lahendusega viivitamine õõnestab niihästi riigikontrolli autoriteeti kui ka üldist seaduskuulekust. Sotsiaalministri seisukoht, et vea võiks parandada paari aasta pärast ja seni samamoodi jätkata, kuulub justkui aastakümnetetagusesse halduskultuuri.

Tänapäeval on raha täpne ja seaduspärane kasutamine täiesti endastmõistetav. Sellega peab arvestama iga projektijuht, rääkimata riigiasutustest. Asjaolu, et raha kasutatakse prioriteetses valdkonnas, võrdõiguslikkuse edendamisel, ei ole vähimalgi määral vabandus, sest jätab mulje, et on olemas ideoloogilisi ettevõtmisi, mis asuvad seadusest kõrgemal.»

Samas ei saa nõustuda juhtkirja järeldusega, et raha tuleb leida mujalt. Küsida tuleks, miks üldse suunatakse maksumaksja raha ideoloogilistele projektidele, muuhulgas LGBT-materjalide koostamisele ja feministliku portaali Feministeerium ülalpidamisele? Antud juhul pole asi ainult selles, et nn võrdõiguslikkusega tegelevad ühingud taotlevad oma tegevusele riiklikku toetust – see on Eesti Vabariik, mis tellib maksuraha eest feministlikku ja homopropagandat.

Kui nii, siis miks ei finantseeri riik kristlikke pühapäevakoole, leerikursusi ja kristlikku misjonitööd? Seda tuleks hakata valju häälega nõudma. Kristlus on Eestis traditsiooniline religioon, lahutamatu osa meie kultuurist – seda tuleks igal juhul riiklikult edendada. Varasematel aegadel tegeles kirik ulatuslikult sellega, mida me tänapäeval nimetame sotsiaaltööks. Rääkimata sellest, et kristliku eetika omaksvõtt laiemate rahvahulkade seas parandaks kindlasti ühiskonna moraalset seisundit.

Või kui kristliku hariduse ja õpetuse rahastamine ei peaks üldsusele meeldima, siis olgu ära lõpetatud ka revolutsioonilistest suundumustest välja kasvanud nn võrdõiguslikkuse ideoloogia riiklik rahastamine.

Keskaja kirik teadis vähemalt seitsesada aastat enne Kolumbust, et Maa on ümmargune.

Tänapäeval on levinud arvamus, mille kohaselt usuti keskaja Euroopas Maa olevat lame. Selle arvamuse kohaselt hoidis ja kaitses seda uskumust katoliku kirik, mis keelas karmilt teistsuguste teooriate uurimist ning üritas saboteerida ka Kolumbuse avastusretki. Arvatakse, et seetõttu hakkas Kolumbuse meeskond peaaegu mässama, kui nädalad Atlanti ookeanil venisid ning maad polnud kusagil näha. Oli ju karta, et peagi võisid laevad kukkuda üle maailma serva!

Neid lugusid tunneb meist igaüks ning on lugenud neid võib-olla kooliõpikutest. Vastupidiselt üldisele arvamusele on lood keskaja lameda Maa kohta aga puhtalt müüdid, eksiarvamused ja fantaasia. Tegelikult ei varjanud või tsenseerinud kristliku Euroopa teadlased antiigi filosoofide teadmist Maa ümmargusest kujust.

Katoliiklik kirik levitas aktiivselt infot ümmargusest maast juba varakeskajast – vähemalt 8. sajandist või 9. sajandist – alates ehk rohkem kui pool aastatuhat enne avastusretki, mis seda teooriat kinnitasid. Üksnes hilisantiigi ajal – umbes aastatel 300–600 – oli lameda Maa käsitlusel kristlaste hulgas mingisugust poolehoidu. Isegi Kolumbuse tüli oma kriitikutega ei puudutanud niivõrd Maa kuju, vaid pigem selle suurust. Kolumbus arvas, et Maa oli märgatavalt väiksem kui see tegelikult on, mistõttu pidas ta lääne mereteed Indiasse hõlpsasti ja kiiresti leitavaks.

