Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule.

Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast”. Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.

Nn poliitiline korrektsus ei luba Euroopal ja samuti Eestil kristlasi eelistada. Paradoksaalselt toob majandusmigrantide samastamine ehtsate põgenike ja tagakiusatutega ning ideoloogiline „diskrimineerimisest“ loobumine endaga kaasa tegeliku diskrimineerimise, mis seisneb selles, et need, kes eriti abi vajavad, jäävad üsna tõenäoliselt abita – ning kui nad ka siia jõuavad, tõmmatakse neile täiesti teenimatult kaela rahva pahameel, mille põhjuseks on hoopis poliitikute ja meedia üleolev ja dotseeriv hoiak ning mis on suunatud võltspõgenike ja nende abil suuri kasumeid teenivate inimsmugeldajate vastu.

„Viimaks ja võib-olla kõige tungivamalt on erinevad isad väljendanud muret, et sinodil, mis on mõeldud eluliselt tähtsa pastoraalse küsimuse – abielu ja perekonna väärikuse taaskinnitamise – käsitlemiseks, võib hakata domineerima lahutatud ja ilmalikult uuesti abiellunud inimeste armulauale lubamise teoloogiline ja õpetuslik probleem. [---] Liberaalsete protestantlike kirikute kollaps uuemal ajal, mida on kiirendanud nende lahtiütlemine kristliku usu ja praktika kesksetest elementidest pastoraalse kohandumise ettekäändel, hoiatab meid olema omaenda sinodidiskussioonides ülimalt ettevaatlik.“

Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik.

Kristlasena on tema palved nüüd hoopis teistsugused: “Erinevalt sellest, kuidas palvetasin moslemina, tunnen, et Jumal tõesti kuuleb mu palveid ja neile vastatakse. Moslemina ei osanud ma midagi sellist oodata. Allah on otsekui kivijumal, väga abstraktne ja kauge. Palvetades Jeesuse poole olen Jumalaga isiklikus suhtes, Allahi poole palvetaja aga isiklikust suhtest rääkida ei saa.”

Pühalaul on iidne, nagu seda on Püha Kirik koos oma armuvahenditega. Läänekiriku pühalaulu meile teadaolevad varaseimad kirjalikud lätted on 10. sajandis, mil lääne kirikulaulus toimus üleminek suuliselt pärimuselt kirjalikule ja käsikirjadesse talletati gregooriuse laulu repertuaar. Pühalaul on üldmõiste kõikides keeltes lauldavate Pühakirja tekstide kohta. Nõnda on nt gregooriuse laul ja ambroosiuse laul teisisõnu ladinakeelne pühalaul. Eesti keele kontekstis tähendab pühalaul emakeelse Pühakirja tekstidel põhinevat palvekeelt, mis rajaneb läänekiriku algupärase ühehäälse kirikulaulu tarkusel ja kogemusel.

Kõik traditsioonilised kirikud tunnistavad Püha Piiblit Jumala eksimatu sõnana. Vanad kirikud on selles olnud üksmeelsed algusest peale. Sellepärast tekkisid varases kirikus klassikalised usutunnistused, mis pidid võtma kokku Piibli õpetuse Jumalast ja päästest. Piibel ei ole nähtava teksti taha peituv salakeelne sõnum, mis avaneb selle tähtede dešifreerimisega või muudest tekstist sõltumatute reeglitega. Piibel ei ole ka Koraani sarnane jumalik seaduseraamat, mis reguleerib detailselt meie ajalikku elu. See ei ole otseselt maailmakõiksuse kirjeldus ehk kosmoloogia. Ta ei ole ka peamiselt ajalooraamat. Piibli kese on Kristus, meie Lunastaja.

Me võime olla väliselt vägagi esinduslikud, nalja visata ja rääkida ka tõsistest asjadest. Aga sisimas, seal, kuhu teiste pilgud ei ulatu, on must auk, patt ja süü, mis varjatult imeb endasse rõõmu ja hingamise. Nii ei peaks olema. Kui ma olen mõnikord (piisavalt turvalises olukorras) küsinud kristlastelt, kui tihti keegi pihil käib, vastab vaid mõni üksik jaatavalt. Enamasti tähendab see, et enamus kannab oma raskemate eksimuste koormat üksi. Miks on erapiht meie evangeelses kristluses muutunud nii haruldaseks, et vaid mõni üksik vastab jaatavalt küsimusele, kas ta on oma elu jooksul käinud pihil? Kas inimkond on viimaks suutnud ennast muuta ning tal ei ole enam patte? Vaevalt küll.

„Kõige püham Isa, meie Issanda Jeesuse Kristuse auks, Kiriku ja kõigi usklike katoliiklaste lohutuseks, ühiskonna ja kogu inimkonna kasuks palume Teid seega sel otsustaval tunnil: laske kogu maailmas kõlada oma häälel, rääkides selgelt ja kindlalt tõesõna kristliku ja isegi lihtsalt inimeste vahelise abielu ning selle aluste kaitseks, ja nimelt sugude erinevuse ja komplementaarsuse kaitseks, kinnitades abielu ainulaadsust ja lahutamatust. Me palume Teid pojalikus kuulekuses – laske kõigil kuulda oma häält, ja et seda saadaksid ka teod katoliikliku perekonna toetuseks.“

Võib vist julgelt öelda, et tänasel Eesti luterlikul maastikul on tabernaakliga seoses esindatud arvamuste paleti kõik toonid. Ühes äärmuses on need, kes näevad tabernaakli kasutamises naasmist läänekiriku ühe rikkaliku traditsiooni juurde, mis aitab ehitada üles ja hoida tugevana osadust Kristusega. Teises äärmuses on vahedate sõnadega kriitikud, kes väidavad tabernaakli olevat selge kõrvalekalde evangeelsest usust ja tajuvad selles ohtu luterlikule identiteedile.

© Meie Kirik