Keskaja väljapaistvama õhtumaise teoloogi, Itaalia päritolu dominiiklasest õpetlase ja vaimuliku Aquino Thomase (Tommaso d'Aquino, 1225–1274) katehheetilised seletused Meie Isa palvele.

EESSÕNA

I

1019. Meie Isa palve on palvetest kõige tähtsam. Sellel on viis olulist omadust, mis on iga palve puhul vajalik: palve peab olema kindel, õige, korrapärane, pühendunud ja alandlik.

1020. Palve peab olema kindel, et me võiksime minna julgelt Jumala armu aujärje ette, nagu on öeldud kirjas heebrealastele (Hb 4:16). Samuti olgu palve kindlas usus: «Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata» (Jk 1:6). Arusaadavalt on Meie Isa palve kõige kindlam asi üldse, sest see on meie eestkostja sõnastatud, kes on kõige targem paluja, kellel on kõik tarkuse aarded, nagu öeldakse kirjas koloslastele (Kl 2:3), millest annab tunnistust ka Johannese kiri: «Meil on eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige» (1Jh 2:1). Selle kohta kirjutab Cyprianus raamatus «Meie Isa palvest» järgmist: «Kuna Kristus on Isa juures meie pattude eestkostjaks, siis me kasutame eksimuste eest andeks paludes tema enda sõnu.»^[i] Seetõttu väärib Meie Isa palve veelgi suuremat usaldust, sest tema, kes kuuleb meie palvet koos Isaga, õpetas ise meid paluma: «Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale» (Ps 91:15). Cyprianus lisab: «See palve on armas, lähedane ja harras, sest palub Issandat tema enda sõnadega.»“^[ii] See palve ei jää eales viljata, sest selles saab andeks kergemad patud, nagu ütleb Augustinus.^[iii]

1021. Palve peab olema ka õige, et palvetaja küsiks Jumalalt, mis on kohane. Damascenus ütleb: «Palve on sobiva küsimine Jumalalt.» Paljudel juhtudel ei võeta palvet kuulda, sest palutakse ebakohast: «Te palute, aga te ei saa, sest te palute halva jaoks» (Jk 4:3). Tõesti, väga raske on teada, mida peab paluma, sest väga raske on teada, mida tuleb ihaldada. Seda aga, mida on sobiv palves küsida, on sobilik ka ihaldada. Ütleb ju apostel kirjas roomlastele: «Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab» (Rm 8:26). Kristus on meie õpetaja, sest ta ise õpetab meid, kuidas peaks palvetama. Jüngrid ütlesid talle: «Issand, õpeta meid palvetama» (Lk 11:1). Seetõttu on kõige õigem paluda neid asju, mille eest tema meid õpetas paluma. Augustinus ütleb: «Ükstapuha, mis sõnadega me palume, meie palve on õige ja sobiv siis, kui me ei lausu mitte midagi muud, kui seda, mis Meie Isa palves seisab.»^[iv]

1022. Palve peab olema korrapärane nagu ka meie soovid, sest palve on soovide väljendus. Õige järjekord on see, et soovides ja paludes eelistatakse vaimseid asju kehalistele ja taevaseid asju maistele, nagu Matteus ütleb: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33). Siin näitab Issand selles palves, et esmalt tuleb küsida taevaseid asju ja alles siis maiseid.

1023. Palve peab olema ka pühendunud, sest pühendumise võidmine teeb palveohvri Jumalale meelepäraseks: «Sinu nime poole ma tõstan üles oma käed – mu hing on täis head ja paremat» (Ps 63:5–6). Pühendumine kuhtub sageli, sest palve on liiga pikk, Issand õpetas meid hoiduma tarbetult pikast palvest: «Palvetades ärge lobisege» (Mt 6:7). Augustinus kirjutab Probale: «Palves ärgu olgu palju sõnu, pöördumine aga kestku, kuniks jätkub palavat indu.»^[v] Seetõttu tegi Issand selle palve lühikeseks.

1024. Pühendumus sünnib aga armastusest, mis on Jumala ja ligimese armastamine. Selles palves osutatakse neile mõlemale. Meie armastus Jumala vastu väljendub selles, et me nimetame Teda oma Isaks ning ligimese vastu selles, et me palume kõikide eest, öeldes: «Meie Isa» ja «anna meile andeks meie võlad», mis viib meid ligimeste armastamise juurde.

1025. Palve peab olema veel alandlik, nagu on kirjutatud: «Ta vaatas alandlike palve peale» (Ps 102:18); nii ka variseri ja tölneri tähendamissõnas (Lk 18:9–15); samuti Juuditi raamatus: «Alandlike ja tasaste anumine on sulle alati meelt mööda olnud» (Jdt 9:16). Seesama alandlikkus on Meie Isa palves, sest tõeline alandlikkus seisneb selles, kui ei lähtuta iseenese jõust, vaid kõiges pannakse lootus Jumala omale.

II

Lisaks sellele, tuleb veel tähele panna, et palve annab meile kolm head asja.

Esiteks on palve tõhus ja kasulik vahend kurjuse vastu. See vabastab meid tehtud pattudest: «Sa andsid mu patu süüteo andeks; seepärast palugu sind kõik pühad» (Ps 32:5-6). Nii palus röövel ristil ja sai andeks, sest on öeldud: «Juba täna oled sa koos minuga paradiisis» (Lk 23:43). Nii palus tölner ja läks õigeksmõistetult oma kotta (Lk 18:14). See vabastab samuti hirmust tulevaste pattude ees, katsumustest ja kurbusest, nagu öeldakse Jaakobuse kirja lõpus: «Kui keegi teie seast on kurb, siis ta palvetagu (tasase meelega)» (Jk 5:13). Samuti päästab see tagakiusamiste eest ja vaenlaste käest: «Mu armastuse pärast kaebavad nad minu peale, aga mina palvetan» (Ps 109:4).

1026. Teiseks on see tõhus ja kasulik kõigi soovide sihi saavutamiseks: «Kõike, mida te iganes palves endale palute, uskuge, et te olete selle saanud» (Mk 11:24). Ja kui meid ei võeta kuulda, siis seepärast, et me ei piisavalt tugevasti: «Peab ikka alati paluma ja mitte väsima» (Lk 18:1). Või siis me ei palu seda, mis on meie päästmiseks vajalik. Augustinus kirjutab: «Hea Issand, kes sageli ei anna seda, mida me tahame, et anda seda, mida me peaksime eelistama».^[vi] Seda kordab ka Paulus, kes kolm korda palus, et astel [stimulus] temast ära võetaks, aga teda ei võetud kuulda (2Kr 12).

1027. Kolmandaks on see kasulik, sest teeb meid Jumalaga lähedasemaks: «Olgu mu palve nagu suitsutusohver su palge ees» (Ps 141:2).

ISA

1028. Siin tuleb tähele panna kahte asja: nimelt seda, kuidas ta on Isa ja mida me talle võlgneme, kuna ta on Isa.

Jumal on meie Isa tänu meie erilisele loomisele, sest ta lõi meid erinevalt meist madalamatest olenditest oma näo järgi ja enese sarnaseks: «Tema on su isa, kes on sind teinud ja valmistanud» (5Ms 32:6).

Sama käib valitsemise põhjuse kohta, sest kuigi tema juhib kõike, valitseb ta meid kui isandaid, teisi aga kui orje. Saalomoni tarkuseraamatus on kirjutatud: «Sinu ettehoole, oh Isa, juhib kõike» (Trk 14:3); ja sealsamas: «Sa valitsed (kõike) ettehoolega» (Trk 12:18).

Sama käib lapsendamise kohta: teistele olenditele andis ta pisut, meile aga pärandi, ja seda sellepärast, et me oleme pojad – kui lapsed ja pärijad. Paulus kirjutab roomlastele: «Te ei ole saanud orjuse Vaimu kartuses, vaid olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: Abba! Isa!» (Rm 8:15).

1029. Me võlgneme Jumalale neli asja.

Esiteks võlgneme me talle au: «Kui mina olen isa, kus on siis minu au?» (Ml 1:6). Aul on kolm omadust. Esmalt seisneb see Jumala kiitmises: «Tänuohver annab mulle au» (Ps 50:23). Edasi peab see veel olema mitte ainult huulil, vaid ka südames: «See rahvas austab mind huultega, aga tema süda on minust kaugel» (Js 29:13). Au seisneb veel iseenda kehalises puhtuses: «Austage siis Jumalat enda ihus» (1Kr 6:20). Viimaks seisneb au ligimese õiglases kohtlemises: «Kuninga võimsus armastab õiglast kohut» (Ps 99:4).

1030. Teiseks võlgneme me Jumalale sarnasuse, sest ta on meie Isa: «Sa hüüad mind Isaks ega tagane mu järelt» (Js 3:19). Seda saavutatakse kolmeti. Esmalt armastamises: «Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed ja käige armastuses» (Ef 5:1), mis peab olema südames. Teiseks halastuses, sest armastusega peab kaasnema halastus: «Olge armulised, nagu teie Isa on armuline» (Lk 6:36), mis peab olema tegudes. Kolmandaks peab see olema täiuslikkuses, sest armastus ja halastus peavad olema täiuslikud: «Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik» (Mt 5:48).

1031. Kolmandaks võlgneme talle kuulekuse: «Kas me palju enam ei peaks kuuletuma vaimude Isale» (Hb 12:9). Seda kolme asja pärast: esiteks kuuletume talle valitsemise pärast, sest tema ise on Issand: «Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda» (2Ms 24:7). Teiseks jäljendamise pärast, sest Temast sai tõeline Poeg, kes kuuletus Isale surmani, nagu on kirjutatud filiplaste kirja teises peatükis (Fl 2:8). Viimaks kuuletume talle hea pärast: «(Ma tantsin) Issanda ees, kes mind on valinud» (2Sm 6:21).

1032. Neljandaks võlgneme talle kannatlikkuse karistamiste osas: «Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine, sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab» (Õp 3:11–12).

MEIE

1033. Sellega antakse siin mõista, et me võlgneme oma ligimestele kaks asja. Esiteks, armastust, sest nad on meie vennad – kõik on ju Jumala lapsed, nagu kirjutab Johannes oma esimeses kirjas: «Kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, kuidas ta suudab armastada Jumalat, keda ta ei näe?» (1Jh 4:20). Teiseks võlgneme oma ligimestele lugupidamise, sest nad on Jumala lapsed: «Eks ole meil kõigil üks isa? Eks ole meid loonud üks Jumal? Miks siis igaüks teist põlgab oma venda?» (Ml 2:10). «Vastastikuses austuses trumbake üksteist üle» (Rm 12:10). ​Ja seda vilja pärast, sest Temast ise «sai igavese pääste tooja kõigile, kes on talle kuulekad» (Hb 5:9).

KES SA OLED TAEVAS

1034. Kõige selle hulgas, mis palves on vajalik, on usaldus kõige tähtsam: «Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata» (Jk 1:6). Seetõttu Issand, õpetades meid palvetama, mainib esmalt seda, millest usk tekib, nimelt Isa headusest. Niisiis ütleb ta «Meie Isa» selles tähenduses nagu Luuka evangeeliumis: «Kui teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam (taevane) Isa annab head Vaimu taevast neile, kes teda paluvad» (Lk 11:13). Siis ta ütleb «kes sa oled taevas» suure väe tähenduses: «Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes sa asud taevas» (Ps 123:1).

1035. Sõnad «kes oled taevas» võivad viidata kolmele asjale.

Esiteks palveks valmistumisele, sest nagu on öeldud Jeesus Siiraki tarkuseraamatus: «Enne kui palvetad, valmista ennast ette» (Srk 18:23). «Taevas» tähendab siis seda sama, mis «taevases auhiilguses», nagu on kirjutatud Matteuse evangeeliumis: «Teie palk on suur taevas» (Mt 5:12).

Ettevalmistus peab toimuma taevaste asjade jäljendamise kaudu, sest laps peab jäljendama isa. Seepärast ütleb apostel: «Nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju» (1Kr 15:49).

​Niisamuti peaks see ettevalmistus toimuma taevaste asjade üle mõtisklemise üle, sest inimestel on tavaks suunata oma mõtted sinna, kus on nende isa ja teised, keda nad armastavad: «Sest kus su aare on, seal on ka su süda» (Mt 6:21). Seepärast ütleb apostel: «Meie kodupaik asub taevas» (Fl 3:21).

Lisaks peaks oma püüdluse suunama taevasse ja otsima üksipäinis taevaseid asju: «Otsige seda, mis on ülal, kus on Kristus» (Kl 3:1).

1036. Teiseks võivad sõnad «kes sa oled taevas» viidata Tema kui kuulaja vastuvõtlikkusele, sest Ta on meie ligi. Sõnad «kes sa oled taevas» tähendavad siis pühasid, kelles elab Jumal, nagu Jeremia ütleb: «Sa oled meie keskel, Issand» (Jr 14:9). Pühasid kutsutaksegi taevaks: «Taevad jutustavad Jumala au» (Ps 19:2).

Jumal elab aga pühades usu kaudu: «Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis» (Ef 3:17); armastuse kaudu: «Kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas» (1Jh 4:16); käskude täitmise kaudu: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde» (Jh 14:23).

1037. Kolmandaks võivad sõnad «kes Sa oled taevas» viidata Tema kui kuulaja mõjule. Käsitades «taevast» kehalise taevana ei tähenda, et Jumal kuuluks kehalisse taevasse: «Taevas ja taevaste taevas ei saa sind mahutada» (1Kn 8:27), vaid see viitab sellele, et Jumal on läbinägev, nagu see, kes näeb kõrgelt: «Ta on vaadanud oma pühast kõrgusest» (Ps 102:20). Teiseks tähendab see, et Jumal on ülev oma väes: «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse» (Ps 103:19) ning et ta on püsiv igavikus: «Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti» (Ps 102:13) või samas: «Sinu aastad ei lõpe» (Ps 102:28). Samuti öeldakse Kristuse kohta: «Tema aujärg on kui taeva päevad» (Ps 89:30). Filosoof ütleb esimeses raamatus «Taevast», et taevaste hävimatuse tõttu on kõik pidanud neid vaimude asupaigaks.^[vii]

1038.Seetõttu antakse meile sõnadega «kes sa oled taevas» palvekindlus, mis tuleb kolmest asjast: Tema väest, Tema lähedusest, keda palutakse ja palve sobivusest.

Kui taevaste all mõistetakse kehalisi taevaid, siis viitavad sõnad «kes sa oled taevas» Jumala väele, kuigi ta ise ei ole seotud kehalise kohaga, nagu on kirjutatud: «Ma täidan taeva ja maa» (Jr 23:24). Siiski öeldakse ta olevat kehalises taevastes, mis tähendab, et ta avaldub kahel moel: jõu väes ja loomuse ülevuses.

1039. Esimene on nende vastu, kes ütlevad, et kõik on taevakehade poolt saatusest paratamatult ette määratud. Selle arvamuse järgi on kasutu Jumalalt midagi palves paluda. See seisukoht on aga rumal, sest Jumala kohta taevas öeldakse, et ta on taevaste ja tähtede Issand: «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse» (Ps 103:19).

1040. Teine aga on nende vastu, kes palves Jumala kohta kujutavad endale ette ja mõtlevad välja igasuguseid kehalisi ulmi. Seepärast öeldakse: Jumal on taevas, viidates sellele, mis on meelelistes asjades kõrgeim, ning osutades sellele, et jumalik kõrgus ületab kõik – inimeste soovid ja mõistusegi. Kõik, mida saab tunnetada või soovida, on vähem kui Jumal. Selle kohta öeldakse Iiobi raamatus: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26); Psalmides: «Issand on kõrge üle kõigi rahvaste» (Ps 113:4); Jesaja raamatus: «Kellega võrdleksite Jumalat?» (Js 40:18).

1041. Jumala lähedus viitab sellele, et pühakud võetakse vastu taevasse. Mõned küll ütlevad Jumala kõrguse tõttu, et ta ei hooli inimestest, kuid tuleb tähele panna, et ta on meie lähedal, isegi meie sees, sest teda öeldakse asuvat taevas, see tähendab pühakutes, keda kutsutaksegi taevaks: «Taevad jutustavad Jumala au» (Ps 19:2); «Sa oled meis, Issand» (Jr 14:9).

1042. See aga annab neile, kes palvetavad, kindlustunnet kahes asjas.

Esiteks Jumala läheduses, nagu on kirjutatud: «Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad» (Ps 145:18); «Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse» (Mt 6:6), see tähendab, südame kambrisse.

Teiseks me saame pühakute eespalvete kaudu seda, mida me palume: «Kelle poole pühadest sa pöördud?» (Ii 5:1); «Palvetage üksteise eest, et te saaksite päästetud» (Jk 5:16).

1043. Kohane ja sobilik on palve siis, kui sõnade juures «kes Sa oled taevas» mõistetakse «taeva» all vaimset ja igavest hüve, mis on õndsuse allikaks. See muudab palve kahes mõttes sobivaks.

Esiteks kehutatakse selle läbi meie soove taeva poole püüdlema. Sest meie soovid peaksid kalduma sinna, kus meil on meie Isa, kuna seal on meie pärand: «Otsige seda, mis on ülal» (Kl 3:1); «Kadumatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile» (1Pt 1:4).

Teiseks, selle kaudu me saame teada, milline on taevane elu, et saaksime sarnaneda taevase Isaga, nagu öeldakse kirjas korintlastele: «Milline on taevane, sellised on ka taevased» (1Kr 15:48). Need kaks muudavad selle palumise kohaseks, nimelt ihaldada taevast ja taevast elu, tänu millele saab palvest sobiv palve.