Käesolevas essees esitatakse tähtsamad teetähised lameda Maa ajaloos ning püütakse vastata muuhulgas küsimustele, (1) kuidas antiigi info Maa kujust säilis hilisantiigis ning kristlikus Euroopas ja (2) kuidas tekkis 19. sajandil religioonivastasest «valgustusest» inspireerituna nüüdisajal levinud müüt sellest, et katoliku kirik pärsib teaduse arengut?

Artikli aluseks olevad allikad on esitatud artikli lõpus, kuid skeptilisematel lugejatel on soovitatav juba praegu tutvuda näiteks paleontoloog-teadusajaloolase Stephen J. Gouldi teose 3. peatükiga. Ülevaatlik on antud teemal ka inglise keelne Wikipedia lehekülg (vt «Flat Earth»).

Selgitusena saagu veel öeldud – selle artikli eesmärk pole väita, et keskajal oleks astronoomiast praeguse mõõdupuu järgi palju teatud. Näiteks on tõene, et arvati, et Päike tiirleb ümber Maa. Maa kuju oli aga siiski märgatavalt lihtsam teaduslik küsimus kui planeedi asukoht või selle liikumine kosmoses ning keskaja kirik ja teadlased ei uskunud valejutte lamedast Maast.

Maakera antiikfilosoofias ja varases kristluses

Antiigi kreeklased ja rooma filosoofid teadsid üldiselt vähemalt juba peale Aristotelest (384–322 eKr), et Maa on ümmargune. Oma teoses De Caelo («Taevastest», II. 14) põhjendab Aristoteles seda lisaks filosoofilistele argumentidele kolme konkreetse tähelepanekuga.

Esiteks märkas Aristoteles, et kauged objektid kadusid horisondi taha. Teiseks märkas ta, et ekvaatori poole liikudes tõusevad esile uued tähtkujud, mis ei paista kõrgetel laiuskraadidel. Need faktid paljastasid, et Maa pind kaardub, aga selle ümarust need ühemõtteliselt ei tõestanud. Maa võis ju olla kumera kilbi sarnane. Parima tõestuse Maa ümara kuju kohta andis hoopis kuuvarjutus. Ükskõik, kus kohas kuuvarjutus tekkis, joonistas Maa vari sellele osa kaarest, mitte näiteks lamedat ketast või ellipsi. Üksnes maa ümmargune kuju seletas seda tähelepanekut.

Pärast Aristotelest arendasid ümmarguse Maa teooriat muuhulgas Eratosthenes (276–196 eKr), kes hindas Maa läbimõõdu peaaegu õigesti, ning ka geograaf-astronoom Ptolemaios (90–168).

Varasemad, 2. ja 3. sajandi kristlastest kirjanikud paistavad olevat aktsepteerinud eelmainitud paganafilosoofide järeldused. Varajastest teoloogidest kaitsesid ümmarguse maa nägemust Justinos Märter (110–165), Athenagoras (133–190), Kleemens Aleksandriast (u 150–215) ning Origenes (185–254). Justinos viitas Pütagoorasele (u 570–495 eKr), kes uskus, et Jumal lõi ümmarguse Maa («Jumala kõigeväelisusest», ptk 2). Samal viisil ülistas Athenagoras Maa ümaruse ilu Jumala loomistöös (Apoloogia, ptk 16). Clemensi järgi lõi Jumal kaootilisest massist «selle kera, millel kord valitseb» («Õpetaja», 3, otsi sõnadega ordered sphere).

Piiblitõlgenduse segadus kirikus 4. ja 5. sajandil

Hilisantiigi ajal, eriti 4. ja 5. sajandil tekkis kirikus küsimus sellest, kas ümmarguse Maa teooriat tuleks uskuda. Neil aastatel oli lameda Maa teooriat toetanutest kirikuisadest kõige tuntum Lactantius (u 240–320). Tema ründas paganlike filosoofide õpetust ja pidas neid valeks, pilgates ka kiirgava gravitatsiooni teooriat mõistusevastasena (Divinae institutiones, ptk 24).

