Piibli üks lihtsamaid tõdemusi palvest on: «Teil ei ole, sest te ei palu» (Jk 4:2). Sellele, kes teab ennast viletsa palvetajana, võib see salm olla torkav. Eks igaüks teab ise kõige paremini, kui palju või vähe ta palvetab. Samas võib olla ka nii, et isegi kui palud, ei saa. Nimetatud piiblikoht jätkub nii: «Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.» Seega peaks palvetajal olema hea ajend ning ta peaks palvetama järjekindlalt.

Seda järjekindlust nõutab Jeesus oma võrdumis kohtunikust, kes viimaks annab lesknaise pealekäimisele alla, sest see ei jätnud järele (Lk 18). Selle võrdumi puhul öeldakse otse, milleks Jeesus seda rääkis: «Et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida.»

Seega julgustab Piibel meid püsivaks ja allaandmatuks palveks, kui teame, et palume Jumalale meelepäraseid asju ning meie palvetamise põhjus on õige. See innustab palvetama. Näiteks on juhtunud seda, et keegi on oma lähedase pärast palvetanud aastaid, isegi aastakümneid ning alles palvetaja surres toimub selle lähedase elus murrang. Palve maailmas tasutakse visadus sageli alles lõpuks.

Aga mitte alati. Meil tuleb tunnistada, et palvega seostub palju sellist, mida me ei mõista. Mõnikord saad palve vastuse päris kiiresti, ja teisal tundub, et ega minu palveid niikuinii keegi ei kuule. Siiski-siiski, palveid kuuldakse küll, aga Jumal on Jumal ning otsustab ise oma tarkuses, millal ja kuidas Ta vastab või jätab vastamata. Kasutu on püüda Teda manipuleerida või ära osta otsekui paganlikke jumalaid. Või siis panna Teda tegutsema vastupidiselt Tema Sõnas ilmutatud tahtele: «Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud» (Ps 66:18). Jumala tahtele vastanduvat palvet taevas kuulda ei võeta.

Oma pattude tunnistamine ja palve, eriti tänupalve ja Jumala ülistamine asetavad inimese Jumala ees tema õigele, s.t vastuvõtja kohale. Oleme kogu oma maise ja vaimuliku elu saanud Jumalalt kingina. Nõnda astume Tema ette vääritu teenrina paluma juhtimist, jõudu ja tarkust, et mõista Jumala tahet ja teenida oma ligimest.

Reformatsiooni teoloogias õpetati, et inimene on «incurvatus se», iseenesesse pöördunud. Tõeline palve peaks aitama meil sellest enesekesksusest välja pöörduda. Pöörduma rohkem Kristuse ja ligimese poole. Viimaks ei ole ju oluline, et Jumal teeks meie tahtmist, vaid et Ta paneks meid täitma Tema tahtmist.

Kõige konkreetsemad palvevastused saame sageli siis, kui osaleme aktiivselt Jumala kuningriigi töös. See on loomulik, sest Jumala kuningriigi tulemine inimeste keskele Sõnas ja sakramentides on see, mida Jumal tahab. Viimaks kuuldakse ka meie armetuid ja kohmakaid palveid sellepärast, et Jumal on meie vastu armuline ja helde. Püsigem siis palves, julguse ja kannatlikkusega.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 4/2023 (27.1.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet

Moodsas luterluses kiputakse kristlust taandama kuulutusele pattude andeksandmisest, ilma et sellega kaasneks patust pöördumise ja meeleparanduse nõuet. Iseäranis tuleb see esile käitumise puhul, mida moodne ilmalik ühiskond ei peagi patuks, vaid inimõiguseks. Saksa luterlik pastor ja teoloog Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) on taolist, tõelise evangeeliumiga vastuolus olevat mõtteviisi tabavalt kritiseerinud, nimetades Jumala armastuse ja pattude andeksandmise kuulutamist üldtõena «odavaks armuks». Esitame siinkohal mõned katkendid tema varem avaldatud kirjutisest. Toim.

Odav arm tähendab armu kui õpetust, põhimõtet, süsteemi; see tähendab pattude andeksandmist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumala­kontseptsioonina. Kes seda jaatab, selle patud on juba andeks antud. Selle armuõpetusega kirik on selle läbi juba armu osaline. Selles kirikus kaetakse odavalt kinni maailma patud, mida ta ei kahetse ja millest ta kohe kindlasti ei soovi vabaks saada. Odav arm on seepärast elava Jumala Sõna salgamine, Jumala Sõna inimesekssaamise salgamine.

Odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Kuna arm üksi teeb kõik, siis võib kõik jääda vanaviisi. … Niisiis, kristlane ärgu järgigu Kristust, vaid trööstigu end armuga! See on odav arm kui patu õigeksmõistmine, aga mitte meeleparanduseks valmis oleva patuse õigeksmõistmine, kes laseb lahti oma patust ja pöördub; mitte patu andeksandmine, mis patust lahutab. Odav arm on arm, mida me endale ise anname

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

+ + +

Kui kaarnad oleme kogunenud odava armu korjuse ümber, võttes sealt mürki, mille kätte suri Jeesuse järgimine meie seas. Õpetus puhtast armust on saanud võrreldamatu jumalikustamise osaliseks, puhas õpetus armust sai Jumalaks endaks, armuks endaks. Kõikjal Lutheri sõnad, ent moonutatuna tõest enesepettuseks. «Kui meie kirikul on vaid õpetus õigeksmõistmisest, siis on ta kindlasti ka õigeksmõistetud kirik!» – nii on öeldud. Niisiis pidi Lutheri tõeline pärand olema äratuntav sellest, et arm on tehtud nii odavaks kui võimalik. Luterlik pidi olema see, et Jeesuse järgimine jäeti käsuorjadele, reformeeritutele või indlejatele, kõik ikka armu pärast; et õigustati maailma ja tehti Kristuse järgijaist ketserid. Rahvas sai kristlikuks, luterlikuks, aga järgimise arvelt, võimalikult odava hinnaga. Odav arm oli võitnud.

+ + +

Odav arm on olnud meie evangeelsele kirikule väga halastamatu.

Halastamatu on odav arm olnud kindlasti ka enamikule meie hulgast päris isiklikult. Ta ei ole teed Kristuse juurde meile mitte avanud, vaid on selle sulgenud. Ta ei ole kutsunud meid järgimisele, vaid on meid kinnitanud sõnakuulmatuses. … Tulemuseks ei saanud olla muu kui see, et petetud, nõrk inimene tundis end odavat armu omades ühtäkki tugevana, olles tegelikkuses kaotanud jõu kuulekuseks, järgimiseks. Sõna odavast armust on hukutanud rohkem kristlasi kui ükskõik milline käsuseadus.

Loe kogu kirjutist siit:

Dietrich Bonhoeffer. «Odav arm ja kallis arm»

Progressistide leer nõuab loodavalt võimuliidult samasooliste abielu võimalikult kiiret kehtestamist, et kasutada ära «ajalooline hetk» ja panna ühiskond lihtalt fakti ette.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) liikme Alari Rammo sõnul tuleb tegutseda kohe, sest «tänavust ajaloolist akent ei pruugi enam aasta pärast või isegi mitme valimistsükli jooksul avaneda.»

«Paraku tuleks tegutseda kohe ja ilus see ei tule. Küsimust ei saa lükata isegi järgmisse aastasse, kui on esituledes 2025. aasta kohalikud valimised ja parlamendis ei pruugi vabaks antud hääletus läbi minna,» kirjutab Rammo.

Ka erakonna Eesti 200 endine juht Kristina Kallas leiab, et «on käes ajalooline hetk, mil tuleb vastu võtta kardinaalsed otsused inimõiguste osas.»

«Esimene võimalus on võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Teine võimalus on samasooliste abielude seadustamine. Kolmas võimalus on lisada perekonnaseadusesse veel üks kooseluvõimalus, mis on juriidiliselt võrreldav abieluga,» ütles Kallas Postimehele.

Sotsiaaldemokraatide endine juht Jevgeni Ossinovski pooldab samuti liberaalidele avanenud võimaluse ärakasutamist: «Minu isiklik arvamus on, et me võiksime seda hetke ära kasutada praegu, kus liberaalsel koalitsioonil on tugev mandaat rahva käest saadud.»

Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond peavad neil päevil valimiste ülekaaluka võitja Reformierakonnaga koalitsioonikõnelusi. Kokku on loodaval liidul 60 kohta, millest piisaks perekonnaseaduse muutmiseks.

Reformierakonna juht Kaja Kallas on partneritele öelnud, et «oleme valmis kõike arutama.» Reformierakonna valimisprogrammis seisab lubadus võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, kuid Kaja Kallas on varem samasooliste «abielu» legaliseerimisele isiklikult toetust avaldanud.

