Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. (1Pt 5:2-3)

Küllap pea igaüks on nõus, et üks konkurentsitult ebameeldivamaid omadusi või käitumisviise inimese juures on silmakirjalikkus. Ning küllap pea igaüks on – hoolimata sellest, et on pidanud taluma teiste silmakirjalikkust – ka ise silmakirjatsenud.

Vahetevahel aga juhtub, et see, mis võiks esimesel hetkel näida silmakirjalikkusena, ei pruugi seda üldse olla – vähemalt mitte tahtlikult. Seepärast tasub püüda suhtuda teise inimesse – isegi kui ta tõepoolest ongi silmakirjateener – ikkagi positiivse eelvarvamusega, olles valmis, Martin Lutheri sõnu kasutades, «teda vabandama, temast head rääkima ja kõik asjad hea poole käänama».

Vähemalt Peetrusega tegi Jeesus pärast oma ülestõusmist just nõnda. Tuletame meelde: Peetrus oli Ta kõige raskemal hetkel kolm korda salanud. Tegelikult oli ta Jeesuse sisemiselt juba varem hüljanud – siis, kui ta Jeesuse mitmekordsest palvest hoolimata Ketsemani aias unne suikus ja oma Õpetaja, kelle nimel ta oli tõotanud surra, üksi higi ja verd valama jättis.

Kolmekordne salgamine ja kukelaulu läbi vallandatud kibedusepisarad olid aga Peetruse seesmise reetmise krooniks – taas kord pidi ta läbinisti tunnetama ja tunnistama, et on patune mees, kes ei vääri ei Issanda ligiolu ega Tema armastust (vrd Lk 5:8).

Jeesus ei lähe Peetruse juurest ära, Jeesus vaatab teda endiselt armastava pilguga. Ja mitte ainult sellepärast, et Ta teab, et Peetrus ei silmakirjatse – Jumala Poeg on oma lunastava vere valanud ka silmakirjatsejate eest, nii raske, kui seda ka uskuda poleks.

Jeesus tuleb ja näitab ennast jüngritele – otse rõhutatult ka Peetrusele (vrd Mk 16:7). Ta tuleb sinna, kus jüngrid ei oska oma eluga enam midagi muud peale hakata kui endise juurde tagasi pöörduda. Ta tuleb ja ilmutab ennast Ülestõusnuna, uue algusena, Peetrusele, kes on Tema ees alasti hoolimata sellest, et püüab end kuuega varjata (vrd Jh 21:7). Isegi kui Peetrus tahaks silmakirjatseda, ei suudaks ta seda – mitte Jeesuse ees…

Õigupoolest kisub Jeesus Peetruse – mitte jõhkralt, vaid armastusega – veelgi enam alasti, ning lõpuks saab sellest aru ka Peetrus ise, kattes ennast viimaks ainsa mõeldavaga, Jeesuse enda armastuse kuuega.

Issand küsib Peetruselt esmalt kaks korda: «Kas sa armastad mind?» (Jh 21:15-16) Evangelist kasutab siin kreekakeelset sõna agapao, mis tähendab austavat, ennast andvat ja lausa ennastunustavat armastust – taolist, millega Jumal on oma Poega andes maailma armastanud.

Peetrus aga vastab Jeesusele – võib-olla naiivselt, ent võib-olla ka mõistes, et nüüd on alandlikkuse, mitte suurustlemise aeg: «Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.»

Sõna, mida siin kasutatakse, on fileo – meeldivusest ja muudest selletaolistest emotsioonidest ajendatud kiindumine. Agape kuulub tahte, filia aga tunnete valdkonda. Just seetõttu saab, muide, Jumal erinevalt teisest ka esimest neist käskida (vrd Mt 22:37-39; Jh 13:34; 1Jh 4:21).

Jeesus küsib, kas Peetrus armastab Teda – Peetrus räägib oma vastuses kiindumusest, sellest, et Jeesus meeldib talle. Kuigi Peetrus ei silmakirjatse – ja on väga tõenäoline, et teda paneb nõnda kõnelema see, et ta viimaks ometi mõistab oma nõtrust, väiksust ja vääritust –, ei taipa ta siiski, mida Jeesus temalt tegelikult kuulda tahab.

Jeesus küsib Peetruse valmisoleku järele anda endast kõik oma Issanda eeskuju järgi, Tema missiooni jätkates. Jeesust ei huvita siinkohal mitte isiklik kiindumus, Teda ei vaeva kehvadele ülemustele nii iseloomulik mure selle pärast, kas Tema «alluvad» Temast piisavalt hästi mõtlevad. Juba sellepärast mitte, et Jumalana teab Ta täiuslikult, kui vähe või palju Ta kellelegi korda läheb.

Jeesuse huvi – mitte uudishimu, vaid huvi! – on selles, et Peetrus (ja muidugi teisedki jüngrid) ise eneses selgusele jõuaksid, milline on nende tegelik suhe Jeesusesse ja mida see nende jaoks kaasa toob.

Jeesus näitab seda järgnevalt väga selgelt. Ta ütleb Peetrusele: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.» (Jh 21:18) – «…vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama,» lisab evangelist Johannes (Jh 21:19).

Kui Jeesus oma küsimuse Peetrusele kolmandat korda esitab, siis kasutab ka Tema – vähemalt evangelisti poolt kreeka keelde panduna – sõna fileo. Ehk võime Tema sõnade mõtet siinkohal edasi anda umbes nõnda: «Nii-nii, sa siis ütled, et ma olen sulle armas…»

Peetrus saab aru, et on millegagi taas mööda pannud, ja pahvatab viimases ahastuses: «Issand, Sina tead kõik, Sina tead, et Sa oled mulle armas!» (Jh 21:17) Jeesus vastab, nagu esimestelgi kordadel: «Sööda mu lambaid, hoia mu tallesid kui karjane!» (vrd Jh 21:1-17)

Need on Tema lambad, Tema on Karjane – ja Hea Karjasena annab Ta elu oma lammaste eest (Jh 10:11). Sedasama peab tegema Peetrus, selleks ta vajabki armastust – toda tõelist, austusest ja aukartusest võrsuvat, ennast andvat ja -unustavat armastust, mille varal ta sirutab kord oma käed ja laseb end viia, kuhu ta ise ei tahaks.

Hiljem kirjutas toosama Peetrus teistele karjastele: «Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.»

Viimaks oli ta aru saanud, milles asi tegelikult seisab. Aga sellesama küsimuse – «Kas sa ARMASTAD mind?» – asetab Issand meie igaühe ette.

© Meie Kirik