Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.» (Roomlastele 11:25–27)

Seoses Lähis-Idas järjekordselt valla pääsenud vägivallalainega otsivad paljud inimesed vastust küsimustele, nagu: kellel seal ometi õigus on ning millal see kõik ükskord lõpeb? Sellega, kellel seal õigus on, on nii, nagu sageli: teataval määral on õigus mõlemal poolel. Iisraellased (ehk tänapäeva sõnakasutuse kohaselt juudid) peavad maad, kus nad elavad, õigusega oma põliseks valduseks, kuna nad on seal – tõsi, vaheaegadega – elanud vähemalt viimased kolm tuhat aastat. Aga ka ennast palestiinlasteks nimetavad araablased on veendunud, et tegemist on nende kodumaaga, küll märksa lühema ajaperioodi jooksul kui see, mis on juutidel ette näidata, ent ikkagi: iseäranis üksikinimese mälu mõõdupuuks võttes on ka tuhat aastat hoomamatult pikk aeg.

Praeguse konflikti juured ei ulatu siiski otseselt nii kauge aja taha, vaid 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde. Lepitamatult teravaks läks juutide ja araablaste vahekord praeguse konflikti kontekstis hetkest, mil juudid kuulutasid välja suveräänse Iisraeli riigi. Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1947. aasta resolutsioonile pidi senisele Briti mandaadi territooriumile Palestiinas ja Transjordaanias tulema kaks riiki: juutide ja Palestiina araablaste oma. Araablased lükkasid selle ettepaneku tagasi ning suurem osa araabiamaid on sealtpeale soovinud ei midagi vähemat kui Iisraeli riigi hävingut. Üha uuesti kõne alla tulnud kahe riigi lahendusest on palestiinlased (suurel määral araabiamaade mahitusel) sisuliselt alati loobunud.

Keda meie siis peaksime toetama? See küsimus tuleks tegelikult ümber sõnastada: mida me peaksime toetama? Vastus on enesestmõistetav: peaksime toetama inimeste ja rahvaste head tahet ning sellel rajanevat kokkulepet. Peaksime toetama vägivalla lõppu ja püsivat rahu. Paraku tähendab see vähemalt praegu ikkagi ka poole valimist, sest üks kahest poolest ei ole endiselt valmis ei tegelikuks kokkuleppeks ega lõplikuks rahuks.

See ei tähenda, et peaksime alati, kõiges ja tingimusetult toetama Iisraeli. Paljud kristlased teevad tõsise vea, samastades praeguse – tegelikult ilmaliku – Iisraeli riigi selle Iisraeliga, millest kõneleb Pühakiri, s.t valitud rahva, Jumala Iisraeliga. Uus Testament on siin ühemõtteliselt selge: Jumal on Jeesuses Kristuses sõlminud kogu inimkonnaga Uue Lepingu ning selle lepingu järgi on Tema valitud rahvaks, keda võime nimetada ka Uueks Iisraeliks, kõik need ja ainult need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui Jumala läkitatud Päästjasse ja Messiasse ning on Ta usus vastu võtnud ja ristimise läbi Temaga ühendatud.

Apostel Paulus, kes ei varjanud oma iisraeli päritolu ning isegi mõnevõrra uhkustas sellega, murdis palju pead selle üle, kuidas on võimalik, et tema vennad iisraellased ei ole aastasadu igatsetud ja oodatud Messiat ära tundnud, vaid on Ta vastupidi hüljanud ja surmanud. Paulus kirjutab, et ta oleks valmis saama kasvõi ise neetud ja hukkuma, kui vaid Iisrael võiks pöörduda ja päästetud saada. Põhjus, miks Jumal lubab Iisraeli uskmatust – ja me teame, et tänase päevani ei usu enamus juutidest Jeesusesse kui Messiasse –, seisnes Pauluse arvates selles, et taolisel viisil anti ka paganaile võimalus pöörduda tõelise Jumala poole, saada osa Tema päästvast armust ning kuuluda Jumala valitud rahva hulka. Kui Iisrael oleks algusest peale Kristuse omaks võtnud, siis poleks Jeesuse jüngrid võib-olla läinudki paganarahvaste keskele evangeeliumi kuulutama ning paganad omakorda oleksid suhtunud kristlusesse kui nende poolt põlatud juutide usundisse.

Igal juhul oli Paulus veendunud, ja see peaks Pühakirja alusel olema ka meie veendumus, et Jumal annab oma pärisrahvale, ajaloolisele Iisraelile, kord võimaluse oma senisest eksitusest pöörduda ning taas tõeliseks Jumala rahvaks saada. See peaks olema meie esimene soov ka siis, kui me Iisraeli rahva eest palvetame. Mis puutub aga poliitilisse Iisraeli, see tähendab praegusesse Iisraeli riiki, siis on kahtlemata hea, kui palvetame sellegi eest, nii nagu me peaksime palvetama kõikide rahvaste ja riikide eest, et nad elaksid rahus, lepituses, üksmeeles, õiguses ja jumalakartuses. Siin ei tohiks meie jaoks olla vahet, kas tegemist on juutide või araablastega, vaid meie kohustus on alati taotleda seda, mis on õige ja hea. Pidades meeles, et eriti niivõrd keerulistes olukordades nagu see, milles on viibinud mitte ainult aastakümneid ega isegi mitte aastasadu, vaid juba aastatuhandeid Lähis-Ida maad ja rahvad, ei ole võimalik mitte kellegi head tahet ega siirast südamest tulevaid palveid üle hinnata.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišeelik selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

Seitse aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. «See oli siis ikkagi uni,» nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad –, et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui «kummitusi», ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: «Rahu olgu teile!» Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma «Dialoogides» talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: «Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,» ütles ta, «et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.» Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasiust, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et «kummituste» olemasolu on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on «kurvad ja kahvatud». Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma «kummitama». Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka «säravad ja rõõmsad vaimud», lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid «päris» – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui «kummitused» teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand,

ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.

Artikkel ilmus esmalt Katoliku blogis.

Milline on luterliku kiriku ametlik seisukoht judaismi suhtes? Luterlikud usutunnistuskirjad ei käsitle judaismi küsimust põhjalikumalt, sest see ei olnud luterlike reformaatorite jaoks oluline vaidlusküsimus, mis vajanuks selgitamist, vaid sellele pööratakse tähelepanu teiste teemade kontekstis ja vastavalt vajadusele.

Kui usutunnistuskirjades kõneldakse juutidest, siis enamasti ei peeta silmas rahvust, etnost, vaid usulist kogukonda, «seaduse rahvast» ehk Moosese seaduse järgijaid. (Sarnaselt peetakse türklaste all silmas moslemeid, Muhamedi järgijaid.) Samuti eristatakse Vana Testamendi kogudust, Iisraeli, kellele Jumal andis oma tõotused ja kes elas vagalt Kristuse tulemise ootuses, hilisemast judaistide kogudusest ehk «juutidest», kes lükkasid Kristuse tagasi. Juba Uut Testament tunnistab, et nii juutide templihierarhia (Mt 26:65) kui sünagoog tõmbasid enda ja Kristuse või Issandasse uskujate (Jh 9:34) vahele selge eraldusjoone.

