Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele, Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: «See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!» (Lk 15:1-2)

On üks vahel veidi erinevas sõnastuses kõlav kõnekäänd, mida ilmselt enamust meist teab: «Ütle mulle – või näita mulle – kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled!»

Tänapäeval võib sagedasti kohata ka selle kõnekäänu parafraase, näiteks: «Näita, milline on sinu stiil, ja sulle öeldakse, kes sa oled.» Või: «Näita mulle, mida sa kannad, ja ma ütlen, kes sa oled.» Või koguni: «Näita mulle oma naba ja ma ütlen sulle, kes sa oled.»

Viimase puhul – leidsin selle internetiotsingu abil ühest kümne aasta tagusest Õhtulehe artiklist –, antakse lausa üksikasjalik ülevaade erinevatest nabasortidest, millest mul ausalt öeldes seni aimugi polnud: pallikujuline naba ja küsimärgi kujuline naba ja hobuseraua kujuline naba ja kaarekujuline naba ja tunnelnaba ja komanaba ja viimaks koguni lõvilõugnaba, mis andvat tunnistust «otsekohesest ja kangekaelsest natuurist, kes on tulvil võitlushimu ja elujõudu» – ning kelle puhul tuleb karta kõrvalehüppeid…

Tuleme nüüd nabade juurest siiski tagasi sõprade juurde. Variserid ja kirjatundjad – need, kes arvasid end põhjalikult teadvat, milline peab olema ühe pühakirjasõnale ja Jumala tahtele vastava inimese elu, ning olid veendunud, et just nemad elavadki sellist elu –, nemad väitsid täie kindlusega, et Jeesuse sõbrad on patused ja põlatud, järelikult on ka Jeesus ise patune ja põlgust väärt.

Jeesus määratleb oma sõpru küll hoopis teistmoodi. Ta ütleb neile, kes tahavad Teda järgida: «Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.»

Kristliku arusaama järgi on Jeesus tõeline Jumal – inimeseks saanud Jumal. See tähendab, et Tema käsud on Jumala käsud. Järelikult peab Jeesus oma sõpradeks justnimelt neid, kes elavad – vähemalt tahavad ja püüavad elada – Jumala tahte kohaselt. Niisiis ei peaks Ta end ümbritsema mitte patuste ja põlatutega, vaid hoopis nendega, kes olid Tema vastu – variseride ja kirjatundjatega, kas pole nii?

Sellele paradoksile on mitu vastust. Esiteks on küsimus arusaamises sellest, mis on Jumala tahe. Jeesuse jaoks väljendub see eeskätt armastuses: Jumala tingimusetus armastuses inimeste ja kogu Tema loodu vastu, ning inimeste – ja võimalust mööda kogu loodu – armastavas vastuses Jumala armastusele. Taolises armastavas vastuses, mis hõlmab ka neid, keda Jumal armastab. See tähendab, et ükski variser ega kirjatundja – ega keegi muu – ei saa olla Jumala tahte tõeline täitja seni, kuni ta ei kohtle oma kaasinimesi, oma kaasloodut, samamoodi, nagu Jumal meid kõiki kohtleb – nagu me ootame ja igatseme, et teised, eeskätt Jumal, meid kohtleks.

Edasi: Jeesuse sõprus inimestega – Tema armastav suhtumine meisse – ei sõltu sellest, kuidas need, keda Tema armastab, suhtuvad Temasse. Jah, kui Talle vastatakse isekuse, viha või põlgusega – kas Tema enda või Tema loodute, Tema armastatute suhtes –, siis see kurvastab Teda lõpmatult – aga see ei suuda hävitada Tema armastust.

Tulen nüüd tagasi tolle ennist mainitud kõnekäänu juurde – «Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled!» Lugesin hiljuti ühe inimese arutlust selle ütlemise üle. Ta kirjutas nukralt: «Aga mul ei olegi sõpru. Kas see tähendab, et ma ei olegi siis mitte keegi…?»

Veelgi teravam võib see küsimus olla ennist ära toodud parafraaside puhul, näiteks: «Näita mulle, mida sa kannad, ja ma ütlen sulle, kes sa oled.» Minu jaoks toob see elavalt meelde mu koolipõlve aja. Kuigi oli nõukogude aeg ja enam-vähem kõik inimesed üsna ühtlaselt vaesed, oli ikkagi nii, et mina kasvasin eriti vaeses perekonnas. Mul ei olnud kunagi taskuraha ning kallitest nn «firmariietest» ei osanud ma isegi unistada. Küll aga pidin päris sageli kogema sellest tulenevat halvustavat suhtumist oma eakaaslaste poolt – millele lisandusid veel prillikandmisest ja keskmist ületavast kehakaalust tingitud pilked või koguni mõnitused.

Inimesed – need Jumala poolt nii imeliseks loodud olendid – on paraku väga sageli ülimalt leidlikud oma kaaslastele haiget tegema, kuni selleni välja, et ikka ja jälle on neid, kes tunnevadki tõepoolest, et nad ei olegi mitte keegi…

Jumal on Keegi hoolimata sellest, kas Temasse usutakse või mitte. Jeesus Kristus on Keegi – ja just see, kes Ta on – sõltumata sellest, mida Temast arvatakse ja kelle sõbraks Teda peetakse. Ja Jumala näo järgi loodud inimene on keegi just seetõttu, et Jumal on ta loonud ning oma Ainusündinud Poja tema Lunastajaks, sõbraks ja vennaks läkitanud.

«Ka tema on Aabrahami poeg!» ütles Jeesus kord ühe põlatud ja patuseks peetud tölnerite ülema kohta. «Ka sina oled minu armastatu!» kinnitab Ta meile igaühele.

© Meie Kirik