Tähistasime hiljuti nelipüha, kiriku suurt sünnipäeva. See on erakordne rõõmupäev. Püüan igal aastal selleks pühaks end ette valmistada, palvetades selle teemaga seoses tavalisest enam – või peaks pigem ütlema, et seoses selle isikuga, püha Kolmainsuse kolmanda Isikuga. Viimati pühendusin mõtisklustes keeltes rääkimisele või keelteannile.

Katoliku traditsioonis sellest tavaliselt peaaegu ei räägita, ning kindlasti mitte selles tähenduses, nagu see on nelipühiliikumises ja nn karismaatilises kristluses. Opus Dei rajaja, püha Josemaría Escrivá (1902–1975) kaudu tutvusin teise viisiga rääkida «keelte annist» (hispaania k don de lenguas). Ta kasutas seda mõistet seoses evangeliseerimise ehk apostolaadiga.

Püha Josemaría rõhutas sageli, et me ei peaks argumenteerima asjade üle mitte üksnes oma vaatevinklist, vaid ennekõike paluma abi Pühalt Vaimult, et leida kuulaja või kuulajate jaoks sobivad sõnad ja käsitused. Samuti rõhutas ta, et usust ja Jumalast rääkimiseks tuleb ette valmistuda palvega, et meie sõnad võiksid langeda soodsasse pinnasesse. Oma raamatus «Tee» (eesti k «Tee», Logos, Tallinn 2000, tõlkinud Mare Vega Salamanca) teeb ta üleskutse:

Kõigepealt – palve, seejärel – kahetsus; kolmandal kohal, tõesti alles «kolmandal kohal», olgu tegu. (Tee, 82)

Kõhklused ja tutvumine nelipühilusega

Tutvudes paar aastat tagasi erinevate kokkusattumiste ja tutvuste kaudu nelipühiluse ja nn karismaatilisusega, tekkis mul siiski küsimusi. Lähtudes neist kogemustest ning eriti kokkupuudetest sinnakuuluvate inimestega hakkasin eelkõige traditsioonilisse nelipühilusse suhtuma teatud austuse ja huviga. Mul oli mitmeid küsimusi, millele ma ei osanud vastata ning ilmselt ei oska vastata veel praegugi. Aga küllap nii ongi parem.

Eriliseks probleemiks oli keeltes rääkimine. Mida sellest arvata? Küsimus nii õrn kui tundlik, nii et pigem sooviksin hoiduda sellest kirjutamisest. Aga midagi oleks hea ikkagi öelda.

Vastus sõltub teatud määral tähendusest. Wikipedia asjakohane soomekeelne artikkel märgib, et selle mõistega viidatakse kahele erinevale nähtusele: ühelt poolt tundmatus või tähenduseta “keeles” rääkimist, teisalt tuntud inimkeeles rääkimist, mida kõneleja ise ei oska. Uues Testamendis on viiteid mõlemale.

Võõrastes keeltes rääkimine

Esimesele viidatakse Pauluse esimeses kirjas korintlastele (peatükk 12), kirjeldades nähtust ühena Püha Vaimu andidest (ehk karismadest). Teisalt rõhutab Paulus peatükis 14, et see ei ole kõige olulisem ega suurim vaimuand; sellele ei pea panema liigset rõhku ning seda ei tohiks kasutada ilma kindla kirikliku korra ja tõlgendamiseta. Nähtus tundub varases kirikus olevat üsna piiratud levikuga, vähemalt teistes Uue Testamendi tekstides seda ei mainita.

Minu suhtumine keeltes rääkimisse on, ütleksin, lugupidavalt skeptiline. Pean sellega silmas järgnevat. Nähtus kuulub kristliku usu tervikusse, sest seda nimetatakse Piiblis. Pole põhjust kahelda selles, et teatud puhkudel võib see olla üleloomuliku päritoluga. Teisalt arvan nii oma kogemusele kui selle nähtuse teaduslikule uurimisele tuginedes, et suur osa keeltes rääkimiseks peetavast nähtusest on teatud enesesugestioon või – paremini väljendudes – lingvistiline vabanemine, mida mõjutab konkreetsete usuliste kogukondade arusaam selle vajalikkusest.

Taoline mitteüleloomuliku päritoluga glossolaalia ei tarvitse iseenesest olla kahjulik, aga sellega kaasneb pastoraalne probleem, kui sellest räägitakse otsekui millestki olemuslikust – teatud kaudsest pääste, pühaduse või ehtsa usu tunnusest. Taolist käsitust ei toeta Piibel ega ka kiriku traditsioon. Tegelikult lükkab taolise arusaama tagasi juba Paulus oma ainsas seda teemat käsitlevas tekstis.

Nelipüha ja selgelt rääkimine

Minu jaoks huvipakkuvam keeltes rääkimise vorm on see, mida nimetatakse Apostlite tegude raamatu 2. peatükis ehk nelipühapäeval. Seal ei rääkita tundmatuid ega olematuid keeli. Seal räägitakse inimestele ilmselgelt nende oma keeles. Püha Luukas tekst kirjeldab toimunut järgnevalt:

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» (Ap 2:1–11)

Kahtlemata on tegemist kõnega, mida kuuljad mõistavad oma keelena: «igaüks kuulis räägitavat oma murret … igaüks kuuleb oma sünnimaa murret  … kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Kirjeldusele järgneb detailsem ülevaade apostel Peetruse esimesest jutlusest.

Taoline keeltes rääkimine ei piirdu muidugi nelipühapäevaga. Selle kohta on mõned kõrvalviited edaspidi Apostlite tegude raamatus (Ap 10:44–47 ja 19:1–6, neis kohtades puudub siiski täpsem kirjeldus ning see on vaid tunnistus Vaimu annist). Esimestest sajanditest on teada veel mõned jutustused nähtuse jätkumisest.

Teisalt on seda esinenud ka hiljem. Näiteks jesuiitide suure misjonäri püha Francisco Xavieri (1506–1552) kohta väidetakse, et ta suutis rääkida keeli, mida ta ei tundnud. Ka kaputsiini munk Padre Piost (1887–1968) on rohkelt lugusid, kuidas ta suutis näiteks pihitoolis aru saada ja juhendada inimesi, kes rääkisid talle tundmatus keeles.

Taolisi lugusid võib minu arvates uskuda, aga see ei ole kohustuslik. Need ei ole olemuslikud ning loomulikult on neis üsna suur oht saada tüssatud või laskuda liialdustesse.

Kuidas tõlgendada nähtuse hääbumist?

On selge, et ajaloolisest aspektist kahanes viimatinimetatud keeltes rääkimise vorm pärast nelipüha ja apostlikku aega kiiresti. Ka tänapäeval on see üsna (isegi väga) haruldane, nagu mulle tundub – ka nn karismaatilistes ringkondades. Mida siis sellest arvata?

Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt on oht arvata, et kui Apostlite tegude raamatus juba kord räägitakse keeltes rääkimisest üleval toonil (ning seda nimetatakse mitmel puhul seoses Püha Vaimu anniga), siis praegu ongi asjad viltu. Võibolla on Vaim kiriku maha jätnud? Võibolla me ei olegi tõelised usklikud?

Just sellistest mõttekäikudest lähtuvad ekslikud teoloogilised järeldused, millel rajaneb moonutatud karismaatilisus. Need panevad inimesi meeleheitlikult paluma endale «keeltes rääkimise andi» või – veel hullem – (ning võibolla üsna sageli) seda teesklema. See on siiski mõttetu, kahjulik ning ennekõike täiesti mittevajalik.

Keeltes rääkimine on märk kiriku katoolsusest

Nelipühal oli peale funktsionaalse mõõtme ka sümboolne tähendus. Nelipüha oli kiriku sünnipäev. Mis kiriku? Katoolse kiriku. Katoolse ehk universaalse, üleilmse kiriku.

Kirik oli katoolne algusest, nelipühast peale. Ning mitte üksnes selles mõttes, et ta sai Issandalt misjonikäsu minna kogu maailma. Ta oli seda teatud viisil ka aktuaalselt. Apostlite saadud keelteand väljendas kiriku katoolsust kõnekalt ja efektiivselt. Just sellest Apostlite tegude raamatu 2. peatükk räägibki.

Sellel teemal on kirjutatud ka üks kaunis 6. sajandi tekst. See pärineb Põhja-Aafrika nelipühajutlusest, mille Migne Patrologia Latina omistab pühale Fulgentiusele, Ruspe piiskopile. Selles kirjutaja selgitab, et Püha Vaimu olulisim töö on armastus, mis valatakse usklike südameisse. Aga ta küsib ka, miks meie ajal ei toimu samasuguseid imesid nagu apostlite ajal. Ta vastab, et toimub  küll, aga need saavad nähtavaks teisel moel. Kopeerisin siia üsna pika lõigu, sest see on nii mõjus ja sügav:

Apostlid rääkisid kõikides keeltes. Nõnda tahtis Jumal tollal väljendada Püha Vaimu ligiolu, et need, kes olid Tema vastu võtnud, rääkisid kõikides keeltes. Meil tuleb mõista, armsad sõbrad, et just selle Püha Vaimu kaudu valatakse armastus meie südametesse.

Ja kuna armastus pidi ühendama Jumala kiriku kõikjal maailmas, siis ka üksik inimene oskas rääkida kõikides keeltes, kui ta võttis vastu Püha Vaimu. Aga nüüdsel ajal Püha Vaimu ühendatud kirik väljendab oma ühtsust rääkides kõikides keeltes.

Kui siis keegi küsib kellegi käest meist: «Sa oled saanud Püha Vaimu; miks sa siis ei räägi kõiki keeli?», siis tuleb talle vastata: «Ma räägin küll kõiki keeli, sest kuulun Kristuse ihusse, kirikusse, kes räägib kõiki keeli. Sest mida muud tahtis Jumal siis osutada Püha Vaimu ligioleku kaudu, kui seda, et tema kirik hakkab rääkima kõikides keeltes?»

Nõnda täitus see, mida Issand oli tõotanud: Värsket veini ei valata vanadesse nahklähkritesse, vaid värske vein valatakse uutesse lähkritesse, siis säilivad mõlemad.