Esimene palve
PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI

1044. See on esimene palve, milles palutakse, et Jumala nimi meile ilmutataks ja kuulutataks.

Jumala nimi on kõigepealt imeväärne, sest see teeb imelisi asju kõigi olendite juures, nagu Issand Markuse evangeeliumi lõpus lausub: «Minu nimel ajavad nad kurje vaime välja, räägivad uusi keeli, tõstavad madusid üles, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid» (Mk 16:17).

1045. Teiseks on Jumala nimi armas: «Taeva all ei ole antud teist nime, kelle läbi meid päästetaks» (Ap 3:12). Päästet peab kalliks pidama igaüks. Näiteks õnnis Ignatius^[viii] armastas Kristuse nime nii väga, et kui Traianus nõudis, et ta Kristuse nimest lahti ütleks, vastas ta, et seda nime ei saa tema suust kuidagi välja. Kui Traianus ähvardas tal seepeale pea maha raiuda ja Kristuse tema suust eemaldada, kostis ta: «Kui sa selle ka suust ära võtad, ei saa sa eales südamest seda välja kiskuda, sest see nimi on mul südamesse sisse kirjutatud ja seepärast ei saa ma selle hüüdmist katki jätta.» Kui Traianus seda kuulis, soovis ta tõestust ja käskis Jumala sulasel pea maha raiuda ning tema südame välja kiskuda. Leiti aga, et Kristuse nimi oli sinna kuldsete tähtedega kirjutatud. See oli pitsatina Ignatiuse südamele vajutatud.

1046. Kolmandaks on Jumala nimi auväärne. Apostel kirjutab filiplastele: «Et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all» (Fl 2:10). Taevas – see puudutab ingleid ja õndsaid; maa peal – see puudutab maiseid, kes teevad seda auhiilguse soovist või karistuse vältimise kartusest; maa all – see puudutab neetuid, kes teevad seda hirmust.

1047. Neljandaks on Jumala nimi sõnulseletamatu, sest ükski keel ei ole selle kirjeldamiseks piisav. Seepärast seletatakse seda vahel loodu abil, näiteks öeldes, et see on nagu kivi, sest kivi on püsiv: «Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku» (Mt 16:18). Samuti tulega, sest nagu tuli puhastab metalli, nõnda puhastab Jumal patuste südameid: «Sinu Jumal on hävitav tuli» (5Ms 4:24). Seda võrreldakse ka säraga, sest see heidab valgust – nagu sära valgustab pimedust, nõnda valgustab Jumala nimi vaimupimeduses olijaid: «Mu Jumal, valgusta mu pimedust» (Ps 18:29).

1048. Seepärast palume, et Jumala nimi ilmutataks, saaks tuntuks ja et seda peetaks pühaks.

«Püha» tähendab kolme asja.

Esiteks on püha see, mis on kindel – kõiki õndsaid, kes on taevas, kutsutakse pühadeks, kuna nad viibivad püsivalt igaveses õnnes. Siin maailmas ei saa olla pühasid, sest kõik on pidevas muutumises. Augustinus ütleb: «Ma olen Sinust kaugenenud, Issand, ja olen liialt eksinud. Ma olen Sinu püsivusest hälbinud.»^[ix]

1049. Teiseks on püha see, mis ei ole maine. Taevastel pühakutel ei ole mingit kiindumust maisesse. Selle kohta ütleb apostel: «Ma pidasin kõike pühkmeiks, et saada kasuks Kristust» (Fl 3:8).

Maa tähendab patuseid. Esiteks tärkamise pärast, sest kui maad ei harita, siis see ei kasvata muud kui kibuvitsu ja ohakaid. Niisamuti patuse hing, kui seda armuga ei harita, ei võrsu sealt muud kui ohakaid ja pattude torkeid: «Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid» (1Ms 3:18).

Maa tähendab patuseid veel pimeduse pärast. Maa on sünge ja pime nagu ka patune on sünge ja pime: «Pimedus oli sügavuse peal» (1Ms 1:2).

Kolmandaks tähendab maa patuseid loomise põhjuse tõttu. Maa on element, mis hajub, kui seda ei seo vee niiskus, sest Jumal pani maa vee peale: «Kes on laotanud maa üle vee» (Ps 136:6), sest vee niiskus seob maa põuasust või kuivust. Nii on ka patuse hing kuiv või janune: «Mu hing himustab sinu järele nagu janunev maa» (Ps 143:6).

1050. Pühaks nimetatakse veel neid, kes on veresse kastetud. Seepärast kutsutakse pühadeks neid, kes on taevas ja keda on pestud verega, nagu on kirjutatud Johannese ilmutuses: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14); või sealsamas: «Ta on meid lunastanud meie pattudest oma veres» (Ilm 1:5).

 

Teine palve
SINU RIIK TULGU

1051. Nagu öeldud, suunab Püha Vaim meid õigesti armastama, soovima ja paluma ja see tekitab meis esmalt kartust, milles me ihkame, et Jumala nimi saaks pühitsetud. Teine and on vagaduse and. See on tõeline jumalakartus – sulnis ja pühendunud kiindumus isasse ja kõigisse armetuses loodud inimlastesse. Kuna Jumal on meie Isa, siis on selge, et peale austamise ja kartmise peame temasse ühtlasi suhtuma vaga kiindumusega. Sellest kiindumusest tulebki, et me palume, et Jumala riik tulgu: «Et me jumalakartlikult ja õiglaselt elaksime selles maailmas, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala auhiilguse tulemist» (Tt 2:12–13).

1052. Võib aga küsida: Jumala riik on ju alati olnud, mispärast siis palume, et see tulgu?

Vastata tuleb nii, et seda saab mõista kolme moodi.

Esiteks sellepärast, et mõnikord kuulub kuningale üksnes kuningriigi või valitsemise õigus – kuningriigi enda ülemvõimu ei ole veel välja kuulutatud, sest kuningriigi rahvas ei allu veel talle. Tema kuningriik või ülemvõim saab ilmseks esmakordselt alles siis, kui kuningriigi rahvas saab tema alamateks.

Jumal on iseendast ja loomu poolest kõige Issand. Niisamuti Kristus, olles Jumal ja inimene, omab Jumala poolt seda, et ta on kõige Issand: «Temale anti valitus, au ja kuningriik» (Tn 7:14). Niisiis on vajalik, et kõik alluksid talle. Seda aga ei ole veel, vaid see alles tuleb maailma lõpus: «Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla» (1Kr 15:25). Seepärast palume ja lausume: «Sinu riik tulgu».

1053. Seda me ütleme kolme asja kohta: et õiged pöörduksid, et patuseid karistataks ja et surm hävitataks.

Inimesed alluvad Kristusele kahte moodi: tahtlikult või vastutahtsi. Jumala tahe on aga nii jõuline, et seda tuleb täielikult täita ja Jumal tahab, et kõik oleks allunud Kristusele. Nii jääb üle kaks võimalust: inimene kas teeb Jumala tahet, alludes tema käskudele, nagu seda teevad õiged, või Jumal kehtestab oma tahte, karistades neid, kes on patused ja tema vaenlased – see sünnib maailma lõpus: «Kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks» (Ps 110:1). Seepärast on pühadele antud soovida, et saabuks Jumala riik, see tähendab, et nad ise täiesti alluksid Temale. Patustele on see aga kohutav, sest neile ei tähenda Jumala riigi saabumise soovimine midagi muud kui kanda Jumala tahte järgi karistust: «Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva!» (Am 5:18).

Jumala riigi saabumine tähendab surma hävitamist. Kuna Kristus on elu, siis tema riigis ei ole kohta surmale, mis on elu vastand. Seetõttu öeldakse esimeses kirjas korintlastele: «Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm» (1Kr 15:26), mis leiab aset ülestõusmises: «Kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks» (Fl 3:21).

1054. Teiseks me palume, et Jumala riik tulgu, sest taevariiki kutsutakse paradiisi auks. Seda ei maksa ka imeks panna, sest kuningriiki ei ole midagi muud kui valitsus. See on aga parimatest parim valitsus, kus ei sünni midagi vastu valitseja tahtmist. Jumala tahe on aga inimeste päästmine, sest ta tahab, et inimesed saaksid päästetud. See toimub peamiselt paradiisis, kus mitte midagi inimeste päästmist ei takista: «Tema kuningriigist korjatakse ära kõik pahandused» (Mt 13:41). Maailmas on aga palju sellist, mis on inimeste päästmise vastu. Seepärast me palumegi: «Sinu riik tulgu», mis tähendab, et me palume selle eest, et me saaksime osa taevariigist ja paradiisi aust.

1055. Taevariik on ihaldatav kolme asja pärast.

Esiteks selles valitseva ülima õigluse tõttu: «Igaüks su rahvast on õiglane» (Js 60:21). Siin maailmas on kurjad segi headega, teises ilmas aga ei ole kübetki kurja ja mitte ainumast patust.

1056. Samuti täiuslikuima vabaduse tõttu. Siin maailmas vabadust ei ole, kuigi kõik seda loomupäraselt ihaldavad, teises ilmas aga valitseb täiuslik vabadus ilma igasuguse rõhumiseta: «Loodu ise vabastatakse kaduvusest» (Rm 8:21). Seal ei saa kõik inimesed mitte ainuüksi vabaks, vaid nad on ka kuningad: «Sa oled teinud meid meie Jumala kuningriigile» (Ilm 5:10).

Asi on selles, et seal on kõik Jumala tahtega ühel nõul – Jumal tahab seda, mida pühad tahavad, ja pühakud, mida Jumal tahab, nii saab Jumala tahe nende tahteks. Niiviisi valitsevad kõik, sest kõigi tahe saab teoks ja Issand on kõigi krooniks: «Sel päeval on vägede Issand ilusaks krooniks ja kauniks pärjaks oma rahva jäägile» (Js 28:5).

1057. Samuti imelise külluse tõttu: «Ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha» (Js 64:4); «Tema täidab su igatsused heaga» (Ps 103:5).

Pange tähele, et inimene leiab kõik, mida ta siit maailmast otsib, suurepärasemalt ja täiuslikumalt ainuüksi Jumalas. Kui otsite naudingut, siis leiate Jumalast ülima naudingu; kui rikkust, siis leiate seal külluses kõike, mille jaoks on rikkusi; sama käib teiste asjade kohta. Augustinus kirjutab «Pihtimustes»: «Nõnda andub kõlvatusele hing, kui ta Sinust ära pöördudes otsib väljaspool Sind seda, mille puhta ja läbipaistvana leiab vaid siis, kui pöördub tagasi Sinu juurde.»^[x]

1058. Kolmandaks me palume, et Jumala riik tulgu, sest vahel valitseb siin maailmas patt. See on siis, kui inimene on nii meelestatud, et otsemaid järgneb ja pühendab end patu ihale. Apostel kirjutab roomlastele: «Ärgu siis valitsegu patt teie surelikus ihus» (Rm 6:12), vaid Jumal peab valitsema teie südames: «Siion, valitsegu sinu Jumal!» (Js 52:7). See leiab aset siis, kui ollakse valmis kuuletuma Jumalale ja peetakse kõigist tema käskudest kinni. Kui me palume, et «riik tulgu», siis me palume, et meis ei valitseks patt, vaid Jumal.

1059. Selle palvega jõuame õndsuseni, millest räägib Matteus: «Õndsad on tasased» (Mt 5:5), sest [üleval toodud] esimese seletuse järgi, milles inimene ihaldab, et Jumal on kõige Issand, ei maksa ta endale tekitatud kahju eest kätte, vaid jätab selle Jumalale. Sest kui sa oleksid ise kätte maksnud, poleks sa palunud, et tema kuningriik tuleks. Teise seletuse järgi, kui sa ootad tema riiki, nimelt paradiisi au, ei pea sa muretsema maiste asjade kadumise pärast. Kolmanda seletuse järgi, kui sa palud, et Jumal ja Kristus valitseksid sinu sees, sest Kristus oli ise tasaseim, peaksid ka sina olema tasane: «Õppige minult, sest mina olen tasane» (Mt 11:29). «Te olete oma vara riisumist rõõmuga talunud» (Hb 10:34).

Kolmas palve
SINU TAHTMINE SÜNDIGU, NAGU TAEVAS NÕNDA KA MAA PEAL

1060. Kolmandat andi, mida teostab meis Püha Vaim, kutsutakse teadmise anniks. Püha Vaim ei kutsu meis ainult esile kartuse või jumalakartuse head andi, mis on sulnis kiindumus Jumalasse, nagu oli juttu, vaid teeb ka inimese targaks. Seda palus Taavet Laulude raamatus, öeldes: «Head arusaamist ja tundmist õpeta mulle» (Ps 119:66). See on teadmine, milles inimene elab hästi ja mida Püha Vaim on meile õpetanud.

Selle hulgas, mis mõjutavad inimese teadmist ja tarkust, on kõige olulisem tarkus see, et inimene ei looda enda mõistusele [sensui suo]: «Ära toetu omaenda mõistusele» (Õp 3:5). Sest neid, kes lähtuvad omaenda mõistusest, nii et ei usu kedagi muud peale iseenda, leitakse olevat ja peetakse alati rumalaks: «Nägid meest, kes iseenese silmis on tark? Rumalal on enam lootust kui temal» (Õp 26:12).

Kui inimene ei usu omaenda mõistust, siis see tuleneb alandlikkusest: alandlikkus on tarkus, nagu öeldakse Õpetussõnade XI peatükis^[xi]. Uhked seevastu usuvad liiga palju endasse.

1061. Püha Vaim õpetab niisiis seda teadmise anni kaudu, nimelt et me ei teeks enda, vaid Jumala tahtmist mööda. Ja seetõttu palume selle anni nimel Jumalat, et tema tahe sünniks nagu taevas nõnda ka maa peal. Selles ilmnebki teadmiste and. Seepärast öeldakse Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu!» – justnagu haige ei tee enda, vaid arsti tahtmist mööda, sest kui ta teeks enda tahtmist, oleks ta rumal. Nõndasamuti ei pea me Jumalalt midagi muud paluma, kui et meile sünniks tema tahtmine, ehk teisisõnu, et tema tahe täituks meis.

Inimese süda on siis õige, kui see on kooskõlas Jumala tahtega. Nii oli Kristusel: «Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud» (Jh 6:38). Kristusel kui Jumalal oli Isaga sama tahe, inimesena aga oli tal Isast erinev tahe ja selle kohta ta ütleski, et ta ei tee enda tahet, vaid Isa oma. Seetõttu ta õpetabki meid palvetades paluma «Sinu tahtmine sündigu».

1062. Aga mis see siis on, mida öeldakse? Kas mitte Psalmides ei ole kirjas: «Ta teeb kõik, mis tahab» (Ps 115:3)? Kui ta nüüd teeb kõike, mis ta tahab nii taevas kui ka maa peal, mida siis peab tähendama: «Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas nõnda ka maa peal?».

1063. Selle kohta on vaja teada kolme asja, mida Jumal meile soovib ja mida me palume, et see täituks.

Esimene asi, mis Jumal meile soovib, on see, et meil oleks igavene elu. Kui keegi teeb midagi mingi eesmärgi nimel, siis ta tahab sellelt asjalt seda, milleks ta seda teeb. Jumal lõi inimese, kuid mitte ilmaasjata, sest on kirjutatud: «Kas sa lõid ilmaasjata kõik inimlapsed?» (Ps 89:48). Jumal lõi inimesed järelikult millegi jaoks, kuid mitte naudingute jaoks, sest isegi elajatel on need olemas, vaid selleks, et oleks igavene elu. Jumal tahab niisiis seda, et inimesel oleks igavene elu.

1064. Kui miski saavutab selle, mille jaoks see tehti, siis öeldakse, et see on päästetud; kui see äpardub, siis öeldakse, et see asi on kadunud. Jumal lõi inimese igavese elu jaoks. Seega, kui inimene saavutab igavese elu, on ta päästetud. See ongi, mida Issand tahab: «See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles» (Jh 6:40).

See tahe on läinud täide juba inglite ja pühakute juures, kes on taevasel isamaal, kes näevad Jumalat ja tunnetavad ja rõõmustavad tema üle. Meie aga ihaldame, et justnagu Jumala tahe on läinud täide õndsate juures, kes on taevas, nõndasamuti läheks see täide meie juures, kes me oleme maa peal. Nii palume palvetades: «Sinu tahtmine sündigu» meie juures, kes me asume maa peal, nagu see on pühakute juures, kes asuvad taevas.

1065. Teine asi, mida Jumal meilt tahab, on see, et me peaksime kinni tema käskudest. Kui keegi ihaldab midagi, siis ta ei soovi mitte ainult seda, mida ta ihaldab, vaid ka kõike, mille kaudu ihaldatavani jõuda – niisamuti soovitab arst haigele tervenemiseks dieeti, ravimeid ja muud seesugust.

Jumal  tahab, et meil oleks igavene elu: «Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud» (Mt 19:17). Jumal tahab, et me peaksime käskudest kinni: «Olgu teie kuulekus mõistlik... et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12:1–2). Hea, sest see on kasulik: «Mina, Issand, õpetan sulle, mis on kasulik» (Js 48:17). Meelepärane armastajale, ja kui ka teistele ei ole see meeldiv, on see siiski armastajale ihaldusväärne. «Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt» (Ps 97:11). Täiuslik, sest see on austusväärne: «Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik» (Mt 5:48).

Järelikult, kui me lausume: «Sinu tahtmine sündigu», siis me palume, et me käiks Jumala käskude järgi.

See Jumala tahe on õigetes, patustes aga mitte. Õigeid määrab taevas, patuseid – maa. Palvetame niisiis, et Jumala tahe sünniks ka «maa peal», see tähendab, patuste seas, «nagu see on taevas», see tähendab, õigete seas.