Niinimetatud abieluvõrdsust ehk samasooliste «abielu» lubasid parlamenti jõudnud erakondadest Eesti 200 ja sotsid, kellel on kokku 23 kohta. Seega puudub neil selleks sammuks valijate enamuse mandaat.

Alari Rammo sellest ei hooli. «Ühiskond ei ole kusagil lihtsalt valmis saanud ja vähemustele ise õigusi pakkuma tulnud. Alguses ollakse igati üksmeelselt inimõiguste vastu, siis ühiskond lõhestub, julge valitseja teeb targa otsuse, ning kerib ka avalik toetus järele,» leiab ta.

2021. aasta jaanuaris nurjati tollase võimuliidu, kuhu kuulusid EKRE, Isamaa ja Keskerakond, koalitsioonileppesse kirja pandud plaan panna küsimus abielust kui mehe ja naise liidust rahvahääletusele.

Progressiivne vastasleer nimetas kavandatud referendumit ühiskonda lõhestavaks.

Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» Ma seadsin vahimehed teie üle: «Kuulake sarvehäält!» Aga nemad vastasid: «Me ei kuula!» Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub! Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust. Jr 6:16–19

Ma kardan, et vaimses plaanis on 2023. aasta riigikogu valimised meie rahva käekäigus saatuslikult oluline murdepunkt.

Oli valimiste manipuleerimisega kuidas oli – siiski jääb faktiks, et märkimisväärne osa eesti rahvast andis täie teadmisega oma toetuse moraalselt väärastunud poliitilistele jõududele, rüvedatele patu- ja surmaparteidele, tõmmates enda peale tõsise süü.

Ma ei räägi lihtsalt ühe poliitilise suuna või kursi eelistamisest teisele, konservatiivse suuna allajäämisest liberaalsele suunale.

Kõnealune osa rahvast andis oma heakskiidu abielu ja perekonna lammutamisele, mida lubavad ette võtta Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid; Marko Mihkelsoni ebasündsatele piltidele; Reformierakonna rõvedate kirjadega kondoomipakkidele; Eesti 200 poolt lubatud abistatud enesetapule; laiemas plaanis kogu sellele deemonlikule ideoloogilisele suunale ja mõtteviisile, mis hävitab rahva enda püsimise aluseid.

Paljud eestlased lahkusid esivanemate radadelt juba aastakümnete eest ning võtsid omaks uued, revolutsioonilised väärtused, toona nõukogulikus vormis. Karja koguduse õpetaja Oskar Leis kirjutas 1962. aastal: «Vähe on neid inimesi järele jäänud, kelle südames veel leidub koht elavale Jumalale ja needki on enamuses kõik vanemad inimesed. Isegi leeritatud noorte keskel paistab silma mõni üksik, kes veel Jumalat kardab ja armastab ning kirikus käib, kuna suur enamus Jumala on unustanud.»

Revolutsiooni edu ja traditsiooniliste väärtuste väljajuurimist ihkav «edumeelne» seltskond tahabki, et kristlus ja kirik kaoksid Eesti ühiskonnast. Suurel osal inimestest on kristlikest väärtustest ja moraalist täiesti ükskõik. Usklike ja pappide jutt ärritab neid.

Kuid sellisel valikul, nagu sündis 2023. aasta valimistel, on meie rahvale väga traagilised tagajärjed. Ülal mainitud tõsiasjad ja valimislubadused olid selgelt hääletajate ees, ja inimesed tegid oma valiku. Me ei saa enam öelda, et meile surutakse neid asju peale kuskilt väljapoolt. Teatud erakonnad lubasid kõike seda ja pälvisid toetuse.

Nende amoraalsed poliitikud ja amoraalsed teod pälvisid inimeste toetuse.

Katekismus tuletab meile meelde Jumala sõna: «Mina, Issand, sinu Jumal, olen vali Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.» (2Ms 20:5–6)

Meie tänaste valikute tagajärjed võivad ulatuda kaugele üle põlvkondade. Kürieleis!

Kristlik-konservatiivse väljaande Meie Kirik peatoimetajana teen seekord üleskutse kõigile konservatiivsetele kristlastele ja teistele kaaskodanikele, kes peavad oluliseks konservatiivseid väärtusi ja põhimõtteid – mingem 5. märtsil kindlasti valima ja loomulikult hääletagem konservatiivide poolt.

