«Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena.» (Fl 3:18)

Oktoobri lõpul tähistatav Usupuhastuspüha on hea aeg taas kord küsida, millisena tahab Jumal näha oma kirikut ning endasse vaadates aru pidada, kas meie tegelikkus on Jumala tahtega vastavuses, kas me püsime Kristuses ja Tema evangeeliumis ning millist tunnistust annme oma sõna, õpetuse, teo ja kirikuelu praktikaga.

Kui traditsioonilise arusaama järgi nimetatakse õige kiriku tunnusteks tema ühtsust, pühadust, katoolsust ja apostellikkust, siis ühe teise, Martin Lutherilt pärineva käsitluse kohaselt on taolisteks tunnusmärkideks peamiselt jumalikud armuvahendid, millel kirik rajaneb ja mille vahendamiseks ta on rajatud.

Need armuvahendid on Jumala Sõna, ristimine, armulaud, võtmete meelevald ehk piht, vaimulikuamet ning palve ja Jumala kiitmine koguduse ühisel jumalateenistusel. Viimaseks, Kiriku kõige tähtsamaks tunnuseks on Lutheri järgi Kristuse rist, ilma milleta oleks kõik muu tühi, mõttetu ja tulutu.

Luther käib siin täielikult ühte jalga apostel Paulusega, kes on kirjutanud oma kogudusele Korintoses: «Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja Temast kui ristilöödust. … Juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.» (1Kr 2:1-2; 1:22-24)

Püha Paulus räägib Kristuse ristist – sedapuhku kahetsuse ja kurbusega – ka oma Kirjas filiplastele: «Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena.»

Kui Kristuse rist on tõelise kiriku tähtsaim tunnusmärk, siis tähendab Kristuse risti vaenlasena elamine seda, et inimene on ennast kirikust – ja seeläbi ka Kristusest endast – lahutanud.

Aga on midagi veelgi hullemat: kui kirik ise institutsioonina elab Kristuse risti vaenlasena, siis ei ole tegemist enam mitte Kristuse kirikuga, vaid, Martin Lutherit tsiteerides, «kuradi kooliga» ja «saatana sünagoogiga».

Sellist iseloomustust andes pidas Luther silmas kahte aspekti: esiteks Kristuse ristist taganenud kirikus vohavat avalikku ja kahetsemata pattu, võime öelda ka otse: lodevat elu, ning teiseks seda, et ei tunnistata enam puhast Evangeeliumi, et meie, patused, saame õndsaks Jumala armust Jeesuses Kristuses.

Täpselt samad mured olid juba poolteist tuhat aastat varem olnud tuttavad apostel Paulusele – ning on ehk veelgi teravamalt aktuaalsed meie päevil. Püha Paulus kirjutab: «Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest.» (Fl 3:18-19)

Kui jälgime üha süveneva hämmastusega avalikus mõttevahetuses toimuvat (kasvõi seda, kuidas kõrged riigiametnikud parlamendisaadikuid otsetelevisioonis tagumistesse kehaosadesse saadavad, nagu mõne aja eest kuulda võis), siis õigupoolest ei peaks me kogu selle massiivse moraalse laostumise üle, mis meie tsivilisatsiooni üha enam iseloomustab, üldse imestamagi. Et see meid siiski hämmastab ja meile haiget teeb, on tegelikult isegi julgustav märk lootusest, et ehk ei olegi veel kõik päris kadunud.

«Nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis…» Ju see on siis midagi loomulikku – meie langenud maailmas. Seda enam teeb aga murelikuks ja kurvaks tõsiasi, et ka paljud kirikud kipuvad mitte ainult moraalset allakäiku sallima või koguni heaks kiitma, nagu oleme võinud viimaste aastakümnete jooksul üha silmatorkavamalt kogeda, vaid teistpidi taganevad ka kristliku usu ning Pühakirja ja kiriku õpetuse kesksetest arusaamadest, tehes nõnda tühiseks selle, mis peaks olema meie jaoks kõige tähtsam ning millel õigupoolest rajaneb kogu kristlik kirik – tehes tühjaks sõnumi Kristuse ristist.

Samaaegselt sellega, et inimese madalamadki instinktid kuulutatakse loomulikuks ja lubatavaks, õpetatakse kirikutes üha sagedamini ja valjuhäälsemalt, nagu oleksid kõik inimesed n-ö põhimõtteliselt head. See tähendab: eitatakse kiriku ja kristliku usu põhiõpetust pärispatust ja sellest, et inimene iseenesest, sellisena, nagu ta pärast pattulangust on, on määratud igaveseks hukatuseks, millest võib pääseda ainult Jumala armu läbi, s.t tänu lunastusele, mis on Kristuses Jeesuses, Tema ristis ja ülestõusmises.

Selleks, et võiksime pärida igavese elu, peame ausalt tunnistama oma pattu ja lootusetut olukorda ilma Kristuseta – ning uskuma, et Jumal on meile Jeesuses Kristuses andeks andnud ja uue elu kinkinud. Ja muidugi peame seda uut elu ka tänuliku meele ning kindla tahte ja siira südamega elama.

Just see peaks olema ka Usupuhastuspüha keskne sõnum. Just see oli loodetavasti ka usupuhastuse peamine ajend: astuda vastu hukatuslikule eksiarvamusele, nagu saaks inimene ennast omaenda tegudega – või veelgi hullem: oma rahaga – Jumala ees õigeks teha, ning sellest paradoksaalsel viisil otseselt tulenevale järjest süvenevale moraalsele laostumisele.

On äärmiselt kurb, et tänapäeval võime kõike sedasama, ainult veelgi hullemal kujul, kohata eeskätt paljudes nendes kirikutes, mis väidavad end olevat võrsunud usupuhastusest.

Ometi, nii nagu Kristus tegi terveks palju haigeid ja äratas üles surnuidki, tõotab Jumal nüüd Jeesuses Kristuses meilegi, nii igaühele üksikult kui tervele kirikule, et Ta võib meid terveks teha ja elustada.

Kui pöördume taas Kristuse poole, kui mõistame tõeliselt ja põhjani oma häda ja viletsust ning saame aru, et me ei või sellest pääseda omal jõul ega mingil muul viisil kui vaid Jumala armu läbi, ja kui me siis sirutume Jeesuse järele, et kasvõi Tema kuuepalistust puudutada, kui me lasemel Tal oma käest kinni võtta ja oleme valmis kinkima Talle siiras usus oma südame, siis Ta äratab meid taas, kingib meile tõelise elu ja igavese rõõmu.

© Meie Kirik