Ka Johannes Chrysostomos (347–407) ja Athanasius (297–373) pooldasid kosmoloogiat, mis erines kreeka filosoofide peavoolu arvamusest. Nende kohaselt hõljus maa vete peal. Kinnitust oma arvamusele leidsid nad eriliselt Psalmide raamatust (Ps 24:2 ja 136:6, teoses «Jutlused» 9.7–9). Kumbki neist ei vastandanud usku ja filosoofiat ning pole teada, et nad aktiivselt oleksid ümmarguse Maa õpetusele vastu seisnud, nagu seda tegi Lactantius.

Jeffrey B. Russeli (1991) kohaselt oli lameda Maa pooldajaks ka Seviranos Gabast (u 400), kes tsiteeris Kogujat ja Jesajat, ning Diodoros Tarsusest (suri u 390). Diodorose nägemust tuntakse tema hilisemate kriitikute kaudu. Birgitta Elweskiöld (dissertatsioon: pdf) lisab lameda Maa idee poolehoidjate hulka ka Mopsuestia piiskopi Theodoruse (350–428).

Selle aja kristlastest pooldasid ümmarguse Maa teooriat vähemalt Ambrosius (340–397, vt Kojonen 2011), Boethius (480–524, De consolatione philosophiae 5.144), Johannes Filoponos (490–570) ning väga tõenäoliselt ka Augustinus (354–430). Augustinus ei väljendanud oma arvamust väga selgelt (De Civitate Dei, 16.9), aga ta kritiseeris teravalt Vanast Testamendist tuletatuid lameda Maa tõlgendusi (Genesise sõnasõnaliselt tõlgendusest, 1.19, pdf).

Ta kirjutab: «Üldiselt teavad ka mittekristlased midagi maa, taevaste ja maailma algainetest… ning arvavad, et mõistus ja kogemus pooldavad seda teadmist. On häbiväärne ja ohtlik, kui uskmatud kuulevad, et kristlane, ilmselt pühasid tekste seletades, räägib tühja-tähja nendest asjadest.»

Kuigi Augustinus pooldas ümmarguse Maa teooriat, ei aktsepteerinud ta ideed maakera lõunapool elavatest inimestest, keda nimetati antipoodideks (De Civitate, 16.9). See kummaline järeldus, et lõunapoolkeral keegi ei ela, tulenes kreeka filosoofias sündinud arvamusest, et ekvaatoril on nii kuum, et keegi ei saanud matkata maakeral üle selle piiri.

Teisalt oli ka neid – nt Basileius Suur (330–379) –, kes pidasid arutamist Maa kuju ja vormi üle teoloogiliselt ebaoluliseks (Hexameron 9.1).

Selgusetuse keskmes paistab nõnda olevat kaks küsimust: (1) kui usaldusväärsed olid kristlike autorite arvates mittekristlastest filosoofide tõestused ümmarguse Maa kohta ning (2) kuidas tõlgendada teatud Vana Testamendi lõike – eriti Psalmides ja Jesaja raamatus – Maa kuju kohta?

Ümmarguse Maa teooria lõplik võit 7. sajandil

Vaatamata teatud teoloogide eriarvamustele, sai ümmarguse maa seisukoht lõplikult üldkehtivaks 6. ja 8. sajandi vahemikus. Viimane selgelt üldtuntud lameda maa pooldaja kreekakeelses maailmas oli egiptlasest kaupmees, merimees ja munk Kosmas Indikopleustes, kes kirjutas 547. aastal ehk peaaegu tuhat aastat enne Kolumbust!

Oma uskumuste tõestuseks koostas ta terve raamatu nimega «Kristlik topograafia» (Topographia Christiana). Sellest hoolimata ei mõjutanud ta keskaja mõtlemist mingil viisil. Russeli järgi mõisteti tema teos kreekakeelsetes piirkondades hukka ning Lääne-Euroopas ilmus selle esimene tõlge alles aastal 1706!

Selle lisaks mainis J. L. E. Dreyer (1852–1926) varakeskaegseteks lameda Maa pooldajateks nn Ravenna kosmograafia ja Aethicuse. Mõlemad paigutuvad 6. sajandi teisele poole (Munitz 1957 toim, lk 126).

6. ja 7. sajandist teatakse kahte võimalikku ebaselget juhtumit, Isidorus Sevillast (560–636) ning paavst Sakarias (679–752, kirjutas 748). Neid mõlemaid mainitakse mõnikord lameda Maa teooria pooldajatena ning mõnikord mitte.