Erakondade toetuse uuringud lähevad üksteisest märkimisväärselt lahku. Siiski on enamikes uuringutes favoriidiks liberaalprogressistlik Reformierakond, kes on peaministriparteina kandnud valitsusvastutust viimased kaks aastat ning kelle võimu ajal on süvenenud Eestis nii moraalne kui majanduskriis ning samuti on tõmmatud koomale isikuvabadusi ja vaigistatud või demoniseeritud valitsuse kriitikuid.

Meie väike armas Eesti ei ela enam üle järgmist nelja aastat autoritaarsete pseudoliberaalide ja globalistide võimu all. Vähemalt mitte endiseks jäädes. Selles mõttes on tõesti kaalul Eesti saatus.

Näidakem, et valimistulemusi ei pane paika ei libaskandaale üles keerutav ja valitsuse poolt rahastatud valelik süsteemimeedia, Venetsueela taustaga firma poolt loodud hämar e-hääletamise süsteem ega avalikku arvamust kujundada aitavad uuringufirmad, vaid et see on meie, valijate kätes.

Iga hääl loeb!

Mind ei tee mitte niivõrd kurvaks ega ka ärevaks see, et liberaalid ja nende kristlikud kamraadid – kristlikud liberaalid – on tõusnud tagajalgadele tubli ametivenna Veiko Vihuri vastu, vaid hoopis see, et peaaegu kõigi konfessioonide juhid vaikivad või siis esinevad väga hillitsetud avaldustega.

Vihuri on teinud enne valimisi ära väga tänuväärse töö ning maalinud puust ja punaseks ette, kuidas kristlane võiks, õigemini peaks hääletama, ilma et patustaks piibellike põhimõtete vastu. Ja siis tulevad liberaalsed kristlased musta valgeks ja valget mustaks rääkima, et sooneutraalsuses ning eutanaasias pole midagi taunitavat ja see on lausa normaalne. Kuidas siis nii, et üks ristiinimene väidab üht ja teine teist? Põhjus on selles, et esimene on traditsiooniline-konservatiivne ja teine nn liberaalne kristlane.

Liberaalne kristlane eitab kõike üleloomulikku – Jeesuse neitsistsündi, Tema imetegusid jne, lõpetades Jeesuse ihuliku taevaminemisega – ning jätab Pühakirjast alles vaid selle, mis on piiratud inimmõistusega seletatav. Liberaalne kristlane ütleb, et imet tegevat Jumalat ei ole olemas, ja sellega ulatab ta ateistile oma käe. Kuid uskumata imedesse ei saa olla usku Jumalasse. Liberaalne teoloogia kasutab ilmalikke uurimismeetodeid ja tegeleb järjest uuenevas ajaloolises kontekstis kristliku usu ja õpetuse pideva ajakohastamisega ehk siis Jeesuse õpetuse edasiarendamisega. Ja see edasiarendamine ongi põhjus, miks need traditsioonilisega põrkuvad.

Mida aga Kristus ütleb Tema õpetuse edasiarendajatele, s.t liberaalidele: «Kui keegi neile [Pühakirja sõnadele] midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud. Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus» (Ilm 22:18, 19). Karmid sõnad.

Nõnda on liberaalne teoloogia pigem uut liiki religioon, mis kasutab küll traditsioonilist kristlikku sõnavara, kuid annab sellele täielikult uue sisu. Kogu imedest täidetud jumalik maailm saab siin sümboolse tähenduse. Kõige tähtsamaks saab inimese kogemus ja Jeesus on vaid  inimlik eeskuju, ei rohkem. Aga kas sääraseid liberaalseid vaimulikke või õpetlasi peab üks tõsine kristlane üldse kuulama? Olen kindel, et mitte. Tõsine ja Jumalat otsiv ristiinimene läheb sinna, kus õpetaja on usklik ja mitte uskmatu.

Ühe juba aastakümnete taguse sarnasest murest kantud kirja leidsin oma bakalaureusetööd tehes EELK Konsistooriumi arhiivist. EELK Tallinna Peeteli koguduse juhatuse kirjas piiskopile aastast 1946 palutakse kohaliku õpetaja äraolemise ajaks määrata tema asetäitjaks «selline sulane, kel on Issanda tunnistus. See, kes praegu on, ei suuda kogudust toita, sest on ise Jumalast kinnitamata hing, mille tõttu kirja pahasti ära seletab. Kogudust ähvardab lagunemine, sest inimesed lähevad tõe toitu mujalt otsima. On lõpmata kahju, kui kodu, kes on lapsi sünnitanud, ei suuda neid elus hoida ja need hiljem surma sisse ja valeõpetuse eksiradadele lähevad». Liberaalide häda ongi selles, et nad mitte ei otsi tõde, vaid nad loovad uut «tõde» ja selles on nad üsna sarnased marksismile.

