Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange? – Tõesti, nõnda ütleb Issand: «Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak!» (Js 49:24-25)

Paar päeva tagasi, kui mõtisklesin parajasti jõulusõnumi tähenduse üle omaenda elus, meenus mulle üks umbes viieteistkümne aasta tagune seik.

Tegemist oli eluperioodiga, mil mul oli väga palju tööd, nii et olin enamasti üsna väsinud. Juhtusin kord pärast pikka päeva sõitma läbi paigast, kus tee ääres asus järjest õige mitu vanglat. Mäletan, et mu pilk pöördus kuidagi iseenesest ühele neist ja ma õhkasin endamisi: «Ah, kuidas ma küll tahaksin, et mul oleks seal üks üksildane kambrikene, kus mind keegi ei tülitaks!»

Mõni aeg hiljem jutustasin sellest kogemusest peapiiskop Jaan Kiivitile, ise veidi häbenedes, et olin midagi nii rumalat mõtelnud. Peapiiskop vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles talle omasel aeglasel, madalal häälel: «Ära arva, et oled ainuke, kes on seda soovinud!»

Kahtlemata on see rumal – sest kes tahaks olla vangis?! Pealegi ei tähenda vangla sugugi mitte ainult seda, et sul pole vabadust minna ja tulla, millal ise tahad, vaid enamasti on tegemist tõsise ellujäämiskursusega, kus inimene on peaaegu lakkamatult sõjajalal isegi oma niiütelda kaaskannatajatega.

Aga miks ma tookord midagi sellist soovisin? Vastus on iseenesest väga lihtne: ma olin väsinud, ja mitte niivõrd rohketest tööülesannetest ega isegi mitte liigsest vastutusekoormast, vaid sellest, et pidin kogu aeg vastama kellegi poolt mulle esitatud nõudmistele ning justkui olema midagi muud, kui ma tegelikult olin. Küllap me kõik teame seda tunnet, nii et peapiiskopil oli õigus, kui ta ütles, et ma pole oma soovides üksi.

Sagedane vastus sellisele äratundmisele on tänapäeval: «Sa ei pea elama mitte teistele, vaid iseendale! Ära hooli sellest, mida teised sinust arvavad või sinult ootavad – tee ainult seda, mida su süda sulle ütleb.»

Paraku, isegi kui selline suhtumine ei oleks moraalselt äärmiselt kaheldav, on see ikkagi vale, kuna see ei too inimesele ei rahu ega rahuldust, vaid lõpptulemuseks on veelgi üksildasemad ja kibestunud hinged, keda eriti nn arenenud ühiskondades tuleb praegusel ajal kokku lugeda juba miljonite või koguni kümnete miljonitega.

Ei aita ka see, kui soovitada – iseendal või teistel –kõigest n-ö lahti lasta. See ei ole niisama lihtne, ega viimselt ilmselt võimalikki, kuna me oleme loodud teistsugustena. Me oleme loodud nii, nagu Jumala Sõna ütleb: «Inimesel ei ole hea üksi olla.» (1Ms 2:18)

Nii võibki juhtuda nagu minuga tol päeval, kui ma kõigest väsinuna ei suutnud näha võimalust vabanemiseks mujal kui vanglas: meie omaloodud vabadus, kõigest lahti või kõige minna laskmine, üksnes iseendale elamine kujuneb uueks orjuseks, millest on veelgi raskem end vabaks võidelda kui tollest eelmisest.

Jumal näitab meile hoopis teistsuguse tee: Jumal saab inimeseks, Jumal saab lapseks!

Jumal saab inimeseks, et võtta omaks meie inimloomus, jagada meiega meie elu ja surma, anda ennast meie eest lunastus- ja lepitusohvrina ning võtta meid vastu oma jumalikku ellu ja olemisse.

Aga paneme tähele: kõike seda oleks Ta võinud teha ka kuidagi teistmoodi – vähemalt ilma, et Ta oleks sündinud väeti lapsena, liiati veel vaeses peres ning võõras loomalaudas. Järelikult peab siin olema peidus veel üks sõnum.