Siinkirjutaja arvab, et kummagi puhul ei ole tõendeid lameda Maa teooriast. Isidorus kirjutas sageli mitmetähenduslikult, mainides paaril korral, et taeva kera asub igast kohast sama kaugel maast («Etümoloogiad» 3.32 ja 14.1). See kordas üksnes Aristotelese keralist ja sümmeetrilist kosmoloogiat, mis sobib kokku üksnes ümmarguse Maa teooriaga.

Paavst Sakariase kirjas mainiti antipoode. Sellele lisaks teadis tema vaidluspartner, Salzburgi piiskop Virgilius (u 700–784) kindlasti, et Maa on ümmargune, sest tema järgi olid antipoodid reaalselt olemas (Russell 1991, Wikipedia ja Kojonen 2011).

Ümmarguse Maa teooria tegelik läbimurre kristlikus kirikus toimus 8. ja 9. sajandi jooksul. Aastal 725 andis inglise munk Beda (672–735) välja teose nimega De Temporum Ratione («Aja lugemisest»), milles ta seletas põhjalikult, et Maa oli ümmargune. Nagu tähelepanelik lugeja teab, kordas Beda siiski antiikfilosoofide ekslikku oletust, et maakera on universumi keskpunkt.

Ta kirjutas: «Põhjus päevade erinevaks pikkuseks on Maa ümarus ning seetõttu kutsutaksegi seda maakeraks Pühakirja lehekülgedel ja tavalises kirjanduses. Tegelikult on Maa kera, mis asub kogu universumi keskmes. See ei ole ümara kera kujuline üksnes sarnaselt kilbile või vankrirattale, vaid meenutab pigem palli, mis on ümar igas suunas.»

8. sajandi Prantsusmaal muutus nn Karolingide renessanssi ajal Beda teos väga populaarseks, seda kopeeriti ja levitati laialt ka kloostrites. Ajaloolase Joanna Story järgi on tänaseni säilinud üle 240 käskirja koopiat, millest üle 80 on pärit 8. ja 9. sajandist.

Nõnda oli katoliiklik kirik aktsepteerinud ümmarguse Maa teooria ja isegi levitanud seda vähemalt 9. sajandist alates.

Endastmõistetav tõsiasi hiliskeskajal

Varakeskaja läbimurde järel olid mitmed kristlastest haritlased kirjutanud ümmarguse Maa kohta. Näiteks Iirimaalt pärit Dicuil (9. saj algus), Johannes Scotus Eriugena (800–877), paavst Sylvester II (946–1003), Adam Bremenist (surnud u 1085) ja Wilhelm Conchesiast (1080–1154) (Munitz 1957 toim, lk. 128-9, Russell 1991, Kojonen 2011).

Hiliskeskajal, umbes 13. sajandist alates oli ümmarguse maa teoorist saanud endastmõistetavus, mida ei peetud vajalikuks isegi põhjendada. See tuleb hästi välja teoloog Aquino Thomase (1225–1274) peateosest Summa Theologica (1.1.1). Thomas esitab väite maa ümarusest vaidlustamata faktina, mida võib põhjendada «astronoomia ja füüsika abil».

Ümmargusest Maast õpetati ka ülikoolides. Eriti tuntud õpik on Johannes de Sacroboscon (1265–1321) teos «Maakerast» (De Sphaera Mundi), mis avaldati esimest korda Pariisi ülikoolis aastal 1230. Järgmisel sajandil esitas Nicole Oresme (u 1320–83) hüpoteesi isegi sellest, et Maa tiirleb ümber oma telje!

Teistest selle aja nimedest saagu mainitud filosoof Roger Bacon (1214–94), kes käsitles oma teoses Opus Majus näiteks laiuskraade ja geograafilisi koordinaate (kolme kraadiminuti täpsusega õigesti!), ning poeet Dante Alighieri (1265–1321). Dante teadis muu hulgas ajatsoonide olemasolust («Purgatoorium» 27.1–6).