1066. Siin tuleb tähele panna, et selle kaudu, kuidas öeldakse, antakse meile edasi õpetus. Siin nimelt ei öelda: «tee», ka mitte: «tehkem», vaid: «Sinu tahtmine sündigu»^[xii]. Sest igaveseks eluks on kahte asja vaja: Jumala armu ja inimese tahet. Kuigi Jumal sai teha inimese temast sõltumata, ei saa inimest tema tahteta õigeks mõista. Augustinus kirjutab Johannese evangeeliumiga seoses: «Kes ilma sinuta sind lõi, ei saa ilma sinuta sind õigeks mõista»^[xiii], sest Jumal tahab, et inimene ise aitaks kaasa: «Pöörduge minu juurde, siis ma pöördun teie juurde» (Sk 1:3). Apostel kirjutab korintlastele: «Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja» (1Kr 15:10). Ärge lootke iseenda peale, vaid usaldage Jumala armu ning ärge olge hoolimatud, vaid usinad. Seepärast ei öelda palves: «tehkem», et ei oleks näha, et Jumala arm ei teinud midagi. Samuti ei öelda: «tee», et ei oleks näha, et meie tahtest ja pingutusest ei sõltu midagi. Öeldakse hoopis: «sündigu» Jumala armu läbi ning meie usinuse ja vaeva kaastoimel.

1067. Kolmas asi, mida Jumal meilt tahab, on see, et taastada inimese seisund ja väärikus, milles ta esimese inimesena loodi. See oli säärane, et vaim ja hing ei tundnud liha ja meelelisusega vastuseisu.

Niikaua kui hing allus Jumalale, oli liha nii allutatud vaimule, et see ei tundnud mitte mingit surma, haiguste ega teiste kannatuste poolset rikkumist. Kui aga vaim ja hing, mis on Jumala ja liha vahel, mässasid patus Jumala vastu, siis mässas keha hinge vastu ja hakkas tundma surma ja haigusi ning meelte pidevat vastuhakku vaimule. «Ma näen aga teist seadust oma liikmetes, mis sõdib minu vastu mõistuse seadusele» (Rm 7:23). «Liha himustab vaimu vastu ja Vaim aga liha vastu» (Gl 5:17). Nii toimub igavene võitlus liha ja vaimu vahel ning inimene mandub patu läbi pidevalt. Järelikult on see Jumala tahe, et inimene saaks tagasi oma algse seisundi, see tähendab, et lihas ei oleks midagi, mis oleks vaimu vastu: «See on Jumala tahtmine, teie pühitsus» (1Ts 4:3).

1068. See Jumala tahe ei lähe aga täide siin elus, vaid pühade ülestõusmisel, kui nende kehad tõusevad üles kirgastatuna, rikkumatuna ja ülimalt õilsalt: «Autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles» (1Kr 15:43). Õiglases täitub Jumala tahe vaimu suhtes, mis püsib õigluses, teadmises ja täiuslikus elus. Seepärast, kui me ütleme: «Sinu tahtmine sündigu», siis me palvetame, et Jumala tahtmine sünniks ka lihas. Sest me võtame taeva kaudu vastu vaimu, maa kaudu aga liha. Mõte on selles, et «Sinu tahtmine sündigu» «maa peal» – st meie lihas, «nagu ka taevas» – st meie õiguse läbi meie vaimus.

1069. Selles palves jõuame me kurbuse õndsuseni, sest on kirjutatud: «Õndsad on kurvad, sest neid trööstitakse» (Mt 5:4). Seda saab rakendada kõigi ülaltoodud kolme selgituse kohta.

Esimese järgi me ihaldame igavest elu. Just selles soovis jõuame kurbuseni: «Häda mulle, et minu siinviibimine on pikale veninud» (Ps 120:5). See pühakute soov on nii innukas, et sel põhjusel ihkavad nad surma, millest iseenesest tuleks hoiduda: «Me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures» (2Kr 5:8).

Teise seletuse järgi on kurvad need, kes peavad käske. Käsud, olgugi hingele magusad, on lihale, mida pidevalt suretatakse, kibedad: «Minnes nad nutsid», mis käib liha kohta, «tulles aga nad hõiskavad», mis käib hinge kohta (Ps 126:5).

Kolmanda seletuse järgi tekib kurbus pidevast võitlusest liha ja vaimu vahel. Liha lööb tahes-tahtmata hingele vermeid, kasvõi andestatavate pattudega, ja seepärast otsib hing kurvastuses lepitust: «Kogu öö ma ujutan», ehk siis patu pimeduses, «oma aset», ehk siis oma südametunnistust (Ps 6:7). Need, kes nutavad, jõuavad seega isamaale, kuhu Jumal meid juhatab.

Neljas palve
MEIE IGAPÄEVAST LEIBA ANNA MEILE TÄNAPÄEV

1070. Sageli on nii, et inimene muutub rohketest teadmistest ja tarkusest araks, mistõttu ta vajab südamekindlust, et ta ei nõrkeks puuduses: «Ta annab kurnatule jõudu ja suurendab väge ja jaksu neil, kel seda ei ole» (Js 40:29). Püha Vaim annab meile selle jõu: «Minu sisse tuli Vaim... ja seadis mind minu jalgadele seisma» (Hs 2:2). See on see kindlus, mille saame Pühalt Vaimult, et inimese süda ei nõrkeks kartuses, kas tal ikka on kõik asjad, mis tal vaja, ja et ta usuks kindlalt, et kõige vajaliku eest kannab Jumal hoolt. Nõnda siis õpetab Püha Vaim, kes annab meile selle kindluse, paluma Jumalalt: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev». Sellest kutsutaksegi Püha Vaimu Kindluse Vaimuks.

1071. Peab teadma aga, et kolmes eelnevas palves palutakse vaimsete asjade eest, mis saavad küll alguse siin ilmas, aga täide lähevad need alles igaveses elus. Sest kui me palume, et pühitsetud olgu Jumala nimi, siis me palume, et Jumala nimi saaks tuntuks; kui me aga palume, et tuleks Jumala riik, siis me palume, et me saaksime osa igavesest elust; kui me palume, et Jumala tahtmine sündigu, siis me palume, et läheks täide Tema tahe meis. Need kõik saavad alguse siin ilmas, täiuslikuks saavad need aga muutuda alles igaveses elus. Palvetada tuleb teatud vajalike asjade eest, mida saab selles elus täielikult teha. Seepärast õpetas Püha Vaim paluma hädavajalike asjade eest siinses elus, mida täiuslikult saab omada, samuti näitab ta, et meie ajalike vajaduste eest kannab hoolt Jumal. See ongi millest öeldakse: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev».

1072. Just nende sõnadega õpetab Püha Vaim meid vältima viit pattu, mida tavaliselt tehakse ajalike asjade ihalusest.

Esimene patt on see, et inimene küsib mõõdutundetu isu tõttu asju, mis ületavad tema seisundid ja olekut, rahuldumata sellega, mis talle on kohane. Näiteks, kui ta on sõdur ja soovib riideid, ei ole tal need sõdurile sobivaid, vaid pigem väepealikule; või kui ta on vaimulik, siis sobivad tema riided pigem piiskopile. See pahe tõmbab inimesi vaimsetest asjadest eemale, kuna nende soov klammerdub liiga palju ajalike asjade külge.

Issand näitas meile, kuidas seda pahet vältida, õpetades paluma ainult leiba, nimelt seda, mis on praeguseks eluks hädavajalik vastavalt igaühe seisundile. Seda mõeldaksegi „leiva“ all. Seetõttu õpetas ta mitte nõudma luksuslikke asju, mitte erisuguseid, mitte peeneid, vaid leiba, ilma milleta ei saa inimene elada, sest see on kõigile ühine: «Inimese elu alus on leib ja vesi» (Srk 29:27); Apostel ütleb kirjas Timoteusele: «Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll» (1Tm 6:8).

1073. Teine pahe on see, et mõned koormavad ja petavad ajalike asjade hankimisel teisi inimesi. See pahe on ohtlik, sest ära viidud kaupa on raske tagastada. Augustinus ütleb: pattu ei anta andeks enne, kui äravõetud on tagastatud^[xiv]. Issand õpetab meid vältima seda pattu ja palvetama oma leiva, mitte teise leiva eest. Vargad ei söö ju enda leiba, vaid kellegi teise oma.

1074. Kolmas pahe on üleliigne muretsemine. Nimelt on neid, kes pole kunagi rahul sellega, mis neil parasjagu on, vaid tahavad alati rohkem; see on tõesti mõõdutundetu, sest soove tuleb seada vastavalt vajadusele. «Vaesust ega rikkust ära mulle anna, anna mulle vaid eluks vajalik» (Õp 30:8). Issand hoiatas meid seda vältima, öeldes: «Meie igapäevast leiba», st üheks päevaks või üheks ajaks.

1075. Neljas pahe on ohjeldamatu aplus. On nimelt neid, kes soovivad ühel päeval nii palju süüa, et sellest jätkuks paljudeks päevadeks. Nad ei palu siis igapäevast leiba, vaid kümnepäevast leiba. Sellest, et nad kulutavad liiga palju, tuleneb, et nad laristavad kõik ära: «Joodik ja õgija jäävad vaeseks» (Õp 23:21); «Joodik töömees ei saa rikkaks» (Srk 19:1).

1076. Viies pahe on tänamatus. Kui inimene on uhke oma rikkuse üle ega mõista, et see, mis tal on, pärineb tegelikult Jumalalt, siis on tegu suure süüteoga, sest kõik, mis meil on, olgu vaimne või ajalik, tuleb Jumalalt: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme saanud» (1Aj 29:14). Seepärast ütleb Issand, kuidas seda pahe kõrvaldada: «Anna meile» ja «meie leiba», et me teaksime, et kõik, mis meil on, tuleb Jumala käest.

1077. Selle kohta on meil ka hoiatav näide: vahel on mõnel palju rikkusi ja ta ei saa sellest mingit kasu, vaid hoopis hingelist ja ajalikku kahju. Mõni on ka rikkuse pärast oma otsa leidnud: «On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal: Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei  puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras» (Kg 6:1–2). Sealsamas veel: «Rikkus on selle isandale õnnetuseks» (Kg 5:12). Järelikult peame paluma, et meie rikkus oleks meile kasuks. Seda me palumegi, kui ütleme: «Meie igapäevast leiba anna meile», st tee, et rikkusest oleks meie kasu. «Roog tema kõhus muutub madude mürgiks ta sisikonnas. Ta peab oksendama neelatud varandust, Jumal ajab selle ta kõhust välja» (Ii 20:14–15).

1078. Maailma asjadega seoses on veel üks pahe, nimelt tarbetu muretsemine. Mõned on igapäevaselt mures ajalike asjade pärast, millest jätkuks neile terveks aastaks. Kes sedasi elavad, neil ei ole kunagi asu: «Ärge siis hakake muretsema, öeldes: mis me sööme? või mis me joome? või millega me riietume?» (Mt 6:31). Seepärast õpetab Issand meid paluma, et meile antaks täna meie leiba ehk seda, mis meile praegusel ajal vajalik on.

1079. Leivas võib näha ka teist kahest tähendust, nimelt sakramendi leiba ja Jumala Sõna leiba. Seega palvetame esmalt oma sakramendileiva eest, mida Kirikus iga päev pühitsetakse, et saaksime selle sakramendis vastu võtta ja et see oleks meile päästeks: «Mina olen taevast alla tulnud elav leib» (Jh 6:51). «Kes sööb ja joob ebaväärikalt, see sööb ja joob enesele nuhtlust» (1Kr 11:29).

Teine leib on Jumala Sõna: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mt 4:4). Palume niisiis, et Jumal annaks meile leiba, st oma Sõna. Sellest tuleb inimese õnn, mis on nälg õigluse järele. Peale seda, kui keskendutakse vaimsetele asjadele, tunduvad need veelgi ihaldusväärsemad; sellest ihast tekib nälg ja sellest näljast tuleneb igavese elu täius.

Viies palve
JA ANNA MEILE ANDEKS MEIE VÕLAD, NAGU A MEIE ANDEKS ANNAME OMA VÕLGLASTELE

1080. Leidub mõningaid inimesi, kellel on suur tarkus ja enesekindlus, kuna nad aga loodavad liialt iseenese jõule, ei käitu nad oma tegudes targalt ning ei vii eesmärgile, mida on kavatsenud. «Nõu pidades lähevad kavatsused korda» (Õp 20:18). Pandagu tähele, et Püha Vaim, kes annab jõudu, annab ka nõu. Kõik hea nõuanne inimese päästmise kohta pärineb Pühalt Vaimult. Inimest peab nõustama siis, kui ta on hädas, nagu on vaja ka arstide nõuannet sellele, kes on haige. Kui inimene on patu tõttu vaimselt jõuetu, peab ta otsima nõu, et terveks saada.

Nõuanne osutub patusele möödapääsmatuks, nagu öeldakse Taanieli raamatus: «Olgu mu nõuanne sulle meelepärane, oh kuningas, lunasta oma patud almustega» (Tn 4:24). Parim nõuanne pattude vastu on almuste jagamine ja halastustegevus. Seepärast õpetab Püha Vaim patuseid paluma ja palvetama: «Anna meile andeks meie võlad».

1081. Me võlgneme Jumalale selle, mille me tema õigusest ära võtame. Jumala õigus on aga see, et me teeksime tema tahet, eelistades seda enda tahtele. Me võtame järelikult Jumala õigusest ära, kui me eelistame enda tahet tema tahtele. See aga on patt. Patt on järelikult meie võlg. Püha vaimu nõu on see, et me paluksime Jumalalt pattude andestust; seepärast ütleme: «Anna meile andeks meie võlad».

1082. Me võime nende sõnade taga näha kolme asja: esmalt, miks see palve esitatakse; teiseks, kuidas seda saab täita; ja kolmandaks, mida meie poolt on vaja teha, et seda täita.

Seoses esimese punktiga peab teadma, et selles palves saame kahte asja kokku võtta, mis on inimestele selles elus vajalikud.

Üks on see, et inimene peaks alati olema kartlik ja alandlik. Mõned on olnud aga nii suurelised, et ütlevad, et inimene võib siin maailmas elada nii, et ta suudab ise pattudest hoiduda. Seda pole aga antud kellelegi peale Kristuse, kellel oli mõõtmatu Vaim ja Pühimale Neitsile, kes oli täis armu ja kelles ei olnud pattu, nagu ütleb Augustinus: «Kui pattudest räägitakse, siis ma ei taha, et teda (st Neitsit) sellega seoses mainitaks».^[xv] Ükski teine pühak ei ole vähemalt kergema patu tegemisest prii: «Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis» (1Jh 1:8).

Seda tõestab ka see palve. On selge, et kõigil pühakutel, samuti ka inimestel on kohane ütelda: «Meie Isa», millega on öeldakse: «Anna meile andeks meie võlad». Järelikult kõik tunnevad ära ja tunnistavad, et nad on pattu teinud või võlglased. Seega, kui sa oled pattu teinud, pead sa tundma hirmu ja olema alandlik.

1083. Teine asi on see, et me peaksime alati elama lootuses – sest kuigi me oleme patused, ei tohi me lootust kaotada, et meeleheide ei viiks meid suuremate ja uute pattudeni, nagu ütleb apostel efeslastele: «Lootusetud on andnud end kõlvatuse ja kõiksugu ebapuhaste tegude meelevalda» (Ef 4:19). Seepärast on väga kasulik alati loota, sest vaatamata sellele, kui suure patukoorma all inimene parasjagu on, peab ta lootma, et Jumal andestab talle, kui ta täielikult pattu kahetseb ja pöördub. Ja see lootus tugevneb meie sees, kui me palume: «Anna meile andeks meie võlad».

1084. Kuid selle lootuse võtsid ära novatsiaanid, kes ütlesid, et need, kes pärast ristimist on korragi patustanud, ei saa loota halastusele. See aga ei pea paika, kui Kristus tõtt rääkis, öeldes: «Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind» (Mt 18:32). Kui sa vaid patte kahetsedes palud, võid igal ajal halastuse osaliseks saada. Sellest palvest tekib hirm ja lootus, sest kõik patused, kes kahetsevad ja tunnistavad oma süüd, saavad halastuse osaliseks. Seepärast ongi see palve vajalik.

1085. Seoses teise punktiga peab teadma, et patus on kaks asja: nimelt süütegu, millega Jumalat solvati, ja süü eest maksta tulev karistus. Süü aga võetakse ära kahetsuses, kavatsusega süütegu üles tunnistada ja heastada: «Ma ütlesin: tunnistan Issandale oma üleastumised ja sina andsid mu patu süüteo andeks» (Ps 32:5). Seetõttu pole põhjust heita meelt, sest süüst vabanemiseks piisab kahetsusest koos sooviga üles tunnistada.

1086. Mõni võib aga seepeale ütelda: kui patt antakse andeks kahetsuse läbi, milleks siis preester veel vajalik on?

Selle peale tuleb aga kosta, et Jumal andestab kahetsuse kaudu süü ja igavene karistus muudetakse ajalikuks, kuid ajaline karistus jääb sellegi poolest alles. Kui nüüd inimene lahkuks elus pihtimata, mitte et ta oleks keeldunud, vaid surm hoidis selle ära, siis läheks ta puhastustulle ja seal, nagu Augustinus märgib, oleks tema karistus väga suur. Kui sa aga tunnistad patud üles, mõistab preester sind nendest karistustest lahti nende võtmete jõul, millele sa oled pihis allutatud. Nii ütleb Kristus apostlile: «Võtke vastu Püha Vaim – kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud» (Jh 20:22–23). Nii et kui keegi tunnistab ühe korra üles, antakse talle midagi sellest karistusest andeks, samamoodi, kui ta uuesti tunnistab, ja ta võib tunnistada nii palju kordi, et kogu tema karistus antakse talle andeks.