Kui jüngreid kuuldi rääkimas kõikides keeltes, siis ütlesid mõned põhjusega: Nad on joobnud, täis magusat veini. Sest apostlitest olid saanud «uued lähkrid», uuendatud pühaduse armuga nõnda, et nad täidetuna värske veini ehk Püha Vaimuga rääkisid tuliselt kõikides keeltes. Selle erilise nähtava imega kujustasid nad kõikide keelte abil katoolset kirikut. (PL 65, 743–744)

Püha Vaimu peamine ülesanne oli ehitada kirikut ning eriti kiriku pühadust ja ühtsust. Nagu mäletame, oli see ka Pauluse keskne õpetus Pühast Vaimust (vrd 1Kr 12–14).

Püha Vaim ehitab ühtsust

Katoliiklikus eklesioloogias öeldakse, et Püha Vaim on otsekui kiriku hing. Hing annab ihule – Kristuse ihule – ühtsuse ja elu. Kiriku ühtsus ja elu on eelkõige armastus. Sellepärast see 6. sajandi jutlustaja jätkab, kutsudes kuulajaid üles elama Vaimu loodud armastussidet tõeks:

Tähistage siis seda päeva Kristuse ühe ihu liikmetena. Te ei tähista seda asjata, kui olete see, mida tähistate: kui olete ühendatud selle kirikuga, mille Issand täitis Püha Vaimuga ja mis kasvab ja levib kogu maailmas. Issand tunnistab seda kirikut enda omaks ja kirik tunnistab Teda. Issand on otsekui peigmees, kes ei hülga oma pruuti ning keegi anna Talle teist pruuti.

Teile, Kristuse kirikule, kes koosneb kõigist rahvaist, Kristuse liikmetele, Kristuse ihule, Kristuse pruudile ütleb apostel: Aidaku armastus teil isekeskis toime tulla. Püüdke rahusideme kaudu pidada Vaimu antud ühtsust. [vrd Ef 4:3]

Vaadake, siis kui Ta käskis meil isekeskis toime tulla, rääkis Ta armastusest. Siis, kui nimetas lootust ühtsusele, näitas Ta meile rahusidet. See on elavatest kividest ehitatud Jumala hoone, kus Tema, vägev isand, heal meelel elab. Tema silma ei saa riivata ükski purustav lahkheli.

See on meilegi võrratu üleskutse pärast nelipüha. Kuhu Vaim mind kutsub? Kas ma saaksin seda üldse teada ilma prohvetiannita? Jah, sa võid seda teada päris hästi, sest see on kuldtähtedega lõigatud Uue Testamendi õpetusse. Vaim kutsub sind armastama, see tähendab ehitama ühtsust alates lähikonnast, aga loomulikult pidades silmas ka laiemat perspektiivi ehk kiriku ühtsust.

Muide, traditsioonilise tõlgenduse järgi hääbus ka prohveteerimise and (lisaks apostellikule keelte annile) pärast seda, kui kiriku raamatuna valmisid pühad Kirjad ehk Piibel. Eriline prohveteerimise and ei olnud enam vajalik, pealegi olid ka sellel oma ohud ja raskused. Püha Vaim teab, kuidas Ta kirikut üles ehitab.

Apostellik keelte and

Naasen veelkord algusesse. Nimetasin püha Josemaríat, kes katoliikliku traditsiooni järgi rääkis omal moel «keelte annist» (don de lenguas). Lähemalt vaadates on see täiesti õige arusaam. See peegeldab praktilisel moel nelipüha sündmusi, väljendades seda, mis nelipüha imes on jääv.

See keelte and on apostolaat ehk evangeliseerimine, inimestele usust ja Jumalast rääkimine. See tähendab rääkida nõnda, et keskmes ei ole mina ja minu argumendid, vaid eelkõige see, mida Vaim annab mulle rääkida, et see leiaks tee kuulaja südamesse, pannes tähele tema tausta ja vajadusi, mida üksnes Jumala Vaim läbi ja lõhki tunneb. See tähendab rääkida nõnda, et öeldu tõesti jõuab kuulajale pärale, sest ma püüan teda mõista sellisena nagu ta on, mõistmata oma eelarvamustega tema üle kohut. See tähendab rääkida nõnda, et Püha Vaimu nähtamatu töö abil toimub muutus, pöördumine, taipamine, usu süvenemine, elu pühitsemine.

Kui taotlen sellist keelte andi, siis mõistan, et olen pelgalt kohmakas tööriist, mis tihti eksib. Aga ometigi saab Vaim toimida minu kaudu ning kanda vilja, hoolimata minu vigadest.

Loomulikult kuulub selle juurde üks kiuslik aga. See, et ma ei saa taolist keelte andi omada ega valitseda. Ma ei saa otsustada, et nüüd see toimub. See ei kuulu mulle, vaid Jumalale.

Nii oli keelte anniga ka apostlikul ajal. Jumal annab seda nii, nagu Ta tahab. Meie palume ja püüame võtta vastu. Püüame olla Tema tööriistadeks. Selles koolis käime me terve oma elu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Oskari Juurikkala on katoliku kiriku preester Soomes ning töötab mh Åbo Akademis teadlasena, uurides loodusteoloogiat ning kirikuisade moraaliteoloogiat.

Postimehes ilmunud artiklis (01.07.2020) kirjutas teoloogiadoktor ja EELK reservvaimulik Johann-Christian Põder, et luterlikus käsituses on muutunud arusaam nii homoseksuaalsusest, mida ei peeta enam patuks, kui abielust, mis on nüüd avatud ka samast soost paaridele. Tema sõnul tugevdab samasoolistele abiellumise võimaldamine abielu institutsiooni, kuna see väljendab armastust, usaldust ja vastutustunnet.

Teoloogiadoktor Põder esitab kristlikust usust hälbivaid seisukohti justkui teistes luterlikes kirikutes toimunud teoloogilist arutelu vahendades, ent ometi selliselt, et jääb kõlama arusaam: luterliku eetika positsioon on muutunud ja varasem õpetus on ümber hinnatud. Samas vaikib Põder maha oma kiriku ametliku positsiooni, mis on juhtnööriks Eesti luterlastele.

24. aprillil 2018 otsustas EELK kirikukogu toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. «Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks,» öeldakse kirikukogu otsuse seletuskirjas.

Esitame järgnevalt mõned tsitaadid härra Põderilt ja toome ära Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametliku positsiooni, nii nagu seda on väljendatud erinevates avaldustes ja otsustes.

Muutunud arusaam abielust?

Johann-Christian Põder: «Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.»

EELK positsioon

«Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Muutunud arusaam homoseksuaalsusest?

Johann-Christian Põder: «Nii mõnigi on ehk kuulnud, et mõnes kirikus või koguduses on homoseksuaalsust nimetatud patuks. Niisugune arusaam ei ole aga tänases luterlikus eetikas sugugi enesestmõistetav. See nihe ja muutus on seotud muutunud teadmistega ja arusaamaga inimese seksuaalsusest. … Seksuaalset identiteeti mõistetakse inimese kui persooni olulise osana, mille suhtes ei tohiks olla halvustamist ja diskrimineerimist. … Nende arengusuundade pinnalt on mõistetav ka seisukoht, et samasooliste inimeste abielu seadustamine mitte ei kahjusta, vaid rõhutab ja tugevdab abielu institutsiooni.»

EELK positsioon

«Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta.» (Balti luterlike piiskoppide pöördumine 4. novembril 2009)

«Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uuest Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida». … Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.» (EELK kirikukogu avaldus 25. novembril 2009)

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Hagia Sophia mošeeks muutmise teema üle arutletakse ulatuslikult. Erinevate sel teemal toimunud arutelude kontekstis on Meie Tagasihoidlikkus väljendanud korduvalt Oikumeenilise Patriarhaadi ja selle kõikjal maailmas elavate vaimulike laste seisukohta. Aastal 2016 saatsime me kirja koguni toonasele usuasjade juhatajale, professor Mehmet Görmezile, kellele me väljendasime oma muret seoses ettepanekuga muuta Hagia Sophia staatust, ja rõhutasime, et sellel ainulaadsel mälestisel on sakraalne väärtus mõlema monoteistliku religiooni silmis, kuna see oli Jumala teenimise kohaks kristlaste jaoks 900 aastat ja moslemite jaoks 500 aastat. Me lõpetasime oma kirja öeldes, et peame seda kahjulikuks, kui Hagia Sophiast, mis tänu oma pühendatusele Jumala Tarkusele on kohtumispaigaks ja vaimustuse allikaks mõlema religiooni järgijatele, saaks 21. sajandil põhjus vastandumiseks ja konfliktiks.

Jumala Tarkuse tempel on kahtlemata üks inimtsivilisatsiooni väljapaistvamatest klassikalistest mälestusmärkidest. «Klassikaline» on miski, mis ületab alati oma loomise aja ja inimeste piirid ning mis ei kuulu ainult selle omanikule, vaid kogu inimkonnale. Selles suhtes lasub Türgi rahval suur vastutus ja suurim au hoida seda mälestusmärki alal kogu üldsuse jaoks. Muuseumina saab Hagia Sophia funktsioneerida rahvaste ja kultuuride kohtumise, dialoogi ja rahuliku kooseksisteerimise, ristiusu ja islami vastastikkuse mõistmise ja solidaarsuse paigana, mis on tänapäeva maailma jaoks äärmiselt eluline ja kasulik.

Neil päevil, mil antud teemal kestavad tulised debatid, kirjutas tuntud Türgi ajakirjanik, et kuigi nõutakse taas Hagia Sophia jumalakojaks muutmist, näib, et noored tunnevad üha rohkem huvi kunsti ja kultuuri vastu. Kas ei peaks see noorte huvi olema meie kõigi jaoks oluline? Kas ei peaks ka meie püüdlema üldiste põhimõtete poole, ideaalide poole, mis ühendavad mõlema religiooni noori, algatuse poole, mis tagab inimkonnale parema tuleviku, selle asemel et panna rõhk ja tuua tulipunkti tagasi teemad, mis lõhestavad ja tekitavad pingeid?