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et luterlaste ametlikku usukäsitust väljendavad usutunnistuskirjad ehk need kirjutised, mis on kogutud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae). Martin Lutheri või teiste reformaatorite muud kirjutised ei oma usutunnistuskirjadega võrreldavat autoriteeti. Tänapäeval suhtutakse kriitiliselt Lutheri negatiivsetesse väljendustesse juutide aadressil.

Usutunnistuskirjades jääb kõlama kristlaste ja judaistide eristamise ning jumaliku kohtu motiiv. Seda silmas pidades ei tohi aga ära unustada, mida kirjutab paganate apostel Paulus, endine variser, Iisraeli rahva kohta kirjas roomlastele, 11. peatükis: «Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. …Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael… Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.» Seega vaadatakse Jumala sõnas igatsevalt vana lepingu rahva tulevasele pöördumisele Kristuse poole.

Jumala kirik enne Kristust

Jumala kirik hoiti Iisraelis alles vaatamata ebajumalateenistusele:

«…nii nagu Iisraelis säilis Baali kultus, ja ometi oli seal alles ka Jumala kirik, kes mõistis hukka jumalatud kultustalitused…» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel XXVI)

Kristlased loobuvad juutide usutalitustest

«Lausa juutlik on arvata, et me saame õigeks usutalituse kaudu, ilma südame panuseta, see tähendab ilma usuta.» (Apoloogia, artikkel XIII)

«Sellepärast heidabki Paulus kõrvale Moosese-aegsed usutalitused, nagu ta mõistab hukka ka traditsioonid, kuna neid peeti tegudeks, mis teenivad ära õiguse Jumala ees. Nii jäid varju Kristuse amet ja usu õigus. Seepärast kinnitab Paulus, heitnud kõrvale seaduse ja traditsioonid, et pattude andeksandmist ei ole tõotatud mitte tegude pärast, vaid Kristuse pärast, armust, kui me selle usu läbi vastu võtame. Sest tõotust ei saa vastu võtta muidu kui usu läbi. Niisiis, kui me saame patud andeks usu läbi, kui meil on armuline Jumal usus Kristuse pärast, siis on ekslik ja jumalatu arvata, et me teenime pattude andeksandmise ära usuharjutuste kaudu. … Paganate ja iisraellaste usutalitused mõisteti aga hukka, sest nad arvasid nende kaudu võivat ära teenida pattude andeksandmise ja õiguse ja ei mõistnud usu õigust.» (Apoloogia, artikkel XV)

Judaism kui antitrinitaarne ketserlus

Ehkki Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis ei nimetata judaismi otseselt, mõistetakse selles artiklis ühemõtteliselt hukka kõik kristlikku kolmainuõpetust eitavad õpetused, teiste seas islam, mis ei tunnistanud Kristust Jumala Pojaks ja kolmainsa Jumala teiseks isikuks. Kuid ka juudid lükkasid Kristuse tagasi just nimelt selle tõttu, et Ta kõneles endast kui Jumala Pojast. Seega tabab Augsburgi usutunnistuse hukkamõist samuti judaismi.

Augusburgi usutunnistus, I artikkel:

«Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodus.»

Juudid ei kuulu kristlaskonda

Jumala rahva hulka kuuluvad need, kes Vaimu tõotuse vastu võtavad:

«Ja veel, mis oleks seaduse rahval [s.t Moosese seaduse järgijatel] ja kirikul vahet, kui kirik oleks väline riik? Paulus eristas kiriku seaduse rahvast sel kombel, et kirik kujutab endast vaimset rahvast, see tähendab ta ei erine paganatest mitte tavade poolest, vaid on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. Seaduse rahval oli lisaks Kristuse tõotusele ka lihaliku tõotuse seeme, mis käis maiste asjade, valitsemise jms. kohta. Sellepärast nimetati ka kurje nende keskel Jumala rahvaks, kuna Jumal oli teatud välise korra ja tõotuste kaudu eraldanud selle lihaliku seemne teistest rahvastest; kuid sellegipoolest ei olnud need kurjad Jumalale meelepärased. Ja evangeelium ei räägi meile igaveste asjade varjukujust, vaid igavestest asjadest endast – Pühast Vaimust ja õigusest, mille läbi me oleme Jumala ees õiged.

Evangeeliumi kohaselt kuuluvad seega Jumala rahva hulka ainult need, kes selle Vaimu tõotuse vastu võtavad. Lisaks sellele on kirik Kristuse kuningriik, mis erineb kuradi valitsusest. Aga kindel on, et jumalatud on kuradi väe all ja kuradi kuningriigi liikmed, nagu õpetab Paulus, Ef 2[:2], öeldes, et: kurat «toimib sõnakuulmatute laste seas». Ja Kristus ütleb variseridele, kellel oli kindlasti väline osadus kirikuga, see tähendab pühadega Seaduse rahva keskel, sest nad seisid rahva eesotsas, ohverdasid ja jagasid õpetust: «Teie olete oma isast kuradist» [Jh 8:44]. Seepärast kujutab kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, endast tegelikult pühade kogu. Kuna jumalatuid valitseb kurat ja nad on kuradi vangid, siis neid Kristuse Vaim ei valitse.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid eraldatakse Kristuse kirikust:

«Kui kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, seisab kuradi kuningriigist eraldi, siis pole jumalatud, kuna nad asuvad kuradi kuningriigis, kirik; …nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast [vt Mt 3:12]. … Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid jäävad hukkamõistu alla, sest neil ei ole Kristust ja Püha Vaim ei valgusta neid:

«Sellepärast lahutavad ja eristavad need usutunnistuse artiklid meid kristlasi kõigist teistest inimestest maa peal. Sest isegi kui need, kes ei kuulu kristlaskonda, olgu need siis paganad, türklased, juudid või valekristlased ja silmakirjateenrid, usuvad ja kummardavad ainult ühte tõelist Jumalat, ei tea nad ikka, kuidas ta on nende suhtes meelestatud, nad ei oska temalt oodata ei armastust ega midagi head ning sellepärast nad jäävadki igavese viha ja hukkamõistu alla, kuna neil ei ole ISSANDAT Kristust ja lisaks sellele ei valgusta ka Püha Vaim neid ühegi oma anni läbi ega halasta nende peale.» (Martin Luther, Suur Katekismus, usutunnistusest, kolmas artikkel)

Juudid kui näide karistusest Jumala sõna ära põlgamise eest

Variserid ja teised juudid panid vastu Pühale Vaimule ning pälvisid Jumala karistuse:

«Sest kui Jumal karistab mõnel maal või mõne rahva juures oma sõna ärapõlgamist sel viisil, et karistab ka järeltulijaid, nagu juutide puhul, siis on see pattude eest ära teenitud karistus; sellega näitab Jumal mõnede maade ja isikute kaudu omadele oma rangust, mille me kõik oleme tegelikult ära teeninud ja mida me väärime, sest me oleme olnud Jumala sõna suhtes hoolimatud ja oleme sageli kohutaval kombel Püha Vaimu kurvastanud… Põhjuseks aga, miks mitte kõik need, kes seda kuulevad, ei usu ja nõnda ikka sügavamale hukatusse langevad, ei ole mitte see, nagu ei tahaks Jumal neile õndsust pakkuda, vaid nad on ise süüdi, et nad ei ole sõna kuulanud mitte selleks, et sellest õppida, vaid ainult selleks, et see ära põlata, seda teotada ja häbistada, ja nad on pannud vastu Pühale Vaimule, kes tahtis neis sõna läbi tegev olla, nagu selle näiteks olid Kristuse eluajal variserid ja nende kaaslased.» (Konkordiavormel, Solida declaratio, XI)

Nagu ülal täheldatud, Kristuse surmaga lahkus tema hing kehast nagu see leiab aset teistegi inimeste puhul. Jumalik loomus on aga Kristuse kui inimesega nii lahutamatult seotud, et kuigi hing ja keha on üksteisest lahutatud, on jumalikkus kõige täiuslikumal moel alati mõlemas kohal. Nõnda oli Jumala Poeg nii hauas asuvas kehas kui ka hinges, mis laskus põrgusse. Seepärast ütlesid pühad apostlid: «Alla läinud surmavalda.»

On neli põhjust, miks Kristus hingena alla surmavalda läks. [1] Esimene põhjus on see, et ta võttis enda peale kogu patukaristuse ja nii lunastas kogu patusüü. Inimeste patukaristus ei seisne üksnes keha surmas, vaid see on ka hinges, sest ka hingel lasub süü. Seepärast läksid [hinged] surmajärgselt enne Kristuse tulekut põrgusse. Järelikult selleks, et võtta enda peale kogu patustele määratud karistus, tahtis Kristus mitte lihtsalt surra, vaid laskuda ka hingena alla surmavalda. Seepärast on öeldud psalmis: «Mind arvatakse sügavikku minejate kilda» (Ps 88:5).

Ometi läks Kristus alla surmavalda teisiti kui muistsed isad, sest isad viidi ja peeti seal kinni paratamatuse sunnil ja otsekui väevõimuga, Kristus aga pelgalt enda vabal tahtel ja soovil. Seepärast lausutakse samas psalmis edasi: «Olen kui vaba inimene surnute seas, kel pole abi» (Ps 88:5–6). Teised olid seal orjadena, Kristus – vabana.

[2] Teine põhjus on see, et ta tuli appi kõikidele õigetele ja enda omadele. Kristuse omad ei olnud ju mitte ainult selles maailmas, vaid ka põrgus. Kristusele kuulusid aga need, kel oli armastus. Olid ju põrguski paljud, kes surid täis armastust ja lootust Tema vastu, kes pidi tulema – nagu Aabraham, Iisak, Jaakob, Taavet ning teised õiged ja täiuslikud mehed. Kuna Kristus tuli omade juurde selles maailmas ja päästis neid oma surma kaudu, soovis ta minna ka manalas olevate omade juurde ja alla surmavalda minnes nad ära päästa: «Ma lähen maa alumiste paikadeni välja, [vaadates kõiki, kes seal magavad ning valgustades neid, kes loodavad Jumalale]» (Srk 24:45 Vulg).

[3] Kolmas põhjus on see, et Kristus täielikult võidutseks kuradi üle. Keegi võidutseb teise täielikult aga siis, kui ta mitte ainult ei löö teda võitluses, vaid võtab talt ära tema kuningriigi aujärje ja tema koja. Kristus triumfeeris kuradi üle ristil ja võitis teda, mille kohta ta ise ütleb: «Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd selle maailma vürst,» ehk kurat, «kihutatakse välja,» see tähendab maailmast (Jh 12:31). Et Kristuse võit oleks täielik, tahtis ta ära võtta kuradi aujärje ja siduda ta kinni oma enese kojas — põrgus. Seepärast laskus Kristus sinna alla, kiskus enda omad kuradi käest ära, sidus kuradi kinni ja röövis talt tema saagi: «Riisudes valitsused ja meelevallad paljaks, häbistas neid avalikult, võidutsedes nende üle» (Kl 2:15).

Kuna Kristusel oli juba meelevald taeva ja maa üle, tahtis ta Apostli sõnul seda saada ka põrgu valduste üle: «Et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv [nii taevas kui maa peal kui maa all]» (Fl2:10); samuti Markuse evangeeliumi lõpus: «Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja» (Mk 16:17).

[4] Neljas põhjus on see, et Kristus vabastaks pühad, kes olid põrgus. Nagu Kristus soovis kannatada surma, et elavaid surmast vabastada, nii soovis ta minna ka alla surmavalda, et vabastada põrgus olevad pühad: «Sinu lepinguvere pärast [ma vabastan su vangid august, kus pole vett]» (Sk 9:11); Hoosea: «[Ma päästan nad surma käest, ma lunastan nad surmast.] Ma olen sinu surm, [oh surm! Ma olen sinu astel, oh põrgu!]» (Ho 13:14). Kuigi Kristus hävitas täielikult surma, põrgut ta täiel määral ei hävitanud, vaid haavas, sest ta ei vabastanud mitte kõiki põrgust, vaid üksnes neid, kes olid surmapatuta, nimelt pärispatuta (millest nad isiklikult puhastati ümberlõikamise läbi) ning aktuaalse [surma]patuta. Need hinged olid seal Aadama algpatu tõttu, millest nad loomuse tõttu ei saanud muul viisil lahti kui ainult Kristuse kaudu. Kristus aga saatis ära seal need, kes olid surmapatus, samuti ristimata lapsed. Seepärast öeldaksegi [Hoosea raamatu lõigus]: «Ma olen sinu astel, [oh põrgu!]».

Niisiis on selge, et Kristus laskus alla surmavalda ja miks [ta seda tegi].

Eelneva põhjal me saame tuletada neli juhtnööri. [1] Esiteks peame panema kindla lootuse Jumala peale. Tabagu inimest mistahes häda, ta ei tohi kunagi lootust ja usku Jumala abile kaotada. Põrgusse sattumisest ei ole midagi rängemat. Kui nüüd Kristus vabastas need, kes olid põrgus, siis peaks igaüks, kes on Jumala sõber, olema kindlamast kindel, et temagi saab lahti kõikidest vaevadest: «See (Tarkus) ei hüljanud müüdud õiget, vaid päästis tema patust» (Trk 10:13). Ja kuna Jumal aitab iseäranis neid, kes teda teenivad, siis võib see, kes Jumalat teenib, olla täis kindlust: «Kes kardab Jumalat, see ei kõigu ega värise millegi ees, sest Jumal ise on tema lootus]» (Srk 34:15).