Liberaalsel teoloogial on oma laastavad tagajärjed. Ei ole üllatuseks, et paljud teoloogiaüliõpilased  on katkestanud oma õpingud, kuna nad on stuudiumi ajal oma usu kaotanud, ja selle põhjustajaks on just ülikoolides kultiveeritav liberaalne teoloogia. Hiljuti oli mul jutuajamine sõbraga, kelle esialgne ind õpingutes EELK Usuteaduse Instituudis on tublisti raugenud ja seda just eelmainitud põhjusel. Liberaalse teoloogia hävitustööd Lääne-Euroopas on võrreldud lausa kommunistliku ideoloogia hävitustööga Ida-Euroopa riikides.

Mida siis Vihuri ütles, et liberaalsed kristlased pahandusid? Ei midagi uut. Ta kordas vaid  tradistsioonilisi, konservatiivseid kristlikke seisukohti, mida esindab ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN).  Pöördumises seiab: «Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega».

Millised need siis on?

* Reformierakond lubab valitsusse saades vastu võta kooseluseaduse rakendusaktid. See on esimene samm perekonna ja abielu ümberdefineerimiseks. Pühakirjas seisab: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks». (1Ms 1:27)

* Eesti 200 lubab seadustada nii homoabielud kui abistatud enesetapu ehk eutanaasia. Pühakirjas seisab: «Sa ei tohi tappa» (2Ms 20: 13).

* Sotsiaaldemokraadid lubavad samuti samast soost inimestele abiellumise õigust.

* Lisaks sellele tasub kristlastel valiku tegemisel arvesse võtta ka, mida ütlevad Parempoolsed oma maailmavaate aluste kirjelduses: «Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni» Eesti ei ole ilmalik riik. Meie põhisedauses öeldakse, et meil ei ole riigikirikut. Konstitutsiooniliselt on Prantsusmaa ilmalik riik, aga mitte Eesti.

Eutanaasiat lubavad ka rohelised.

Pärast kiriklike liberaalide vastulöögile järgnenud mõningast vaikust esines EKN president ja EELK peapiiskop Urmas Viilma EKN seisukohaga, kus ta ütles, et sooneutraalset abielu, eutanaasiat või aborti toetavate erakondade valimisprogrammid on vastuolus kirikute ettepanekutega. Tema sõnul peab iga kristlasest valija Jumalaga palves aru pidades ise selles selgusele jõudma, kas ta teeb mõnda sellist erakonda toetades pattu.

Juba enne Viilma pöördumist oli aga sotside resoluutse seisukoha välja hüüdnud siseminister Lauri Läänemets: «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada». Tundub aga siiski olema üks erand: kui selleks tegijaks on sots. Käesolevatel valimistel kandideerib Läänemetsaga samas ringkonnas ka EELK vaimulik Mart Salumäe. Läänemetsa avalduse taustal tundub lausa kohatu, kui kirikuvalitsuse liige, Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander soovitab Nõmme elanikel valida riigikogusse sots (Nõmme Sõnumid, 10.02.2023).

Peapiiskop Viilma sõnul tekitas siseminister Läänemetsa väljaütlemine kirikute suunal kõikide kirikujuhtide seas tunde, et kirikutele näidatakse Eestis peagi koht kätte ja ta päris viimaselt aru.  Omavahelises vestluses olla Läänemets öelnud, et antud kommentaar puudutanud vaid Moskva Patriarhaadi Õigeusukiriku tegevust, kelle metropoliit kavandanud palvetamist koos Eestimaa Ühendatud Vasakpartei kremlimeelsete liitlastega, mitte aga teisi Eestis tegutsevaid kirikuid. Kuid avalikkusele jäi see välja ütlemata. Ja see väljaütlemata jäämine on iseenesest väga kõnekas, palju häälekam, kui küsimise peale antud vaikne vastus.

Ka on peapiiskop koostanud ristiinimese labürindi, milles ta teeb põhjaliku ülevaate erakondade valimislubadustest. Ma ei hakka siinkohal seda ümber jutustama, igal huvilisel on sellega võimalus ise tutvuda. Minu isa ütles ikka, et hea lubamine pidi sandi ka ukse tagant ära ajama. Nii on nende lubamistega. Lubadusi on jagatud kolmkümmend aastat ja kui need kõik täidetud, elaks me juba mõnda aega maises paradiisis.