Hagia Sophia muutmine mošeeks valmistaks pettumuse miljonitele kristlastele kogu maailmas, ja Hagia Sophia, mis tänu oma pühadusele on elav keskus, kus kohtuvad Ida ja Lääs, lõhuks need kaks maailma ajal, mil uue surmava koroonaviiruse pandeemiast vaevatud ja kannatav inimkond vajab rohkem kui enne ühtsust ja ühist suunda.

Märkus. Türgi Riiginõukogu langetab 2. juulil otsuse, kas muuta Hagia Sophia taas mošeeks.

Lääne tsivilisatsioonis on identiteedi ja väärtustega seotud küsimustes asjad peapeale pööratud. See, mida varem peeti häbiasjaks ja mida oli «nimetadagi häbi», on nüüd uhkuseasi. Ja seda, mille üle varem uhke oldi, tuleb häbeneda.

Pew’ uurimiskeskuse andmetel on lääneriikide avalik arvamus muutunud homoseksualismi suhtes ülekaalukalt tolereerivaks. Näiteks nii Saksamaal kui Ühendkuningriigis leiab 86% elanikest, et homoseksuaalsust tuleks aktsepteerida, 11% aga arvab, et ei peaks. Ameerika Ühendriikides on vastavad suhtarvud 72 ja 21 – seega on USAs veel tähelepanuväärselt suur hulk inimesi, kes homoseksuaalsust ei aktsepteeri, ent neid on siiski vaid viiendik.

Seda pilti vaadates ei panegi imestama, et president Donald Trumpi administratsioon ei ole antud küsimuses konservatiivset kannapööret teinud. Vahepeal võis küll lugeda uudiseid, et USA saatkonnad ei heiska enam homolippe, kuid alles möödunud nädalal avaldas USA suursaadik Moskvas – endine asevälisminister ja vabariiklane – John Sullivan toetust niinimetatud LGBT õigustele.

«LGBTI õigused on inimõigused. Inimõigused on üldkehtivad. Nii lihtne see ongi,» deklareeris suursaadik Sullivan homolipu värvide taustal tehtud videopöördumises.

Meenutame, et omal ajal (2014) rõhutas Barack Hussein Obama asepresident Joe Biden, et nn homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu.

Sisuliselt ütleb Sullivan sedasama, kui väidab, et inimõigustena on LGBT õigused üldkehtivad, s.t ülimuslikud kohaliku kultuuri ja tavade suhtes.

Ei, nii lihtne see ei ole. Inimõigused on üldtunnustatud õigused, mis kuuluvad kõigile, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest sättumusest või mistahes muust tunnusest. Selletõttu need ongi INIMõigused, mitte samast rassist või soost või samasuguse sättumusega inimrühma eriõigused.

Kas me saaksime väita, et näiteks kristlaste õigused on inimõigused? Milles need õigused täpsemalt seisnevad? Erinevad rühmad saavad apelleerida samadele inimõigustele, mis kuuluvad ühtviisi kõigile.

LGBT õiguste all mõistetakse tavaliselt samasooliste paaride õigust moodustada perekond, astuda abiellu ja adopteerida ühiselt lapsi. Suurem osa maailmast taolisi õigusi ei tunnusta ja seda ei leia ka rahvusvahelistest kokkulepetest, sest abielu ja perekond tuginevad mehe ja naise liidule.

Progressistid ja revolutsionäärid on endale sisendanud, et nende väärtussüsteem peab olema universaalne, üldkehtiv. Oma nägemust kõigile peale surudes soovivad nad üldkehtivat normi ümber defineerida – muuta abielu millekski selliseks, milline see pole kunagi varem olnud.

Sellel pole inimõigustega midagi pistmist, see on lihtsalt revolutsiooniline poliitaktivism. Isegi siis, kui sellega tegeleb maailma võimsaima sõjaväega tuumariik.

Neil päevil on tähelepanu äratanud Canterbury peapiiskopi Justin Welby esinemine BBC raadiosaates, kus ta andis muuhulgas mõista, et Inglismaa Kirik peaks üle vaatama orjanduse ja koloniaalse minevikuga seotud ajalooliste isikute kujude sobivuse kirikusse või nad vähemalt «konteksti asetama».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

Tõsi, täpsustava küsimuse peale, kas ta leiab, et katedraalis olevad kujud tuleb maha kiskuda, vastas Welby, et ta vältis hoolikalt selle ütlemist.

Kiriku ajalugu tunneb mitmeid ikonoklastilisi liikumisi, mis on suunatud pühapaikades asuvate kujude ja pühapiltide vastu. Taolistel ilmingutel on olnud nii religioossed kui ideoloogilised põhjused, praktikas on ilmselt oma osa etendanud pööbli labane rüüstamiskirg.

Kas me elame uue «pildirüüste» lävel? Kui kõik ühiskonnaelu aspektid peavad alluma domineerivale ideoloogiale, mille lipukirjaks on sallivus, vabadus ja võrdsus, siis näib, et ka kirikud ei pääse ajastu nõudmistele lõivu maksmisest.

Kirikute rüüstamised reformatsiooniajastul

16. sajandil rüüstati Euroopas katoliiklikke pühakodasid või kõrvaldati neist «ebajumalakujud» reformatsiooni radikaalsemate, protestantlikemate suundade ettevõtmisel. Luterlus säilitas nii mõndagi katoliiklikust pärandist, sest Martin Lutheri enda suhtumine piltidesse ja kujudesse oli soosiv või vähemalt neutraalne.

Vana-Liivimaal toimus alates märtsist 1524 kuni 1526. aasta märtsini pildirüüsteid vähemalt kümnes linnas. Riias rüüstati toomkirik ja mõlemad linnakirikud, Tallinnas dominiiklaste konvendikirik ning Olevise ja Pühavaimu, Tartus rünnati toomhärrade elamuid. Kirikuloolane Olaf Sild kirjutab Tallinnas toimunud pildirüüstest teoses «Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924» (lk 36 jj) nii:

«14. IX. 1524 a., risti ülendamise päewal, puhkes Tallinnas altarite ja piltide rüüstamine lahti, kõige enam munga-kirikus (n. n. Katariina kirik), sest et mungad ordumeistrile ja wasallidele kaebanud olid. Edasi rüüstati Pühawaimu kirik ja Olewiste kirik: pildid, altarid, pühad kujud, pühurite jäänused häwitati ära, rahakirstud murti lahti. Kallid kirikuriistad ja kirikukirstud wiidi ära. 400 kuni 500 isikut wõtsid osa, sakslased ja eestlased, 3 tunni jooksul oli kõik tehtud. Niguliste kirik jäi rüüstamata, sest et selle kiriku eestseisja Heinrich Buess (ehk Busch) oli hõbeasjad käärkambrisse wiinud ja kiriku lukud kinni tinutada lasknud.

Järgmisel päewal 15. IX. andis magistraat käsu, et igaüks, kes mingisugust kiriku warandust omandanud, kas waimulik wõi wõhik, sakslane ehk eestlane, noor ehk wana, selle tagasi tooma peab, muidu käiakse temaga kui wargaga ümber. … Pildi rüüstamised ei kordunud Tallinnas enam.»

Maapiirkondades toimusid muutused kirikute interjööris ajapikku. Pigemini sai paljude kirikute keskaegsele sisustusele saatuslikuks hoopis sagedane sõjategevus, mitte reformatoorne viha «paavstiusu ebajumalakujude» vastu.

Mõisnike vappide mahavõtmine

Kui reformatsiooniaegseid püüdlusi kõrvaldada kirikuist katoliku pühakute kujud saab põhjendada usuliste hoiakute muutumisega – kuigi sotsiaalseid tegureid tuleb samuti arvesse võtta –, siis 20. sajandil on domineerinud pigemini ideoloogilised, näiteks sotsiaalse õiglusega seotud põhjused. Kui jätta kõrvale bolševike poolt toime pandud rüüsteaktid, siis võib ühe näitena tuua mõisnike (kui kunagiste rõhujate) vappide kõrvaldamise kirikutest.

Nimelt levis 17.–18. sajandil laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud vapp-epitaafi (surnusildi) abil. Vapp-epitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. See komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal. Tänapäeval on Eestis säilinud alla 200 vapp-epitaafi, üle poole neist asub Tallinna toomkirikus, Eestimaa Rüütelkonna endises kirikus.

20. sajandi algul võeti sakste-vastaste meeleolude käigus vapp-epitaafid paljudes kohtades seinalt maha. Näiteks Saaremaal tehti seda pärast 1905. aasta revolutsiooni. 1927. aastal lasi EELK kirikuvalitsus sakslaste vapp-epitaafid toomkirikust eemaldada. Ajaleht Vaba Maa kirjutas sel puhul, rõhutades vapp-epitaafide ajaloolis-kultuurilist väärtust: «Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna.»

Tänaseks on suhtumine muutunud – suur hulk konserveeritud vapp-epitaafe on toomkirikus tagasi ja neid võetakse loomuliku osana meie ajaloo- ja kultuuripärandist. Minevikus aset leidnud ülekohtu (700-aastane orjaaeg) meenutamise asemel nähakse neis pigemini viidet Eesti kuulumisele Euroopasse. Kristlikust vaatepunktist on nad ikkagi surnusildid, s.t koguduse kunagiste liikmete mälestusmärgid.

Tulevikutrendid

Praegu valitsev arusaam muinsuskaitsest ilmselt välistab kirikute ajaloolise sisustuse väljavahetamise ideoloogilistel põhjustel. Võib-olla osutab sekulaarne muinsuskaitse sellega kirikutele teene. Küll aga võib arvata, et progressiivsemad kogudused varustavad end tulevikus mitmesuguste siltide ja sümbolitega, mis tähistavad ja väljendavad nende edumeelsust, avatust ja hoolimist sotsiaalsest õiglusest. Näeme vikerkaarevärve, viiteid õiglase kaubanduse toetamisele ja kliimateadlikkusele jms. Kristluse ulatuslik ideoloogiline ümbertõlgendamine viib kindlasti nähtavatele muutustele nii jumalateenistuslikus elus kui kirikuruumis.