1087. Apostlite järeltulijad leidsid sellest karistuse vabastamiseks veel ühe viisi: nimelt indulgentside kasutamise, mis toimivad armuseisundis oleva inimese puhul nii nagu nõutakse ja nagu andja on näidanud. On piisavalt ilmne, et paavstil on see meelevald. Paljud pühakud on teinud palju head, ka ei ole nad pattu teinud – vähemalt mitte surmapattu; häid asju tegid nad Kiriku hüvanguks. Samamoodi on Kristuse ja Pühima Neitsi teened nagu varakambris; sellest saavad paavst ja tema poolt volitatud neid teeneid vajadusel jagada. Patte ei anta seega andeks mitte ainult süü kahetsuse läbi, vaid ka pihil määratud karistuse ja indulgentside kaudu.

1088. Kolmanda punktiga seoses peab teadma, et meie poolt on vajalik see, et me annaksime andeks oma ligimestele meile tehtud süüteod. Selle kohta öeldakse: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele», muidu Jumal meile ei andesta. «Inimene peab viha inimese vastu, aga otsib päästet Issandalt» (Srk 28:3). «Ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut» (Lk 6:37). Seetõttu on ainult selles palves esitatud tingimus: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele». Sest kui sa oma võlglastele andeks ei anna, siis ei anta andeks ka sulle endale.

1089. Sa võid aga küsida: lausun kõike seda, mis ülal, nimelt: «Anna meile andeks», aga «nagu ka meie andeks anname oma võlglastele» jätan ütlemata. Kas sa siis tahad Kristust petta? Kindlasti sa ei peta teda. Sest Kristus, kes selle palve esitas, mäletab seda hästi ja teda ei saa petta. Nii et kui su suu seda lausub, siis täitku seda su süda.

1090. Küsimus on aga selles, kas see, kes ei kavatse oma ligimesele andestada, peaks ütlema: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele». Tundub, et mitte, sest see oleks valetamine. Tegelikult tuleb aga öelda, et ta ei valeta, sest ta ei palveta omaenda isikus, vaid Kiriku omas, milles ei ole pettust. Seetõttu väljendatakse palvet mitmuses.

1091. Peab teadma, et andeks antakse kahte moodi. Üks on täiuslike viis – nimelt siis, kui see, keda solvati, otsib solvajat: «Otsi rahu» (Ps 34:15). Teine on ühine kõigile – me andestame neile, kes soovivad andeks saada: «Anna andeks oma ligimese ülekohus ja siis, kui sa palud, vabastatakse sind su pattudest» (Srk 28:2).

Sellest tuleneb ka õndsakskuulutamine: «Õndsad on halastajad», sest halastus on see, mis paneb meid ligimesele andeks andma.

Kuues palve
JA ÄRA SAADA MEID KIUSATUSSE

1092. On neid, kes on pattu teinud ja soovivad oma pattude eest andeks saada. Nad tunnistavad oma patud üles ja parandavad meelt. Ometi ei pinguta nad piisavalt, nagu peab, et mitte uuesti pattu langeda. See ei ole kohane teguviis: ühelt poolt valada silmavett meeleparanduses pattude eest ja teisalt koguda silmavett patustades. Selle kohta öeldakse Jesaja raamatus: «Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast» (Js 1:16). Seepärast, nagu mainitud, õpetas Kristus meid eelnevalt pattude eest andeks paluma. Siin õpetab ta meid, kuidas pattudest hoiduda, see tähendab, et meid ei juhitaks kiusatusse, kus me pattudesse langeme, öeldes: «Ja ära saada meid kiusatusse.»

1093. Kiusatuse puhul tuleb küsida kolme asja. Esiteks, mis on kiusatus? Teiseks, kuidas inimest kiusatakse ja kelle poolt? Kolmandaks, kuidas inimest kiusatustest vabastatakse?

Seoses esimesega tuleb teada, et kiusatus ei ole midagi muud kui läbikatsumine või tõendamine – kiusata inimest, tähendab panna tema voorus proovile.

Inimese voorust katustakse läbi või tõendatakse kahel moel, kuna inimese voorus vajab kahte asja. Üks puudutab hästi toimimist, see tähendab, et inimene teeks head, teine puudutab kurjast hoidumist: «Hoidu kurjast ja tee head» (Ps 34:15). Mõnikord pannakse inimese voorust proovile selle läbi, kas ta teeb head ja mõnikord selle läbi, kas ta hoidub kurjast. Esimesega seoses pannakse inimese voorus proovile, kas ta on valmis heaks, näiteks paastumiseks või muuks seesuguseks. Sinu voorus on siis suur, kui oled valmis head tegema. Sel viisil paneb Jumal mõnikord inimese proovile; mitte et mehe voorust tema eest varjataks, vaid proovile panemise mõte on selles, et kõik seda teaksid ja see oleks kõigile eeskujuks. Nii pani Jumal Aabrahami (1Ms 22) ja Iiobi proovile. Sel põhjusel saadab Jumal õigetele tihtipeale katsumusi, nii et kui nad kannatlikult vastu peavad, siis nende vooruslikkus tuleks ilmsiks ja nad kasvavad vooruses. «Issand, su Jumal, katsub sind läbi, et saaks selgeks, kas sa armastad teda või mitte» (5Ms 13:4). Nii kiusab Jumal inimest, õhutades teda headele tegudele.

1094. Mis puudutab teist küsimust kiusatuse kohta, siis inimese voorust tõestab kurjale õhutamine. Kui inimene peab hästi vastu ega nõustu, siis on tema voorus suur. Kui aga inimene annab kiusatusele järgi, siis pole tal voorust ollagi. Ent sel viisil ei kiusa Jumal kedagi, sest nagu on öeldud Jaakobuse kirjas: «Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi» (Jk 1:13). Inimest kiusavad tema enda liha, saatan ja maailm.

1095. Liha kaudu kiustakse inimest kahel moel. Esiteks sellepärast, et liha õhutab kurjale, sest liha otsib alati oma naudinguid, see tähendab lihalikku, milles enamasti on patt. Kes aga on hõivatud lihalikest naudingutest, ei hooli vaimsetest asjadest: «Igaüht kiusab ta enese himu» (Jk 1:14). Teiseks ahvatleb liha inimest heast taganema. Vaim tunneks iseenesest alati rõõmu vaimsetest hüvedest, liha koorem on aga pärsib vaimu: «Kaduv ihu koormab hinge» (Trk 9:15). «Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes» (Rm 7:22–23).

Lihalik kiusatus on väga tugev, sest meie vaenlane, see tähendab liha, on meiega seotud. Nagu Boethius ütleb, ei kahjusta ükski kahjur meid tõhusamalt kui sisemine vaenlane.^[xvi] Seetõttu peame selle suhtes valvel olema: «Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse» (Mt 26:41).

1096. Saatana kiusatused on kõige tugevamad. Isegi peale seda, kui liha on alistatud, tõuseb teine, see tähendab saatan, kellega meil on raske võitlus. Apostel kirjutab efeslastele: «Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega» (Ef 6:12). Seepärast nimetatakse saatanat tabavalt kiusajaks: «Kas vahest kiusaja ei ole teid kiusanud» (1Ts 3:5).

Oma kiusamistes tegutseb saatan aga väga kavalalt. Ta on nagu osav väejuht, kes kindlust piirab, valides selle nõrgad kohad, mida ta tahab rünnata ja ahvatleb inimest selles kohas, kus see on kõige jõuetum. Seepärast kiusab ta nende pahedega, millele liha poolt jalge alla tallatud inimesed on järeleandlikumad – nagu viha, uhkuse ja teiste vaimsete pahedega: «Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata» (1Pt 5:8).

1097. Saatan teeb kiusates kahte asja: ta ei luba sellele, keda ta kiusab, kohe mingit ilmset kurja, vaid midagi, mis näeb välja nagu hea, et seeläbi vähemalt alguses kallutada inimest eesmärgi kavatsusest kõrvale, sest peale seda on tal lihtsam teda patuteele juhtida, kui teda on juba veidi kõrvale pööratud: «Saatan ise moondab ennast valguse ingliks» (2Kr 11:14). Olles suunanud inimese pattudesse, seob ta inimese nende külge ja ei lase tal tõusta: «Ta reite kõõlused otsekui põimitud» (Ii 40:17). Saatan teeb seega kahte asja: esmalt ta petab inimest ja seejärel hoiab petetu patus kinni.

1098. Maailm kiusab kahel moel. Esiteks liigse ja mõõdutundetu ihaga ajalike asjade järele: «Kõige kurja juur on rahaahnus» (1Tm 6:10). Teiseks tagakiusajate ja türannide hirmuvalitsuse läbi: «Pimeduse tõttu ei saa me millestki aru» (Ii 37:19). «Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga» (2Tm 3:12). «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad» (Mt 10:28).

1099. Sellega on ammendavalt selgitatud, mis on kiusatus, kuidas inimest kiusatakse ja kes seda teeb. Jääb veel üle vaadata, kuidas inimest kiusatusest vabastatakse.

Peab teadma, et Kristus õpetab meid palvetama mitte selle eest, et meid ei kiusataks, vaid et meid ei juhitaks kiusatusse. Sest kui mees saab kiusatusest võitu, väärib ta krooni, seepärast ütleb Jaakobus: «Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse» (Jk 1:2). «Poeg, kui tuled Issandat teenima, siis valmista oma hing kiusatuse vastu» (Srk 2:1). Samuti: «Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni» (Jk 1:12). Seepärast õpetab Issand meid palvetama, et me ei satuks nõustudes kiusatusse: «Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus» (1Kr 10:13). Sest kiusatus on inimlik, sellega soostumine aga kuratlik.

1100. Aga kas Jumal saadab meid siis kurja, kuna Issand ütleb: «Ja ära saada meid kiusatusse»? Minu vastus on selline: öeldakse, et Jumal ärgitab meid kurjale seda lubades; teisisõnu, kui inimene on teinud palju patte, võtab Jumal temalt oma armu, mistõttu inimene langeb pattu. Sellepärast me laulame: «Kui mu jõud jätab mind maha, ära hülga mind (Issand)» (Ps 71:9). Jumal aga juhib inimest palava armastuse kaudu, et inimene ei satuks kiusatusse, sest armastus, olgu või väike, saab vastu panna igasugusele patule: «Armastust ei suuda kustutada suured veed» (Ül 8:7). Samuti mõistuse valguse läbi, millega ta meid tegudes juhendab, sest nagu ütleb Filosoof: kõik, kes pattu teevad, on teadmatuses. «Ma teen su targaks ja näitan sulle teed» (Ps 32:8). Seda palus Taavet, kes ütles: «Valgusta mu silmi, et ma ei suiguks surmaunne, et mu vaenlane ei ütleks: sain tast jagu» (Ps 13: 4–5). See on meil aga mõistuse anni kaudu. Seega, kui me keeldume kiusatusele järgi andmast, hoiame oma südame puhtana: «Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat» (Mt 5:8). Nii jõuame Jumala nägemiseni, milleni ta ise meid saadab.

Seitsmes palve
VAID PÄÄSTA MEID ÄRA KURJAST. AAMEN

1102. Issand õpetas meid eelnevalt pattude eest andeks paluma ja seda, mismoodi me saame kiusatustest hoiduda. Selles palves siin õpetab ta meid aga paluma kaitset kurja eest. Augustinus ütleb, et see palve toimib ühtviisi kõikide kurjade asjade vastu, nimelt pattude, haiguste ja vaevade vastu. Seda on öeldud pattude ja kiusatuste kohta, aga see käib niisamuti ka teiste kurjade asjade – nimelt kõigi selle maailma raskuste ja vaevade kohta. Jumal vabastab meid neist neljal moel.

Esiteks soovib Jumal, et ei tuleks ette ahistusi. Seda juhtub küll harva, sest pühakudki ahistatakse selles maailmas, nagu öeldakse: «Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga» (2Tm 3:12). Ometi teeb Jumal vahel nii, et halvad asjad mõnd inimest ei vaeva. See on nimelt siis, kui Jumal teab, et inimene on jõuetu ja ei suuda vastu panna – ka arst ei anna haigetele ja nõrkadele liiga kangeid ravimeid: «Ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda, sest sul on vähe jõudu» (Ilm 3:8). Taevasel kodumaal on see kõigiga, sest seal ei kanata keegi. «Kuuest hädast», st selles elus, milles eristatakse kuus ajastut, «päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri» (Ii 5:19); «Neil ei ole siis enam nälga ega janu» (Ilm 7:16).

1103. Teiseks päästab Jumal meid vaevadest, kui ta meid neis lohutab. Sest kui Jumal ei lohutaks, ei saaks inimene vastu pidada. Teises kirjas korintlastele öeldakse: «Meid vaevati ülemäära üle meie jõu» (2Kr 1:8); ja sealsamas: «Jumal, kes lohutab alandlikke, on lohutanud meid» (2Kr 7:6). «Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused rõõmustasid mu hinge» (Ps 94:19).

1104. Kolmandaks teeb Jumal vaevatutele nii palju head, et nad unustavad kurja: «Sa teed rahu peale tormi» (Tb 3:22). Selle maailma vaevu ja piinu ei pea kartma, sest need on kaasnevate lohutuste, samuti kannatuste lühiduse tõttu hõlpsasti talutavad. Apostel kirjutab: «See praeguse hetke kerge viletsus saavutab meile määratult suure igavese au» (2Kr 4:17), sest nende kannatuste läbi jõuame igavesse ellu.

1105. Neljandaks, kuna kiusatused ja vaevad muudetakse meile hüveks, siis ei ütle Issand mitte, et «päästa meid» kiustaustest, vaid «kurjast», sest kiusatused toovad pühadele krooni ja seepärast kiusatuste pärast ka kiideldakse: «Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse» (Rm 5:3). «Viletsuse ajal annad sa patud andeks» (Tb 3:13). Niisiis vabastab Jumal inimese kurjast ja viletsusest, muutes need heaks. See on suurima tarkuse märk, sest on tark korraldada kuri ümber heaks. Seda sünnib kannatlikkuse läbi, mis leiab aset katsumustes. Teised voorused kasutavad häid asju, kannatlikkus aga kurje, mistõttu kannatlikkus on tarvilik vaid kurjuse, see tähendab ebaõnne korral: «Mehe arukus ilmneb kannatlikkuses» (Õp 19:11).

1106. Seetõttu paneb Püha Vaim tarkuse anni kaudu meid paluma, ja selle kaudu jõuame õndsuseni, milleks on seatud rahu, sest kannatlikkuse kaudu on meil rahu nii headel aegadel kui ka raskustes. Sel põhjusel nimetatakse rahunõudjaid Jumala lasteks, sest nad on Jumala sarnased – nagu miski ei saa Jumalale kahju teha, nii ei saa ka neile, nii headel aegadel kui ka raskustes. Seepärast on kirjutatud: «Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks» (Mt 5:9).

1106. «Aamen» on üldine kinnitus kõikidele palvetele.

Kokkuvõttev selgitus Meie Isa palvele

1108. Öeldu kokkuvõtteks tuleb tähele panna, et Meie Isa palve sisaldab kõike, mida peab ihaldama ja millest peab hoiduma. Ihaldatava hulgas on tuleb aga ihaldada kõige enam seda, mida kõige enam peab armastama – see on Jumal. Seetõttu palu kõigepealt Jumala auhiilgust, öeldes: «Pühitsetud olgu Sinu nimi».

Jumalalt peaksid sa endaga seoses ihaldama kolme asja. Esimene asi puudutab igavese elu saabumist, mida sa palud kui ütled: «Sinu riik tulgu». Teine asi puudutab seda, et sa teed Jumala tahtmist ja õigust, mida sa palud, kui ütled: «Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal». Kolmas asi puudutab eluks vajalikku, mida sa palud, kui ütled: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev». Sellest kolmes kõneleb Issand: «Otsige esmalt Jumala riiki» (Mt 6:33) – see käib esimese kohta; «ja tema õigust» – see käib teise kohta; «ja seda kõike antakse teile pealekauba» – see käib kolmanda kohta.

1109. Need asjad, mida tuleb vältida ja millest hoiduda, on hüvega vastuolus. Hüve on see, mida kõigepealt peab ihaldama, ja nagu öeldud, neid asju on neli. Esimene asi on Jumala auhiilgus. Sellele ei vastandu mitte mingit kurja: «Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha... kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda?» (Ii 35:6–7). Sest Jumala auhiilgus avaldub nii kurjas, kuivõrd see karistab, kui ka heas, kuivõrd see annab tasu.

Teine hüve on igavene elu. See aga vastandub patule, sest patt saadab hukka. Seepärast me ütleme kõrvaldamiseks: «Anna meile andeks meie võlad, nagu ka meie andeks anname oma võlglastele».

Kolmas hüve on õiglus ja head teod. Sellele vastandub kiusatus, sest kiusatus takistab meil head tegemast. Seepärast me palume kõrvaldamiseks: «Ja ära saada meid kiusatusse».

Neljas hüve on hüüs. Sellele vastanduvad raskused ja vaevad. Seepärast me palume kõrvaldamiseks: «Vaid päästa meid ära kurjast». Aamen.