[2] Teiseks peame tundma [põrgu ees] hirmu ja kõrvaldama liigse enesekindluse. Kuigi Kristus kannatas patuste eest ja läks alla surmavalda, nagu öeldud, ei vabastanud ta kõiki, vaid üksnes neid, kel ei olnud surmapattu. Kes surid surmapatus, ajas ta ära. Seepärast ei saa mitte ükski, kes sureb surmapatus, hellitada lootust andeksandmisele, vaid on põrgus samamoodi nagu pühad taevas – igavesti: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga [igavesse ellu]» (Mt 25:46).

[3] Kolmandaks peame muretsema. Kristus läks hingena meie päästmise nimel alla surmavalda. Nii peame ka meie igavesele karistusele mõeldes ühtvalu [vaimus] sinna alla minema: «Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel [pean ma minema surmavalla väravaisse]» (Js 38:10). Kes aga sageli siinses elus vaimus sinna alla läheb, ei lähe sinna kergesti surmas, sest põrgu vaatlemine juhib meid eemale patust. Me näeme, et selle maailma inimesed hoiduvad kurjadest tegudest ajalise karistuse tõttu. Kuipalju rohkem peaksid nad hoiduma põrgupiina tõttu, mis on suurem nii kestvuse kui kibeduse mõttes: «[Kõigis oma tegudes] pea meeles oma lõppu, siis kunagi [ei tee sa pattu]» (Srk 7:36).

[4] Neljandaks on meile sellega antud armastuse näide. Kristus läks alla surmavalda, et vabastada enda omad, kes olid seal. Sellel eeskujul peame ka meie laskuma sinna alla appi meie omastele, sest nad ise ei saa enam midagi teha. Seepärast on vaja aidata neid, kes on puhastustules. Kui kalk tunduks inimene, kes ei lähe appi oma [maises] vanglas olevale sõbrale. Kuipalju kalestunum on aga see, kes ei tõtta appi puhastustules olevale sõbrale: «Halastage mu peale, [halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!]» (Ii 19:21); «[Helde and kõigile elavaile – aga ka] surnule ära keela heldust!» (Srk 7:33); «Seepärast on püha ja sünnis [pidada palves meeles surnuid, et nad patust vabaneksid]» (2Mak 12:45).

Augustinus ütleb, et surnuid aidatakse peamiselt kolmel viisil: missadega, heategudega ja palvetega. Gregorius lisab veel neljandagi – paastumise. Pole ju ime, et selles maailmas saab sõber sõbrale head teha. Sedasama tuleb siis mõelda ka nende kohta, kes on puhastustules.

Palugem.

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse ühe artikli tõlge, mis käsitleb apostelliku usutunnistuse fraasi: «Alla läinud surmavalda». Teksti esimese kolme artiklit tõlke leiab siit.

Aquino Thomas oli väga hea jutlustaja ja tal suutis kiriku õpetuse seisukohalt keerulised küsimused (nagu siinsegi teksti puhul) lühidalt ja lihtsalt sõnastada. Thomas on ise ütelnud: «Lühikesed jutlused võetakse väga hästi vastu. Kui nad on head, kuulatakse neid suure innuga, kui halvad, ei tee need ka suuremat kahju» (Ad Hebr. c13 l3).

Thomas toob välja neli põhjust, miks Kristus laskus surmavalda ja neli juhtnööri, mida meie sellest enda jaoks saame tuletada. Kõigepealt tuleb tähele panna, et Thomas räägib põrgust ainsuses ja mitmuses läbisegi. See, mis eestikeelses usutunnistuses kõlab «alla läinud surmavalda», on ladina keeles reeglina decendit ad infernos, ehk otsetõlkes «laskus põrgutesse». Varasemates eestikeelsetes katoliiklikes katekismustes on seda tõlgitud: «alla läinud põrgu (eespõrgu, ootamise paika)» (1930) või 19. sajandil: «Mahha läinud eest pörguse (puhhastamisse koht)» (1866). Thomase käsitluses võiks lihtsustavalt nimetada nelja tüüpi põrgut, mille eristavaks karakteristikuks võib tuua Jumala nägemisest ja armust ilmajäämise ja meelelise kannatuse. Kõige madalam on hukkamõistetute põrgu, milles tuntakse piina, ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust. Selle peal on nn limbo, kus on nt ristimata lapsed. Ka selles ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust, kuid erinevalt eelmisest isegi ei olda teadlik selle õnnistuse puudumisest, samas ei tunta piina. Kahtlemata on see haletsusväärne olukord, mistõttu katoliku kirik on 2007. aastal selle ristimata laste õpetuses teinud korrektiive. Järgmine põrgu on puhastustuli ehk purgatoorium. Selles tuntakse meelelist piina, ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. Neljandaks nn patriarhide limbo, kus ei tunta piina, kuid sarnaselt puhastustulele ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. See on viimane põrgu, kuhu Kristus laskus. Sisuliselt seda põrgut enam ei ole, sest Kristus vabastas selles olijad.

Thomas tuletab Kristuse surmavalda minekust maiste inimeste jaoks neli lihtsat juhtnööri. Viimane neist käsitleb armastust. Nagu Kristus läks alla surmavalda, nii peame ka meile sinna minema. Thomas ütleb, et me peame minema sinna «vaimus» (per cogitationem). Ehk teisisõnu: me peaksime mõtlema enda lahkunud omaste peale ja sellest peaks sündima neli asja, mis on meie võimuses teha: missaohver, heateod, palved ja paastumine.  

Käesolev tõlge on põhineb Commissio Leonina provisoorsel tekstil, mis on avaldatud  Nicholas Ayo (CSC) ingliskeelse tõlke koosseisus (The Sermon-Conferences of St. Thomas Aquinas on the Apostles' Creed, University of Notre Dame Press, 1988).

Sven-Olav Paavel

Eesti keeles «usupuhastuseks» nimetatud usulist ja ühiskondlikku liikumist, mis raputas põhjalikult 16. sajandi kristlikku Euroopat, tuntakse üldiselt kui reformatsiooni. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast reformatio, mis tähendab ümberkorraldust, parandust või taastamist.

Kirikuelu reformimisest protestantismini

Õhtumaise kirikuelu parandamise vajadust tajuti pikka aega enne 16. sajandit. Kiriklike reformide küsimusega tegelesid nii kirikukogud kui Püha Rooma keisririigi riigipäevad, samuti ülikoolid.