Kõige märkimisväärsem neist on muidugi Reformierakonna lubadus aastast 2006, jõuda viieteistkümne aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka. Lubadustest kõnekam on vaadata hoopis, mida erakonnad, kes valitsuses olnud, ära on teinud. Võtame vaid mõned viimased. EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioon ajal rajati haiglate ja hooldekodude kaplanaat aastal 2020.

2021. aastal lammutas Keskerakond, kui korruptsioonikahtlustuse saanu valitsuse ja lasi sellega põhja abielureferendumi. Kuid juba mõne päeva pärast ei näinud ta mingit probleemi heita ühte Reformierakonnaga ja pisut hiljem likvideerida sõjaväekaplanaat. Tänavu toimus Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsuse kaitseväe paraad esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos ilma Jumala sõnata. Need on kõik kõnekad faktid, millega tuleks arvestada.

Mina ei saa nõustuda väitega, et ei ole patusemaid erakondi kui teised. On küll ja see ilmneb selgelt maailmavaatest, mis lähevad teravasse vastuollu kristliku moraaliga. On olemas teatud asjad, mida Piibel taunib, ja me peame endalt küsima, kas üks või teine valimislubadus läheb sellega vastuollu või mitte. Meie valikutel on tagajärjed. Ei saa unustada ka seda, et me ei vali mitte isikut, vaid erakonda. Mõne muidu «toreda» inimese seljataga võib olla partei, mille valimislubadus ei ühti meie usutunnistusega. Nõnda on minu soovitus kirikurahvale mitte valida neid inimesi ja erakondi, kes vastanduvad kristlike normidega, sest ka nende valikute eest tuleb meil kunagi vastust anda ja seda mitte inimeste ees, vaid Jumalariigis.

Toivo Treiblut on EELK õpetaja reservis

«Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see, kui eksitus tuleb võimukandja poolt.» Kg 10:5

«Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.» PS, § 1

Armsad kaaskristlased! Pöördun teie poole väljaande Meie Kirik peatoimetajana ja rohkem kui kolmkümmend aastat Issanda tööpõllul tegutsenud vaimulikuna.

Eelseisvad Riigikogu valimised on tähtsaimad alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Kaalul ei ole üksnes olulised teemad nagu julgeolek või toimetulek, vaid kaalul on eeskätt meie rahva vaimulik käekäik ja tulevik.

Kahjuks tuleb tõdeda, et suur osa eesti rahvast on Jumalale selja keeranud. Sellest tunnistavad nii usulist kuuluvust näitavad rahvaloenduse andmed kui üldine «aja vaim» – paljude inimeste eluviis, hoiakud ja mõttelaad.

Õnneks ei ole Jumala arm meie armast kodumaad maha jätnud. Meie ühiskonda, meie rahvast kannavad ikka veel mitmesugused kristlikud tõekspidamised ja väärtused. Eesti kristlaskond jätkab oma maa ja rahva pärast palvetamist, nii nagu Vana Testamendi päevil palus Aabraham Issandat Soodoma pärast.

Kristlaste kohus on olla Jumala sõna tundmisest lähtuvaks südametunnistuse hääleks ühiskonnas. Ühe varakristliku autori sõnul «see, mis on kehas hing, seda on maailmas kristlased» (märter Justinusele omistatud «Kiri Diognetosele»).

Kristlastena peame olema ka poliitiliselt teadlikud ja hoiduma oma tegudega toetamast neid poliitilisi erakondi ja jõudusid, mis hakkavad avalikult ja otseselt vastu Jumala seadustele.

Valima minnes võtkem teadmiseks ja pidagem meeles järgmist.

Eesti Reformierakond lubab kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist.

Seevastu Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) deklareerib: «Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida.»

Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Erakond Eesti 200 ja Erakond Eestimaa Rohelised lubavad abieluvõrdsuse või sooneutraalse abielu nime all seadustada niinimetatud homoabielu.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Eestimaa kirikud toetavad tugevat ja traditsioonilist mehe ja naise abielul põhinevat perekonda. Usume, et see on parim keskkond meie lastele kasvamiseks. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida» ning võimalikud püüded seda teha toovad endaga kaasa pikaajalised muutused ühiskonna tervises.»