 

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas avastati 19. sajandil uuesti. Paavst Leo XIII avaldas 1879. aastal kuulsa entsüklika Aeterni patris, milles soovitati iseäranis just Aquino Thomase filosoofiat, et sellega ravida pealetungivat materialismi ja sekularismi. Aquino Thomase taasavastamise taga ei saa näha vaid kiriku reaktsiooni. Pigem annab Aquino Thomase suur populaarsus tunnistust sellest, et tema mõtteselgus ja religioonikäsitlus lihtsalt kõnetabki neil aegadel inimesi rohkem, mil ühiskonna üldine vaimupimedus on kõige suurem. 20. sajand on neid mõlemaid arenguid (Thomase filosoofia levikut ja ühiskonna kõlbelist kollapsit) vaid süvendanud.

Aquino Thomase tohutu tekstilise pärandi hulgas on hulk «rahvapäraseid» katehheetilisi tekste, milles käsitletakse apostellikku usutunnistust, Meie Isa palvet, kümmet käsku ja sakramente. On märgitud, et Thomase seletused on tähelepanuväärsed oma lakoonilisuse ja keele lihtsuse poolest, katehheetilise õpetuse põhiosad on üksteisega seotud, moodustades justkui harmoonilise terviku. Püha Thomase katehheetilisi juhiseid kasutati ilmselt juba 13. ja 14. sajandil preestritele ja usuõpetajatele mõeldud käsiraamatute ja õpikutena, samuti hiljem Trento katekismuse koostamisel.

Thomase katehheetilisi tekste hakati 19. sajandi lõpul uuesti terviklikult tõlkima ja avaldama. Baseli piiskop kirjutab Aquino Thomase esimese tervikliku saksakeelse tõlke eessõnas järgmist: «Siiski ei tõusnud Püha Thomase vaim alati spekulatiivse teaduse kõrgustesse. Ta teadis ka, kuidas ehtida oma keelt vähem suurejoonelistesse vormidesse, tegemata järeleandmisi siiski vajalikule korrektsusele, tuues oma õpetussisu täiuse kõigile arusaadavalt lähedale. [...] Need tekstid moodustavad ereda ja arusaadava esituse meie püha religiooni põhilistest usutõdedest ja moraaliõpetusest. Meile pakutakse omamoodi lihtsustatud õpetust, katekismust, käsiraamatut, sobivat ja kasulikku ühtaegu nii vaimulikule kui rahvale.»

«Lihtsus» Aquino Thomase tekstides tähendab küll seda, et Ingellik Doktor säästab oma lugejat filosoofilistest mõttekäikudest ja tsitaatidest. Teisalt võiks öelda, et katehheetilistes tekstides on selle võrra rohkem Pühakirja ja kirikuisade tsitaate. Mõned lõigud koosnevadki kombineeritud Pühakirja tsitaatidest. Meie Isa palve seletuses tsiteerib püha Thomas vaid kahel korral Aristotelest ja ühe korra Boethiust. Põguski kokkupuude Thomase palvetekstide interpretatsiooniga ei jäta kahtlust, et püha Thomas oli hea inimhinge analüüsija, suutes napi kirjeldusega markeerida kristliku eetika kesksed probleemid (vt nt kiusatuse kirjeldust). Tundub, et siinse teksti puhul on Thomas Pühakirja kõrval kõige enam tõukunud oma interpretatsioonis Augustinusest, keda tsiteeritakse kirikuisadest ka kõige rohkem. Pühakirja tsitaatide kohta peab ütlema, et need on tihtipeale lühendatud parafraasid, mis ei aja taga Pühakirja täpset lauseehitust, vaid vahendavad lugejale pigem kirjakoha mõtet. Thomase arutluskäik voolab aga siin sama ladusalt kui Summa Theologicas. Võiks isegi öelda, et palveteksti seletuse jälgimine esitab lugejale isegi suurema väljakutse, sest erinevalt Summast, kus argumentatsioon on esitatud alati ettekirjutatud struktuuri järgi, sisaldab siinne tekst vaid üha korduvad üksteise sees hargnevaid (alam)loetelusid, mille järgnevusega on kohati raske sammu pidada.

Palvetekstide seletustega on veel seegi lugu, et kuigi neid peetakse kaasajal vaieldamatult autentseteks, ei ole need kirja pandud tõenäoliselt Aquino Thomase enda käega. Püha Thomas luges need palvetekstide seletused jutlustena ette oletatavalt 750 aastat tagasi (1273), st aasta enne oma surma. Jutluse teemaarendustes võib tähelepanelik lugeja kergesti ära tunda ja leida paralleelseid teemakäsitlusi, mis esinevad Thomase põhiteostes. Tundub, et Aquino Thomas ei eelda, et palvetekstide seletuste kuulajalt (lugejal) oleksid põhjalikud teoloogilisi eelteadmised. Küll aga eeldab Thomas palvetekstide seletuse kuulajalt teatud häälestust, mis korreleerub nõudega palve enda lugemisele. Thomase sõnutsi peaks see olema «kindel, õige, korrapärane, pühendunud ja alandlik». Seda on sobilik kõrvutada Thomase kaasaegse, püha Bonaventura soovitusega: «Ärgu siis lugeja arvaku, et piisab lugemisest ilma võidmiseta, spekulatsioonist ilma pühendumiseta, uurimisest ilma imestamiseta, vaatlusest ilma rõõmuta, töökusest ilma vagaduseta, teadmisest ilma armastuseta, mõistmisest ilma alandlikkuseta, pingutusest ilma Jumala armuta, järelemõtlemisest ilma jumaliku tarkuse inspiratsioonita.»

Meie Isa palve seletuse tõlge on tehtud Marietti standardsest väljaandest S. Thomae Aquinatis Opuscula theologica, T. 2 (Marietti, Taurini-Romae, 1954 [1986]). Juba aastakümned tagasi on alustatud Thomase katehheetiliste tekstide uue tekstikriitilise väljaande ettevalmistamist Commissio Leonina kirjastuse poolt (T. 44, 2), kuid selle ilmumine on koostaja Marc Millais OP kinnitusel veel mägede taga. Siinse tõlke sisemine lõikude numeratsioon vastab Marietti väljaandele. Piiblitsitaadid on enamasti tõlgitud originaali järgi, kus võimalik (eriti UT tsitaatide puhul), on kasutatud ka Eesti viimast piiblitõlget. Vulgata kirjakohad viitavad Eesti piiblitõlgete numeratsioonile.

Sven-Olav Paavel

 

[i] Cyprianus, De Oratione Dominica, III, PL 3, 521.

[ii] «Paluge niisiis, armsad vennad, nagu meie Õpetaja Jumal on näidanud. Armas ja lähedane on palve, mis pöördub Jumala poole Tema enda sõnadega ning toob Tema kõrvu Kristuse palve» (samas).

[iii] «Kergemad» (venialia) [patud], st andestatavad patud (vt CCC, 1854–64) – Augustinus ütleb: «Millised patud on kergemad (levia), millised raskemad (gravia), ei ole inimliku, vaid jumaliku kohtu otsustada» (Augustinus, Enchiridion, 78).

[iv] Augustinus, Epistula ad Probam, 130, 12. Sama Augustinuse mõtet arendab Thomas Summas: «Ma vastan: Meie Isa palve on kõige täiuslikum palve, sest nagu Augustinus ütleb kirjas Probale, et kui me palume õigesti ja sobivalt, siis me ei saa mitte midagi muud lausuda kui seda, mis Issanda palves on üles tähendatud. Kuna palve on justkui meie soovide vahendaja Jumala ees, siis on õige ainult seda Jumalalt paluda, mida me tohime soovida. Meie Isa palves me ei palu mitte ainult kõike seda, mida meil on õigus soovida, vaid ka selles järjekorras, milles tuleb soovida, nii et see palve mitte ainult ei õpeta meid paluma, vaid juhib ka kõiki meie kiindumusi (affectus)» (ST, II-II, q 83, a 9).

[v] Augustinus, Epistula ad Probam, 130, 20.

[vi] Augustinus, Epistula ad Paulinum episcopum Nolanum et Therasiam uxorem eius, 31, 1.

[vii] Thomas täpsustab siin esitatud mõtet Aristotelese kommentaaris: «Kõik, kes nii mõtlevad, omistavad kõrgeima asupaiga, nimelt taeva, Jumalale, olgu nad siis barbarid või kreeklased [...] nõnda omistavad nad taeva jumalikele substantsidele, justkui seostades surematu koha surematute ja jumalike asjadega. Nii et Jumala eluaset taevas mõistetakse sobivana sarnasuse järgi, kuna see keha on teiste kehade hulgas kõige lähemalt sarnane vaimsetele ja jumalike substantsidele. On ju võimatu, et taevane eluase oleks muidu omistatud Jumalale, justkui vajaks ta kehalist kohta, mille kaudu teda mõista [...] kuigi inimesed peavad templeid Jumala elupaigaks, ei arva nad seda mitte Jumala enda, vaid nende pärast, kes Jumalat mõnes paigus peavad kummardama. Seega on hävivad templid võrdelised kaduvate inimestega, taevas aga jumaliku kadumatusega.» (In libros Aristotelis De caelo et mundo expositio, I, 7, 75).

[viii] Ignatius Antiookiast (surn 107). Eesti keeles on avaldatud tema kirjad (Apostlikud isad. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002).

[ix] Parafraas Augustinuse «Pihtimuste» teisest raamatust (II, 10[18]): «Nooruses ma eemaldusin Sinust ja ekslesin ringi, mu Jumal, jäädes kaugele Sinu kindlusest...» (Augustinus. Pihtimused. Tallinn, Logos, 1993, lk 38).

[x] Augustinus, Pihtimused, II 6[14], lk 35.

[xi] «Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus» (Õp 11:2).

[xii] «Tee» (fac), «tehkem» (faciamus), «sündigu» (fiat).

[xiii] Augustinus, Sermo, 169, PL 38, 923.

[xiv] Augustinus, Epistula, 153, 6.

[xv] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267; vt Aquino Thomase seletus Ingli tervituse palvele.

[xvi] Boethius, De consolatione philosophiae, III, 5.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) korraldab laupäeval, 27. mail 2023 algusega kell 12.00 Toompea lossi ees suure meeleavalduse abielu kaitseks.

Meeleavaldus on ühtlasi mõeldud väljendama protesti pretsedenditult valeliku ja ebademokraatliku poliitika vastu, mille ilminguks on nii uue valitsuskoalitsiooni püüdlus väärastada abielu tähendust, kärpida suurte perede toetust kui ka tõsta olemasolevaid ja kehtestada uusi makse, selleks rahvalt mandaati küsimata ja saamata.

SAPTK juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on paljud inimesed väljendanud soovi koonduda ja väljendada ühiselt põhimõttelist seisukohta, et valitsuskoalitsiooni rünnak perekonna ja abielu ning ka eraomandi vastu on talumatu. Ühtlasi kinnitab ta, et ennekuulmatult suure hulga inimeste Toompeale protestima tulemine on üks väheseid asju, mis omab valitsuse teerulli peatamise potentsiaali.

Valelik rünnak ühiskonna moraalsete aluste vastu pole vastuvõetav

«Juba kümme aastat tagasi hoiatasime teiste riikide kogemusele tuginedes, et kooseluseaduse läbisurumine sillutab teed ka abielu tähenduse radikaalsele moonutamisele. Samuti hoiatasime, et nn homoabielu seadustamisega röövitakse lastelt nende loomulik õigus emale ja isale. Selle tõttu on meid lugematul arvul kordadel süüdistatud inimestele valetamises ja nende eksitamises. Nüüd näeme aga, et meil on algusest peale olnud õigus ja paljud neist, kes on meie hoiatusi eitanud, on ise süstemaatiliselt valetanud ja rahvast eksitanud,» selgitab Vooglaid.

Meeleavalduse korraldajate eesmärgiks on viia meeleavaldus läbi rõhutatult väärikalt ja rahumeelselt, saates seeläbi valitsusele selge sõnumi, et abielu ja perekonna tähenduse väärastamine ja seeläbi ühiskonna moraalsete aluste ründamine ei ole väga suurele osale Eesti ühiskonnast vastuvõetav – just nagu ei ole vastuvõetav ka sügavalt valelik poliitika tegemise viis, millega on Eestis asutud võimu teostatama.

«Meie ei ole need, kes tahavad rahvast lõhestada – meie püüame kaitsta ühiskonna moraalseid aluseid. Rahva lõhestamisega tegeleb just nimelt valitsuskoalitsioon. Nemad on võtnud nõuks hakata niigi pingelises julgeolekuolukorras, kus peaks rahvast ühendama, viima ellu ideoloogilist projekti, mis on suurele osale rahvast moraalselt täiesti vastuvõetamatu, tagades seda veel vaenu õhutamise keelu laiendamise kattevarjus sõnavabaduse mahasurumisega,» osutab Vooglaid.

Meeleavaldus on seaduses ettenähtud korras registreeritud ning korraldajad kinnitavad, et selle läbiviimisel pannakse erilist rõhku turvalisuse tagamisele. Samuti loodavad korraldajad politsei abile võimalike provokatsioonide ärahoidmisel. Meeleavaldusele on teretulnud üksnes inimesed, kes reaalselt toetavad eesmärke, millest lähtuvalt on meeleavaldus korraldatud.

Üleskutse toetada meeleavalduse korraldamist

Ühtlasi kutsuvad korraldajad inimesi üles toetama meeleavaldust annetusega, kuna selle korraldamisega kaasnevad suured rahalised kulutused. Kulutused kaasnevad nii teavituse, lavaehituse, helitehnika rentimise, videosalvestuse tellimise, turvateenuse tagamise kui ka muude korralduslike aspektidega.

«Loodan siiralt, et paljud inimesed panevad omalt poolt meeleavalduse korraldamisele õla alla, andes selleks oma võimalustele vastava rahalise panuse. Muidugi on tänuväärne, kui meeleavaldust toetatakse suuremate annetusega, aga oluline on iga annetus, sõltumata sellest, kas annetuse summaks on 100 eurot, 50 eurot, 25 eurot või kasvõi 10 eurot,» toonitab SAPTK juhataja.

Info annetuse tegemiseks leiab SAPTK kodulehelt saptk.ee/anneta. Pangaülekandega annetuse tegemisel palutakse makse selgitusse märkida «Meeleavaldus».

EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe väitis hiljuti ajalehes Sakala, et samasooliste abielu aktsepteerimine mõnede kirikute poolt «toetub moraalselt ja teoloogiliselt kristlikule ligimesearmastusele – seega otseselt Kristuse armastuskäsule».

EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp leiab, et «praegu arutelu all olev abieluvõrdsus ehk abielu kahe täiskasvanud inimese vahel soost sõltumata on täiesti kristlik».

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on üheskoos ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ka eraldi korduvalt väljendanud klassikalist õpetust abielust kui üksnes mehe ja naise liidust. Selle õpetuse üldkehtivust ei taga aga kirikujuhtide autoriteet, vaid Jumala sõna.

Mitte iga teoloogilise mõttevahetuse käigus esitatud ekslik väide ei ole veel hereesia ehk valeõpetus. EELK-s ei ole ükski institutsioon või isik varustatud ilmeksimatuse anniga. Vaimulike teoloogiline ettevalmistus on nagu on. Seetõttu võib isegi kirikuorgan teha eksliku otsuse või vaimulik esitada eksliku väite.

Luterlaste jaoks «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad» (Konkordiavormel).

Pühakiri ja selles juurduv apostlik pärimus ei tea mitte midagi «sooneutraalsusest» või «abieluvõrdsusest», s.t sellest, et samasoolised paarid saavad moodustada sooneutraalse abieluliidu. Põhjendada seda kristliku armastusega on vale. Inimese jumalanäolisus ja armastus ligimese vastu ei tee õigeks pattu.

Mart Salumäe ütleb: «PIIBEL ON konstantne suurus ning sinna kirja pandu on kirjas alatiseks. Teisiti on lood kristliku moraaliõpetusega ehk viisiga, kuidas Piiblit tõlgendatakse.»

Tõlgendusi ja arusaamu võib inimeste seas olla erinevaid, ent kirikus tuleb, nagu öeldud, «kõiki õpetusi ja õpetajaid» kontrollida Pühakirjaga. Ja just Jumala enda sõna on see, mis lükkab ümber samasooliste suhete tunnistamise õigeks ja kristlikuks kombeks.

Ülal osutatud vaimulike seisukohavõtud lähevad teoloogide mõttevahetusest kaugemale, vastandudes otseselt Pühakirjas selgesti ja ühemõtteliselt väljendatud õpetusele, millega on kooskõlas ka kiriku sajanditepikkune praktika. Sisuliselt esitatakse kiriku õpetusele alternatiivne õpetus ja soovitakse, et kirik loobuks oma senisest arusaamast.

Kiriku õpetuse avalik õõnestamine vaimulike poolt on taunitav esiteks seetõttu, et see külvab segadust koguduserahva seas ja eksitab avalikkust. Tekib mulje, et kiriku õpetus on ebamäärane ja mitmeti tõlgendatav.

Teiseks, see kahjustab nende vaimulike kolleegide tööd. Kui enamik kirikuõpetajaid õpetavad jutlustes ja kateheesis üht, aga mõned vaimulikud esinevad meedias risti vastupidise õpetusega, seab see kiriku õpetusele truude töötegijate autoriteedi kahtluse alla.

Kolmandaks teenib see vaid nende huve, kes soovivad kiriku kui jumaliku institutsiooni muutumist selle maailma sarnaseks ning alistumist ajastu vaimule.

Kirikus ei saa samaaegselt käibel olla vastukäivad õpetused. Ei saa ka kokku leppida kompromissis, et las ühed usuvad üht ja teised teist. See lõhub kiriku ühtsuse ja kahjustab kiriku missiooni. Seetõttu ei saa mõnede vaimulike poolt esitatud eksitavatest ja hereetilistest väidetest mööda vaadata.

Luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae) ei esita süstemaatilist õpetust abielu kohta, sest abielu olemuse ja tähenduse üle ei olnud sisulist vaidlust. Poleemika puudutas kloostritõotusi ja vaimulikele seatud abiellumise keeldu. Korratakse üle, mida Pühakiri abielust õpetab: tegemist on juba inimese loomisel Jumala poolt seatud seisusega, mehe ja naise liiduga, mis tagab inimsoo jätkumise ja soodustab vooruslikku elu. Toim.

Abielu kui Jumala seatud seisus

…Jumal käsib pühakirjas abielu igati au sees hoida ja et abielu on ka keiserlikes seadustes ja kõigis monarhiates, kus on seadusi kehtestatud, kõrgeks kiidetud. (Augsburgi usutunnistus, XXIV)

Abielu ei ole seatud mitte Uues Testamendis, vaid kohe inimsoo loomise alguses. Selle kohta on Jumala käsk ja ka tõotused, mis ei kuulu küll päris Uue Testamendi, vaid pigem maise elu juurde. Seepärast, kui keegi tahab seda sakramendiks nimetada, tuleks see ikkagi eraldada teistest, mis on tõelised Uue Testamendi märgid ja armu ning pattude andeksandmise tunnistused. Aga kui abielu nimetatakse sakramendiks seetõttu, et selle kohta on Jumala käsk, siis võib ka muid seisusi ja ameteid, mille kohta on Jumala käsk, sakramentideks nimetada, nagu näiteks valitsemisametit. (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XIII)

…usklike jaoks on abielu puhas, sest see on pühitsetud Jumala sõnaga, see tähendab, et see on Jumala sõnas lubatud ja heaks kiidetud, nagu pühakiri sõnarohkelt kinnitab. Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» [Mt 19:6] Ka Paulus ütleb abielu, söökide ja muude sarnaste asjade kohta: «Seda pühitsetakse Jumala sõna ja eestpalve läbi» [1Tm 4:5], see tähendab sõna läbi, milles südametunnistus leiab kindluse, et Jumal kiidab selle heaks, ja palve läbi, see tähendab usu läbi, mis võtab selle otsekui Jumala armuanni tänuga vastu. Ja 1Kr 7[:14]: «Uskmatu mees on pühitsetud naise läbi», see tähendab, et abielu on usu pärast Kristusesse lubatud ja püha, nii nagu toidu tarvitamine söögiks on lubatud jms. Ja 1Tm 2[:15]: «Naine pääseb lastesünnitamise kaudu.» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XXIII)

Aga kuna see käsk [kuues käsk: sa ei tohi abielu rikkuda. – toim.] peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. Ta kinnitas seda juba eespool neljandas käsus: «Sa pead oma isa ja ema austama.» Siin aga (nagu öeldud) hoiab ja kaitseb ta seda. Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. Ja sellepärast on Jumal seda seisust ka rikkalikumalt kui kõiki teisi õnnistanud ning on andnud ja kinkinud sellele kõik, mis maailmas on, et see seisus oleks kõigega hästi ja rikkalikult varustatud, nii et abielu puhul ei ole tegemist mingi nalja või kergemeelse uudishimuga, vaid see on tähtis, jumaliku tõsidusega asi. Sest Jumala jaoks on suurima kaaluga see, et inimesi, kes maailma teenivad ja Jumala tunnetusele aitavad, kasvatataks õndsaks eluks ja kõigiks voorusteks, et võidelda kurja ja kuradi vastu.

Seepärast olen ma alati õpetanud, et seda seisust ei tohi ära põlata ja alavääristada, nagu seda teeb pime maailm ja teevad meie võltsvaimulikud, vaid et Jumala sõnast vaadataks, millega see seisus on ehitud ja pühitsetud, see tähendab et ta ei ole mitte ainult kõigi teistega võrdväärsele kohale seatud, vaid on neist eespool ja ületab neid kõiki, olgu siis tegemist keisrite, vürstide, piiskoppide ja kellega tahes. Sest nii vaimulikud kui ka ilmalikud seisused peavad end alandama ja astuma kõik sellesse seisusesse, nagu me veel kuuleme. Seetõttu pole see mitte eriline, vaid kõige laiemalt levinud ja õilsam seisus, mis puudutab ja haarab kogu kristlaskonda ja õigupoolest kogu maailma. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kui voorusliku elu alus

Kuues käsk. Sina ei tohi rikkuda abielu.

Mis see on? Vastus: Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat. (Martin Luther, Väike Katekismus)

Teiseks pead sa teadma ka seda, et tegemist pole mitte ainult ausa, vaid ka hädavajaliku seisusega, ning on tõsine Jumala käsk, et kõikide seisuste esindajad, mehed ja naised, kes selleks on loodud, abielluksid, seda küll mõningate (ehkki väga väheste) eranditega, kelle Jumal on välja valinud, kuna nad ei ole abieluseisuseks kõlblikud või on Jumal suure ja üleloomuliku armuanni läbi vabastatud, nii et nad on võimelised väljaspool abieluseisust vooruslikkusest kinni pidama. Sest kui loomus toimib nii, nagu ta on Jumala poolt meisse istutatud, siis pole väljaspool abielu võimalik vooruslik olla, sest liha ja veri jäävad lihaks ja vereks, ning loomupärane kalduvus ja tung on vastupandamatud ning talitsematud, nagu igaüks ise näeb ja tunneb. Niiviisi selleks, et oleks kergem kõlvatust mingis ulatuses vältida, seadiski Jumal abieluseisuse, et igaühel oleks oma tagasihoidlik osa ja et talle sellest piisaks, ehkki sinna juurde, et ka süda oleks vooruslik, kuulub veel Jumala arm.

Sellest võid sa näha, kuidas meie paavstlik kogukond, preestrid, mungad ja nunnad sõdivad Jumala korra ja käsu vastu, põlastades ja halvustades abieluseisust, söandades tõotada igavest kasinust ja eksitades lisaks sellele oma valelike sõnade ja teesklusega lihtinimesi. Sest mitte kelleski ei ole vähem kasinuse armastust ja rõõmu kui nendes, kes väldivad suurest vagadusest abieluseisust, hooravad aga ise kas avalikult ja häbenematult või teevad seda veel hullemini salaja, nii et sellest ei julge isegi rääkida, nagu kogemused kahjuks liiga sageli näitavad. Niisiis kokku võttes hoiduvad nad küll asjast endast, aga nende süda on täis kõlvatuid mõtteid ja kurjasid himusid, nii et seal valitseb pidev põlemine ja salajane kannatamine, millest on abielus võimalik pääseda. Sellepärast on selle käsu läbi hukka mõistetud ja kõrvale heidetud igasugused abieluvälise kasinuse tõotused ning igale vaesele vangisolevale südametunnistusele, keda on nende kloostritõotused eksitanud, on lausa käsk antud kõlvatust seisusest abieluseisusesse astuda, arvestades seda, et isegi kui kloostrielu oleks jumalik, ei ole kasinusest kinnipidamine ikkagi nende võimuses, ja kui nad sellesse jäävad, siis on nad sunnitud aina rohkem ja sügavamalt pattu langema.

Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. Sellepärast on siin ka vanemad ja ülemad kohustatud noori silmas pidama, et neid kasvatataks distsipliinis ja austuses, ning et neil siis, kui nad on täiskasvanuks saanud, lastaks Jumala ning auga abielluda, selleks jagab Jumal oma õnnistust ja armu, et sellest oleks lusti ja rõõmu.

Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu)seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks, nii et kus seda järgitakse, seal peetakse iseenesest, ilma igasuguse sunnita kinni ka vooruslikkusest. See on ka põhjuseks, miks püha Paulus nii innukalt abieluinimesi manitses, et nad teineteist armastaksid ja austaksid. [Ef 5:22.25; Kl 3:18j] Ja siin on sul nüüd jälle tegemist toredate, jah, isegi rohkearvuliste ja suurte heade tegudega, millega sa võid rõõmsasti kõigi, ilma Jumala sõna ja käsuta seatud vaimulike seisuste ees kiidelda. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kiriklikust laulatamisest

«Niipalju kui on maid, niipalju on ka kombeid,» ütleb vanasõna. Niisiis, kuna abiellumine ja abielu on maine asjatoimetus, ei sobi meil, vaimulikel või kirikuteenritel, selles osas mingeid korraldusi teha või selle üle valitseda, vaid me jätame igale linnale ja maale alles nende kombed ning harjumused, nagu tavaks on. Ühed viivad pruudi kaks korda kirikusse, nii õhtul kui hommikul, teised ainult ühe korra, mõned annavad abielust teada ja kuulutavad selle kantslist kaks või kolm nädalat varem maha − selle kõige ja muu seesuguse jätan ma isandate ning ametivõimude lahendada ja teha, nii nagu nemad seda soovivad, minusse see ei puutu.

Aga kui meilt palutakse õnnistamist kiriku ees või kirikus, eestpalvet või ka laulatamist, siis me oleme kohustatud seda tegema. Seepärast ma tahtsingi nende jaoks, kes seda ise paremini ei oska, teatud sõnad ja kava kokku panna, et kui see kellelegi meelt mööda on, siis ta kasutaks neid nii nagu meiegi. Teised, kes seda paremini oskavad, see tähendab, kes üleüldse midagi ei oska, aga kes kujutavad endale ette, et nad oskavad kõike, ei vaja minu teeneid, ilma et nad neid üle trumbata ja maha teha ei prooviks. Ja hoidku ometi selle eest, et nad kellegagi mõnes asjas ühel meelel ei oleks, muidu võiks ju jääda mulje, et nad on sunnitud teistelt midagi õppima − oleks see vast suur häbi!

Seega, kui siiamaani on munkade ja nunnade pühitsemisel taga aetud erilist suurejoonelisust, samas kui nende seisus ja elu on jumalatu ning tühipaljas inimeste väljamõeldis, mille kohta puudub Pühakirjas igasugune alus, siis kui palju enam me peaksime austama seda jumalikku seisust ja kui palju aulisemal viisil pühitsema, palvetama ja ehtima? Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud
nagu munkade ja nunnade seisus, nii et selle tõttu võib seda sada korda õigustatumalt vaimulikuks pidada kui kloostriseisust, mida tuleb esmajärjekorras kõige ilmalikumaks ja lihalikumaks pidada, kuna see on lihast ja verest ning igas mõttes ilmaliku aru ja mõistuse leiutis ning algatus.

Ja seda ka sel põhjusel, et noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng. Need, kes selle tava algatasid, et pruut ja peigmees tuleb kirikusse tuua, ei pidanud seda sugugi naljategemiseks, vaid võtsid seda ülima tõsidusega. Keegi ei kahtle ju, et sellega tahtsid nad Jumala õnnistuse ja ühiste eestpalvete osaliseks saada, mitte aga nalja või paganlikke vigureid teha.

Ja seda tõendab ka see tegu ise, sest kes soovib pastorilt või piiskopilt palvet ja õnnistamist, see näitab sellega (isegi kui ta seda suuga ei tunnista), mis ohtudesse ja hädadesse ta astub ja kui väga ta vajab selles seisuses, millesse ta astub, jumalikku õnnistust ja ühist eestpalvet, nagu on selgelt näha ka igapäevaelus, missuguseid õnnetusi saadab kurat lahutuse, truudusetuse, lahkmeele ja kõiksugu hädade näol abieluseisuses inimeste teele. (Martin Luther, Laulatusraamatuke lihtsatele kirikuõpetajatele)

Kuidas on Kristus ennast elavatele ilmutanud? – Ta on kolmandal päeval üles tõusnud ja ennast äraseletatud ihus 40 päeva jüngritele näidanud.

Kuhu on ta pärast seda läinud? – Ta on üles läinud taevasse, see on: ta on ka inimesena sellesse ausse läinud, mis tal Isa juures oli, enne kui maailm loodi.

Millal ilmutab Issand Jeesus Kristus oma auriigi? – Viimsel päeval, kui ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Mis saab ihust pärast surma? – Ihu saab jälle mullaks (1Ms 3:19).

Mis saab hingest pärast surma? – Usklike hinged kantakse hingamise paika, kus nad õndsas rahus oma ihu ülestõusmist ootavad; aga uskmatud hinged heidetakse valu paika ja ootavad seal suures valus oma ihu ülestõusmist.

Näiteid Piiblist: Laatsarus kanti inglitest Aabrahami sülle; patust pöördunud röövlile ütles Jeesus: «täna pead sa minuga paradiisis olema»; aga rikas mees oli põrgus suures valus ja Juudas pidi oma paika minema.

Mis on ihu ülestõusmine? – See on, et Kristus Püha Vaimu väes kõikide ihud üles äratab ja iga ihu tema hingega ühendab.

Missugused saavad ülestõusnud ihud olema? – Usklike ihud, mis Kristuse äraseletatud ihu sarnaseks on muudetud, peavad paistma kui päike (Mt 13:43), aga uskmatute inimeste ihud peavad kõigile «jälkuseks» olema (Js 66:24).

«…kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.» (1Kr 15:42–44)

Millele me rajame ihu ülestõusmise lootuse? – Kristuse ülestõusmise ja Tema tõotuse peale.

«Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.» (Jh 11:25; 6:44)

Martin Körberi «Õndsa Lutheruse Wäikene Katekismus» 1917. a väljaande põhjal

Maarja Magdaleena oli esimeste hulgas, kes ülestõusmishommikul avastas, et Jeesust ei ole hauas. «Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud» (Jh 20:2), ruttab ta jüngritele teatama. Järgneb üks kaunim võidujooks, mida pühakiri nimetab. Peetrus ja Johannes jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena (Jh 20:4). Võitjana finišisse jõudnud Johannes sisenes avatud hauda ning uskus, nagu kirjutab evangelist.

Ülestõusmispüha hommikul kõlab kuulutus tühjast hauast kõikjal üle maailma. Inimeste reaktsioon Kristuse ülestõusmise sõnumile on erinev. Sekulaarses ühiskonnas, olgu Eestis või mujal, jätab teade tühjast hauast suure osa inimestest ükskõikseks. Siiski on arvukalt ristiinimesi, kes ülestõusmishommikul ruttavad peaaegu jooksujalu kirikusse, et isiklikult kuulda ja ka teistega jagada avatud haua sõnumit.

Mida uskus tühja hauda sisenenud Johannes? Kas ta veendus selles, et haud on tõepoolest tühi, nagu oli teatanud Maarja Magdaleena? Või arvas ta, et keegi on Jeesuse surnukeha ära varastanud ja ära peitnud? Isegi kui Johannesele meenus Jeesuse lubadus tõusta kolmandal päeval surnuist üles, ei tundunud see siiski kõige realistlikuma võimalusena. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma (Jh 20:9), kirjutab Johannes.

Tõeline usk Jeesusesse kui Issandasse ning mõistmine, et Jeesuse ülesanne ei lõppenud surmaga, saabus Jeesuse jüngritele hiljem. Apostel Toomast tabab usupööre ja ta tunnistab Jeesuse Issandaks alles ülestõusnud Kristusega palgest palgesse kohtudes.

Elumuutvat kohtumist Ülestõusnuga on kogenud paljud, kes ülestõusmispüha hommikul kirikusse tõttavad. Just sel põhjusel räägivad usukauged inimesed kristlastest kui ärapööranutest. Inimene, keda Jumal puudutab, pöördubki! Ta pöördub ära senisest elust, et ehitada oma edasine elu uuele alusele, mis toetub Kristusele kui ülestõusmisusu nurgakivile.

Sellise pöördumise eest ei ole «kaitstud» ükski tänastest uskmatutest. Püha Vaimu puudutus muudab Jumala olemasolu ja Kristuse ülestõusmise reaalseks igaühe südames, kes seda puudutust isiklikult kogeb. Püha Vaim puudutab ühel päeval ka pilkajaid, kes niikaua peavad usulist pöördumishetke narruseks või rumaluseks. Alles seejärel hakkavad nende silmad nägema Kristuse avatud hauast kiirgavat Valgust, mille sarnast pole nad kunagi varem näinud.

Ülestõusnud Kristuse armastus muudab võimatu võimalikuks – patusest saab õige, uskmatust usklik ja surmast saab elu.

Soovin kõigile kiiret kohalejõudmist avatud hauale ja rõõmsat kohtumist ülestõusnud Kristusega!

 

+Urmas Viilma

peapiiskop

Ülevaade Püha Nädala traditsioonilisest kiriklikust tähistamisest läänekristluses.

Mis on Püha Nädal?

Püha Nädal, mida nimetatakse ka Suureks Nädalaks (Eestis: Vaikne Nädal), on igal aastal korduv ajavahemik, mil Kiriku liturgias mälestatakse Jeesus Kristuse kannatamist, surma ja ülestõusmist.

See nädal algab Kristuse saabumisega Jeruusalemma palmipuudepühal, jätkub armulaua ja preestriameti seadmisega Suurel Neljapäeval, seejärel tema ristilöömisega Suurel Reedel ning jõuab lõpule Vaikse Laupäeva ööl vastu ülestõusmispüha, kui toimub paasaöö vigiilia Kristuse ülestõusmise mälestuseks.

Kuidas pühitsevad katoliiklased Püha Nädalat?

Suurel Nädalal on neli olulist tseremooniat.

a) Palmipuudepüha tähistab Jeesuse saabumist Jeruusalemma. Sel päeval korraldatakse protsessioon varem õnnistatud oliivi- ja palmiokstega. Missa ajal asendatakse evangeelium ühe Kristuse kannatusloo osaga.

b) Suurel Neljapäeval meenutab Kirik Juudase reetmist ja Püha Õhtusöömaaega, kus Jeesus seadis sisse armulaua ja preestriameti.