Meie ajastu revolutsiooniline hoiak ja meelsus ei püüdle tõe ja õigluse poole, nii nagu Jumal seda ilmutanud on, vaid soovib lõhkumise ja purustamise kaudu kujundada tervest maailmast autonoomset tsooni, mis ei sõltuks Jumalast. Tegemist on olemuselt antikristliku liikumisega. Saab näha, kui kiiresti suudab see alistada kiriku. Juba praegu harjutavad massid põlvitamist tuleva Antikristuse ees.

President Kersti Kaljulaid jättis välja kuulutamata välisteenistuse seaduse põhjusel, et seaduses reguleeritud tagatised on mõeldud ainult abikaasadele, kuid ei laiene kooseluseadusega elukaaslasteks registreeritud inimestele. Kommenteerib välisminister Urmas Reinsalu:

Kuulanud presidendi otsust välisteenistuse seaduse väljakuulutamise kohta, on mul selle kohta öelda järgmist.

President nõuab oma vetoga Riigikogult diplomaadi lähetusel kaasasoleva abikaasa toetuse laiendamist kooseluseaduse alusel lepingu sõlminutele, väites et see tuleneb põhiseadusest ja Riigikohtu vastavast otsusest.

Ma ei ole presidendi seisukohtadega nõus ei juriidiliselt ega poliitiliselt. Seadusandja on seadust menetledes selgelt määratlenud, et ei soovi abikaasa staatust laiendada teistele gruppidele. Põhiseadusest ei tulene mingisugust nõuet, et Eestis peaks kooselulepingu sõlminud isikutel olema kõik õigused nagu abikaasadel.

Just seda eesmärki presidendi veto teenibki: kui kooseluseaduse rakendusseadust, mille eesmärk oli luua paralleelabielu, ei õnnestunud seadusandja soovimatuse tõttu vastu võtta, siis saavutada sama tulemus läbi valdkonnaseaduste.

Ma ei pea heaks praktikaks sedamoodi õigusloomet. Ka Riigikohus pole konkreetselt välisteenistuse seaduse kohta midagi öelnud, meil Eestis ei kehti kohtupraktikas angloameerika pretsedendiõigust.

Nii et paralleelabielu kehtestamise reformid on poliitilise diskussiooni mitte välisteenistuse seaduse küsimus.

Seda on varem möönnud ka president: nii kuulutas ta oma otsusega nr. 12 2016 aastal välja välisteenistuse seaduse muudatused, kus oli samuti juttu eksklusiivselt diplomaadi abikaasast ning uuesti tegi seda president oma otsusega nr. 98 2017 aastal täpselt samamoodi, kuulutades välisteenistuse seaduse abikaasat puudutavad sätted välja.

Põhiseadus on sama, president on sama, ainult viimane presidendi otsus on presidendi enda varasemate otsustega vastuolus.

Et asi lõbusam oleks, nii on tänase Kersti Kaljulaiu loogikaga vastuolus ka tema enda otsus nr 572 selle aasta maist, millega ta kuulutas välja maareformi seaduse muudatused, kus sisaldus samuti teatud õiguste puhul üksnes abikaasa ja sugulase mõiste.

Kokkuvõttes, presidendi otsus on poliitiline, selge eesmärgiga Eestis tõsta päevakorda kooseluseaduse rakendamine ja seeläbi abielu mõiste muutmine ning kasutab ulatuslikult juriidilise aktivismi argumente.

See juhtum ei jää viimaseks ning on seetõttu kinnituseks praktilisest vajadusest selguse huvides tagada abielule põhiseaduslik kaitse, nii nagu seda pani ette Eesti Kirikute Nõukogu.

Lisainfona on allpool toodud nimekiri seadustest, mis on ametisoleva presidendi väljakuulutatud ning sisaldavad viidet eksklusiivselt abikaasale, mitte registreeritud kooselupartnerile. See näitab et tänane veto oli poliitiline ja ideoloogiline, mitte juriidiline!

1. Välisteenistuse seaduse muutmise seadus – vastu võetud 26.10.2016
2. Välisteenistuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus – vastu võetud 17.05.2017
3. Maareformi seaduse, maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus – vastu võetud 06.05.2020
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus – vastu võetud 20.02.2019
5. Maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – vastu võetud 21.11.2018
6. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus – vastu võetud 06.06.2018
7. Perekonnaseisutoimingute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – vastu võetud 13.12.2017
8. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadus – vastu võetud 06.12.2017
9. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus – vastu võetud 26.10.2017
10. Riigivaraseaduse muutmise seadus – vastu võetud 19.06.2017
11. Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus – vastu võetud 19.06.2017
12. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus - vastu võetud 14.06.2017
13. Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus - vastu võetud 14.12.2016
14. Rahvastikuregistri seadus – vastu võetud 25.10.2017
15. Tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus - vastu võetud 19.06.2017
16. Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus - vastu võetud 19.12.2016
17. Investeerimisfondide seadus – vastu võetud 14.12.2016
18. Abieluvararegistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (abieluvararegistri pidamise ja kannete tegemise üleandmine) – vastu võetud 07.12.2016

Allikas: Urmas Reinsalu sissekanded Facebooki-lehel

Sallivust on üldiselt peetud positiivseks nähtuseks. See tähendab, et ei minda närvi, kui keegi on pisut teistsugune, mõtleb teistmoodi või esitab lausa poliitilisi nõudmisi maailma muutmiseks viisil, mis mulle ei meeldi. Eks saavad pluralistlikus ühiskonnas sellisedki asjad lihtsalt olla.

Sallivus kasvab moderniseerumisega, osutavad ulatuslikud rahvusvahelised uurimused. Pärast niinimetatud ellujäämisväärtusi on inimestel võimalik panustada ka enda väljendamisse või lihtsalt hedonismi, kuidas kellelegi meeldib. Kelle asi oleks selle üle kohut mõista?

Nõnda tunnistab mõjukas World Values Survey, mis teisalt küll ei tõesta ega saagi tõestada, et taolisel arengul võib olla ka varjukülgi. Kõige ilmsem neist on sündimuse langemine ning see ei ole lihtsalt hinnangu küsimus. Me näeme seda kõikides riikides, kus moderniseerumine on jõudnud piisavalt kaugele.

Tundub loomulikuna, et iga haritlane pöörab sellele tähelepanu. Puudutab see ju kogu ühiskonna eksistentsi aluseid. Kusagil ei ole küll kirjutatud, et just läänelik, modernne ja ratsionaalne ühiskond peaks selles maailmas – ega ka mujal – valitsema. On ju ka alternatiive.

Igatahes selle uue ja ohtliku olukorra tekkimise põhjuseid võib pidada ilmselgeiks. Tegemist on uue arusaamaga paarisuhte tekkest ja perekonnaelust.

Isegi Soome kaitsejõudude välipiiskop märkis oma blogikirjutises, et meie elutoas elab jõehobu [viide Tommy Hellsteni raamatule «Jõehobu elutoas», mis kõneleb kõigile teadaolevast probleemist, mille puhul kõik teevad näo, et ei tea midagi]. «Ta väitis oma tekstis, et tuumperekonna, abielu, abikaasadevahelise truuduse ning inimeste jagunemise meesteks ja naisteks õõnestamine on vähemalt osaliselt sündivuse langemise põhjuseks,» räägib Soome rahvusringhääling YLE tuginedes Soome teabeagentuurile STT. Algset blogiteksti pole ma näinud, nagu ilmselt ka teisedki, kes seda kommenteerisid, mis on muidugi absurdne.

Seega, välipiiskop kirjutas blogipostituse, mis avaldati kirikule kuuluval veebilehel. Ta ei avaldanud mingit entsüklikat ega astunud üles Jumala volitatud hingekarjasena. Blogis esitas ta mõtteid, mida oli pisut julge tsitaadiga Veikko Huovinenilt pööratud humoorikasse võtmesse. Positiivse näitena perekonnaelust ja juurdekasvust esitas ta moslemikogukonda.

Nojah, siin polnud abi isegi progressiivsest viitest. Meie monomaania kütkes olev haritlaskond kruttis end viimse piirini ning algatas väärate seisukohtade vastu ehtsa poriloopimiskampaania.

Kuivõrd me elame pluralistlikus ühiskonnas, ei ole ühelgi seisukohal absoluutset riigivõimu või riikliku sunniaparaadi toetust. Me peame lähtuma eeldusest, et kõigil on samasugune õigus oma arvamusele.

Seekord juhtus aga nii, et kirjutaja kahtlus seosest sündimuse languse ja eespool nimetatud nii-öelda intellektuaalse suundumuse vahel on nii selgelt põhjendatud, et kui sa seda ei tunnista, siis peaksid veenvalt tõestama vastupidist.

Selles marus, mis puhkes, on raske leida raasukestki mõistust. Küll aga leidub suures koguses äärmist solvumist või solvumise teesklemist: üks ütleb, et kõik seksuaalsed orientatsioonid on samaväärsed ning teine laulab sellele kaasa, kolmas kirjeldab hõõguva kirega homoseksuaalsuse uut imidžit: homo annab alati kiusajatele lõuga… Eks igaüks kirjutab nõnda, nagu tema haridustase võimaldab, aga loomulikult ikkagi asjast.

Teadaolevalt ei kirjutanud Särkiö oma blogis mitte midagi mitte ühegi ennast seksuaalselt määratleva inimrühma väärikusest ega pakkunud välja ka sunnivahendeid naiste kõrvaldamiseks avalikust elust ega ka midagi muud sellesarnast. Sünnitustalgusid ta küll soovitas, aga tema pole ainuke, kes nõnda on rääkinud. Mäletatavasti on seda välja pakutud päris kõrgel poliitilisel tasemel [nt Soome sotsiaaldemokraatide juht Antti Rinne].

Tekkinud sotsiaalmeediatormi intellektuaalne tase on lihtsalt masendav ning seda ei paranda kaitsejõudude ega ka kiriku esindajate kommentaarid küll kuidagi. Seksuaalvähemuste inimväärikusel pole asjaga mingit pistmist ning ammugi mitte armee võrdõiguslikkuse edendamise programmiga ning küllap nende institutsioonide esindajad said sellest isegi aru. Aga lugejad ilmselt mitte.

