«Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! … Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» (Mt 25:34.41)

Kuulsin hiljuti ei tea kui mitmesajandat korda küsimust «Kas Jumal suudab teha nii suure kivi, mida Ta ei jaksa üles tõsta?» Need, kellele see küsimus on tuttav, teavad, et selle eesmärgiks ei ole mitte saada vastust, vaid viia vastaja kimbatusse, «tõestades», et Jumal ei saa olla kõikväeline, kuna vastaja ette seatud dilemma on ületamatu.

Seekord ei esitatud seda küsimust mitte mulle, vaid ühele teisele vaimulikule, kusjuures küsijaks oli väike poiss, kes ei tahtnud mitte kiusu ajada, vaid keda ennast oli selle küsimusega kiusatud.

Too vaimulik, kelle poole ta pöördus, andis minu meelest suurepärase vastuse: «Järgmisel korral, kui sinu käest seda küsitakse, ütle lihtsalt: «Jumal suudab kõike!» – ja kui siis ikkagi jätkatakse pilkamist või norimist, küsi vastu: «Millisest neist kolmest sõnast on sul raske aru saada?»»

Poisikeste või ka täiskasvanute vahelise ärplemise lõpetamiseks on selline vastus väga hea. Samal ajal tuleb tunnistada, et küsimus Jumala kõikväelisusest on siiski mitte ainult äärmiselt oluline, vaid ka väga keeruline. Eriti siis, nagu kristluse ajalugu on näidanud, kui kõneks tulevad nn viimsed asjad: surm, kohtumõistmine, taevas ja põrgu. Aga ka patt, süü ja vastutus.

Õigupoolest näib olevat ainult kaks võimalust: esiteks, kui Jumal on kõigeväeline ning sellest tulenevalt ei saa sündida midagi, mida Jumal mitte ainult ei tahaks, vaid ka ei teeks, siis peab kõik, mis iial toimub, olema Jumala poolt ette määratud ning inimeste ja ülejäänud loodu tegutsemisvabadus on ainult näiline.

Teine võimalus: Jumal ei ole kõikväeline, kuna on asju, mis sünnivad «väljaspool» Teda, ilma Tema osaluseta – ühtlasi tähendaks see, et Jumal ei ole ainus Looja selle sõna tõelises mõttes, kuna ka Tema loodud saaksid «luua» midagi uut iseenesest, ilma Jumalata, väljaspool Teda.

Pühakirja ja kiriku õpetus näeb siiski kolmandat võimalust: kõik, mis toimub, sünnib ühtaegu nii loodu kui Looja tegevusena. Üheks analoogiaks, mida sel puhul kasutatakse, on kujuri ja meisli «koostöö» skulptuuri valmistamisel: tegemist on (piltlikult öeldes muidugi) kahe erineva subjektiga, kes mitte ei tee «koostööd» sel viisil, nagu näiteks kaks hobust ühte vankrit vedades, vaid kes teevad teineteisest reaalselt eristudes siiski üheaegselt täpselt üht ja sama tööd, kusjuures valmiv skulptuur on ühtaegu täielikult kujuri ja sama täielikult ka meisli töö.

Siinkohal on oluline rõhutada, et tegemist on siiski vaid pildiga ning kui me kõneleme inimesest, kellele Jumal on andnud tahtevabaduse, ei saa me teda samastada pelgalt tööriistaga kunstniku või meistrimehe käes. Siit tuleneb, muide, veel üks tähtis tõsiasi: Jumala ja inimese koos tegutsemine – ladina keeles kasutatakse sõna ‹concursus›, mis algtähenduseks on «üheskoos jooksma» – ei puuduta mitte üksnes tegusid (ja sõnu ja mõtteid), vaid ka tahet, täpsemalt: tahteotsuseid ja -akte.

Kui nüüd küsida, kuidas on kõige selle puhul lood inimese vastutusega oma tegude (sõnade, mõtete, tahteotsuste) eest, siis õpetab kirik, et siin tuleb mõisteliselt eristada tegu (või tegutsemist) üldiselt, põhimõtteliselt – näiteks, et inimene läheb kuhugi, – ning konkreetselt –  inimene läheb just sinna. Muidugi on tegemist ainult mõistelise eristamisega, kuna reaalselt ei saa nend kahte – minemist ja just sinna minemist – teineteisest lahutada.

