10. oktoobril AD 2017 möödub 25 aastat minu ordineerimisest preestriks ehk kirikuõpetajaks. Sirvisin selle aja meenutamiseks oma tolleaegseid jutlusi ning leidsin ühe, mis sobib ka Lõikustänupühaks. Kirjutatud on see 26. septembril Issanda aastal 1992.

Ma tänan Sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et Sa kuuled mind alati. (Jh 11:41-42)

Mäletan üht umbes kolmekümne aasta eest kogemata pealt kuuldud vestlust ühe uuemat sorti usuliikumise poolehoidjate vahel. Nad arutlesid selle üle, kas kirikus saab olla tõelisi usklikke, ning jõudsid ühele meelele, kinnitades, et küllap mitte. Eriti kindlad olid nad kirikuõpetajate osas, kusjuures üheks määravaks märgiks oli nende jaoks see, kuidas kirikuõpetajad «keerlevad altari ümber nagu Baali preestrid».

Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal! Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita. (1Kn 17:9)

Piiblis on päris palju lugusid, mis osutuvad lähemal järelemõtlemisel vähemalt veidi paradoksaalseks. Näiteks jutustus sellest, kuidas prohvet Eelija, kellel ei olnud vaja põua ajal muretseda igapäevase leiva eest, kuna Jumal lasi teda toita kaarnail, kes talle igal hommikul ja õhtul liha ja leiba tõid, pidi ühtäkki asuma teele ja minema Sareptasse kellegi puupalja lesknaise juurde, nagu vajaks Jumal nüüd korraga toda naist tema toitmiseks.

Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust… Aga mina ütlen: «Kadu mulle, kadu mulle!» (Js 24:14.16)

Sattusin lugema paari paari aasta vanust arvustust NO99 lavastuse «Kõnts» kohta. Ühes neist tõdetakse: «Inimesed on kõnts, me oleme teineteise suhtes hullemad kui loomad, ei mingit humaansust ega hoolimist.», teises sedastatakse veelgi otsekohesemalt: «Kõnts ei hävi, kõnts jääb igaveseks. Kõnts on me armastus. Ja meie olemegi see kõnts.»

Olemata näinud rohkem kui kahe-kolmeminutilist tutvustavat videoklippi, ei taha ma kõnealuse lavastuse kohta sõna võtta. Küll aga paneb mind isegi mitte imestama, vaid pigem taas kord veidi lootusetult noogutama see, kuivõrd ebaloogiline on tsiteeritud kriitikute ja tõenäoliselt ka antud lavastuse autorite (ja osatäitjate) mõttemaailm, kuna tegemist näib olevat ennast kõhklematult «progressiivselt» mõtlevate inimeste hulka liigitavate isikutega.

Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?  (Mt 5:47)

Kord, kui Jeesus saatis seitsekümmend kaks jüngrit Jumala riiki kuulutama, ütles Ta neile muuhulgas: «Ärge teretage kedagi teel!» (Lk 10:4)

See võib tunduda kummaline: kas Jeesus tõesti tahab, et Tema jüngrid, Tema sõnumiviijad, oleksid ebaviisakad?

Et Jeesuse sõnade tõelist tähendust mõista, on vaja teada, mida see «teretamine», millest Ta kõneleb, endast õigupoolest kujutab.

Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? (Rm 7:24)

Apostel Paulus räägib – nagu endisele innukale variserile kohane – päris palju Seadusest. Aga ta kasutab seda mõistet erinevates kohtades erinevas tähenduses, ja kui sellele erinevusele mitte tähelepanu pöörata, võib temast väga kergesti valesti aru saada.

Paulus teab seda ka ise, seepäras esitab ta mitmel korral omaenda arutluskäikude peale retoorilisi küsimusi või vastuväiteid, mille ta seejärel ümber või tagasi lükkab.

Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. (Rm 11:20)

Inimesed on tihti kohkumapanevalt leidlikud isegi kõige paremaid asju kurjasti kasutama ning Jumala poolt hästi mõeldut, Tema loodut või Tema auks tehtut halvaks pöörama. Nagu Jeesus ütleb Evangeeliumis: «Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks!» (Lk 19:46)

Pühakoda on oma esmases tähenduses paik, mis on eraldatud Jumalale – Tema austamiseks ja teenimiseks. Ja on tõepoolest kohkumapanev, et kui meie, inimesed, läheme sellesse, mis on püha – pühamusse või pühakotta, kasvõi kõigepühamasse, kõigepühama Jumala enda palge ette –, siis ei leia me sealt eest midagi muud kui küll Jumala näo või palge, kuid mitte sellisena, nagu see on tõeliselt, vaid nagu meie oleme selle oma patus ja isekuses moonutanud.

Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)

Sõna «ligimene» tähendab eesti keeles kedagi, kes on ligidal, kes on meile lähedane: olgu naaber, perekonna- või suguvõsa liige, sõber, usukaaslane. Sama tähendus on sellel sõnal paljudes teistes keeltes, nii ka kreeka keeles, milles on kirjutatud Uue Testamendi raamatud.

Vanas Testamendis kasutatavas heebrea keeles on «ligimesel» aga veidi teine tähendusvarjund, vähemalt siis, kui vaatame selle sõna algpäritolu. Väidetavalt on sõna rea’ aluseks sõna ra’a, mis tähendab «karjatsema» või «juhtima» või ka «hoidma».

Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Ikka jälle võib kuulda väljendit «piiblimüüt» – enamasti tähistatakse sellega Vana Testamendi alguses seisvat loomislugu, jutustusi veeuputusest või Paabeli tornist või koguni evangeeliumides seisvaid kirjeldusi Jeesuse sündimisest, elust, kannatusest ja surmast.

Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet. (2Ms 3:3)

Pühakiri on oma kirjeldustes enamasti üsna napisõnaline, aga seda pilti tasub püüda endale siiski veidi lähemalt ette kujutada: kõrb, kuumus, päike siramas, olgu keskpäevases kõrguses või hommiku- või õhtupunas; vana, tõenäoliselt juba hallipäine (kui mitte päris ilma juusteta), küllap pika valge habemega karjane, tollal juba kaheksakümmend aastat vana, liginemas – võib-olla umbusklikult, kindlasti aga üsna uudishimulikult – ühele kummaliselt säravale kibuvitsapõõsale…

Anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat! (1Sm 15:25)

Hiljuti küsis keegi, kas Jumal on õiglane. Vastustes arutleti palju selle üle, et inimlikust vaatenurgast alati ei ole – näiteks siis, kui Ta annab patustele ilma tingimusteta andeks, ja eriti siis, kui Ta laseb oma Pojal meie eest surra.

See küsimus ja sellest tulenevad raskused ei ole uued, Jumala õigluse üle on pead murtud läbi aegade. Ka püha Paulus küsib, kas Jumal pole mitte  – ühe peale halastades ja teise peale mitte – ebaõiglane. Pauluse vastus on lihtne ja selge: «Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: «Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.» Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.» (Rm 9:14-16)

© Meie Kirik