Norimine selle üle, et perekonna lammutamine ja rahvastiku juurdekasv ei ole üheaegselt võimalik, on täiesti infantiilne. See lihtsalt ei ole võimalik, sõltumata sellest, kui kõrgelt me väärikas eas vallalisi või homosid ka hindaks. Rahvastiku juurdekasv on võimalik üksnes tehes suhteliselt palju lapsi. Selle aritmeetilise põhitõe pärast pole mõtet krokodillipisaraid valada.

Välipiiskopi arvamusvabaduse piiramiseks toodi isegi põhjendusi, et ta on ju veel ametis ning tööandjal on õigus teha piiranguid tema seisukohtade väljendamisel… Need võivad näiteks kahjustada avalikku kuvandit. Aga mis saab, kui keegi solvub? Ja võrdõiguslikkuse programm – kas keegi tohib sellele dokumendile vastanduda või öelda midagi, mida võidakse nõnda tõlgendada?

Tundub, et need mõisted on meie would be-haritlaskonnal päris sassi läinud. Sallivus ja arvamusvabadus kehtivad vaid teatud arvamuste kohta.

Seda on võinud näha juba mõnda aega, aga seda, kuhu me oleme jõudnud, võib ära tunda esitatavate «argumentide» tasemest. Veel kümme aastat tagasi poleks taoline infantiilsus olnud võimalik.

Siin on taas vaja sõnavabaduse mõjukaid kaitsjaid, mitte pelgalt oma institutsiooni kalkuleerivaid apologeete. Alati võib esitada ka vastuväiteid, kui Särkiö järeldustega rahul ei olda.

Karm tõde on aga see, et olles lugenud kümneid nutulaule, ei leidnud ma mitte ühestki intellektuaalset komponenti.

Mida taoline lapsik virin tegelikult ütleb? Miks olematul põhjusel nii suur hala? Mida see ütleb demokraatia ja sallivuse tuleviku kohta?

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Timo Vihavainen on Helsingi ülikooli emeriitprofessor. Temalt on eesti keeles ilmunud raamat «Äratuskell õhtumaadele»

Peamised palved

RISTIMÄRK
Isa + ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

USUTUNNISTUS
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, 
kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud Neitsi Maarjast, 
kannatanud Pontius Pilaatuse all, 
risti löödud, surnud ja maha maetud, 
alla läinud surmavalda, 
kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
üles läinud taeva, istub Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel, 
sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse, püha üleilmset
Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, 
ihu ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.

ISSANDA PALVE
Meie Isa, kes Sa oled taevas! 
Pühitsetud olgu Sinu nimi! Sinu riik tulgu! 
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! 
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! 
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! 
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

INGLI TERVITUS
Ole tervitatud, Maarja, täis armu! 
Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas 
ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus. 
Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste, eest 
nüüd ja meie surmatunnil. Aamen.

AU KOLMAINULE
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.
Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Palveid Pühale Vaimule

TULE, PÜHA VAIM
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed
ja süüta neis oma armastuse tuli.
Saada oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

TAEVANE KUNINGAS
Taevane Kuningas, Sa Trööstija, Sa tõe Vaim, 
kes Sa igas paigas oled ja kõike täidad,
Sina headuste allikas ja Eluandja,
tule ja ela meie sees,
puhasta meid kõigest roojusest
ja päästa meie hinged, oh Armuline.

Palveid Jumalaemale

SINU KAITSE ALLA
Sinu kaitse alla ruttame, püha Jumalaema 
– kuula ära hädaliste palved, 
hoia meid alati kõikide ohtude eest, 
Sina, auline ja õnnis Neitsi! Aamen.

ON KOHUS
On kohus tõesti õndsaks kiita Sind, Jumalasünnitaja,
Sind, ikka õnnistatud, laitmatut ja meie Jumala Ema,
kes Sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid,
kes Sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid,
Sind, tõelist Jumalasünnitajat austame meie.

Hommikul

LÜHIKE HOMMIKUPALVE
Ma tänan Sind, mu taevane Isa, 
Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, 
et Sa sellel ööl mind kõige häda ja kahju eest oled varjanud, 
ja palun Sind, et Sa ka sel päeval mind hoiaksid pattu ja kurja tegemast, 
et iga minu tegu ja kogu minu elu oleks Sulle meelepärane.
Nõnda annan ma Sinu kätte ennast kogu ihu ja hingega. 
Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, 
et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle! Aamen.

PALVE PÜHALE KOLMAINSUSELE
Unest üles tõustes tänan ma Sind, püha Kolmainus Jumal, 
et Sa oma rohke helduse ja pika meele pärast 
minu, laisa ja patuse peale ei ole vihastanud 
ega mind mu pattudes hukka saatnud,
vaid ka nüüd ja ikka oled mu vastu armuline olnud
oma armastuse pärast inimeste vastu 
ja mind üles aidanud nüüd, kui ma lootuseta maas olin, 
et hommikul Su ette võiksin astuda ja Su väge kiita.
Valgusta nüüd mu mõistuse silmad, 
tee lahti mu huuled, et ma Su Sõna tundma õpiksin, 
Su käske mõista võiksin, Sinu tahtmist täidaksin 
ja Sulle laulaksin kõigest südamest, 
Sinu, Isa ja Poja ja Püha Vaimu kõigepühamat nime kiites, 
nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.

PÜHA MAKARIUS SUURE PALVE
Sinu juurde, Inimesearmastaja Issand, 
tõttan ma unest üles tõustes 
ja ruttan Sinu tahtmist täitma Su armu abil 
ja palun Sind: ole mulle abimeheks igal ajal 
ja iga asja juures ning hoia mind iga kurja lihaliku teo 
ja kurjade vaimude kavaluse eest, 
päästa mind ja vii mind oma igavesse riiki, 
sest Sina oled mu Looja ja iga hea asja muretseja ning andja. 
Sinu peale ükspäinis loodan ma 
ja annan Sulle au, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.

PALVE JUMALASÜNNITAJALE
Kõigepüham Jumalasünnitaja, mu Valitsejanna, 
aja ära Su alandlikult ja viletsalt sulaselt
oma pühade ja vägevate palvete läbi 
masendus, unustus, rumalus, laiskus 
ning kõik pahad, ropud ja kurjad mõtted 
mu viletsast südamest ja mu pimedast meelest; 
kustuta ära mu lihahimude põlemine, sest ma olen vaene ja patune; 
aja ära mu meelest hirmsad mõtted ja nõud 
ning hoia mind iga kurja teo eest, 
sest Sind kiidavad õndsaks kõik rahvapõlved 
ja Su kallist nime austatakse igavesti. Aamen.

PALVE KAITSEINGLILE
Püha ingel, mu viletsa hinge ja mu patuse elu karjane, 
ära jäta mind, patust, maha, 
ära tagane mu juurest minu roojase elu pärast. 
Ära lase kurjal vaimul mu üle valitseda 
ja selle sureliku ihu läbi mind kiusata; 
kinnita mu vaest ja nõrka kätt ning juhata mind pääsemise teeraja peale.
Sa püha Jumala ingel, mu viletsa hinge ja ihu kaitsja ja eestseisja,
anna mulle andeks kõik minu teod, 
millega ma sind olen kurvastanud kõik oma eluaja 
ja mis ma ka möödaläinud ööl olen teinud; 
kaitse mind tänasel päeval ja hoia iga vaenlase kiusamise eest, 
et ma ühegi patu läbi Jumalat ei vihastaks, 
ja palu mu eest Issandat, et Ta mind jumalakartuses kinnitaks 
ja mind, oma sulast, oma helduse vääriliseks arvaks. Aamen.

NIMIPÜHAKU APPIHÜÜDMINE
Palu minu eest Jumalat, oh püha Jumala armas sulane (NIMI), 
sest sind hüüan ma südamest appi,
mu usin abimees ja mu hinge eest paluja. Aamen.

Pihil ja armulaual

KAHETSUSE ÄRATAMINE
Mu Jumal, mul on südamest kahju kõigi minu pattude pärast. 
Ma põlgan kõiki oma patte mitte ainult karistuse pärast, 
mida olen Sinu õigluse pärast väärt, 
vaid palju enam sellepärast, et olen solvanud Sind, 
ülimat head, kes oled väärt kogu minu armastust. 
Ma otsustan kindlalt, Sinu armu abiga, 
et ma ei tee enam pattu ning väldin kõiki olukordi,
mille tõttu ma võiksin patustada. Aamen.

ÜLDINE PATUTUNNISTUS
Mina tunnistan kõigeväelisele Jumalale, 
pühimale Neitsi Maarjale, pühale peaingel Miikaelile, 
pühale Ristija Johannesele, 
pühadele apostlitele Peetrusele ja Paulusele 
ning kõigile pühakuile, 
et olen mõtte, sõna ja teoga palju pattu teinud: 
minu süü, minu süü, minu ülisuur süü! 
Seepärast palun pühimat Neitsit Maarjat,
püha peaingel Miikaeli, püha Ristija Johannest,
pühasid apostleid Peetrust ja Paulust 
ning kõiki pühakuid: 
palvetage minu eest Issanda, meie Jumala poole.

PALVE ENNE PIHTI
Jumal, taevane Isa, ma olen eksinud Sinu vastu,
ma ei saa oma pattu olematuks teha. 
Ainult Sina võid selle andeks anda. 
Sa läkitasid oma Poja Jeesuse Kristuse, 
et Ta maailma patud enda kanda võtaks 
ning patused taas Sinu juurde juhataks.
Issand Jeesus Kristus,
juhi ka mind eksiteedelt tagasi Tõe ja Elu teele. 
Ma tunnistan oma patte ja kahetsen neid, 
kuna nad hoiavad mind Sinust eemal. 
Issand, anna mulle andeks ja kingi mulle oma Vaimu, 
et ma tunnetaksin Sinu armastust 
ning sellele tänulikult vastaksin.
Aamen.

