Laps, kes tuli alguses maailma sõimes, tuleb taas meie juurde pühas armulauas. Sõna, mis sai ihuks ja vereks Petlemmas, teeb sama müsteeriumi läbi pühas õhtusöömaajas. Me ei saa olla külalisteks sõime juures tollel ööl, kuid see, kes seal sõimes tookord magas, ootab meid igal pühapäeval altaril. Oma kummardused saame Talle teha siis, kui Teda armulaual vastu võtame.

Tänavu jõuluõhtul täitub armastatud jõululaulu „Püha öö“ (saksa k „Stille Nacht, heilige Nacht“) sünnist kakssada aastat. Preester Joseph Mohri (1792–1848) loodud sõnadele kirjutas muusika Franz Xaver Gruber (1787–1863) ning laul kanti ette jõuluööl Austrias Salzburgi Oberndorfi linnakese Püha Nikolause kirikus.

Issand on olnud ja on meie keskel erineval moel: Neitsi üsas ja sõimes, ristil ja ristimise vees, pattude andeksandmise kuulutuses ja armulaual oma ihu ja verega. Selline võimas kohalolek on piisav meie päästmiseks. Kes oskaks leida veel suuremat põhjust rõõmustamiseks?

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse nõukogu liige Martin Helme ütleb intervjuus veebilehele Meie Kirik, et kõige tähtsam on mitte maha salata oma usku. Aga just seda tema hinnangul kristlastelt nõutakse ja oodatakse: olge kristlased, aga ärge sellest rääkige ja ärge meid sellega segage. Kristlased peavad enda eest seisma, kuid ka eeskujuks olema, on Martin Helme veendunud.

Ristija Johannes oli hämmeldunud sellest tasasest, armastavast ja andestavast mehest, keda ta arvas olevat Messia. Ta hakkas kahtlema, kas Jeesus on tõesti see, keda tema ootas. Vanglasügavusest esitab ta küsimuse: “Kas Sina oled see, või jääme ootama teist?” Hoolimata kahtlustest oli ta valmis kuulama ja uskuma Jeesuse vastust. Tema usk Jeesusesse ei purunenud. Johannes kuulis läbi sõnumitoojate Jeesuse vastust ja hoolimata niiskest ning pimedast vangikongist täitus ta süda usalduse ja rõõmsa teadmisega, et Jeesus on Messias.

Evangelist Matteus jutustab, et pärast hommikumaa tarkade külaskäiku ilmus Issanda ingel unenäos Joosepile ja käskis tal koos oma perega Egiptusesse põgeneda, sest „Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata“. Nii tuli Joosepil, Maarjal ja Jeesus-lapsel põgeneda poliitilise ja usulise vägivalla eest. Ja põhjusega, sest jõhker idamaine türann ei kohkunud tagasi ka kõige kaitsetumate tapmise eest: „Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad“.

Ärkamisaja poliitilistes võitlustes kujunes Eestis kaks poliitilist voolu: üks – alalhoidlikum – „Postimehe“ väljaandja Johann Voldemar Jannseni perekonna ja kirikuõpetaja Jakob Hurda ümber,  teine, käremeelsem vool tekkis „Sakala“ väljaandja Carl Robert Jakobsoni ümber. Omavahelise võitluse tallermaaks sai kirik. Carl Robert Jakobson oli nimelt vastasseisus saksa kirikuõpetajatega ning tema tiiva võitlus eesti rahvusliku ärkamise eest sai võitluseks saksa kirikuõpetajate mõju vastu. Jakob Hurt pidas seda aga kiriku õõnestamiseks. Hurt ja tema mõttekaaslased toetusid luteri usule ja Balti kultuurile, et käia vähemalt osalt käsikäes baltisakslaste vabameelsemate vooludega.

Kristlaste jaoks on Jeesuse taastulek ja viimne kohtupäev päevaks, mis vabastab neid igavesest hukatusest. Kui päikeses ja kuus ja tähtedes on tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ning enamus su ümber on paanikas, võid sina tõsta oma pea üles ja vaadata, kuidas sinu lunastus läheneb.

Euroopa kristlastel on ülim aeg välja astuda valeliku ja ebamoraalse pagulaspoliitika õigustamise ja propageerimise vastu, eriti kui seda tehakse Piiblile viidates.

Sotside pealik pöördus appikarjega Kirikute Nõukogu poole.

Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Laula rõõmuga, kristlik kirik, sest vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Issand tuleb  meie juurde ka nüüd, sellel advendiajal. Ta tuleb igal pühapäeval, kui Tema ihu ja verd jagatakse. Ainuke vahe on selles, et Ta ei tule enam surema. Nüüd Ta tuleb meid õnnistama ja toitma eluleivaga.

© Meie Kirik