Eesti 200 ja Eestimaa Rohelised lubavad seadustada abistatud enesetapu ehk eutanaasia, Sotsiaaldemokraatlik Erakond soovib algatada eutanaasia-teemalise arutelu.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»

Eestimaa Rohelised lubavad kaitsta «õigust» abordile.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Iga inimese elu on ainulaadne ja püha. Inimelu puutumatus on kogu jumaliku ja üldinimliku eluseadustiku aluseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.»

*  *  *

Tulenevalt kristlikust õpetusest, mida väljendavad ka Eesti Kirikute Nõukogu erinevad seisukohavõtud, ei saa kristlane hääletada Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Erakonna Eestimaa Rohelised kandidaatide poolt, sest seda tehes toetab ta valimisprogrammis sisalduvaid lubadusi muuta abielu ja perekonna tähendust ning piirata Jumala loodud inimese õigust elule selle eostamisest kuni loomuliku surmani.

Erakondade valimisprogrammid on tervikud. Kõigis neis leidub ka häid ja õigeid ideid, kuid avalik lubadus tegutseda teatud olulistes, inimelu ja moraaliga seotud küsimustes vastupidiselt Jumala ilmutatud tahtele paneb kristlasele kohustuse hoiduda taoliste programmide poolt hääletamast.

Apostel Paulus manitseb: «Uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks!» (Ef 5:10–11)

Õppigem rahvana oma ajaloost, et Eesti iseseisvus saab «aegumatu ning võõrandamatu» olla üksnes siis, kui me elame kooskõlas Jumala seadustega ja anname end Kõigekõrgema kaitse alla.

Kuulutaja Karl Reits (1885–1941) hoiatas oma viimases kirjas eesti rahvast: «Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.»

Nõnda on siis Riigikogu valimistel kaalul meie maa ja rahva tulevik – rohkem kui kunagi varem alates iseseisvuse taastamisest. Ärme lase nendel valimistel võidutseda patu ja surma jõududel, mis kisuvad meid hukatusse. Parandagem meelt, käime rahvana Jumala näidatud teel ja usaldagem endid Tema armu varju alla.

Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!

Veiko Vihuri
vaimulik, teoloogiadoktor,
väljaande Meie Kirik peatoimetaja

- Läänemetsa väide, et kiriku igasugune poliitiline tegevus on lubamatu, tuleb ära klaarida.

- Usklik valija ega Riigikogu saadik ei saa oma südametunnistust lahti haakida usutunnistusest.

- Kirik on ristiinimeste kodanikuühiskonna organisatsioon, mida kristlik-demokraatlik Isamaa erakond kaasab poliitikasse alati kui vaja.

Möödunud kuul ütles siseminister Lauri Läänemets (Postimees 30.01.23): «Kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»

Kuigi Läänemetsa sõnum oli mõeldud metropoliit Eugenile, kes kavandas palvetada koos Eestimaa Ühendatud Vasakpartei kremlimeelsete liitlastega, jäi see sõnum Eesti kristlaskonda kummitama. Kas tõepoolest ei tohigi kirikuinimesed Eesti elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida?

Eesti Kirikute Nõukogu president ja EELK peapiiskop Urmas Viilma kirjutas 20. veebruaril EELK veebiväravas e-Kirik: «Minister selgitas küll omavahelises sõnumivestluses, et kõnealune kommentaar puudutas ainult Moskva patriarhaati esindava kiriku tegevust, mitte teisi Eestis tegutsevaid kirikuid, ent avalikkuses jäi see korrigeerimata.»

Tegelikult tuleb avalikkuse ees ära klaarida, et kirikul ja kristlastel on võimalik vastavalt oma südametunnistusele Eesti elu puudutavates küsimustes võimalik kaasa rääkida samamoodi, nagu kõikidel teistel kodanikel ja kodanike ühendustel. Poliitika on protsess, mille käigus pannakse paika riigielu puudutavad reeglid. Kui usklik inimene käib valimas, siis ta juba osaleb poliitilises protsessis. Usklik inimene ei saa südametunnistuse järgi valides heita kõrvale oma usulisi tõekspidamisi ega väärtuseid.

Sama loogika kehtib ka rahvalt mandaadi saanud Riigikogu liikmete osas. Vaba mandaadi põhimõte tähendab seda, et Riigikogu liiget ei saa sundida tegema otsuseid oma südametunnistuse vastu. Usklikul Riigikogu liikmel on võimatu südametunnistusega tehtud otsuseid kuidagi lahti haakida oma usutunnistusest. Peapiiskop Viilma jõudis samale järeldusele oma «Ristiinimese valimislabürindi» tekstis, vastandudes Parempoolsete visioonile, et Eesti on üksnes ja ainult ilmalik riik.

