Tänapäeval on paljudel kristlastel palav soov õppida kogema sügavamat ja ehtsamat palveelu vaatamata märkimisväärsetele raskustele, mida kaasaja kultuur asetab vaikuse, keskendumise ja mõtisklemise vajaduse teele. Huvi, mille mõningate idareligioonide ja nende eriliste palvemeetoditega seotud meditatsiooni vormid on äratanud viimastel aastatel mõnede kristlaste hulgas, on tähendusrikas märk vaimse keskendumise ja sügava kontakti vajadusest Jumala müsteeriumiga. Ometi tunnevad selle fenomeni ees paljud vajadust kindlate õpetuslike ja hingehoidlike kriteeriumide järele, mis laseksid neil juhendada teisi palves selle arvukates ilmingutes, jäädes samal ajal ustavaks Jeesuses ilmutatud tõele Kiriku ehtsa traditsiooni kaudu.

Kui me aja märke õigesti loeme, siis see, mille poole liigume – ja kuhu oleme ehk juba jõudnud –, on lääne klassikalise ja kristliku tsivilisatsiooni langus, uue, intellektuaalse-spirituaalse barbarismi pinnaletõusmine (mille kõrval näib mineviku barbarism kõrgkultuurina) ning uue pimeda ajastu saabumine. Kas on juba liiga hilja, et midagi päästa? Kahtlemata oleme mööda lasknud aja, mil oleks abi olnud ennetavatest meetmetest, kuna meie kultuur on juba selle surmava haiguse lõppfaasis. Kuid Jumala armuga ei ole liiga hilja imepäraseks tervenemiseks ning täielikuks taastumiseks – isegi taassünniks –, kui me vaid leiaksime õige kultuurilise ravimi ja küllalt väljaõpetatud arste seda juhtima.

Väidetakse, et tänapäeva Lääs on kristlik, kuid see on vale: nüüdisaja vaimsus on antikristlik, sest ta on olemuselt antireligioosne; ta on olemuselt antireligioosne, sest ta on veel üldisemalt võttes antitraditsiooniline; see moodustab tema põhiolemuse, mis teeb temast selle, mis ta on. Meie läheme veelgi kaugemale ja väidame, et kõik, mis tänapäeva maailmas veel väärtuslikku on, pärineb ristiusust või on vähemalt tulnud meile ristiusu kaudu, mille vahendusel on meieni jõudnud kõikide eelnenud aegade traditsioonid.

Need, kes pooldavad pagulaste vastuvõtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südametunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädasolijaid aitama? Esmapilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Kuid on igati põhjendatud ja vastutustundlik küsida, mida tähendaks suurema hulga teisest kultuurist pärit inimeste riiki saabumine meie sotsiaalsüsteemile, ühiskonna sidususele, meie riigi olemasolu mõttele – teisisõnu, meie oma inimestele, kes ei ela just ülemäära jõukalt ja turvaliselt. Kuidas mõjutab see meie hakkamasaamist ja olukorda mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme?

Moodne protestantism on segu ajaloolisest kristlusest ja valgustusaja printsiipidest, viimase ratsionalismist, subjektivismist ja inimkesksusest. Selle taga on uusgnostitsistlik eeldus, et Jumal peitub igas inimeses ning et igaühesse on antud sisemine valgus, mis tuleb vaid üles leida. Tõe valgus ei sära niivõrd Pühakirjast ja kristlikust traditsioonist kui teaduslikust mõtlemisest ja individuaalsest kogemusest. Just see juhtuski Minneapolises – mõistusele ja kogemusele apelleerides trambiti Pühakirjal ja traditsioonil, kaunistades seda kohustuslike vagade luterlike loosungite ja klišeedega. Võitis enamus. Ja nad ütlesid, et see oli Vaimu töö, unustades ära, et Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud pühakirja­tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

Sina, mu Kristus, oled kõige hea täius! Täida mu hing rõõmu ja ilutsemisega ning päästa mind, sest Sina oled ainsana rikas heldusest! Aamen.

Loomulikult on tore, et varem üsna vähest tähelepanu pälvinud missaliturgia on taas saanud aruteluteemaks. Huvi jumalateenistuse vastu on kasvanud nii liberaalide kui konservatiivide, nii “kõrgkiriklaste” kui “madalkiriklaste” seas. Ometigi peetakse kõige tulisemaid arutelusid enamasti piiride pärast. Mis sobib kirikusse ja mis mitte? Jumalateenistuse vormide üle arutledes tuleb vorme ja muutusi hinnates pidada silmas missa eesmärki. Kas alternatiivsed missavormid on jumalateenistuse tegeliku keskme teenistuses? Või juhtub tegelikult see, et alternatiivne missa rajatakse missa tegeliku sõnumi asemel millelegi muule – esteetikale või kambavaimule?

Episkopaalne Kirik defineeris täna ümber abielu mõiste. Usutunnistus ei kõnele abielust, kuid samas kõneleb usutunnistus loomisest. Usutunnistuses nimetatakse Jumalat taeva ja maa Loojaks. Kui Jumal seadis tõesti loomisel sisse abieluseisuse, siis me ju eitame loomiskorraldust, pidades tühiseks sõnades „ta lõi tema meheks ja naiseks“ sisalduvat reaalsust.

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väära õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise “hea” poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.

Kes teab, missugune sotsiaalne häving meid ees ootab? Ei keegi. Kuid tõelise revolutsionääri tunneb ära sellest, et teda ei huvitagi. Ta kuulutab alati, et kõik on lihtsalt suurepärane. Nagu president Obama ütleb, „#LoveWins“ („#ArmastusVõidab“), mis pole muud kui tabav kokkuvõte Terrorivalitsuse juhtfiguuri Maximilien Robespierre’i sõnadest: „Kui pitseerime oma töö omaenda verega, siis saame vähemalt näha üleüldise õnne kirgast koidikut.“

„Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.“ (Ap 5:29) Kristlastel tuleb nüüd õppida, mida tähendab riigi ees avalikult oma südametunnistusele kindlaks jääda. Me seisame vastu selle valskuse riiklikule pealesurumisele, kuigi tahame jätkuvalt teenida neid, keda kahjustab radikaalse seksuaalse vabaduse eetika, mis on Jumala poolt õnnistatud abielust kõrvale kaldunud. Ja me seisame õlg õla kõrval teiste kristlaste, kirikute ja kõigi hea tahtega inimestega, kes jäävad selles küsimuses kindlaks.

© Meie Kirik