«Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!» (Lk 13:8-9)

Kirikul on olnud vanast ajast tava pidada neli korda aastas palve- ja paastupäevi, mis on seotud aastaaegade vaheldumisega. Meile on neist tuntuim kevadine palvekolmapäev, mida tuntakse enamasti lihtsalt Palvepäeva nime all – seda tähistatakse esimesele paastuaja pühapäevale järgneval kolmapäeval.

Täpselt samasugused palvepäevad on traditsioonilises kirikukalendris kõikide aastaaegade alguses – ning tegemist ei ole mitte ainult kolmapäevaga, vaid palvepäevadena peetakse ka vastava nädala reedet ja laupäeva.

Kuigi sügiseses palvepäevad jäävad septembrikuu keskpaika, on neil palju sarnast meie tava kohaselt oktoobri teisel pühapäeval tähistatava Lõikustänupühaga.

Ühes üsna lühikeses, ent väga mõjuvas tähendamissõnas, mida traditsioonilise lugemiskava järgi loetakse sügisesel palvelaupäeval, kõneleb Jeesus viinamäele istutatud viigipuust, mis ei olnud mitme aasta jooksul vilja kandnud ning mille viinamäe omanik otsustas lasta aednikul maha raiuda (Lk 13:6-9).

Viigipuu on väidetavalt vähemalt Lähis-Idas kõige vanem inimeste poolt kasvatatud viljapuu, üks suurest kolmikust, mille ta moodustab koos õlipuu ja viinapuuga. Viigipuu istutamine viinamäele olla olnud üpris tavaline praktika. Esmapilgul tundub see küll mõnevõrra kummalisena, kuna viinamarjad vajavad kasvamiseks head mulda ja rohkelt päikest, viigipuu aga on üsnagi pinnastkurnav taim ning kipub suureks kasvades ka päikest varjama.

Siiski olla olnud konkreetsed põhjused, miks viigipuid viinamäele istutati: esiteks justnimelt see, et ta andis varju – ja varju vajasid viinamäel töötavad inimesed hingetõmbeajaks hädasti –, ning teiseks võis ta pakkuda muidu mööda maad roomanud viinapuutaimedele tuge ülespoole sirutumiseks.

Ometi, nagu näitab tähendamissõna, sellest ei piisanud – kui tegemist on viljapuuga, siis peab ta ka vilja kandma.

Siit on hea tulla Jeesuse jutustatud loo esimese tähenduse juurde: viinamägi kujutab kogu maailma, Jumala loodut, ning viigipuu meid – nii inimkonda tervikuna kui iga üksikut inimest.

Igaüks meist on vähemalt korra elus imestades küsinud, kuidas ikkagi on saanud võimalikuks see, et oleme olemas. Kuidas on juhtunud nii, et just mina olen olemas? – Et on olemas kogu universum ja see imeline planeet, millel meile teadaolevalt ainsana on võimalik ja on olemas elu? Viimase sajakonna aasta märkimisväärsed teaduslikud avastused ei ole meie olemasolu imeväärsust mitte kuidagi kahandanud, vaid vastupidi, veelgi suurendanud. Me teame üha paremini, kui mõõtmatu ja mitmekesine on universum – ning seda hämmastavam on nii kõik meid ümbritsev kui ka meie enda olemasolu ja elu.

Viinamägi on Piiblis elu ja külluse – võime öelda ka: küllusliku, ülevoolava elu – sümbol. Nii võime viinamäge täie julgusega kasutada võrdpildina kogu Jumala loodu kohta.

Meie maailm ei ole täiuslik – jah, ta on just selline, nagu Jumal on tahtnud ta luua, ja sellisena võime teoreetiliselt kõnelda teatavast subjektiivsest täiusest, kuid tõsiasi on see, et esiteks oleks Jumal võinud luua ka hoopis teistsuguse maailma, ja teiseks, nagu võime kinnitada eriti teaduslikele avastustele toetudes, Ta on maailma loonud nii, et see peab alles liikuma täiuslikkuse poole, vajades lisaks temas endas peituvale elujõule ka hoidmist ja harimist. Just nii, nagu viinamägi, mis on küll esmalt Jumala and tema omanikule, aga mis vajab omanikult pidevat tööd ja hoolitsemist.