PALVE PÄRAST PIHTI
Ma tänan Sind, Issand, andestuse eest, 
mida olen kogenud, ja julguse eest uueks alguseks. 
Ma tänan Sind ka lepituse eest Kirikuga, 
keda ma oma süüga olen kahjustanud. 
Ma tahan püüda mitte ainult sõnades tänulik olla. 
Ma tahan ka ise andestada, 
kui teised mulle kahju või valu teevad. 
Ma tean, Issand, et mu elus ei muutu kõik kohe teiseks. 
Aga ma usun, et Sa ei hülga mind 
ja et Kirik kingib mulle alati Sinu rahu, 
ka siis, kui kõik, mis ma ette võtan, ei õnnestu. 
Ma tänan Sind, Issand, et ma võin nõnda uskuda, 
sest Sa oled meie süü kandnud 
ja Su halastus elab edasi Sinu Kirikus. Aamen.

PALVE ENNE ARMULAUDA
Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, 
kes Sa Isa tahtel Püha Vaimu väega maailmale 
oma surma kaudu elu oled kinkinud, 
päästa mind oma ülipüha Ihu ja Vere läbi 
kõigest mu ülekohtust ja igasugusest kurjast. 
Aita mul alati täita Sinu käske 
ja ära lase mul Sinust kunagi lahkuda. 
Issand Jeesus Kristus, ärgu saagu Sinu Ihu ja Veri, 
mida mina, vääritu, nüüd vastu võtta julgen, 
mulle kohtuks ja hukkamõistuks, 
vaid olgu mulle Sinu heldust mööda kaitseks ja
õnnistuseks nii hinge kui ihu poolest. 
Kes Sa koos Jumal Isaga Püha Vaimu ühtsuses 
elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. Aamen.

PALVE ARMULAUA VASTUVÕTMISEL
Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde! 
Ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks!

PALVE PÄRAST ARMULAUDA
Issand, Sinu Ihu, mida vastu võtsin, ja Sinu Veri,
mida jõin, jäägu minusse ja tehku, et minusse, 
kes olen saanud kosutust puhtast ja pühast sakramendist,
ei jääks enam mingit patu rüvedust. 
Ma palun Sind, kes Sa elad ja valitsed 
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Igapäevaseid palveid

IGAPÄEVANE PATUTUNNISTUS
Ma tunnistan Sinu, mu Issanda Jumala ja Looja,
pühas Kolmainsuses kiidetud ja kummardatud 
Isa, Poja ja Püha Vaimu ees 
kõik oma patud üles, mis ma olen teinud 
igal oma elupäeval, igal tunnil ja ka praegu 
teo, sõna, mõtte, nägemise, kuulmise,
haistmise, maitsmise, katsumise ning kõigi mu ihu ja
hinge meeletundmistega, 
millega ma Sind, oma Jumalat ja Loojat, olen vihastanud 
ning oma ligimese vastu ülekohut teinud; 
nende pärast kahetsedes tulen ma kui süüalune Sinu, mu Jumala ette 
ja tahan meelt parandada. 
Aita mind, Issand, minu Jumal, 
ma palun Sind alandlikult silmapisaratega: 
anna mu endised patud andeks oma helduse pärast 
ja päästa mind kõigist neist lahti 
kui helde ja inimesearmastaja. Aamen.

ENNE IGA TÖÖ ALUSTAMIST
Issand Jeesus Kristus, Sa igavese Isa ainusündinud Poeg, 
Sina ütlesid oma kõigepuhtamate huultega:
Ilma minuta ei või teie midagi teha. 
Oh Issand, minu Issand, 
oma meeles ja südames hakkan ma usuga 
Sinu sõnadest kinni ja langen Su ette maha, oh helde: 
aita mind, patust, et ma selle ettevõtmise 
Sinu abil korda saadaksin! 
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

PÄRAST IGA TÖÖ LÕPETAMIST
Sina, mu Kristus, oled kõige hea täius! 
Täida mu hing rõõmu ja ilutsemisega ning päästa mind, 
sest Sina oled ainsana rikas heldusest! Aamen.

PALVE ENNE SÖÖKI
Kõikide silmad ootavad Sind, Issand, 
ja Sina annad neile nende roa omal ajal; 
Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.
Meie Isa…
Issand Jumal, taevane Isa, õnnista meid ja neid
Sinu ande, mida me Sinu heldusest vastu võtame,
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

TÄNUPALVE PÄRAST SÖÖKI
Tänage Issandat, sest Tema on hea, 
sest Tema heldus kestab igavesti! 
Tänage jumalate Jumalat, kes annab kõigele lihale roa, 
sest Tema heldus kestab igavesti! 
Issandal on hea meel neist, kes Teda kardavad, 
kes loodavad Tema helduse peale.
Meie Isa…
Meie täname Sind, Issand Jumal ja Isa, 
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kõigi Sinu heategude eest,
kes Sa elad ja valitsed igavesti. Aamen.

PALVE HEATEGIJATE EEST
Issand, anna igavene elu kõigile, kes meile Sinu nime pärast head teevad.

PALVE LAHKUNUTE EEST
Lahkunud usklike hinged puhaku Jumala halastuse läbi rahus. Aamen.

Õhtul

LÜHIKE ÕHTUPALVE
Ma tänan Sind, mu taevane Isa, 
Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, 
et Sa sel päeval oled mind armulikult hoidnud, 
ja palun Sind: anna mulle andeks
kõik mu patud ja eksisammud! 
Varja mind sel ööl armulikult! 
Sest ma annan enese kogu ihu ja hingega
ja kõik Sinu kätte. 
Olgu Sinu püha ingel minu juures,
et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle!
Aamen.

PÜHA MAKARIUS SUURE PALVE
Igavene Jumal ja kõige loodu Kuningas, 
kes Sa mind kõlblikuks tegid ka seda tundi nägema,
anna mulle andeks minu patud, 
mis ma sel päeval teo, sõna ja mõttega olen teinud, 
ja puhasta, oh Issand, mu vaene hing 
kõigest liha ja vaimu roojusest.
Anna mulle, oh Issand, sel öösel rahulikku und, 
et ma oma halvast voodist üles tõustes 
Su kõigepühamat nime kõik oma elupäevad kiita võiksin 
ja kõik oma lihalikud ja vaimulikud vaenlased ära võidaksin. 
Hoia mind, oh Issand, tühjade, roojastavate mõtete 
ja kurjade ihaldamiste eest. 
Sest Sinu, Isa ja Poja ja Püha Vaimu päralt 
on riik, vägi ja au, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.

ÕHTUPALVE
Issand, meie Jumal, anna mulle andeks kõik,
mis ma sel päeval sõna, teo ja mõttega pattu olen teinud,
sest Sina oled helde ja inimesearmastaja.
Saada mulle rahulikku ja vaikset und.
Läkita oma kaitsja ingel, kes mind kõige kurja eest varjaks ja hoiaks,
sest Sina oled meie hingede ja ihude kaitsja
ning Sulle, Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule anname meie au
nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.

PALVE KÕIGEPÜHAMALE JUMALASÜNNITAJALE
Helde Kuninga helde Ema, Sa kõigepuhtam 
ja õnnistatud Jumalasünnitaja Maarja, 
vala mu patuse hinge peale oma Poja ja Jumala armu 
ning juhata mind oma palvete läbi head tegema, 
et mu edaspidine eluaeg patuta mööda läheks 
ja ma Sinu abil, Jumalasünnitaja Neitsi, paradiisi leiaksin, 
Sa ainus puhas ja õnnistatu. Aamen.

PALVE KAITSEINGLILE
Kristuse ingel, mu püha kaitsja ning mu hinge ja ihu varjaja, 
anna mulle andeks kõik patud, mida ma sel päeval olen teinud, 
ning päästa mind mu kurja vaenlase kavalusest, 
et ma ühegi patuga Jumalat ei vihastaks; 
palu minu, patuse ja vääritu sulase eest ning tee mind kõlblikuks 
kõigepühama Kolmainu Jumala, minu Issanda Jeesuse Kristuse Ema
ja kõikide pühade armu ja heldust saama. Aamen.

PALVE ENNE UINUMIST
Sinu kätte, Issand Jeesus Kristus, mu Jumal,
annan ma oma vaimu; Sina ise õnnista mind, halasta
mu peale ja anna mulle igavene elu. Aamen.

+ + +

Avaldatud Meie Kirikus esmalt 7. juulil 2015

“Mida religioossem, seda sallimatum,” väidab sotsiaalpsühholoog C. Daniel Batson. Nii religiooni kui eelarvamusi on aga mitmesuguseid. Sellepärast võivad üldistused osutuda ekslikeks.

George Floydi surm tuletab paljudele meelde, et rassism on jätkuvalt elus ning ta käsi käib hästi nii Ameerika Ühendriikides kui teisteski lääneriikides.

Tragöödiale järgnenud liikumise Black Lives Matter uus laine on pälvinud avalikku toetust mitmetelt kirikutelt ja kristlikelt organisatsioonidelt. Teisalt on mitmed mõjukad kristlased liikumist kritiseerinud – kas toetades seda kritiseerivat president Trumpi või väites mõned selle eesmärgid olevat vastuolus kristliku usuga.

Olgu suhtumine milline tahes, praktikas ütlevad kõik kristlased, et nad ei aktsepteeri rassismi (välja arvatud mõned äärmuslikud kristlikud rühmitused). Aga milline on kristlaste suhtumine rassismi tegelikult?

Ajalugu toob meile erinevaid näiteid. Ühelt poolt on kristlased põhjendanud Piibliga muuhulgas nii mustanahaliste orjastamist kui Lõuna-Aafrika apartheidi (Heimola 2016). Teisalt näiteks valgustusaegsel Inglismaal võitlesid kveekerid, metodistid ja evangelikaalid orjuse lõpetamise eest, samal ajal kui haridusele ja progressile pühendunud filosoofid kuulutasid rasside ebavõrdsust.

Rassismi ja religiooni suhet võib vaadelda ka sotsiaalpsühholoogilisest aspektist. Selles käsitletakse rassismi ühena eelarvamuse (prejudice) vormidest.