Protestantliku reformatsiooni kui roomakatoliku kiriku piiridest väljunud reformiliikumise algatajaks sai Wittenbergi ülikooli pühakirja doktor Martin Luther (1483–1546) ning selle alguseks loetakse kokkuleppeliselt 31. oktoober 1517, mil Luther riputas Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi. Lutheri pooldajaid hakati kutsuma luterlasteks, s.t katoliiklaste silmis oli nad ketserid, keda tuli hüüda uue usulahu alustaja järgi. Luterlased võtsid aga oponentide poolt antud ja halvustavana mõeldud nimetuse omaks ja nõnda kasutatakse seda tänapäevalgi.

Luther ei jäänud ainsaks reformaatoriks. Peagi kerkis esile terve hulk teisi õpetlasi ja vaimulikke, kes tulid välja oma õpetusega. Paljudel juhtudel soosis neid ilmaliku võimu kaitse ja tugi. Luterluse kõrvale tekkisid kalvinism, anglikanism ja mitmed radikaalsemad voolud. Mõnede luterlike teoloogide arvates saab siiski rääkida vaid kahest põhilisest suunast – luterlusest ja kalvinismist, viimase alla mahutatakse kõik ülejäänud reformatsiooni suunad.

Reformatsioonist välja kasvanud konfessioonide järgijaid nimetatakse ka protestantideks. Meie jaoks tähendavad sõnad «protest» ja «protesteerima» ennekõike millelegi vastu olemist. Kuid ladinakeelsel sõnal protestatio on ka positiivne tähendus – see tähendab nimelt pidulikku teadaannet või kinnitust. Ajalooliselt tuli mõiste kasutusele sellest, et 1529. aastal esitasid kuus Saksa-Rooma keisririigi vürsti ja 14 vabalinna keisrile protesti Speyeri riigipäeva otsuste peale. Nad said tuntuks protestantidena, kuid seda poliitilises mõttes.

Reformatsiooni tulemusena tekkis kogu Euroopat haaranud kirikulõhe – protestandid eraldusid katoliku kirikust. Martin Lutheri ekskommunitseeris ehk arvas kirikuosadusest välja paavst Leo X juba 1521. aastal. Reformaatorite seisukohad lükati ametlikult tagasi Trento kirikukogul, mis pidas istungeid aastatel 1545–1563. Katoliku kirik reformis ennast, ent mitte protestantismi vaimus.

Seega ebaõnnestus luterlaste taotlus saavutada oma reformidele üldkiriklik heakskiit. 16. sajandi teisel poolel suheldi mõnda aega Konstantinoopoli patriarhiga, ent ka ortodoksid lükkasid luterlaste käsituse tagasi. Ortodokside silmis oli roomakatoliku kirik eesotsas paavstiga õigeusu kirikust ära langenud ja protestantide rühmad olid omakorda veelgi kaugemale liikunud.

Restauratsioon või revolutsioon?

Kas 16. sajandi reformatsiooni tuleks tõlgendada ja käsitada kui restauratsiooni või revolutsiooni? Tegemist on kahe vastandliku kontseptsiooniga. Restauratsioon tähendab algse olukorra taastamist või ennistamist, revolutsioon aga radikaalset uuendamist ja ümberkorraldamist. Näiteks ajaloos on restauratsiooniks nimetatud kuningavõimu taastamist, revolutsiooniks aga senise korra kukutamist.

Kui lugeda luterlaste peamist usutunnistust – Augbsurgi usutunnistust –, mis esitati 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäevale, siis selles on väga selgelt öeldud: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» Niisiis väljendasid luterlaste liidrid toona soovi hoida alal isade katoolset (üldkristlikku) usku, mis on kooskõlas Piibliga. Vaieldi vaid mõnede hilisemate õpetuste ja praktikate vastu, mida peeti uuendusteks. See on selgesti restauratiivne lähenemine.

Tänapäeva luterluse põhivoolus on valdavaks muutunud reformatsiooni tõlgendamine jätkuva revolutsioonina, mille põhjendamiseks tsiteeritakse mõnikord reformatsiooni väidetavat tunnuslauset ecclesia semper reformanda est («kirik peab alati uuenema»). (Muide, seda lauset Lutheri kirjutistes ei leidu.) Pühakiri, s.t Jumala sõna ise allutatakse tõlgendustele, mis võimaldavad senise kristliku õpetustraditsiooni pea peale pöörata. Seda tehakse kooskõlas humanismi, sekularismi ja muude moodsate mõttesuundadega, mis on hüljanud kristliku maailmanägemise ning tegelevad inimese «vabastamisega» n-ö iganenud moraalist ja ühiskondlikest suhetest.

Kolm vaatepunkti reformatsioonile

Õigupoolest võiks käesolevas artiklis püstitatud küsimuses esile tuua luterluse seisukohalt kolm vaatepunkti reformatsioonile.

Luterliku konfessionalismi vaatepunkt on, et evangeelne-luterlik kirik on ainus puhta kristliku õpetusega kirik ning kõik ülejäänud konfessioonid õpetavad ühes või teises küsimuses vääriti. Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole õiged ja eksimatud mitte niivõrd, kuivõrd nad Jumala sõna õpetavad, vaid kuna nad seda teevad. Reformatsioon tähendas seega puhta Jumala sõna esiletoomist, apostliku õpetuse ja kiriku restauratsiooni olukorras, kus nii kreeka-ortodoksi kui roomakatoliku kirikud olid sajandite jooksul omaks võtnud apostlikust usust hälbivaid õpetusi ja praktikaid.

Mõned konfessionalistid väidavad koguni, et roomakatoliku kirik kui selline on uus nähtus ja asutati alles 1563. aastal – nimelt siis, kui lõppes Trento kirikukogu ja paavst kinnitas selle otsused, millega olevat pandud alus uuele usutunnistusele. Nende vaate kohaselt esindavad luterlased vana, apostlikku kristlust, katoliiklased või paavstiusulised aga uut.

Oikumeeniliselt orienteeritud luterluses nähakse reformatsiooni katoliku kiriku sisemise reformi- ja tunnistusliikumisena, mil puudus uue kiriku loomise pretensioon. Näiteks tuntud ameerika luterliku teoloogi Carl Braateni arvates võiksid erinevad protestantlikud denominatsioonid, nende seas luterlased, tunnustada Rooma paavsti kiriku esipiiskopina ja eksisteerida katoliku kirikus omanäoliste vagadusliikumistena, umbes nõnda nagu seal praegu on erinevad ordud – benediktiinid, dominiiklased, frantsiskaanid, jesuiidid jne. Reformatsiooni tuleks seega mõista uuenemisena Jumala sõna valguses ning kui selle taotlused on üldiselt omaks võetud, lakkab vajadus luterliku kiriku kui eraldi eksisteeriva konfessiooni järele.

