Tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega. (Ml 3:24)

Hommikul oma elektroonilisse kirjakasti saabunud värsket posti lugedes jäid mulle silma kolm üksteist päris huvitaval viisil täiendavat sõnumit.

Esimene neist pärineb ammuselt tuttavalt Saksamaalt, kes kommenteerib oma advendiläkituses ka laias maailmas ja poliitikas toimuvat, kõrvutades seda kahe tuhande aasta taguse jõulusündmusega:

«Poliitikamaailm on teelahkmel. Meie (demokraatlik) ühiskond on populistide/fašistide vihatriaadidest tingituna lõhenemas. Igaüks igaühe vastu, omaenda ebatolerantsete huvide või «hea inimesena» solidaarse ja multikultina paljude hüvangu nimel? Kas me näeme veel, mis meie ümber toimub? Kas me kuulame veel üleüldse üksteist? Kas me tegelikult ka veel märkame üksteist? Kas me liigume kaasa peavooluga ja upume ajavaimu või ujume vastuvoolu ning võitleme oma eesmärkide, lootuste ja ideaalide eest?

Üks laps on sündinud, kuskil maailmas. Üks laps on sündinud maailma, mida kujundavad Augustus, Heroodes või kuidas kõikide nende trumpide nimed kahe tuhande aasta eest olid. See laps toob meile (jumaliku) Sõnumi. Seda sõnumit on vaevalt kuulda paljude vagatsevate jõuluaja laulude tagant. Kõrvaklapid peast ja kuulata!»

Jäin nende sõnade üle mõtlema. Jah, kirjutajal on õigus: maailm on teelahkmel. Tuleb teha valikuid. Tuleb saada võitu isekusest, vihast ja sallimatusest. Tuleb üksteist märgata ja kuulata, vajadusel ülesvoolu ujudes, et ajavaimule vastu hakata.

Aga miski selles kirjas ärritas mind. Kui järele mõtlesin, sain aru: mind häiris kirjapandu seesmine vastuolulisus. Rääkides lõhede ületamisest süvendab see tegelikult lõhesid; kõneldes üksteise märkamisest ja mõistmisest märgistab tegelikult ühtesid õigete ja teisi valedena. Ühelt poolt nendena, kes väärivad mõistmist ja tõsiselt võtmist, ning teisalt nendena, kes ei vääri seda mitte, kes kuuluvad pigem «lootusetute», «haletsus- või häbiväärsete» hulka («basket of deplorables … they are irredeemable»), nagu hiljaaegu üks «progressiivne» poliitik oma vastase valijaid iseloomustas.

Üks laps on sündinud – just nõnda sai Jumal inimeseks. Ühe lapsena. Ühe inimesena. Ei vähem ega rohkem kui needsamad igaüks, kelle nimi olgu kasvõi Augustus, Heroodes või Trump.

Niipea, kui salgame nende – või ükskõik millise inimese – jumalanäosuse (jah, patu poolt peaaegu tundmatuseni rikutud ja moonutatud, ent siiski olemas oleva ja lunastuse läbi taastatava jumalanäosuse), salgame Jumala inimesekssaamise ja viimaks Jumala enda sellisena, nagu Ta on ennast meile Jõululapses ilmutanud.

See on tõeline lakmustest: kas ma suudan absoluutselt iga inimest vaadates näha toda Last, kes sündis Petlemmas, või otsustan ma mingil hetkel siiski ohjad oma kätte võtta ja mõned neist «lootusetuteks» või «lunastamisvõimetuteks» kuulutada?

Teine kiri rääkis tuntud saksa restauraatorist Wulf Bennertist, kes on taastanud sadu kirikuid ning lisaks neile ka näiteks Brandenburgi värava Berliinis ja Wartburgi linnuse Eisenachis. Nüüd on ta saatnud oma piiskopile kirja teatega, et lahkub evangeelsest kirikust.

Ühena väljaastumise põhjustest nimetab professor Saksamaa Evangeelse Kiriku üha suurenevat politiseerumist, lubades kirikuosadusse naasta siis, kui «evangeelne kirik ei pooseta enam nagu mõni poliitiline partei, vaid keskendub taas evangeeliumi kuulutamisele».