Hommikul kohtuvad piiskopid katedraalis oma piiskopkonna preestritega, et pühitseda kolm püha õli: haigete õli haigete võidmise sakramendiks, katehhumeenide õli ristimise sakramendi tarbeks ja püha kriisamit, mis on oliiviõli ja palsami segu, ristimiseks, konfirmatsiooniks ja piiskoppide pühitsemiseks.

Jalgade pesemine toimub õhtul, Püha Õhtusöömaaja missa ajal ja sellele järgneb adoratsioon altari ees, mis kestab kuni keskööni.

c) Suur Reede on katoliiklaste jaoks aasta kõige kurvem päev. See tuletab meelde Kristuse kannatusi ja piina, tema vahistamist, kohut ja surma.

Sel päeval missat ei pühitseta, sest Jeesus on surnud. Pärastlõunal toimub ristitee ning liturgia ajal lauldakse kannatuslugu Johannese evangeeliumi järgi ja austatakse pidulikult Kristuse Püha Risti, meie lunastamise instrumenti.

d) Vaikse Laupäeva õhtu saabudes peetakse aasta kõige olulisem jumalateenistus, ülestõusmispüha vigiilia, millega tähistatakse Kristuse ülestõusmist. Selle käigus õnnistatakse uut tuld, paasaküünalt, paasavett ja ka ristimisvett, mida kasutatakse aastaringselt ristimiseks. Usklikud uuendavad oma ristimistõotusi usu tunnistamise kaudu.

Kuidas sel ajavahemikul kirikuid kaunistatakse?

Kannatuspühapäevast alates on leina märgiks kirikutes kaetud kõik krutsifiksid ja pühakute kujud. Kirik on leinas. Suurel Reedel kasutatakse liturgiliste värvidena musta ja lillat. Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval ei pühitseta missat ja pühaveeanumates ei hoita püha vett.

Millal hakati Suurt Nädalat tähistama?

Püha Nädalat on tähistatud Kiriku algusest peale. Allikad kinnitavad, et vähemalt alates 4. sajandist meenutasid kristlased Egiptuses, Palestiinas ja Väike-Aasias (praeguse Türgi territooriumil) Issanda kannatamist. Kindlasti tehti seda ammu enne seda, kui Euroopa 5. sajandil selle tava omaks võttis.

Millal Suur Nädal algab ja lõpeb?

Püha Nädal algab palmipuudepühal ja lõpeb Vaikse Laupäeva ööl vastu ülestõusmispüha. Ülestõusmispüha kuupäev muutub igal aastal, kuid on fikseeritud pühapäevale pärast esimest kevadist täiskuud.

Vaikne Laupäev ja ülestõusmisöö vigiilia

Mis toimub Vaiksel Laupäeval?

Vaikne Laupäev on vaikuse päev. Jumalateenistusi ei peeta, meenutatakse Jeesuse hauas viibimist. Kristlaste jaoks on Vaikne Laupäev vaikuse, ootamise ja mõtisklemise päev. Nad mõtisklevad Jeesuse Kristuse kannatuste, Tema surma ja matmise üle. Ülestõusmise tähistamine algab laupäeva õhtul ülestõusmispühade ajal. Vaiksel Laupäeval ei helistata kirikukellasid.

Mis on ülestõusmisöö vigiilia?

Ülestõusmisööl kogunetakse, et «valvata Issanda auks». Seda tehes pühitsevad katoliiklased ülestõusmispüha, üleminekut pimedusest valgusesse, Kristuse võitu surma üle. Süüdatakse tuli ja paasaküünal, millest saavad süüdatud usklike küünlad.

Tähistamine koosneb neljast osast: uus tuli, Vana Testamendi lugemised, vee õnnistamine ja püha missa.

Uue tule õnnistamine;

paasaküünla õnnistamine;

pidulik protsessioon;

1. lugemine: (1. Moosese 1:1-31; 2:1-2);

2. lugemine: (2. Moosese 14:24-31; 12:1);

laul (2. Moosese 15:1-2);

3. lugemine: (Jesaja 4:1-16);

laul (Jesaja 5:1-2);

4. lugemine: (5. Moosese 31:22-30);

laul (5. Moosese 32:1-4);

pühakute litaania (1. osa);

ristimisvee õnnistamine ja täiskasvanute ristimine;

laul (Psalm 41:2-4);

ristimistõotuste uuendamine;

pühakute litaania jätk;

ülestõusmispüha missa.

 

Allikas: FSSPX.news

Esimene kristlaste põlvkond, nagu kõik järgnevadki, olid veendunud, et Jeesuse ristisurmal on kaugeleulatuv mõju. Nad väitsid, et on saanud seeläbi oma elule uue mõtte. Nad väljendasid seda erinevalt: mõned ütlesid end olevat patud andeks saanud, teised olevat südames rahu leidnud või Jumalaga lepitatud.

Jeesuse surm – ohver

Juutidele oli ohverdamine üsna igapäevane nähtus, oli ju ohverdamine usuelu üks osa. Jeesuse surmast kõneldes kasutatakse Uues Testamendis ohvri kohta mitut eri väljendit. Kui Ristija Johannes Jeesust nägi, hüüdis ta: «Vaata, see on Jumala tall, kes võtab ära maailma patu» (Jh 1:29). Paulus räägib «paasatallest»: «…sest ka meie paasatall Kristus on tapetud» (1Kr 5:7). Peetrus kirjeldab Jeesust kui «veatut ja laitmatut talle» (1Pt 2:19) ning Heebrea kirja autor püüab tõestada, et Jeesuse surm oli juudi ohvriteenistuse kõrgpunkt.

Niisugune võrdlus tekitab kaks küsimust.

1. Mis tähendus on «tallel», kellega Jeesust võrreldakse? Kuna Uue Testamendi autorid teadsid, et nad Jeesuse surma läbi pattudest vabanenud on, võib selle väljendi taga näha Vana Testamendi «lepitusohvrit» (3Ms 16). Kui Iisrael Egiptuse orjapõlvest vabanes, oli ohverdamisel tähtis roll (2Ms 12). Jeesus ise seostab oma surma iga-aastase paasatalle ohverdamisega (Mt 26:17–46; Mk 14:17–26; Lk 22:14–23 ja Jh 13:21–26). Sealjuures meenutab ta jüngritele, et ohvrisurm on neile samaväärse tähendusega, nagu juudi rahvale paasapüha. Kui Uus Testament võrdleb Jeesuse surma talle ohverdamisega, siis ilmselt on autoritel silme ees pildid tallest kui lepitusohvrist ja paasatallest.

2. Mis tähtsus oli ohverdamisel? See küsimus on veelgi olulisem. Enamik meist pole ohvrilooma tapmist kunagi näinud. See ei mängi meie elus mingit rolli ja meile näib see toiming arhailise maailma barbaarse rituaalina. Tuleb tõdeda, et tolle aja usklikud tegid seda teadmisega, et inimene on patu läbi Jumalast lahutatud. Seepärast pidi ta end Jumalaga lepitama. Patune läks ohvriloomaga altari ette. Pannud käe looma pea peale, andis ta mõista, et on Jumala ees süüdi ja ohvriloom sureb tema asemel.

Ohvritalituse võib jagada nelja etappi.

– Loom tapeti. Sellega meenutati inimesele tema pattude tagajärge, konsekventsi – surma. Vaid Jumala armust ei pea surema inimene, vaid tema asemik – ohvriloom.

– Preester (hbr kohen = ligitooja) tõi ohvrivere altarile. Nii toimus «lepitamine». Patt kaeti ohvrilooma verega ning Jumal ja inimene ühinesid taas.

– Seejärel pandi tapetud loom templi altarile, tähistamaks, et inimene sai andeks ja pöördus täielikult Jumala poole.

– Lõpuks söödi osa lihast ühisel söömaajal ära. See pidi tähendama, et nüüd on patune ka kaasinimestega ära leppinud. Osadus Jumala ja inimestega oli taastatud.

Vanas Testamendis oli ohvritalitus Jumala ja inimese lepitamise vahendiks. Sama mõeldakse ka Uues Testamendis, kui seal Jeesuse surma «ohvrina» kirjeldatakse. Heebrea kirja autor läheb aga niikaugele, et edastab Jeesuse surma vanatestamentliku ohvritalituse valguses. Jeesuse surm oli reaalsus, Vanas Testamendis vaid kujutlus tulevasest tõelisest ohvrist. Kristlased võivad kindlad olla, et nad on Jeesuse kaudu Jumalaga lepitatud. Jeesus talus ristil ülimat eraldatust Jumalast. Nüüd peavad kristlased «uute inimestena» end täielikult Jumala käsutusse andma. Nii mõtles Paulus, kui ta ütles: «…andke oma ihud elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks» (Rm 12:1).

Jeesuse surm – lunaraha

Jeesus ütles, et tema elu saab «lunarahaks paljude eest» (Mk 10:45). Sõna «lunaraha» tähendus on meilegi hästi teada.

Ent Uues Testamendis on lunaraha (kr lytron) orja hind. Sageli maksid seda kõrvalised isikud. Tolleaegses Roomas pidid ori ja lunaraha maksja templisse minema. Usulise talituse ajal anti lunaraha orja omanikule üle. See tseremoonia pidi tähendama, et ori kuulus nüüd vastavale jumalale, mitte enam inimesele. Uues Testamendis toonitatakse tihti kristlaste kuulumist Jumalale. Nad on vabaks ostetud oma «tühisest, edevast eluviisist» (1Pt 1:18). Paulus manitseb lugejaid: «Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus» (1Kr 6:19–20).

Joachim Jeremias ütleb: «Lunaraha on Inimese Poja vabatahtlik, süüta suremine. See on Jumala silmis väärtuslikum kui mis tahes luna: raha, head teod, vanemate teened või märtrite surm. Jeesus maksis lunaraha kõigi eest. Ja see kehtib ka viimses kohtus. Elu, mis ristil surma anti, oli Jumalast. Seepärast on Jeesuse lunal ka nii suur võim. Siin ilmneb Jumala piiritu armastus» (J. Jeremias, Das Lösegeld für Viele, in ABBA, Studien zur ntl. Theologie und Zeitgeschichte, Göttingen, 1966. Lk 228/229).

Jeesus suri meie eest

Kui Jeesus suri «ohvritallena» ja meie eest «lunaraha» maksis, järelikult andis ta oma elu meie asemel. Tegelikult tegi ta midagi niisugust, mida me ise teha ei saa. Näiteks Esimene Peetruse kiri ütleb, et «Jeesus meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õiglusele» (1Pt 2:24). Kõik Jeesuse surma kirjeldavad pildid on mingil määral piiratud, sest nad on vaid piltlikud võrdlused. Kõigele vaatamata jääb risti saladus meile mõistatuseks. Ometi avaneb meile Jumala ja inimese suhetest mõndagi olulist. …Jeesuse ristisurm annab meile veendumuse, et Jumal jagab meie kannatusi. Ta ise pidi ristil kõige rängemat patu konsenkventsi taluma.

Rist näitab meile Jumala andestuse hinda. Kui raske on meil vahel oma perekonna liikmetelegi andeks anda, ammugi siis teistele inimestele. Näib, et paljud pole sellest teadlikud.

«Jumal annab mulle andeks, see on tema kohus!» – absurdne lause, aga annab täpselt edasi paljude inimeste suhtumise. Ent Jumalgi ei saa kurjustest lihtsalt üle vaadata. See oleks talle loomuvastane. Andeksandmise tegelik hind saab ristil nähtavaks: «Jumal ei säästnud ka oma Poega, vaid loovutas tema meie kõikide eest» (Rm 8:32).

Väljavõtteid teosest: John Drane. Jeesus. Tallinn: Logos, 1996.

Sihtasutus Eesti Kontsert otsustas tühistada Venemaal esinemas käinud Andres Mustoneni. Maestro ei jätka enam ansambli Hortus Musicus kunstilise juhina.

«Kui see, et inimeselt võetakse osa tema elutööst ja antakse kellegi teise kätte, ei ole tühistamine, siis mis üldse on tühistamine?» küsib Tõnu Lehtsaar.

Siinkirjutaja kui kolme Saaremaa koguduse õpetaja saatis SA Eesti Kontserdi juhatuse liikmele Kertu Orrole järgmise kirja:

«Olen äärmiselt häiritud uudisest, et Teie juhitud asutus lõpetab koostöö ansambli Hortus Musicus kunstilise juhi härra Andres Mustoneniga.

Meil on olnud temaga pikaajaline koostöö Saaremaal Pöide Maarja kirikus, millega oleme väga rahul olnud. Ka selleks suveks oli kavandatud kontsert.

Ma ei kiida heaks kõrgelt hinnatud muusiku härra Mustoneni n-ö poliitilist tühistamist sihtasutuse Eesti Kontsert poolt, millest võis lugeda massiteabekanalites.

See on minu hinnangul inimesele kohta kätte näitav, kiusajalik käitumine, mille suhtes ma rakendan alati täisleppimatust. Mõistagi on selline käitumine vastuolus Kiriku väärtustega.

Sellest tulenevalt annan Teile teada, et minu juhitud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes on välistatud igasugune koostöö Eesti Kontserdiga kuni tühistamispoliitika lõppemiseni.

Ma astun samme, et see võiks olla nõnda ka teistes kogudustes. Mul on raske ette kujutada, et kiriku võlvide all saaks hõljuda ülekohtu vaim.

Kui me sellise käitumise suhtes silma kinni pigistaksime, annaksime oma panuse kiusamis- ja tühistamiskultuuri vohamisse ühiskonnas.»

Kutsun käesolevaga üles kõiki kogudusi ja kiriklikke asutusi hoiduma koostööst Eesti Kontserdiga, et mitte õlitada inimeste alandamise ja kiusamise masinavärki ning mitte õnnistada tühistajate mõttelaadi ja käitumismustrit.

Loodetavasti viivad need sammud Eesti Kontserdi meelemuutuse ehk meeleparanduseni.

«Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili.»

See tervitus koosneb kolmest osast – ühe osa ütles ingel: «Ole tervitatud, täis armu, Issand on sinuga; õnnistatud oled sa naiste seas». Teise osa ütles Ristija Johannese ema Eliisabet: «Õnnistatud on sinu ihu vili.» Kolmanda osa lisas Kirik juurde, nimelt «Maarja» – sest ingel ei ütelnud: «Ole tervitatud, Maarja», vaid «Ole tervitatud, täis armu.» Nagu allpool selgub, on nime «Maarja» tähendus kooskõlas ingli sõnadega.

Palve esimese osa juures peab silmas pidama, et ennemalt oli suur asi, kui inglid inimestele ilmusid. See, et inimesed inglite suhtes aupaklikust üles näitasid, oli iseäranis kiiduväärt. Aabrahami kiituseks on kirjutatud, et ta võttis ingleid külalislahkelt ja aupaklikult vastu. Selline asi aga, et ingel oleks avaldanud au inimestele, oli selle ajani ennekuulmatu, mil ingel Pühimale Neitsi Maarjale austust avaldades ütles: «Ole tervitatud!» Ennemalt ei avaldanud ingel au inimesele, vaid ikka inimene inglile, sest ingel on inimesest suurem ja seda kolmel moel.

Esimene asi puudutab loomuse väärikust. Põhjus on selles, et ingel on loomult vaimne: «Sa teed oma ingliteks vaimud» (Ps 104:4). Inimene seevastu on loomult kaduv. Aabrahamgi ütles: «Ma räägin oma Issandaga, kuigi olen põrm ja tuhk» (1Ms 18:27). Seega ei olnud sünnis, et vaimne ja hävimatu olend osutaks austust kaduvale – inimesele.

Teine põhjus on selles, et ingel on Jumalale lähemal. Ingel seisab Jumala lähikondlasena Tema ligi: «Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees» (Tn 7:10). Inimene on patu pärast pigem võõras või Jumalast eemaldunu: «Ma pagesin kaugele» (Ps 55:8). Seetõttu on kohane, et inimene avaldab inglile kui jumalariigi ligidal olijale ja selle lähikondlasele austust.

Kolmandaks ületavad inglid inimesi jumaliku armu hiilguse täiuslikkuses, sest inglid saavad osa jumalikust valgusest endast selle ülimas täiuses: «Kas on määra tema väehulkadel? Kellele tema valgus ei tõuse?» (Ii 25:3). Nii ilmuvad inglid inimestele alati koos valgusega. Inimeste juures seevastu, isegi kui nad saavad armu valgusest osa, leiab see aset siiski palju vähemal määral ja teatud hämarusega.

Seetõttu ei olnud seni sobilik inimese vastu austust avaldada, kuni leiti inimsoost keegi, kes neis kolmes asjas ingleid ületab – ja see inimene oli Pühim Neitsi Maarja. Näitamaks, et ta inglitest kolmekordselt üle on, avaldas ingel talle austus, öeldes: «Ole tervitatud!» Pühim Neitsi ületas inglit kõigis neis nimetatud kolmes punktis.

Esiteks armu täiuses, mida on Pühimal Neitsil rohkem kui ühelgi inglil. Sellele viitamiseks osutas ingel talle au, sõnades: «täis armu». Ingel oleks justkui tahtnud ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa ületad mind armu täiuses.» Pühima Neitsi kohta öeldakse, et temas oli armu täius kolmel viisil.