Liberaalne luterlus liigub tänapäeval selgelt revolutsioonilisel kursil. Kiriku õpetust ja praktikat püütakse muuta ilmalike ideoloogiate valguses ning tegeldakse aktiivselt sotsiaalse õigluse jms (sooline võrdõiguslikkus, seksuaalvähemused, kliima) küsimustega. Enamikes luteri kirikutes ordineeritakse naisvaimulikke, paljudes lääne kirikutes õnnistatakse või koguni laulatatakse samasoolisi paare. Seda põhjendatakse kiriku pideva uuenemise (semper reformanda) nõudega, mis praktikas võtab kohati radikaalse progressismi kuju.

Miks see üldse oluline küsimus on?

Küsimus on aluses, millel me kristlastena ja kirikuna seisame. Küsimus on selles, kas meie jaoks on autoriteediks ja juhtnööriks Kristuse õpetus ning apostlite kuulutus või pidevalt muutuv ja täienev arusaam sellest, mida see õpetus endast kujutab. Esimesel juhul me hoiame kinni sellest, mida Pühakiri ja sellega kooskõlas olev kiriku pärimus sisaldavad, teisel juhul püüame kristlikku sõnumit ümber tõlgendada uuest, humanistlikust ja koguni sekularistlikust perspektiivist lähtuvalt.

Päris kindlasti ei olnud ei Lutheri ega luterliku reformatsiooni isade taotluseks panna alus uuele, nn evangeelsele või luterlikule konfessioonile. Luther ise on öelnud (1522): «Ma palun, et inimesed unustaksid minu nime ega nimetaks endid luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus! Samuti ei ole mind kellegi eest risti löödud.»

Restauratsioon ei tähenda naasmist esimese sajandi kristluse juurde. Ajas tagasi minna ei saa. Nii kirik kui ühiskond muutub ajas pidevalt. Tähtis on jääda Kristuse ja apostlite seatud alusele, mis püsib kindlana läbi ajastute. Kiriku ainus mõeldav legitiimne reformatio ei ole aluse ümbermuutmine või parandamine (meie, inimesed, ei saa «parandada» Kristuse õpetust!), vaid sellel seismise taastamine. Võib koguni väita, et Kristuse kirikut ei saagi reformida – need on kiriku patused liikmed, kes peavad meelt parandama. Seetõttu tuleb kriitiliselt läbi katsuda iga reformiliikumine, et selle kaudu ei pääseks kirikus võimule kristlusele võõras revolutsiooni vaim.

Piibel on raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel ja erinevates olukordades kirjutatud tekstidest. Selles on ka raskesti mõistetavaid kohti. Sellepärast on kristlased alati püüdnud sõnastada põhimõtteid, mille abil Piiblit õigesti mõista. Teoloogia keeles võiks neid nimetada Piibli tõlgendamise võtmeteks.

Sellisteks, juba varajaste kristlaste poolt soositud tõlgendamisvõtmeteks on Kristus Piibli Issandana, vana ja uue lepingu erinevus ning «usu reegel» ehk praktilises mõttes apostlik usutunnistus. Need aitavad lugejal mõista, millest Jumala ilmutus tervikuna räägib.

Kaasaegsete teoloogide seas on Piibli tõlgendusvõtmena laialt levinud mõte armastusest. Armastus ei ole mingi tuulest võetud alusetu mõõdupuu, kuna Jeesuski ütleb, et kõige olulisem asi Seaduses on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:28–31).

Ometigi kasutatakse armastust tõlgendusvõtmena viisil, mis on klassikalisele kristlusele võõras. Nimelt arvatakse, et Piibel on sisemiselt niivõrd vastuoluline, et tervikuna ei uskuvat sellesse mitte keegi. Igaüks teeb valiku, mida ta peab Piiblis enda jaoks siduvaks ja mille ta tagasi lükkab. Üheks taolise valiku tegemise kriteeriumiks on pakutud armastust. Piiblist tunnustatakse seda, mis on kooskõlas armastusega, mis aga mitte, lükatakse tagasi.

Näiteks on armastuse hermeneutikaga põhjendatud samasooliste paaride laulatamist. Öeldakse, et ehkki Piiblis on homoseksuaalset suguakti kritiseerivaid kohti, on seal veel «mis iganes kummalisi asju», millest me tänapäeval enam kinni ei pea. Seega võiks taolised piiblikohad tagasi lükata. Valik tulevat teha armastuse valguses, sest «suurim neist on armastus.»

Aga traditsiooniliselt pole kristlased kasutanud armastust sõelana, millega eristada Piibli kõlblik aines kõlbmatust. Kui Jeesus räägib armastusest kui Seaduse kokkuvõttest, siis Ta ei pea silmas, et selle valguses otsustatakse, millist Jumala käsku täita ning millist mitte. Kõik käsud on kokku võetavad armastusega. Teised käsud omakorda avavad armastuse tähendust. Nende abil me mõistame, millega on armastuse puhul tegemist ning milline on armastus praktikas.

Teine moodsa armastushermeneutika probleem on see, et sellega mõistetakse armastust erinevana sellest, millisena me leiame selle Piiblist. Meie läänelikus kultuuris on armastus eelkõige romantiline või erootiline tunne (kreeka keeles eros). Piiblis on armastus (agape) teeniv, isetu, teise hüve taotlev hoiak ja tegevus. Armastusest kõneledes räägib Piibel peamiselt agape-armastusest.

Kuulsas armastuse ülemlaulus kirjeldab Paulus, mis agape-armastus on ja mida ta ei ole. Näiteks ei ole armastusel rõõmu ülekohtust, vaid ta rõõmustab tõe üle. Armastus ei otsi omakasu ega käitu näotult. (1Kr 13:4–7) Meie sisemiste ihade ja tunnete järgimine ei ole alati armastus. Mõnikord on armastus just see, et me ei järgi oma ihasid ja tundeid, vaid toimime nendele vastupidiselt.

Armastus on suurim. Aga laskem Jumala sõnal määratleda, mis armastus on.

Tõlkinud Illimar Toomet

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 20.10.2023. Avaldatakse toimetuse loal

Matti Korhonen on ajalehe Uusi Tie tegevjuht

Pärast valimistulemuste võltsimist riigikogu 2023. aasta valimistel, täpsemalt elektroonilisel hääletamisel, puudub Eestis seaduslik riigivõim. Praegune riigikogu ei ole seaduslik ja kõik selle otsused on automaatselt tühised. Praegune Kaja Kallase juhitud valitsus on punt isehakanuid. Valitsust toetav riigiaparaat viib ellu omavoli.

Kirik teeks targasti, kui hoiab ebaseaduslikust võimust eemale. Selles mõttes on arusaamatu soov jätkata 1. jaanuarist 2024 abielude riiklikku sõlmimist, ehkki võimuhaarajad muutsid (mõistagi ebaseaduslikult) abieluinstitutsiooni sisu ja tähendust. Osaledes selles aspektis riigivõimu teostamises, pakub kirik isehakanud võimu sigadustele katet.