See väeti laps seal Petlemma sõimes kõneleb meile täielikust pretensioonitusest: Jumal ei esita meile nõudmist olla midagi muud, kui me oleme – nagu ka Tema ise ei pretendeeri olema keegi muu kui see, kes Ta on.

Täiskasvanud inimeses me näeme eeskätt midagi muud kui lihtsalt inimest, ning vahel meile ei tulegi meelde, et tegelikult on tegemist ikkagi eeskätt inimesega. Lapse puhul – eriti vastsündinud lapse puhul – me näeme aga just seda, kes ta on, ja me oota ega nõua temalt midagi muud, midagi n-ö rohkemat. Vastupidi: me rõõmustame ja oleme õnnelikud, et ta on just see, kes ta on.

See ei tähenda, et täiskasvanud inimesed peaksid elama ja käituma nagu vastsündinud lapsed –aga sellegipoolest on see Jumala poolt meile kingitud pilt väga tähtis ja kõnekas, kuna see ütleb meile, et just nii suhtub Jumal meisse kõigisse. Tema jaoks oleme alati eeskätt inimesed, needsamad, kelle Ta on oma näo järgi ja enda sarnaseks loonud ning keda Ta on nii väga armastanud, et on andnud nende lunastamiseks oma ainusündinud Poja.

Jumala ees võid sa olla nagu väike, vastsündinud lapsuke. Sa ei pea – nagu mina tookord oma rumala peaga – soovima, et võiksid kõikide sulle esitatavate nõudmiste, kogu selle maailma silmakirjalikkuse, pretensioonide ja hoolimatuse eest kuskile vangikongi peitu pugeda. Sa võid olla see, kes sa oled, ja just sellena sind hinnatakse ning sul pole vaja teha mingeid meeleheitlikke katseid enda vabastamiseks kõigest piiravast ja ülearusest, kuna Jumala silmale ega armastusele ei ole mitte miski takistuseks.

Üks nõudmine Jumalal meile siiski on: Ta tahab, et õpiksime ka ise samamoodi vaatama, nägema ja suhtuma. Ta tahab, et oleksime suutelised nägema igaühes just seda, kes ta esmaselt ja tõeliselt on: inimestes inimest ja Jumalas Jumalat.

Nägema – ja armastama. See kõlab ju tegelikult millegi imelihtsana: vaata, siin su kõrval on inimene! – Jumalaime, nagu vanasti üksteist tervitati.

Too lapsuke seal Petlemma sõimes aitab meid. Proovi järele: vaata enda kõrval oleva inimese poole, selle poole, keda Pühakiri nimetab nii kaunilt ligimeseks, ja ühenda see, mida su ihusilmad näevad, vaimusilmas oleva pildiga Jõululapsest, kelles on siia maailma sündinud isetu armastus ja kes ei oota midagi rohkemat kui seda, et Temast hoolitaks, et Ta vastu võetaks, et Ta kätele tõstetaks, Teda armastava pilguga vaadataks ning Ta oma südamesse võetaks.

Jumal, Tema vaatab meie peale just nõnda, ja samasugust isetut armastust ootab Ta meilt nii enda kui oma loodu suhtes.

Kas see on võimalik? Inimkonna ajalugu – kuni tänase päevani välja – kinnitab meile vastupidist, kõneldes pigem hoolimatusest, isekusest, vihkamisest ja vaenust.

Prohvet küsib: «Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange?» – Jumal vastab: «Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak!»

Viimane sõna inimkonna ja maailma ajaloos ei ole mitte kurjal, vaid heal. Viimane sõna on Jumala armastusel – ja selle sõna on Ta kõnelnud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, kelle sündimisest me neil päevil taas rõõmu tunneme. Sest jõulud ja Kristus kuuluvad lahutamatult kokku.

© Meie Kirik