Keskajast tuntakse kogunisti kümneid kristlastest haritlasi, kes kirjutasid ümmarguse Maa kohta. Siinkirjutaja on lugenud 38 nime Stuttgarti ülikooli kirjanduse professori Reinhard Krügeri poolt kogutud nimekirjast. (Dokument on kahjuks kadunud internetist 2011. aasta järel, ning sellele nõnda viidates ei saa veenda skeptilisi lugejaid. Nimekirja varast olemasolu kinnitab siiski järele jäänud allikate loetelu (vt Google).

Müüt sünnib 19. sajandil

Praegune müüt sellest, et keskajal usuti Maa lame olevat, sündis aga üsna hilja. Ajalooteaduse emeriitprofessor Jeffrey B. Russelli (1991) järgi ei kasutanud protestantlikud usupuhastajad või 18. sajandi valgustuse filosoofid seda oma kriitikas katoliku kiriku vastu või üldiselt kristlaste kohta. Nad teadsid, et keskajal ei usutud Maa olevat lame. Akadeemilistes väljaannetes ja üldsuses levis too müüt alles 19. sajandil, kuigi üksikuid süüdistusi katoliku kiriku aadressil esitati juba varem.

Russell räägib oma raamatus müüdi kujunemist mõjutanud sündmustest aastatelt 1708 ja 1794; sellele lisaks on Wikipediast leitavad kaks ilukirjanduslikku pilkavat laulu aastatelt 1657 ning 1723. Isegi Ameerika Ühendriikide tulevane president Thomas Jefferson mainis lameda Maa müüti möödaminnes aastal 1784 (Notes on the State of Virginia, Query 17.285).

Tollased süüdistused ei võtnud siiski vedu. Isegi 19. sajandi poolel vaikisid suurem osa religiooni kriitikutest lameda Maa müüdist.

Selle tõsiselt võetav ajalugu algas Russeli järgi kahes faasis. Esimeses laines esitasid müüti Ühendriikidest pärit Washington Irving aastal 1828, prantslane Antoine-Jean Letronne aastal 1834 ning inglane William Whewell 1837 (Russell 1991).

Irvingu poolt koostatud biograafia A History of the Life and Voyages of Christopher Columbus oli siiski osaliselt fiktiivne. Letronne ja Whewell valisid välja Lactantiuse ja Kosmase keskaja mõtlejate esindajateks, kuigi tegelikult oli ümmarguse Maa teooria teiste haritlaste hulgas selgelt populaarsem hilisantiigi diskussioonis.

19. sajandi lõpupoole teises laines sai lameda maa müüt läbimurde lõplikult John W. Draperi (1874) ning Andrew D. White’i (1896) teoste järel. 1870ndatel oli müüt ameerika kooliõpikutes veel haruldane, kuid 1880ndatel oli see lisatud suuremasse osasse õpikutesse (Russell 1991).

Miks aga uskus läänemaine lugejaskond seda ekslikku infot nii lihtsalt, fakte kontrollimata ning vaatamata teaduse ja valgustuse kriitilisuse ideaalile? Russelli järgi oli põhjus läänemaises religioonivastases ideoloogias. Lameda Maa müüt pakkus magusa näite sellest, kuidas ratsionaalne teadus võidab lõpuks pimeda, dogmaatilise ja ebaratsionaalse religiooni.

Russeli tõlgendus on terav ning tema oma motiiv – kaitsta kristlikku usku – võib mõjutada tema hinnangut. Sellegi poolest ei ole ta oma arvamusega üksinda. Temaga nõustub ka agnostik Stephen Jay Gould, kelle järgi oli keskne põhjus müüdi levitamiseks seotud «müüdiga religiooni ja teaduse vahelisest sõjast» (Gould 2001).

Draper ja White ei häbenenud oma religioonivastaseid hoiakuid. Seda oli selgelt näha juba nende teoste pealkirjadest: History of the Conflict between Religion and Science (Draper 1874) ning A History of the Warfare of Science with Theology in Christendom (White 1896).