Praegune võim on oma tegudega teinud selgeks, et Eesti tahab olla antikristlik riik. Kevadel kuulati kirikute esindajate seisukoht abielu küsimuses vaevu ära ja seejärel ignoreeriti seda tuimalt. Selles olukorras ei ole vähimalgi määral kiriku huvides, et mõned vaimulikud jätkavad abielusid sõlmides tegutsemist riigiametnike rollis. Rääkimata võimalusest, et mõni «eesrindlik» kirikutegelane kuritarvitab oma positsiooni ja registreerib samasoolise paari «abielu», ehkki kirikuseadus seda ei luba.

Ma ei näe ka seda, et järgmisel talvel saaks kirik tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega ja tõsta võimu haaranud tegelaste kohale oma õnnistava käe, justkui midagi ei oleks juhtunud. Eesti Vabariigi aastapäeva kiriklik tähistamine peab seekord ära jääma või toimuma patukahetsusriitusena.

Omal ajal kuulutas turuprohvetiks nimetatud Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Kui palju enam kehtivad need sõnad tänapäeval, kui Toompealt riigikogu saalist ja Stenbocki majast on tõusnud jumalateotus taevani? Kahtlemata on sellel väga rasked tagajärjed meie maale ja rahvale.

Kirikul on valida, kas seista Jumala poolel ja teha eesti rahva seas jumalariigi tööd või astuda käsikäes isehakanud, pettusel püsiva jumalavallatu võimuga, mis lammutab ühiskonna alustalasid.

181. Mis on ristimise sakrament?

Ristimine on sakrament, mille läbi me Jumala armus uuesti sünnime ja kristlasteks saame.

182. Millised on ristimise sakramendi mõjud?

Ristimise sakrament kustutab pärispatu ning samuti senised isiklikud patud, kustutab kõik nende läbi teenitud karistused, jätab meile hinge Jeesus Kristuse Ihu liikme pitseri, teeb meid Jumala ja Kiriku lasteks ja Taeva pärijateks ning võimelisteks vastu võtma ülejäänud sakramente.

183. Kes on tavaliselt ristimise teener?

Ristimise teener on tavaliselt preester, eriti hingekarjane.

184. Kes võib hädaolukorras ristida?

Hädaolukorras võib ristida iga inimene, mees või naine, ka hereetik (valeõpetuse tunnistaja) või uskmatu.

185. Kuidas toimub ristimine?

Ristimine toimub nii, et valatakse vett ristitavale pähe või, kui see võimalik pole, mõnele teisele väärikale kehaosale ja öeldakse sealjuures: «Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.»

186. Milline kavatsus peab ristijal olema?

Ristijal peab olema kavatsus teha seda, mida teeb püha Kirik ristimise puhul.

187. Millal peab lapsed ristimiseks Kirikusse tooma?

Lapsed peab tooma ristimiseks Kirikusse niipea, kui võimalik.

188. Milleks on kohustatud see, kes võtab vastu ristimise?

Kes võtab vastu ristimise, on kohustatud alati tunnistama usku ja pidama kinni Jeesus Kristuse ja Kiriku käskudest.

189. Millest öeldakse lahti püha ristimise vastuvõtmisel?

Püha ristimise vastuvõtmisel öeldakse alatiseks lahti Saatanast, tema tegudest ja tema hiilgusest.

190. Mida mõistetakse Saatana tegude ja hiilguse all?

Saatana tegude ja hiilguse all mõistetakse patte, valesid põhimõtteid ja maailma tühisust.

191. Kas me oleme kohustatud kinni pidama nendest tõotustest ja lahtiütlemistest, mida meie eest on teinud meie ristivanemad?

Jah, oleme kohustatud, kuna Jumal on meid oma armu vastu võtnud ainult nendel tingimustel.

Allikas: Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium

Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Tt 3:4–5

Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Gl 3:27

Uue Testamendi kirjutised annavad tunnistust algkoguduse veendumusest, et Jumal on otsustanud kinkida maailmale uue, kadumatu elu, läkitades oma Poja Jeesuse Kristuse tegema päästetööd inimeste ja kogu maailma hüvanguks. Kolmainujumala päästetöö sai teoks Kristuse lihakssaamise, Tema avaliku tegevuse, surma ja ülestõusmise läbi.

Inimene saab pääste osaliseks, kui ta ristimises «rõivastub Kristusega». Ristimine on mõlemas kirikus sakrament või salasus. Selles saadab Jumal ise ristitava surmast ellu. Ristitakse vett kasutades kolmainu Jumala nimel ülestõusnud Kristuse käsu kohaselt: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse» (Mt 28:19). Ristimine ühendab inimese kirikuga, kogukonnaga, mille kohta Uus Testament kasutab väljendit Kristuse ihu. Selle kogukonna tunnistava liikmena saab ristitule osaks arm, et elada uut elu Kristuses.

Mõlema kiriku ristimispraktika ja ühise kristliku tunnistuse tähtsuse mõistmine meie maal põhinevad tõsiasjal, et me jagame seda kristlikku usku ja sellest võrsuvat nägemust ristimise tähenduse kohta. Olukorras, kus ühe kiriku liige on otsustanud liituda teisega meie kirikutest, ei ristita teda uuesti. Selles mõttes peavad kirikud üksteise ristimist kehtivaks.

Meie kirikutel on ühised juured esimese aastatuhande ühtses kristluses. Pärast seda on õpetuslik areng kulgenud eri suundades ja seetõttu on meil ka erinevad vaated ristimise ja selle talitamise viiside kohta. Neid on käsitletud meie ühistel õpetuslikel aruteludel ja neile toetuvates avaldustes.

Meie kirikute õpetuslikud kõnelused ja meie liikmete igapäevane kõrvuti elamine on ärgitanud meid koostama ühist sõnumit ristimise kohta. Täna seisame silmitsi keeruliste küsimustega kristliku traditsiooni edasiandmisel. Ristimise eluandev sisu võib paljudele võõraks jääda. Me tahame üheskoos tunnistada ristimise annist ja kutsuda kõiki üles selle kohta rohkem teada saama.

Heaks kiidetud Soome õigeusukiriku piiskoppide kogul 15.03.2022 ja Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogul 05.05.2022.

2017. aastal meenutasid Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik ühiselt reformatsiooni teemaga «konfliktist osaduseni». Kumbki kirik võttis oikumeenilisel jumalateenistusel endale viis kohustust.

VIIS KOHUSTUST

1. Katoliiklased ja luterlased peaksid alati lähtuma ühtsuse, mitte lõhenemise vaatenurgast, et tugevdada seda, mis on ühine, kuigi erinevusi on kergem näha ja kogeda.