Omanik, peremees, on kahtlemata Jumal. Aga ka meil, inimestel, on Jumala loomingus ja loomistöös oluline roll, mida teatud mõttes võib võrrelda meie tähendamissõna viigipuuga, mis peab olema varjuks viinamäel, pakkuma viinapuudele kasvamisel tuge ning ka ise vilja kandma.

Muidugi on see ainult võrdpilt – puul ei ole mõistust ja vaba tahet ega seetõttu ka meie omaga võrreldavat vastutust. Ometi tasub meil seda võrdpilti meeles pidada: me oleme need, kes me oleme – Jumal on meid loonud inimesteks ja just niisugusteks, nagu me oleme. Kui küsime, milline on see vili, mida Jumal meilt kui oma viigipuudelt ootab, siis on kõige esimene vastus: olla inimene! Küsida, mida tähendab olla justnimelt inimene, ning püüda sellele vastavalt elada.

Pühakirja alguses öeldakse, et kui Jumal oli loonud inimese, siis Ta pani tema Eedeni aeda seda hoidma ja harima. Aga sealsamas loomisloos öeldakse ka seda, mis teeb inimesest inimese: ta on loodud Jumala näo järgi ja Jumala sarnaseks.

Tulles tagasi eespool nimetatud palvepäevade juurde, mida kirik on tavatsenud tähistada iga aastaaja alguses ning millega meid kutsutakse oma elu ja olemuse üle palves järele mõtlema, vajadusel kahetsema ja meelt parandama, tasub Jeesuse tähendamissõna meeles hoides esitada endale järgmised möödapääsmatult olulised küsimused:

Kui sageli ja siiralt ma kasutan mulle Jumala poolt kingitud mõistust, meeli ja võimeid selleks, et mind ümbritsevat loodut imetledes tuua tänu ja väärilist austust oma Loojale?

Kui sageli ja siiralt ma olen sedasama teinud omaenda olemasolule ja elule mõeldes?

Kui tõsiselt ma teadvustan endale, et ma olen inimene – mitte ainult üks Jumala loodutest, vaid see, kelle Ta on teinud oma näo järgi ja enda sarnaseks?

Mida see minu jaoks tähendab? Mida ja kuidas ma olen teinud, et Jumala loodut hoida ja harida? Et olla selliseks viigipuuks Issanda viinamäel, mis mitte ei kurna ega laosta viinamäge, vaid on sellele kasuks ja kannab lisaks ka ise häid vilju?

On väga tähtis leida ikka ja jälle aega taoliseks järelemõtlemiseks – kasvõi neljal korral aastas, kasvõi Lõikustänupühal. Selle jaoks aja võtmine ei ole ajaraiskamine – vastasel juhul ei oleks Jumal meile mõtlemisvõimet andnud. Olla homo sapiens ei ole mitte privileeg, vaid kohustus: Jumal tahab, et me kasutaksime oma mõtlemisvõimet. Et me seda õigesti kasutaksime…

Jeesuse tähendamissõna viljatust viigipuust oli tegelikult päris karm: puult, millest Ta kõneles, ei leidnud peremees mitu aastat vilja ja otsustas puu maha raiuda. Kui vaid aednik ei oleks viigipuu eest välja astunud.

Meie puhul on omanik ja aednik üks ja sama – see on Jumal. Ta ootab meilt vilja – aga Ta heidab meile armu, seni kuni on veel aega, et võiksime oma elu vajadusel muuta. Tema ise on see, kes varustab meid kõige vajalikuga vilja kandmiseks, s.t inimese väärilisel viisil elamiseks. Martin Luther ütleb selle kohta Väikses Katekismuses: «Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid siiamaani […] hoolitseb iga päev külluslikult selle ihu ja elu vajaduste ning peatoiduse eest, varjab kõigi ohtude eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest, ja seda kõike pelgalt isalikust jumalikust heldusest ja halastusest, sõltumata minu mis tahes teenetest ja väärilisusest. Kõige selle eest võlgnen ma tänu ja kiitust Talle, selle eest teenin ma Teda ja olen Talle kuulekas.»

Meid ümbritsev imeline maailm on kui viljakas Issanda viinamägi, mille pinnasse oleme istutatud meiegi – lopsakad ja elu täis viigipuud hea vilja kandmiseks.

© Meie Kirik