Mida arvavad aga teised asjatundjad? Lisaks Russellile, Gouldile, Dreyerile ja Krugerile on lameda Maa müüdi vastu kirjutanud muu hulgas teadusajaloolane professor David C. Lindberg, geograafiaajaloolane David Woodward, kirjandusprofessor Rudolf Simek, ajaloolane Christine Garwood, tuntud füüsik-teadusfilosoof Pierre Duhem ja keskaja ajaloo professor Anna-Dorothee von der Brinken (vt artikli lõpp, Kojonen 2011 ja Russell 1991).

Siiraid väärarusaamu

Religioonivaenulikke ideoloogiate kõrval on kolm siirast väärarusaama, mis olevat kaasa aidanud lameda Maa müüdi tekkimisele: (1) antipoodid, (2) Galileo hukkamõistmine ning (3) keskaegsete kaartide vale tõlgendamine. Antipoodide kohta mainisin juba kõige olulise ning keskaja kaartide kohta on palju kirjutanud Rope Kojonen, seetõttu keskendud lõpuks Galileole.

Galileo kohtuprotsessid aastatel 1616 ning 1633 on loomulikult puhas ajalugu, kuid nende teema ei puudutanud maa kuju, vaid üksnes selle liikumist ja positsiooni kosmoses.

Mõlemad neist küsimustest puudutavad üldtuntud ajaloo tundmist, ning seetõttu võib neid omavahel segi ajada. On lihtne uskuda üldlevinud müüti, et kirikul oli kõikides seisukohtades täiesti ebateaduslik ja dogmaatiline maailmapilt, kas pole? Täpselt sama segadus sündis eelmainitud Thomas Jeffersoniga juba 17. sajandi lõpul.

17. sajandi alguses nägi olukord siiski täiesti teistmoodi välja. Maa kuju teati olevat ümmargune kristlaste hulgas Euroopas juba varakeskajal, kuid Maa liikumine oli oma aja teaduses uus avastus. Nende mõistete erinevust näitlikustab haruldaselt hästi Itaalia jesuiidivaimulik ja astronoom Giovanni Battista Riccioli kirjutis aastast 1651. Ta kaitses Maa-keskset päikesesüsteemi ja Maa paigalpüsimist, toetudes oma argumentides sellele, et Maa oli ümmargune.

Täpsemalt öelduna spekuleeris Riccioli nähtustega, mida hakati hiljem nimetama Coriolisi-efektiks. Kui kahuriga lastaks «pikkupidi Maa pooluse poole» ning kui Maa tiirleks oma telje ümber, ei oleks kuulide lennutrajektoorid sirged. Need keerduksid, sest «pooluste lähedal asuvatel laiuskraadidel maapind liigub aeglasemalt kui ekvaatoril.» Nagu tänapäeval teame, ennetas Riccioli Coriolisi-efekti iseenesest õigesti, aga tema põhiline deduktsioon ebaõnnestus, sest Coriolisi-efekt on praktikas liiga nõrk tuvastamiseks.

Lamedal Maal poleks ei ekvaatorit, ei laiuskraade ning ka mitte «pooluseid» mitmuses.

 

Allikad

Gould, Stephen J. Hirmulisko heinäsuovassa. Like 2001. Luku 3.
Russell, Jeffrey B. Inventing the Flat Earth: Columbus and Modern Historians. Praeger Publishers 1991.
Garwood, Christine. Flat Earth: The History of an Infamous Idea. Thomas Dunne Books 2007.
Simek, Rudolf. Heaven and Earth in the Middle Ages: The Physical world before Columbus. Boydell Press 1997.
Kangasniemi, Tuomas. «Maa tiedettiin palloksi 800 vuotta ennen Kolumbusta». Tekniikka & Talous 15.11.2009
Kojonen, Rope. «Litteän maan myytti - tapauskertomus uskonnon ja luonnontieteen historiasta». Tieteessä tapahtuu 3/2011.
Markkanen, Tapio. «Kartta – kuva maailmasta». Teoksessa: Markkanen et al. Avartuva maailma, Suomalaisen kirjallisuuden seura 2013. Sivu 16.
Masonen, Pekka. «Litteän Maan saaga». Aamulehti 23.6.2005, s. 2.
Puukka, Päivi. «Maanpalloa ei koskaan luultukaan pannukakuksi». Yle Uutiset 25.4.2013.

Tõlkinud Joona Toivanen