Ilma Jumalata, ilma selleta, et Ta meid igal hetkel elus ja olemas hoiaks, et Ta annaks meile mitte ainult potentsiaali, vaid igal konkreetsel silmapilgul ja igas konkreetses situatsioonis ka jõu ja võime just selle konkreetse teo tegemiseks, ei suudaks ega teeks me midagi. Meid lihtsalt ei oleks.

Nii on iga meie tegu, sõna, mõte, tahteakt täielikult [ka] Jumala tegu. Aga see, milline on meie tahe, meie mõtted, meie sõnad, meie teod igal konkreetsel juhul, see on täielikult meie tegu – ja järelikult ka täielikult meie vastutus, mida me ei saa kuidagi Jumala kaela lükata (Aadama kombel, 1Ms 3:12: «Naine, kelle Sina mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.»)

Kõik see kehtib ka nn jumaliku ettemääratuse kohta, mille üle on läbi aegade palju vaidlusi (isegi võitlusi) maha peetud. Nii võib soovi korral ka Jeesuse enda sõnadest välja lugeda, nagu oleks Jumal juba ette osa inimesi õndsuseks, osa aga hukatuseks määranud: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! … Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!»

Sõnad «õnnistama», «needma» ja «valmistama» on nendes salmides täisminevikus: tegemist ei ole millegagi, mis seisaks ees või oleks parajasti tegemisel, vaid mis on juba tehtud. Need, kes lähevad igavesse ellu, on olnud juba [enne] õnnistatud ning kuningriik on nende jaoks valmistatud juba maailma rajamisest peale. Need, kes lähevad igavesse karistusse, on olnud juba [enne] äraneetud – tõsi, põrgutule kohta ei öelda, et see oleks juba maailma rajamisest peale valmis olnud, aga lõpptulemusel pole vahet.

Väga kergesti võib jääda mulje, nagu ei oleks ei ühed ega teised saanudki muud moodi toimida: õnnistatud pidid tegema head ja neetud pidid tegema halba, ilma mingi valikuvabaduseta ja seega ka ilma vastutuseta, ilma teene või süüta. Ning õnnistatud või neetud olid nad samuti ilma isikliku vastutuse, teene või süüta, juba «ette».

See oleks aga täielikus vastuolus Jumala õigluse, headuse ja armastusega. See lihtsalt ei saa nii olla. Ega olegi – sest nagu ennist näidatud, on olemas vahe üldise ja konkreetse vahel, viimase osas peab aga valiku tegema inimene, kusjuures ka valiku tegemiseks vajalik jõud (nii moraalne kui füüsiline) on inimesele kingitud Jumala armust. Jumal annab inimesele võimaluse valida hea – ning kuri sünnib justnimelt selle hea võimaluse kuritarvitamisest.

Jeesuse tähendamissõnast laenatud pilti kasutades: Jumal laseb inimesel kohtuda nälgijaga ning annab talle kõik vajalikud vahendid abivajaja toetamiseks – seda aga, mida inimene nüüd antud situatsiooniga peale hakkab, mida ta sellest niiöelda justkui tema kätte antud savist voolib, seda otsustab ja teeb ta ise.

Õigupoolest on täpselt samamoodi ka õnnistuse ja needusega. Nagu armulauasakramendi puhul võib inimene võtta sedasama Kristuse Ihu ja Verd vastu kas õnnistuseks või hukatuseks, nii on ka Jumala poolt inimese üle öeldud sõna – sest mida muud õnnistus ja needus on kui Jumala sõna inimese üle – igaühe puhul üks ja seesama, inimese enda valikud aga teevad sellest kas õnnistuse või needuse. See on täpselt nii, nagu Jumal ütles Iisraeli rahvale Moosese kaudu oma Seadust andes: nende käsusõnade pidamine toob õnnistuse, nendest üle astumine aga needuse.

Jumal on kõikväeline. Oma kõikväelisuses annab Ta meile kõik võimalused ja vahendid, et võiksime pärida igavese elu taevas. Ja ometi on meil võimalik minna ka täpselt vastupidises suunas – see ei ole siis aga enam mitte Jumala, vaid meie enda valik ja tahtmine.

© Meie Kirik