Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama. (Jh 4:24)

Kirjanik Tõnu Õnnepalu arutleb ühes oma raamatus sõna «Jumal» tähenduse või päritolu üle järgmiselt: «Kuulsin eile raadio sõnaminutitest, et sõna Dieu on sama päritolu, mis diurne, päevane, päevlik, päev. Niisiis valgus. Ei midagi muud... Täna hommikul vaatasin igaks juhuks sellest väikesest etümoloogiateatmikust, Maarjamaa väljaanne, mis mul riiulis on… Seal pole midagi, aga võib-olla seletab asja kõrvalolev sõna jume? Kas jume pole muud kui helk, kuma, peegeldus, pale… Jumal pole ehk päev, suur valgus nagu Dieu, aga siiski päevakuma, päevliku pale. Ikoonide kuldne helk videvikus, hilissügisese maa punakas kuma.»

See on kaunis seletus, mida kinnitab ka Eesti Etümoloogiasõnaraamat, märkides, et tegemist võib olla algselt indoiraani keelest pärineva laenuga, mille vasteks võiks olla taevalikkirgassärav.

Ometi on taolise seletuse puhul parimalgi juhul tegemist vaid peegeldusega sellest, kuidas inimene kujutleb või kujutab Jumalat – aga me ei leia siit päriselt vastust küsimusele, kes ja milline on Jumal iseeneses.

Pühakirja ja kiriku õpetuse järgi võib inimene teada Jumalast vaid niipalju, kui Jumal talle ise teada annab, ning seda kahel viisil: loomuliku ja üleloomuliku ilmutuse (ja sellele vastava loomuliku ja üleloomuliku jumalatunnetuse) kaudu.

Loomulik ilmutus on tegelikult kõik see, mis Jumal on loonud – ja see tähendabki, et sõna otseses mõttes kõik, kuna ei ole midagi, mida Jumal ei oleks loonud (peale Jumala enda muidugi).

Loomulik jumalatunnetus on sellele loomulikule ilmutusele vastav taipamine, et kõigel on Looja, ning vähemalt teatavalt määral ka selle mõistmine, milline see Looja on.

Iseenesest see ongi juba esimene kirjeldus Jumalast: Jumal on Looja. See on midagi enesestmõistetavat: olla Jumal ei saagi tähendada midagi muud, kui olla ka Looja. Ainus Looja selle sõna tõelises mõttes. Ning ka see, kes kõike loodut elustab ja hoiab.

Martin Luther ütleb selle kohta nõnda: «Kõik peab olema Jumala [loodud], sest kus Teda ei ole, seal ei saa midagi olla ega tekkida; kus Tema [kohalolu] lakkab, seal ei saa miski püsida.»

See tähendab, et erinevalt inimese poolt valmistatust, mis võib edasi eksisteerida ka lahus oma valmistajast, püsib ja elab Jumala loodu ainult jätkuvas ühenduses oma Loojaga – Tema on meie eluallikas ja -jõud.

Jumala loodu vaatlemine – Jumala poolt meile kingitud loomuliku jumalatunnetuse abil Tema loomulikust ilmutusest osa saamine – annab meile lisaks taipamisele, et Jumal on Looja, ka mingisuguse, kuigi piiratud teadmise sellest, milline Ta on, see meie Looja ja meie Hoidja.

Ta on kõikvõimas või kõigeväeline. Ta on mõõtmatu – ning teistsugune kui kõik loodu, nii et Teda on tegelikult võimatu mahutada meie poolt kasutatavatesse mõõtsüsteemidesse. Veel kord Lutherit tsiteerides: «Miski ei ole nii väike – Jumal on veel väiksem; miski ei ole nii suur – Jumal on veel suurem; miski ei ole nii lühike – Jumal on veel lühem; miski ei ole nii pikk – Jumal on veel pikem; miski ei ole nii avar – Jumal on veel avaram; miski ei ole nii kitsas – Jumal on veel kitsam, ja nõnda edasi; Ta on sõnus väljendamatu olend üle kõige ja väljaspool kõike, mida võime nimetada või mõelda.»

Aga nagu näha, midagi me Tema kohta siiski teame. Ja lisaks juba öeldule sedagi, et Ta on hea. Ta peab olema hea ja kaunis, kuna Tema loodu on – kõigele vaatamata – nii hea ja nii kaunis.

Veelgi enam saab Jumala olemus meile nähtavaks Tema üleloomuliku ilmutuse kaudu, nii Tema pühas Sõnas kui iseäranis Tema inimeseks saanud Pojas Jeesuses Kristuses, kes on kõigi jumalike ilmutuste tipp ja täitumine.

Jeesus Kristus on Jumala täiuslik eneseilmutus, kelles meile saab nähtavaks Jumala ennastandev armastus ja Tema vääramatu päästetahe, «et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele» (1Tm 2:4).

Et võiksime sellest üleloomulikust ilmutusest osa saada, selleks vajame üleloomulikku jumalatunnetust, mille annab meile usk.

Ka usk ise on Jumala kingitus: Ta kutsub meid sellele Pühas Vaimus oma Sõna kaudu, kinnitab meid selles oma tõotustega ja toob meis seeläbi esile usaldava andmuse, millega ma anname ennast täielikult Talle üle ja Tema armu hoolde.

Väikses Katekismuses on see tõde väga kaunilt sõnastatud: «Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või Tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu Ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab Ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu; see on kindlasti tõsi.»

See ongi Jumala õige kummardamine tões ja vaimus: tingimusetu usaldus Tema kui oma Isa, oma Looja ja Lunastaja, oma Päästja, Valgustaja ja Pühitseja vastu, ilma kelleta mind ei oleks, ilma kelleta ma ei püsiks ja ilma kelleta mul ei oleks mingit tulevikulootust.

Või miks nii negatiivselt? Öelgem vastupidi: kummardada Jumalat vaimus ja tões tähendab uskuda Temasse, kes on mu loonud, mulle elu kinkinud ja kes mind päevast päeva hoiab, varjab, kaitseb ja õnnistab; see tähendab uskuda Temasse, kes on mu omaenda kannatuste ja surma hinnaga päästnud patu, surma ja kuradi meelevallast ning kinkinud mulle igavese elu ja taevase õndsuse lootuse; see tähendab uskuda Temasse, kes mind jätkuvalt elustab ja pühitseb, kuni võin Teda kord palgest palgesse varjamatus kirkuses näha ja imetleda.

Teda, keda tähistav sõnagi meie armsas emakeeles tähendab taevalikkukirgast ja säravat.

 

© Meie Kirik