Psühholoog Gordon Allporti (1954) klassikalise definitsiooni kohaselt on eelarvamus “vastumeelsus, mis põhineb ekslikul ja jäigal üldistusel”. Täpsemalt öeldes peetakse eelarvamuse all silmas halvustavat, tõrjuvat ja vaenulikku käitumist, hoiakuid või uskumusi, mis johtuvad pelgalt sellest, et keegi kuulub teise rühma (Brown 1995).

Meil on kalduvus jagada teised inimesed sise- ja välisrühmadeks, “meieks” ja “nendeks”. See on sügavalt juurdunud kalduvus: näiteks aju empaatiakeskus reageerib tugevamalt etniliselt endaga sarnase inimese kannatusele kui sellise, kes ei kuulu meie hõimu. Siserühm võib moodustuda ka poliitika, seisukohtade, professiooni, hokiklubi – peaaegu ükskõik mille ümber.

Seega olen eelarvamuslik, kui suhtun naabrisse jahedalt üksnes sellepärast, et ta on homoseksuaal, mustlane, nelipühilane või kasvõi populistlik rahvuskonservatiiv.

Psühholoogi C. Daniel Batson on aastakümneid korranud väidet, et “mida religioossem on inimene, seda sallimatum ta tõenäoliselt on”. Millistel uurimustel Batsoni väide põhineb? Ja kas tal on vähemalt kristluse ja rassismi puhul selles õigus?

Tõsiusklike ja kombeusklike eelarvamused on erinevad

Religiooni suhet eelarvamustega on Ameerika Ühendriikides uuritud alates 1940-ndatest aastatest. Uuritud on peamiselt valgenahalisi kristlasi. Uurimustega tutvudes tasuks tähele panna, et sotsiaalpsühholoogid räägivad eelarvamustest sageli kui sallimatusest (intolerance), ehkki täpsemalt vaadates pole tegemist sama asjaga.

Batson (1993; 2013) kirjeldab uurimise ajalugu järgnevalt. Algul viitasid uurimused sellele, et religioosne aktiivsus (nagu näiteks kirikuskäimine) korreleerus muuhulgas rassismi, etnotsentrismi ning antisemitismiga. Perioodil 1940 kuni 1975 tehtud uurimused andsid ühese tulemuse: valgenahaliste keskklassi kuuluvate Ameerika kristlaste religioossus on seotud mitte suurema sallivuse, vaid suurema sallimatuse, eelarvamuste ja fanatismiga.

Gordon Allport osutas, et uurimismeetodil on suur probleem. Kõiki usklikke vaadeldi ühe suure massina. Allport ise eristas kahte religioosset orientatsiooni: sissepoole (intrinsic) ja väljapoole (extrinsic) suunatud religioossuseks. Sissepoole suunatud usklikud olid uurimisküsitluste kohaselt nõus väidetega, et “püüan väga kohaldada usku kõigis oma eluvaldkondades” ja “religioossed veendumused määratlevad kogu mu eluhoiakut”.

Allporti arvates taolised “tõsiusklikud” olid endale sisestanud ligimesearmastuse printsiibi. Väljapoole suunatud religioossusega inimesed käisid seevastu kirikus sotsiaalsetel põhjustel. Usk või Jumal ei olnud nende jaoks eesmärk iseeneses, ehkki neid väärtustati vahenditena. Allporti arvates on eelarvamuslikud just taolised kombekristlased.

Ennustus osutus tõeseks. Aastatel 1949 kuni 1977 tehtud uurimused jõuavad teistsugusele järeldusele: väljapoole suunatud religioossusega inimeste sallimatus ja eelarvamuslikkus on tugev, aga sissepoole suunatud religioossusega inimestel suhteliselt madal.

Batson oli sissepoole suunatud religioossusega inimeste sallivuse osas kahtlev. Ta märkis, et tulemused põhinevad peamiselt küsitlustel, mille eesmärki polnud raske arvata (Batsoni arvates küsisid need peaaegu otse: “kas sa oled usufanaatik?”) Ta väitis, et kristlased tahtsid näidata ennast ja oma religiooni positiivses valguses ning kuna kristlus eitab rassismi, tahtsid nad luua endast tegelikust sallivama kuvandi.

Hilisema, ka eelarvamuslikule käitumisele suunatud uurimuse valguses tundub siiski, et sissepoole suunatud religioossusel on vähemalt mõningane negatiivne seos etniliste eelarvamustega. Teisisõnu on taolised “tõsiusklikud” etniliste vähemuste suhtes keskmiselt aktsepteerivamad kui teised inimesed. Samasugust sallivust ei leia aga näiteks suhtumises homoseksuaalidesse.

Fundamentalism – üldisem kui oleks arvanud

Kolmas religioosse orientatsiooni vorm – usuline fundamentalism – on otseselt seotud mitmete eelarvamustega. Bruce Hunsbergeri ja Lynne Jacksoni (2005) ülevaade käsitles kuutteist uuringut perioodist 1990–2003. Kõik uurimistulemused osutasid fundamentalismi seosele negatiivsete hoiakutega homode ja lesbide, naiste, kommunistide ning teiste usuliste rühmituste vastu. Mõnedes uuringutes leiti ka seos eelarvamustest etniliste vähemuste vastu.

Aga mida fundamentalismi all silmas peetakse? Fundamentalistlikku usku mõõdetakse näiteks järgmiste väidete abil. On lihtne otsustada, milliste väidetega tuleb kindlasti nõustuda ning millistega mittenõustumise eest saab maksimumpunktid.

• Jumal on andnud inimestele ammendava, eksimatu õnne ja pääste juhise, mida tuleb mööndusteta järgida.
• Olulisem on olla hea inimene kui uskuda Jumalasse või õigesse religiooni.
• “Saatan” on pelgalt nimi, mille inimesed annavad oma kurjadele tungidele – tegelikult ei ole meid kiusavat “kurjuse vürsti” olemas.
• Piibli ja teaduse vastuolu puhul on teadusel arvatavasti õigus.

Fundamentalismi mõõtva testi küsimused tunduvad osutavat üllatavalt traditsioonilistele kristlikele veendumustele. Ehkki vaid vähesed kristlased nimetavad tänapäeval end fundamentalistideks, annab taoline mõõdupuu näiteks ameeriklastest evangelikaalidele üldiselt kõrged punktid. Sama kehtib kahtlemata ka Soome ärkamisliikumistesse kuuluvate kristlaste puhul.

Sõna sotsiaalpsühholoogilises tähenduses võib fundamentalismi pidada seega üsna levinud kristluse vormiks. Oma isikliku fundamentalismi mõõdu saab lugeja välja uurida siit.

Religioosse fundamentalismi vastandiks võib pidada otsivat (quest) religioossust, mille Batson defineeris 1970-ndate lõpus. Teisisõnu – fundamentalismimõõdiku kõrge näit ennustas madalat näitu otsiva religioossuse kohta. Viimast iseloomustab mittedogmaatilisus, kahtlevus, eksistentsiaalsete küsimuste keerukuse tunnustamine ning lihtsatest vastustest hoidumine.

Aga ka otsijatelegi võib usk siiski olla oluline.

Otsiv religioossus on Batsoni järgi otseselt seotud sallivuse ja empaatilise hoiakuga kõigi inimeste vastu. Teisalt paistavad otsijadki sallimatuna vähemalt ühe rühma vastu: usulised fundamentalistid.

Kas taustaks on autoritaristlik loomus?

Millest johtub tihe seos kristliku fundamentalismi ja eelarvamuslikkuse vahel? Vaevalt, et kristlikust usust enesest. Näiteks Uus Testament on oma aja kontekstis üllatavalt “eelarvamustest vaba” dokument, selle järgi on Jumala ees võrdsed mehed ja naised, juudid ja kreeklased, orjad ja vabad (nt Gl 3:28).

Tuleb meenutada, et korrelatsioon (see, et kaks nähtust on omavahel seotud) ei räägi midagi kausaalsusest (sellest, et üks nähtus põhjustab teise). Jäätisesöömise ja uppumissurmade vahel on aastast aastasse tihe seos, sest mõlema taustal on suvi ja palavus.

Ka fundamentalismi ja eelarvamuste taustal on kolmas tegur. Mõlemad on korrelatsioonis paremautoritarismiks (right-wing authoritarianism) nimetatava iseloomu tüübiga.

Paremautoritarism koosneb kolmest osast. Esiteks meeldivad sellistele inimestele tugevad juhid. Neil on suur usaldus presidendi ja valitsuse vastu, isegi kui need kasutavad oma võimu vääralt. Autoritaristid on sama meelt selliste väidetega nagu “meie riigi ainuke viis tulla toime järgmise kriisiga on naasta traditsiooniliste väärtuste juurde, anda võim tugevatele juhtidele ning vaigistada mässajad.”

Teisalt ei kummardu isegi autoritarist ükskõik millise juhi ees. Loomusetüübi seisukohast on arusaadav, miks mõned evangelikaalid nõudsid omal ajal väärtusliberaalse Bill Clintoni tagasiastumist pärast seksiskandaali, aga praegu toetavad Trumpi hoolimata tema seksiseiklustest.

Teiseks hindavad autoritaristid korda ja distsipliini. Näiteks toetavad nad kuritegude rangemat karistamist.

Kolmandaks peavad nad kinni traditsioone ja sotsiaalseid konventsioone. Liialdades – nad ootavad, et kõik käituksid ja paistaksid välja normaalsed ja ühesugused. Nad ei nõustu väitega, et “‘naise koht’ on seal, kus ta ise tahab olla” või “homod ja lesbid on sama terved ja moraalsed inimesed nagu kes tahes teine”.

Seega panevad autoritaristid üldjuhul lootuse oma riigi juhtidele, kultuuri peavoolule, sh selle traditsioonilistele normidele ning religiooni põhivoolule. Neist erinevaid – kommuniste, feministe, moslemeid – peetakse probleemiks. Autoritarism võib seega olla üks religioosset fundamentalismi ja eelarvamusi ühendav tegur.