2. Luterlased ja katoliiklased peavad laskma end pidevalt muuta, kohtudes teineteisega ja tunnistades vastastikku usku.

3. Katoliiklased ja luterlased peaksid pühenduma uuesti nähtava ühtsuse otsimisele, töötama üheskoos välja, milliseid konkreetseid samme see tähendab, ning püüdlema pidevalt selle eesmärgi poole.

4. Luterlased ja katoliiklased peaksid ühiselt uuesti avastama Jeesuse Kristuse evangeeliumi väe meie aja jaoks.

5. Katoliiklased ja luterlased peaksid maailmale suunatud kuulutamis- ja teenimistöös tunnistama üheskoos Jumala halastusest.

Kooskõlas võetud kohustustega esitavad Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik käesoleva ühisavalduse ristimise sakramendi kohta.

1. ÜHISED KINNITUSED

I. Me kinnitame üheskoos, et ristimine on Jumala sakramentaalne and, mis on seatud Jeesuse Kristuse käsul: minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Matteuse 28:19). Seetõttu me tunnistame iga inimese ristimist, kes on ristitud Kolmainu Jumala nimel.

II. Me kinnitame üheskoos oma usku ühte ristimisse pattude andeksandmiseks, nii nagu on tunnistatud Nikaia usutunnistuses (Ap 2:38).

III. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel kastetakse inimene vee ja sõna läbi Jeesusesse Kristusesse ning ta rändab koos Kristusega läbi tema surma ja ülestõusmise uude ellu (Rm 6:3–4; Kl 2:12).

IV. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel saab inimene pääste ja igavese elu osaliseks (Mk 16:16; Jh 3:5; Tt 3:5).

V. Me kinnitame üheskoos, et ristimises saab inimesest uus loodu, kes on riietatud Kristusega ja uue, Jumala lapse identiteediga (2Kr 5:17, Gl 3:27).

VI. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu saab inimesest Püha Vaimu tempel ja ristitud osalevad Jeesuse Kristuse preestriametis (1Pt 2:5).

VII. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu liidetakse inimene Kristuse Ihuga, mis on Kirik, ja ristitud jäävad üheks ihuks ja üheks perekonnaks (1Korintose 12:13, Efeslastele 2:19).

VIII. Me kinnitame üheskoos, et ristida tuleb igas vanuses inimesi, ning et me praktiseerime nii täiskasvanute kui ka väikelaste ristimist (Ap 2:39).

IX. Me kinnitame üheskoos, et ristimine äratab usku ja ka võetakse usus vastu, ning peame vajalikuks kristliku usu sobival kujul õpetamist nii enne kui ka pärast ristimist (Mk 16:16).

2. ERINEVUSED RÕHUASETUSTES JA ARUSAAMISES

I. Nii katoliiklased kui luterlased räägivad ristimise sakramendist kui initsiatsioonist kristlikku ellu.

Katoliiklased räägivad seitsmest sakramendist (ristimine, konfirmatsioon, armulaud, lepitamine, ordinatsioon, abielu ja haigete võidmine), mis on sisemise armu välised märgid, mida pühitsetakse läbi elutee.

Luterlased räägivad kahest sakramendist (ristimine ja armulaud), mis tarvitavad materiaalseid elemente koos Jumala sõnaga, et pakkuda andeksandmise ja igavese elu tõotuse ande.

II. Nii luterlased kui katoliiklased räägivad ristimisest kui õndsusvajalikust pattude andeksandmise vahendamisest. Mõlemad õpetavad, et ristimine ei hoia inimest patustamise eest, mis tuleb andeks saada meeleparanduse ja usu kaudu.

Luterlaste arusaam on, et ristimisel puhastatakse inimene tema loomust rikkuvast patust ja ta saab uue olemuse. Seda ristimisarmu uuendatakse meeleparanduse ja absolutsiooni kaudu.

Katoliiklaste arusaam on, et ristimine tähendab pärispatust puhastamist ja lepitamise sakrament tähistab pärast ristimist tehtud pattude andeksandmist.

III. Nii katoliiklased kui luterlased õpetavad, et ristimise kaudu saab inimene ühtse, püha, katoliku ja apostliku kiriku liikmeks.

Katoliiklased tunnistavad kirikut, kus Jeesuse seadmise kohaselt jätkub apostellik järjepidevus kohaliku piiskopi kaudu, kes on osaduses Rooma piiskopiga, kuid samal ajal kinnitatakse kõigi ristitud kristlaste kristlikku usku.

Luterlased tunnistavad kirikut kui pühade kogu, kus toimub tõeline evangeeliumi kuulutamine ja ustav sakramentide jagamine.

3. ÜKSTEISELT ÕPPIMINE

I.Nii luterlased kui katoliiklased ristivad, järgides kordasid, mis põhinevad pühakirja juhistel ja vanakiriklikul praktikal. Mõlema kiriku ristimiskorras on palju ühiseid elemente.

Siiski on võimalik õppida üksteise riitustest ja järele mõelda tavade üle, mida ei pruugi olla alal hoitud (nt õliga võidmine, ristimisriietus, ülestõusmispüha vigiilia).

II. Nii katoliiklased kui luterlased on pühendunud ristimiskandidaatide ja oma lapsi ristimisele toovate vanemate juhendamisele ning ristitute jätkuvale kristlikule haridusele. Võib tutvuda mõlema kiriku koostatud õppematerjalidega ja õppida üksteise katehheetilisest praktikast.

III. Katoliku ja luterlik kirik võivad üksteiselt õppida ning rääkida ühel häälel teemadel, mis tänapäeva ühiskonnas muret tekitavad, olles veendunud, et neid ühendab üks ristimine ja üks usk.

4. PASTORAALSED PRAKTIKAD

I. Katoliiklasi ja luterlasi võib kutsuda vastastikku üksteise jumalateenistustest osa võtma. Neid julgustatakse seda tegema õdede ja vendadena, kes jagavad oma usku ja pühendumust, et elada ühise ristimise armus.

II. Vanemaid, kellest üks on katoliiklane ja teine luterlane, julgustatakse laskma oma last ristida enda valitud kirikus. Nad võivad avaldada soovi, et ristimisteenistusel osaleks nii pastor kui preester.

III. Kui teise kirikusse kuuluvaid isikuid palutakse ristitavale lapsele ristivanemaks, julgustatakse neid võtma seda vastutust täie pühendumusega.

IV. Kristlasi julgustatakse rääkima ristimisest kristlikku kirikusse, kristlikku usku või Kristusesse. Nad võivad öelda, et on ristitud katoliku või luterlikus kirikus, kuid neil ei soovitata öelda, et nad on ristitud katoliiklaseks või luterlaseks.

Üheskoos Kristuses ristitud.

Vastu võetud Uus-Meremaa luterliku kiriku ja
Uus-Meremaa katoliku piiskoppide konverentsi poolt
aastal 2021