Esiteks käib see tema hinge kohta, milles tal oli kogu armu täius. Jumala arm antakse selleks, et teha head ja hoiduda kurjast. Mis neisse kahte puutub, siis Pühim Neitsi valdas armu kõige täiuslikumal kujul, sest ta hoidus pattudest enam kui ükski pühak, kes peale Kristust on elanud. Patt on kas pärispatt, millest ta sai puhtaks juba emaüsas^[i], või surmapatt või andestatav patt – neist viimastest oli ta aga vaba. Nagu on kirjas Ülemlaulus: «Sa oled täiuslikult ilus, mu armas, sul ei ole ühtegi viga» (Ül 4:7). Augustinus ütleb raamatus «Armust ja loomusest»:

«Kui me saaksime kokku kutsuda, peale Pühima Neitsi Maarja, kõik pühad mehed ja naised ja neilt küsida, kas nad on pattu teinud, siis hüüaksid nad kõik justkui ühest suust: kui ütleme, et meis ei ole pattu, siis me petame iseendid ja meis ei ole tõde (1Jh 1:8). Siiski ma ütlen, et Issanda au nimel ma ei pea vajalikuks seada küsimust patu kohta seoses Pühima Neitsiga. Me teame, et Maarjale sai osaks rohkesti armu, et võita igasugune patt Tema kaudu, kelle eostamist ja ilmaletoomist ta vääris ja kes kindlasti oli patust prii.»^[ii]

Kristus ületas Pühimat Neitsit selles osas, et Ta eostati ja sündis pärispatuta. Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles. Maarja tegi kõiki vooruslikke tegusid, teised pühakud aga vaid mõningaid: üks oli alandlik, teine ​​puhas, kolmas ​​armuline. Seetõttu on igaüks neist meile eri vooruste eeskujuks, nii nagu näiteks õnnistatud Nikolaus on halastuse puhul. Pühim Neitsi on aga kõikide vooruste etalon, sest temas leiad sa alandlikkuse mõõdupuu: «Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale» (Lk 1:48); puhtuse mõõdupuu: «Sest ma meest ei tunne» (Lk 1:34); ja üldse kõikide vooruste mõõdupuu nagu on üsna ilmne. Niisiis, Pühimal Neitsil oli armu täius niihästi puhtuses kui ka vooruses.

Teiseks oli ta niivõrd täis armu, et see tulvas tema hinges tagasi kehasse. Pühakute juures on see suur asi, et nad on niivõrd tulvil armu, et see pühitseb nende hinge. Pühimal Neitsil oli aga säärane armu täius, et see voogas tagasi tema kehasse, et temas endas eostus Jumala Poeg. Selle kohta ütleb Hugo de Saint-Victor: «Tema südames lõõmas eriliselt Püha Vaimu armastus, nõnda, et see kandis imelist vilja ka tema kehas, et seal sai sündida Jumal ja inimene.»^[iii] «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35).   

Kolmandaks küllastas ta armuga kõiki inimesi. On suur asi, kui mõnel pühakul on nii palju armu, et sellest piisab tema enda päästmiseks; veel suurem on see siis, kui tal on armu paljude inimeste päästmiseks. Suurim on see asi aga siis, kui armu jätkuks kogu maailma inimeste päästmiseks. Aga just nii on Kristusel ja Pühimal Neitsil. Sest ei ole ohtu, milles sa aulise Neitsi poolt ei saaks päästetud. Nagu öeldakse Ülemlaulus: «Tuhat kilpi» – kaitse õnnetuste vastu – «ripub selle küljes» (Ül 4:4). Nõnda sa saad kõikides vooruslikes tegudes tema käest abi. Jeesus Siirak ütleb: «Minus on kogu elu ja vooruse lootus» (Vlg Eccli 24:25).^[iv] Maarja on niisiis täis armu ja ületab armu täiuselt ingleid. Seepärast kutsutakse teda õigusega Maarjaks, mille all mõistetakse seda, kel iseendas on valgus, nagu ütleb Jesaja: «Issand täidab säraga su hinge» (Js 58:11). Maarja nime all mõistetakse veel seda, kes valgustab teisi – kogu maailma. Seetõttu sarnaneb ta päikesele ja kuule.

Teiseks ületas Maarja ingleid oma läheduselt Jumalaga. Sellele osutades lausus ingel: «Issand on sinuga», justkui tahtes ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa seisad Jumalale lähemal kui mina, sest Issand on sinuga.» Ingel ütles Maarjale: «Issand», s.t Isa, kelle Poeg on ühtlasi sinu poeg, mida ei ole ühelgi inglil ega loodud olendil olnud: «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35). Issanda Jumala Poeg oli Maarja üsas: «Hõiska ja kiida, Siioni elanik, sest Püha on teie keskel suur!» (Js 12:6). Järelikult on Issand Pühima Neitsiga teisiti kui ingliga: sest Maarjaga on ta kui Poeg, ingliga aga kui Issand. Issand Püha Vaim oli temaga nagu templis, nagu öeldakse: «Issanda tempel, Püha Vaimu pühamu»^[v], sest teda eostati Püha Vaimu väel.^[vi] «Püha Vaim tuleb sinu peale» (Lk 1:35). Nii on järelikult Pühim Neitsi Jumalale lähemal kui ingel, sest temaga on Issand-Isa, Issand-Poeg, Issand-Püha Vaim – ühesõnaga kogu Kolmainsus. Sellest ka laulusalm: «Kogu Kolmainsuse ülev trikliinium».^[vii] «Issand on sinuga» on üllaim sõna, mida kellegi kohta saab pruukida. Seega avaldab ingel Pühimale Neitsile põhjusega austust, sest ta on Issanda Ema ja seega ka Emand. Seetõttu sobib ka talle nimi Maarja, mis süüria keeles tähistab «emandat».^[viii]

Kolmandaks ületas ta puhtuse poolest ingleid, sest Pühim Neitsi mitte ainult ei olnud ise puhas, vaid hoolitses ka teiste puhtuse eest. Ta oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puututanud teda. Sama kehtib karistuse kohta. Sest inimestele sai patu tõttu osaks kolm needust.  

Esimene anti naisele – et ta rasestuks rikutuses, kannaks last raskustega ja tooks ta ilmale valuga.^[ix] Sellest oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta eostati rikkumatult, ta kandis Lunastajat hingekosutuses ning tõi ta rõõmuga ilmale. Jesaja ütleb: «Kasvav võrsub ning hõiskab rõõmust ja kiitusest» (Js 35:2). Teine needus anti mehele – et ta peaks palehigis oma leiba sööma.^[x] Sellest jäi Pühim Neitsi puutumata, sest nagu ütleb apostel esimeses kirjas korintlastele: neitsid ei pea muretsema maailma asjade pärast, vaid ainuüksi Jumalale kuuluva pärast.^[xi]

Kolmas needus on ühine nii meestele kui naistele, nimelt see, et nad peavad põrmuks saama. Sellestki oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta võeti kehaliselt taevasse. Usume ju, et peale surma äratati ta elule ja viidi taevasse: «Tõuse, Issand, oma puhkepaika, Sina ja su pühitsuslaegas» (Ps 132:8).

Järelikult oli ta puutumata kõikidest needustest ja nõndaviisi «õnnistatud naiste seas», sest ta ise üksi purustas needuse, tõi meile õnnistuse ja avas taeva väravad. Seepärast sobib talle nimi Maarja, mida tõlgendatakse kui «mere täht», sest nagu mere täht näitab meremeestele teed sadamasse, nii juhatab ka Maarja kristlased taevase auhiilguse juurde.

«Õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus.» Patune otsib vahel, aga ei suuda leida, õige aga leiab. Õpetussõnades on öeldud: «patuste vara talletatakse õigele» (Õp 13:22). Nii otsis Eeva vilja, aga ei leidnud sealt seda, mida tahtis; Pühim Neitsi aga leidis oma ihu viljas kõik selle, mida Eeva ihkas. Eeva soovis oma viljas leida kolme asja. Esiteks seda, mida saatan valelikult lubas, nimelt et nad saavad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja. «Sa saad,» ütles valetaja, «Jumala sarnaseks», nagu on kirjutatud esimeses Moosese raamatus (1Ms 3:5). Ta valetas, sest ta on valetaja ja valede isa. Vilja süües ei saanud Eeva Jumala sarnaseks, vaid hoopis erinevaks, sest patustades pöördus ta ära Jumalast, oma päästjast, mille pärast ta ka paradiisist välja aeti. Mida Eeva otsis, leidis aga Pühim Neitsi ühes kõigi kristlastega Maarja oma ihu viljast, sest Kristuse kaudu oleme ühendatud ja sarnaneme Jumalaga. Johannese kirjas öeldakse: «Kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased» (1Jh 3:2).

Teiseks, Eeva ihaldas oma vilja naudingu pärast, sest see tundus hea süüa. Ta aga ei leidnud seda, vaid sedamaid tundis ta end alasti ja teda valdas kartus. Neitsi viljas leiame aga sulniduse ja pääste. Johannese evangeeliumis seisab: «Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu» (Jn 6:54).

Kolmandaks, Eeva vili oli silmale ilus vaadata, kuid Pühima Neitsi vili on palju ilusam veel, sest inglidki tahavad teda vaadata: «Kauneim oled sa inimlastest» (Ps 45:3). Seepärast ongi ta Isa auhiilgus.

Eeva ei suutnud leida oma viljas seda, mida ükski patunegi ei saa leida oma patus. Mida ihaldame, seda leiame aga Neitsi ihu viljas. Jumal on seda vilja õnnistanud ning täitnud kõige armuga nii, et ka meie saame sellest osa: «Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses» (Ef 1:3). Inglid on avaldanud Talle austust: «Õnnistus ja kirkus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja võim olgu meie Jumalale igavesest ajast igavesti» (Ilm 7:12). Inimesed austavad Teda: «Et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuses!» (Fl 2:11), «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» (Ps 118:26).

Niisiis nõnda on Neitsi õnnistatud, aga veel rohkem on õnnistatud tema ihu vili.

 

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas pidas jutluse «Ingli tervituse» palve kohta 1273. aasta paastu ajal Napolis, aasta enne oma surma. Siinne tekst (Expositio Salutationis Angelicae) on selle jutluse kokkuvõte. Aquino Thomase kanoniseerimisprotsessi tunnistajad on rääkinud, et Ingellik Doktor «jutlustas kinnisilmi, keskendunult ja taeva poole pöördudes» (praedicantem oculis clausis, contemplativis et directis ad coelum) «Ave Maria» palve teemal. Aquino Thomas pidas samal ajal veel jutlusi Meie Isa palve, usutunnistuse ja kümne käsu kohta. Seega täitub tänavuse paastu ajal siinse jutluse pidamisest omamoodi ümmargune tähtpäev (750 aastat).

Mis selle aja jooksul on muutunud? Esiteks muidugi on muutunud juba palve ise. Aquino Thomase ajal tunti «Ingli tervituse» palvest ainult selle esimest osa. Lause «Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surma tunnil» lisati palvele juurde alles reformatsiooni koidikul. 1495. aastal ilmus trükis dominikaani Girolamo Savonarola koostatud «Ingli tervituse» palve seletus (Esposizione sopra l'Ave Maria), milles oli palvele lisatud täiendatud lõpp. 1556. aastal lisatakse see Trento kirikukogu katekismusesse ja 1568. aastal muutub palve sellisena katoliiklastele siduvaks. Palve esialgne versioon, nii nagu seda kasutas veel Aquino Thomas, ei olnud võõras ka reformaatoritele. Nt Martin Lutheri 1522. aastal ilmunud palveraamat Betbüchlein sisaldas veel «Ingli tervituse» palvet. Seega võiks Aquino Thomase mõtisklus «Ave Maria» palve teemal pakkuda huvi mitte ainult katoliiklastele.

Teise asjana tasuks välja tuua selle, et Aquino Thomase ajal ei olnud Maarja pärispatuta saamise dogma veel praegusel kujul fikseeritud. Kuigi traditsiooniliselt ei ole Maarja vagaduses ja puhtuses kunagi kaheldud, valitses Thomase kaasajal tõlgendustes küllal suur arvamuste paljusus (ST, III, q 27 a 3). Thomase seisukoht ei erine oluliselt püha Bernard’i või püha Bonaventura omast, kes mõlemad olid suured Maarja-austajad, kuid väitsid, et Maarja eostati tavalisel viisil ning seetõttu oli ta seotud pärispatuga, kuid temas ei olnud mingit isiklikku pattu (peccatum actuale). Thomas kirjutab Summas: «Pühim Neitsi oli seotud pärispatuga, aga ta puhastati enne emaüsast sündimist» (Beata Virgo contraxit quidem originale peccatum, sed ab eo fuit mundita, antequam ex utero nasceretur) (ST, III, q 27 a 2 ad 2). Sama mõtet kordab Thomas siinses jutluses: «Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles» (Beata autem Virgo in originali concepta, sed non nata). See tähendab, et Thomase järgi oli Maarja setud pärispatuga ja patu ajendiga (fomes peccati) n-ö teoreetiliselt (secundum essentiam) ning tema puhastamine oli võrreldav inglite puhastamisega, kelles samuti ei ole kübetki ebapuhtust (in quibus nulla impuritas invenitur). Maarja seos patuga kadus täielikult Kristuse eostamise läbi, mis oli Püha Vaimu töö (ST, III, q 27 a 3 ad 3).

Expositio Salutationis Angelicae on andnud põhjust oletuseks, et Aquino Thomas on enne surma oma Summas väljendatud seisukohti Maarja pärispatuta saamise kohta jõudnud mõnevõrra revideerida. Jutluses kohtab nimelt lauset: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» (Ipsa enim purissima fuit et quantum ad culpam, quia nec originale, nec mortale, nec veniale peccatum incurrit). Selle tekstilõigu interpreteerimisel jooksid Aquino Thomase uurijatel eelmise sajandi alguses suusad päris risti. Ühed väitsid, et Expositio märgib muutust Thomas seisukohtades, teised aga jällegi rõhutasid, et Expositio teksti ei tohi üle tähtsustada, sest rangelt võttes pole isegi kindel, kui täpselt jutluse tekst annab edasi Thomase seisukohti (tegu on ju kokkuvõttega). Teksti on peetud ka mitteautentseks, kuigi kaasajal see kahtlus rohkete käsikirjade valguses enam päevakorral ei ole. Peab mainima, et Thomas on mõtet, et Maarja oli pärispatust puutumatu, väljendanud oma varasemateski töödes. Sententside kommnetaarides (aastal 1253) ta kirjutab: «Pühima Neitsi puhtus on selline, et ta oli nii pärispatust kui isiklikust patust puhas» (et talis fuit puritas Beatae Virginis, quae a peccato originali et actuali immunis fuit) (Sent, d 44, q 1, a 3, ad 3).

Mitmed Aquino Thomase uurijad, on pidanud vajalikuks Thomase mõtet Expositio jutluses pisut «kohendada», et see vastaks rohkem Summas väljendatud seisukohtadele. Nii on asendatud Thomase lause «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» lugemiga: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest Neitsit ennast surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud.» 1931. aastal üllitas Expositio salutationis angelicae tekstikriitilise väljaande noor itaalia uurija, laatsarist Giovanni Felice Rossi C.M. (1905—1987), kes väitis, et Expositio käsikirjaline pärand selliseks muudetud lugemiks alust ei anna. Rossi käsutuses oli toona 47 käsikirja (tänapäeval on nende arv tõusnud poole suuremaks). Selle vaatamata on Expositio tekst Thomase autoriteetsetes väljaannetes endiselt redigeeritud kujul, sh peale sõda ilmunud teoses Opuscula theologica (Marietti 1954 [1986]:1120).

Siinne tõlge on tehtud Rossi tekstikriitilise väljaande järgi: Rossi, Ioannes Felix. S. THOMAE AQUINATIS Expositio Salutationis Angelicae. Divus Thomas, 1931 (34), lk. 445–79. Kasutatud on ka Spiazzi väljaannet: In salutationem angelicam vulgo «Ave Maria» expositio. S. Thomae Aquinatis Opuscula Theologica, volumen II, De re spirituali. Cura et studio P. Fr. Raymundi M. Spiazzi. Turin, Marietti, 1954 [1986], lk 237–241. Pühakirja tsitaadid on antud eesti piiblitõlke järgi, kui mõtte lahknevus on märgatav, on tõlgitud Vulgata tsitaadi alusel. Vulgata numeratsioon viitab eesti piiblitõlkele.

Sven-Olav Paavel

 

[i] Vt ST III q 27 a 3 ad 3.

[ii] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267.

[iii] Hugo de Saint-Victor, De beatae Mariae virginitate, 2, PL 176, 872

[iv] Salm 24:25 puudub protestantlikes piiblitõlgetes, sh ka mõnedes oikumeenilistes katoliiklikes piiblitõlgetes (New Revised Standard Version of the Bible, Catholic Edition), kus on avaldatud 24. peatüki 47 värsist vaid 34.

[v] Templum Domini, sacrarium Spiritus Sancti, salm Templi maarjapäeva (21. november) liturgiast.

[vi] ST, III, q 32.

[vii] Salve, Mater pietatis / et totius Trinitatis / nobile Triclinium – katkend Neitsi Maarja taevassevõtmise hümnist Salve, Mater Salvatoris, mille autoriks peetakse Albertus Magnust. «Trikliinium» viitab siin allegooriliselt kolmeksjaotatud ruumile ja mis mahutab kolme isikut.

[viii] Aquino Thomase etümoloogia pärineb ilmselt Eusebius Hieronymuselt: «Peab teadma, et Maarjat kutsutakse süüria keeles «emandaks» [domina]» (Liber de Nominibus Hebraicis, PL 23, 842).

[ix] «Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma» (1Ms 3:16).

[x] «Oma palge higis pead sa leiba sööma» (1Ms 3:19).

[xi] Virgines solutae sunt a cura huius mundi, et soli Deo vacant – Aquino Thomase parafraas kirjakohale: «Ja vallaline naine või neitsi muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest, aga abielunaine muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida mehele» (1Kr 7:34).