Tuleb siiski märkida, et ehkki autoritaristid on Ameerika Ühendriikides enamasti parempoolsed kristlased, on näiteks endistes Nõukogude liiduvabariikides nad pigem kommunistid ja ateistid. Hoolimata “parem”-poolsusest ei seostu autoritarism automaatselt (teatud) religiooni või poliitiliste vaadetega. Ka vasakpoolne võib olla autoritarist.

Me kõik oleme eelarvamuslikud

Mida saab eelöeldu põhjal järeldada kristluse seosest rassismi ja teiste eelarvamuslikkuse vormidega?

Esiteks sõltub taoline side suurel määral usulisest orientatsioonist. Teatud usklikud tunduvad muust populatsioonist keskmisest sallivamad, teistsugused usklikud aga keskmisest eelarvamuslikumad. Sellepärast näiteks see, et keegi peab Piiblit oluliseks, ei ütle veel midagi selle kohta, kuidas ta järgib Jeesuse antud ligimesearmastuse käsku.

Teiseks sõltub eelarvamuslikkus sellest, kellele see on suunatud. Ameerika kristlased ei ole etniliste vähemuste vastu sugugi samavõrd eelarvamuslikud kui näiteks seksuaalvähemuste vastu. Tõsi küll, uurimused on andnud erinevaid tulemusi sellegi kohta, kuivõrd on viimane tingitud homoseksuaalse eluviisi tõrjumisest patuna ning kuivõrd võõrastusest taolise orientatsiooniga inimeste vastu.

Kolmandaks, kui usk on seotud näiteks rassistlike eelarvamustega (fundamentalism), siis ei tarvitse see sugugi johtuda religioonist. Mõlema tunnuse ühiseks teguriks võib olla näiteks autoritaristlik loomus. Autoritaristid varjuvad juba loomuse poolest religiooni ja teiste väljakujunenud institutsioonide taha ning otsivad neist tuge oma identiteedile. Selle taustal võib olla inimestele üldine kalduvus eelistada tuttavat võõrale.

Neljandaks, inimesed on psühholoogiliselt keerukad olendid. Tuleb hoiduda eelnimetatud seoste kohaldamisest ükskõik millisele üksikule inimesele. Võin fundamentalistina saada kõrged punktid, kuid ometi armastada ligimest paremini kui teised.

Oluline on ka märkida, et kõik orientatsioonid ei välista teineteist. Sissepoole suunatud ja väljapoole suunatud religioossus on küll vastandpaar, nagu ka fundamentalism ja otsiv religioossus. Ometigi võib sissepoole suunatud religioossusega usklik, kellele usk on elu olulisim asi, olla kaldus fundamentalismi või hoopis otsiva religioossuse poole.

Lõpetuseks. Ameerika Ühendriigid on omaette kultuuriline reaalsus. Seetõttu ei saa siin esitatud tulemusi üldistada meie oludele. Näiteks vaevalt on Soome autoritaristid sama religioossed kui ameeriklased. Ehkki meilgi on räägitud konservatiivsete kristlaste ja rahvuslaste lähenemisest teineteisele, näiteks selles küsitluses, ei ole seda tegelikult tuvastatud.

Soe ja avar suhtumine “valedesse” inimestesse on keeruline igaühele. Me moodustame etnilisi, usulisi ja moraalseid hõime, millest väljaspool olijaid on keeruline mõista ja armastada.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Lari Launonen on kirjutab Helsingi ülikoolis väitekirja kognitiivsest teoloogiast ja loomulikust religioonist.

Artikkel on algselt avaldatud portaalis areiopagi.fi.

Kirjandus

Allport, Gordon. 1954. The Nature of Prejudice. Addison-Wesley.

Altemeyer, Bob. 2006. The Authoritarians.

Batson, Daniel C. 2013. “Individual Religion, Tolerance, and Universal Compassion.” Religion, Intolerance, and Conflict: A Scientific and Conceptual Investigation. Toim. S. Clarke, R. Powell & J. Savulescu. Oxford University Press.

Batson, C. Daniel, Schoenrade, Patricia & Ventis, Larry. 1993. Religion and the Individual. A Social-Psychological Perspective. Oxford University Press.

Brown, Rupert. 1995. Prejudice: Its Social Psychology. Blackwell.

Heimola, Minna. 2016. Raamattu ja rasismi. Suomen eksegeettinen seura.

Hood, Ralph W., Hill, Peter C. & Spilka, Bernard. 2009. The Psychology of Religion: An Empirical Approach. Fourth Edition. Guilford.

Hunsberger, Bruce & Jackson, Lynne M. 2005. “Religion, Meaning, and Prejudice.” Journal of Social Issues 61, 807–826.

Meie kõige suurem õnnetus tänapäeval on valetamine. Kunagi piisas mehe ausõnast, ja teda usuti. Kes seda murdis, sellest ei peetud enam lugu. Au oli mehele kullast kallim.

Tänapäeval ei saa inimesi enam uskuda ega usaldada, nad räägivad seda, mis on neile kasulik, õigemini, mis tundub neile kasulik olevat. Materiaalses mõttes kasulik, tulus, kaasinimest tahetakse eelkõige oma huvides ära kasutada. On ju üsna levinud mõte, et «lollidelt tulebki raha ära võtta». Miks? Kas lollid ei vaja toitu ja riiet, ja katust pea kohale? Pealegi, kui ta suutis selle raha teenida, mida sa tahad temalt ära võtta, siis ta ju päris loll ei ole?

Tegelikult ei ole see kellelegi kasulik, vastupidi – valetamine teeb küll halba nendele, kelle kohta valetatakse, ja nendele, kes valet uskuma jäävad, aga kõigepealt õõnestab ja hävitab valetamine valetajat ennast. Ja röövel tapab oma elava hinge, kui tal see enne veel alles oli. Tema ohver jääb küll vaesemaks, aga ta on oma hinge ülendanud, usaldades kaasinimest, kes teda pettis. Ta on sellest petisest mõõtmatult kõrgemal.

Kumb neist siis tegelikult targem on? Kuidas saab targaks pidada seda, kes teise inimese usaldust ära kasutades ta paljaks röövib?

Rõõm osava pettuse õnnestumisest on üks suuremaid enesepettusi. Mõte, et «lollidelt tulebki nende raha ära võtta», on alatu petise eneseõigustamine, mis näitab, et kuskil alateadvuses on sellel ütlejal veel mingi südametunnistuse killuke alles, ja ta püüab seda endas maha rahustada.

Loll ei ole see, kes teist inimest pimesi usaldab. Loll on see, kes teise inimese usaldust kuritarvitab, teda omakasupüüdlikult petab. Sest materiaalne kasu, mis ta sellest saab, ei kaalu üles tema hingelist kaotust.

Valetunnistuse andmine, oma kasuks valetamine on patt, ja patu palk on surm. Piiblitõdesid tasub uskuda. Surm selles mõttes, et ilma häbi ja kahetsuseta, teadlikult ja tahtlikult pattu tehes inimene surmab oma inimlikkuse, kõige väärtuslikuma osa inimeseksolemisest. Valetaja ja petis on seega teatud mõttes enesetapja.

Kaasinimeste usaldamine on loomulik ja normaalne nähtus. Usaldamatus tekib seal, kus inimesed on normaalsusest kõrvale kaldunud.

Paljude inimeste igapäevatöö on valetamine, igasugu kaupadele ostjate leidmine, inimeste veenmine selles, et neil on seda kaupa vaja, seda kiidetakse taevani, et see on väga hea, et see kaup on ostjale ilmlõpmata kasulik. Tegelikult on kogu selle jutu eesmärk ostjalt raha kätte saada. Tegelikult saaks see ostja ilma selle kaubata väga hästi hakkama, enamasti on see tarbetu, vahel lausa kahjulik.

Inimesed toodavad maailmas tohutus koguses täiesti mittevajalikke asju – kui nende kohta tõtt rääkida, siis neid ju keegi ei ostaks.

Mis väärtus on rahal, mida teenitakse valetamisega?

Valetatakse, et teiste käest raha ära võtta, valetatakse, et võimu saavutada, valetatakse, et oma tahtmist teistele peale suruda.

Inimeste maailm on muudetud monstrumiks, mis on inimesed oma orjadeks teinud. Vaba ei ole sellises monstrumis mitte keegi.

Ma olen väga kurb, et ma pean oma lapselapsi hoiatama, et me elame vaenulikus, mitte sõbralikus maailmas, kus ometi kõva häälega räägitakse avatusest ja sallivusest ja võrdsusest.

Valetatakse. Räigelt ja häbematult. Need, kes ei tea, et nad valetavad, on lasknud ennast petistel ära petta ja valetavad ka endale. Nad on andnud ennast ohtliku monstrumi teenistusse.

Avatus, sallivus ja võrdsus on kunstlikult loodud pseudoväärtused. Nagu on öelnud Mart Raukas: need on kirjeldavad terminid, mis kirjeldavad mingit olekut, need ei ole omaette väärtused.

Väärtus jääb igas olukorras väärtuseks, avatus, sallivus ja võrdsus võivad aga olla väärtused vaid siis, kui neid rakendatakse õiges kohas ja õiges proportsioonis. Vales kohas ja vales proportsioonis võivad nad saada hukutavaks tervele rahvale. Oleme avatud koroonaviirusele? Oleme sallivad kuritegude suhtes? Võrdsustame kaabaka kangelasega?

Avatuse asemel tuleb propageerida arukat ettevaatlikkust, sallivuse asemel vastastikust austust ja armastust, võrdsuse asemel inimeste hindamist nende tegelike väärtuste järgi.

Üks väga väike rahvas, nagu me oleme, peab ühte hoidma, ei tohi seda väikest rahvakillukest omavahel tülitsevateks mikrogrupikesteks jagada.

Õnneks ei lähe mitte kõik inimesed jäägitult hävinguga kaasa, küllalt palju on neid, kes ikka veel klassikaliste väärtuste järgi elavad, kelle mõistus ja tunded on terved. Kahjuks ei taheta neid kuulda võtta. Liiga paljud inimesed tahavad uskuda valet, mitte tõde.

Sest vale meelitab, vale ehib end kirevate riietega, vale haarab võimu ja tarvitab vägivalda.