Bennerti sõnul meenutab Saksamaa Evangeelne Kirik talle üha enam omaaegset elu Saksa Demokraatlikus Vabariigis, eriti pärast seda, kui hiljutisel Magdeburgis toimunud sinodil otsustati, et kogudused peavad hakkama välja selgitama oma liikmete poliitilisi vaateid, et jõuda jälile võimalikule «antisemitismile, homofoobiale ja islamivaenulikkusele».

Kahtlemata peab kirik seisma tõe ja õiguse eest. Aga seda mitte mingil juhul selle hinnaga, et kedagi teadlikult ja süstemaatiliselt häbimärgistatakse, et seatakse ükskõik milline ideoloogia või «õige mõtlemine» kõrgemale ükskõik millisest inimesest. Üks Laps on sündinud – sellest kogu kristlikule maailmapildile alust panevast jõulusõnumist peab olema kantud iga meie kohtumine ja suhtumine, hoolimata kellegi poliitilistest vaadetest või valikutest.

Muidugi saab ka siis, kui kiriku sõnum kellelegi on, et «sinusugusele siin kohta pole», teatud mõttes teoks vähemalt osa jõuluevangeeliumist: «Sest nende jaoks polnud majas kohta…» (Lk 2:7)

Võib-olla kõlab see kõik kellegi jaoks liiga radikaalsena, aga just nii radikaalne meie ristiusk ongi: Tema, kes on täiuslik ja kes on Kõik, sai inimeseks ja andis ennast meie, patuste eest, kes me pole ilma Temata õigupoolest mitte midagi – aga Temas võetud vastu Jumala enda lastena.

Kolmas sõnum, mille sain, puudutas äsja igavikku lahkunud ameerika teoloogi Thomas C. Odenit (1931-2016), kes oli oma esimesel elupoolel tuline «sotsiaalse evangeeliumi» kuulutaja, kirjeldades hiljem seda perioodi oma elust sõnadega «every turn was a left turn» (iga pööre oli vasakpööre). Kui ta oli umbes nelikümmend aastat vana, siis tema vaated muutusid ning ta pöördus vanakirikliku traditsiooni ja kiriku õpetuslikku järjepidevust rõhutava tunnistusliku kristluse poole.

Ühes intervjuus ütleb dr. Oden muuhulgas nõnda:

«[Moodsa piiblitõlgendamise peamiseks veaks] on aheldatus valgustusaegsetesse arusaamadesse. Nende arusaamade all pean ma silmas naturalistlikku reduktsionismi, autonoomset individualismi, hedonistlikku nartsissismi ja absoluutset relativismi. Need tähistavad modernismiideoloogia kahe sajandi pikkust hegemooniat. Ja ajaloolis-kriitiline uurimine on ülemäärases sõltuvuses sellest ideoloogiast.

[…] kui ma olin noor teoloog ja Bultmanni jünger, tundus mulle, et modernistlikud arusaamad kestavad igavesti. Aga modernistlikku maailmavaadet on tabanud äge seesmine kokkuvarisemine. Ma soovitan tungivalt ajaloolist uurimistööd, aga ma väidan, et suur osa moodsast piibliuurimisest vajab vabastamist modernismi kitsastest arusaamadest.»

Odeni sõnul on seejuures suureks abiks kirikuisade ja kogu kirikliku pärimuse taasavastamine. Võiksime seda prohvet Malaki sõnadega nimetada, «laste südamete pöördumiseks vanemate poole», mis toob ühtlasi kaasa, piltlikult öeldes, «vanemate südamete pöördumise laste poole».

Liiga palju ülbust on meie elus ja meie sees. See väljendub nii üleolevas ja halvustavas suhtumises oma kaasinimesse – olgu ta kes tahes –, kui ka enda targemaks pidamises nendest, kes on elanud enne meid ning tänu kellele meil üldse on kõik, mis meil on, olgu materiaalses või vaimses mõttes.

Üks Laps on sündinud – selleks, et meistki võiksid saada lapsed.

Mitte niivõrd lapsed oma olemise või mõtlemise poolest, vaid eeskätt lapsed seetõttu, et Jumal on meid Kristuses vastu võtnud, et Tema on saanud meie Isaks ja meie Tema lasteks. Igaüks, kes usub Temasse.

© Meie Kirik