Keegi ei saa keelata riigielu kujundamises osalemast ka kirikul kui kodanikuühiskonna organisatsioonil. Pluralistlikus demokraatlikus ühiskonnas kuulatakse ära kõikide huvigruppide seisukohad, kellel on mõne poliitika osas kujundatud oma arvamus. On igati loogiline, et ristirahva huve esindavad kirikud, kelle häält ei tohi jätta neid puudutavates poliitilistes küsimustes kuulamata, täpselt nagu ei saa kuulamata jätta teiste huvigruppide hääli.

Kuigi need põhimõtted on iseenesest mõistetavad nii Eesti kristlastele kui ka Isamaa erakonnale, tuleb vahel neid avalikkuse ees korrata. Isamaa on kristlik-demokraatlik konservatiivne erakond ja need väärtused on kirjutatud meie erakonna põhialustesse. Aga kuna teised erakonnad samu väärtusi ei kanna, võib neile tulla üllatusena, et kirikut ega kristlasi ei saa ega tohi riigi elu kujundamisest vägisi eemal hoida.

Kristlik-demokraatlikust traditsioonist kantud põhimõtted on jõudnud ka meie valimisprogrammi, kus pöörame väga palju tähelepanu väärtusküsimustele. Isamaa jaoks on kesksel kohal pereväärtused ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Et kirikul on Eesti kultuuriloos oluline osa, tähendab see loomulikult ka Eesti kristliku pärandi säilimise eest hoolitsemist. Meie ei taha hoida kirikut riigielust eemal, vaid võtame poliitikutena kiriku esindajad alati avasüli vastu, et vahetada ideid, kuidas koos Eesti elu paremaks teha.

Riina Solman on Eesti Vabariigi riigihalduse minister alates 18. juulist 2022. Ta kuulub Isamaa Erakonda

Varajane hommikutund. Nõmme jaamaesisele tuleb üha uus musti kujusid, kraed üles tõstetud, küürus kogud surutud vastu piki sirget roobasteed puhuvat talimaru. Nagu vandeseltslased. Enamik neist heidab möödudes kiire pilgu suurele kraadiklaasile jaama seinal. Ja tõmbub siis veelgi rohkem küüru…

Rong vajub aeglaselt kahel platvormil ootajate vahelt läbi. Peatub siis tasase nõksuga ning ohkab kergendatult.

Veel tuleb oodata mõni sekund, kuni ronivad trepist alla mahatulijad. Vinge tuul puhub sisse krae vahelt ja paiskab teravat lund vastu õhetavat nägu.

Järsku kostab üldises vaikuses kare hääl:

«Jeesus Kristus on Jumala poeg, aamen!»

Kõik pöörduvad ümber. Platvormi tänavast eraldava aia taga kõnnib lihtsalt riietatud keskealine mees. Tal pole kübarat peas, ning lumehelbed on jäänud peatuma juustesse. Hetkeks ununeb rong. Sest mees kõneleb edasi oma monotoonse karmi häälega:

«Meid on hoiatatud ja me peame endid parandama. Suur Maailmasõda tuleb. Riigid lähevad üksteise vastu…»

«Astuge peale!» hoiatab rongijuht. Õigus! Kiiresti ronivad tumedad kogud üles mööda kitsast ja järsku vagunitreppi. Rong peatub ju ainult pool minutit.

«…Eesti riik saab…»

Veduri vile. Ja kare hääl kaob terasruuna pahinasse.

Mees seisab veel ikka aia taga, nägu platvormi poole, ja räägib. Mida oli tollel kummalisel olendil ennustada Eesti riigile? Rong vajub edasi, keegi ei kuule teda enam. Platvormile jääb vaid kõle tuul, mis piitsutab kerget lund maast üles. Kuni veerand tunni pärast möödub järgmine rong ja koguneb jälle musti kujusid hämarale jaamaesisele. Nagu vandeseltslasi.

Kes oli see mees? Palvevend, usuhull, nõdrameelne, agitaator? Ta võis olla igaüks neist. Umbses vagunis olijail seisis veel silme ees too kuju, katmata peaga, aukuvajunud silmadega. «Prohvet» hommikuses tuisus.

Autor: Henn, Uus Eesti nr 348, kesknädal, 22. detsember 1937

Avaldatud lühendatult.

Meie südame ja hinge ust saab avada vaid seestpoolt: oma elus on igaüks ise see, kes vastutab oma valikute ja otsuste eest.