Aga kui Ta lõpetas kõnelemise, ütles Ta Siimonale: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» (Lk 5:4)

Jeesuse sõnad, mis Ta ütles Siimonale – «Sõua sügavale kohale!» –, on väga kõnekad ja kuigi esmaselt tähenduselt väga ühemõttelised, tasub nende üle, nagu neist endistki järeldub, sügavamalt järele mõelda.

Õigupoolest tuleb see lause mulle meelde päris sagedasti, aga mitte eesti, vaid ladina keeles. Võib-olla sellepärast, et seda kergesti meelde jäävat väljendit – duc in altum – on mitmes kirjutises kasutanud paavst Johannes Paulus II, illustreerides selle abil näiteks nii palve kui kristliku rõõmusõnumi kuulutamise tõelist sisu.

Sarnaselt vastavale kreekakeelsele väljendile – epanagage eis to bathos – on ladinakeelnegi märksa kõnekam ja värvikam kui eestikeelne. Duc tähendab õigupoolest «vii» või «juhi», samamoodi võiks ka sõna epanagage tõlkida «vii» või «juhi», kusjuures mitte lihtsalt niisama, vaid «üles».

Ladina altus ja kreeka bathos tähendavad mõlemad sügavust, aga võivad tähistada ka vastupidist – kõrgust. Ning just siin tuleb esile Jeesuse sõnade mitmetähenduslikkus.

«Sõua sügavale kohale!»«Juhi sügavasse!» – «Vii kõrgustesse!» … Või kreeka keelest päris sõnasõnalt tõlkida püüdes: «Juhi üles sügavusse!» Johannes Paulus II kasutab siinkohal ka sõna «mõõtmatus».

Vaatame evangeeliumijutustust veidi lähemalt. Jeesus oli pärast ristimist ja kõrbekiusatusi alustanud kuulutustööd, mis lõppes Tema kodupaigas Naatsaretis linnarahva pahameelepuhanguga, ent jätkus Kapernaumas ühes rohkete tervendamiste ja kurjade vaimude väljaajamisega suure populaarsuse saatel.

Päeva hakul lahkub Jeesus paigast Kapernaumas, kus ta oli ööbinud, et minna mujalegi kuulutama – sihiks evangelist Luuka sõnul Juudamaa. Genneesareti järve ääres aga sunnitakse Jeesus peatuma, kuna rahva tungleb Tema ümber ja surub Talle peale, nii et Ta peab kõnelemiseks ühte paati astuma.

Paat, mille Jeesus valis, kuulus Siimonale – sellelesamale Siimonale, kelle ämma Ta oli hiljaaegu kõrgest palavikust terveks teinud.

See on üpris huvitav: polegi päris selge, kas Jeesus oli Siimonaga eelnevalt kohtunud või mitte – mõlemad variandid on võimalikud ning lisavad järgnevale kumbki omalaadse varjundi. Sest kui Jeesus oli Siimonaga varem kohtunud – ning evangelisti sõnad «Jeesus tõusis püsti, lahkus sünagoogist ja tuli Siimona majja» jätavad mulje, nagu oleks tegemist rohkem või vähem vanade tuttavatega –, siis ei olnud ka see, et Jeesus järve ääres kõnelemiseks just Siimona paadi valis, sugugi juhuslik. Küll aga saab sel juhul selgeks, kui paks pidi olema Siimona nahk, et ta kõike oma majas sündinut kogedes ei olnud sugugi taibata suutnud, isegi aimamisi mitte, kellega ja millega tal Jeesuse puhul oli tegemist.

Juhul, kui Siimon ei olnud Jeesusega varem kohtunud – kui ta oli näiteks tööl, taas «öö otsa vaeva näinud» (Lk 5:5), sel ajal, kui Jeesus tema kotta öömajale asus –, saame tema kohta teada aga midagi hoopis muud: sagedasti üsna karusele väljendusviisile vaatamata pidi ta olema tuntud lahke meele ja vähemalt teatavas mõttes avatud loomu poolest, kuna tema maja oli ühele seni veel üsna tundmatule rändjutustajale lahti isegi tema enda eemal viibides, ning nõndasamuti ei näi ta ka sugugi pahaks panevat, kui Jeesus tema paati kantslina kasutab.

Kui vaatame Siimona reaktsiooni peagi toimunud imelisele kalapüügile, siis kõneleb esimene variant meile sellest, et Siimonale avanes viimaks ometi midagi – mitte, et tema karedasse koorikusse oleksid tekkinud mõned mõrad, vaid see koorik purustati täielikult. Ning talle jõudis täielikult kohale, et see, kellega tal on Jeesuse puhul tegemist, on midagi märksa enamat, kui ta oli arvanud ning praegugi veel haarata suutis.

Teine variant lubaks meil vaadata asjale teise kandi pealt: Siimon, kes pidas end vast igati tubliks meheks nii töö kui ühiskondliku positsiooni poolest, tajus järsku, et tegelikult ei ole ta mitte midagi – mitte midagi muud, kui üks patune mees, kes mitte ei ole teinud Jeesusele teenet, Talle justkui puhtalt usalduse peale muljetavaldavat külalislahkust osutades, vaid kellele Jeesus on osutanud mitte lihtsalt ühe teene, vaid lasknud osaks saada ennekuulmatut armu, teda, tema kodu ja tema paati oma aurikka kohaloluga austades.

Jeesuse sõnad «Sõua sügavale kohale!» – duc in altum – ütlevad meile, et Jeesus tahab anda meile midagi märksa enamat kõigest, mis on seni meie elu kujundanud, määranud ja täitnud. Jah, Ta mitte ei oota meilt midagi enamat, vaid Ta tahab meile midagi enamat anda.

Tõsi, me peame selleks valmis olema. Peame olema valmis «sõudma sügavasse», «üles sügavusse», Jeesuse sõna peale. Johannes Paulus II sõnul tähendab see eeskätt seda, et oleme valmis vaatama ja minema tulevikku, pidades meeles pühakirjasõnu: «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13:8)

Mis sest, et oleme «terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud» – me ei pea jääma kinni ei oma tühjadesse võrkudesse ega iseendasse. Me ei tohi teha seda viga, mille võib-olla tegi alguses Siimon, pidades Jeesust vaid üheks «tavaliseks» imetegijaks ning Tema sõnu õpetussõnadeks paljude teiste hulgas. Me ei tohi aga teha ka seda teist viga, milles võib-olla elas Siimon, pidades iseennast juba niigi piisavalt heaks ja täiuslikuks – ilma, et meil oleks vajagi «üles sügavusse sõuda».

Jeesus võib muuta kõik. Ta on kõik muutnud. Ta on tulnud oma jumalikust kõrgusest meie sügavusse, et meid oma imelistesse jumalikesse kõrgustesse juhtida.

© Meie Kirik