Ärge siis saage nende sarnaseks! (Mt 6:8)

Ühes vanas katekismuses on palve kohta kirjas järgmised küsimused ja vastused:

Mis on palve? – Palve on meele ja südame ülendamine Jumala poole.

Kuidas me ülendame oma meele ja südame Jumala poole? – Me ülendame oma südame ja meele Jumala poole siis, kui me mõtleme Jumalast, kui me austame, ülistame ja täname Teda ning anume Temalt õnnistusi hingele ja kehale.

Kas toimivad õigesti inimesed, kes palvetades ei mõtle Jumalale või oma palve sõnadele? – Need, kes palvetades ei mõtle Jumalale või oma sõnadele, ei toimi õigesti, sest juhul, kui nende hajameelsus on tahtlik, solvavad nad Jumalat.

Hajameelsus… Hajameelsus palvetamisel – seda on juhtunud vist paratamatult kõikidega. Aga küsimus ei ole mitte ainult kitsalt hajameelsuses, vaid milleski märksa laiemas: palvetaja meelsuses üleüldse. Ning ka palvemeelsuses – selles, milline on meie palvehoiak. Ja selles, kas meil üldse on midagi sellist nagu palvemeel ja -hoiak.

Issand ütleb: «Kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! ... Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu! ... Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.» (Mt 6:5.7.14-15)

Palvetamine on üks meie peamisi ja paremaid vahendeid Jumalaga ühenduses olemiseks ja püsimiseks. Seega kehtivad selle puhul kõik needsamad tingimused, mis on üleüldse tarvilikud selleks, et inimene võiks olla Jumalaga õiges vahekorras. Ja kõige olulisem selle juures ongi inimese meelsus ja hoiak.

Kõigepealt peame olema siirad. Siirad nii selles, millega me pöördume Jumala poole, kui ka selles, mismoodi me seda teeme.

Eriti oluline on viimane. Mõtleme hetkeks: kui ma valmistun palveks, kas ma tõepoolest tahan seda, kas ma tunnen vajadust olla Jumala ees ja koos Temaga? Või on see üsnes mingit laadi kohustus – kas selleks, et rahustada oma südametunnistust, või selleks, et katsuda Jumala juures mõni plusspunkt kirja saada? Või koguni selleks, et näidata midagi teistele inimestele…

On loomulik, et kristlased palvetavad üsna regulaarselt – vähemalt hommikuti, õhtuti ja söögikordade puhul. Kui aga sellisestki tegelikult väga põgusast palvetamisest saab üksnes vastumeelne kohustus või lihtsalt harjumuspärane kombetäitmine, siis on põhjust tõsiselt järele mõtelda.

Muidugi võib asjalugu olla ka hoopis vastupidine: üleüldse ei palvetata – kas sellepärast, et ei osata, ei taheta, ei olda selle peale tulnud või mingil muul põhjusel. Milline armetu elu, eriti selle jaoks, kes peab ennast ristiinimeseks – sest palve puudumine on ühtlasi elava ühenduse puudumine Jumalaga, ja ilma selleta polegi tegelikult võimalik olla kristlane.

Mitte ainult palvetaja, vaid ka palve ise peab olema tõeliselt elav – aga mitte vormi, vaid sisu poolest. Ei aita emotsionaalsus ega innukus, ei ilusad, kõrged mõtted ega kaunid rohkesõnalised ülistused – tarvis on, et inimene siiralt ja otsekoheselt Jumala ette astuks ning Temaga kui laps Isaga kõneleks, sellest, mis on tõepoolest oluline ja mida ta tõeliselt vajab. Pidades meeles, et palvesõnadest olulisem on neid kandev palvevaikus.

Palvel peab olema kindel sisu ja mõte. Palve peab olema meile oluline – Jumalal ei ole tarvis ei meie suuri sõnu, kõrgeid mõtteid ega kaunikõlalisi ülistusi. Ta ootab, et pöörduksime Tema poole lihtsas usalduses ja siira lootusega. Tema kui oma Isa poole – ja seda, mida me vajame, teab meie Isa juba ammu enne, kui me sellest Talle kõneleme.

Aga palve ei ole ainult «mina ja minu Jumal». Üks kristliku usu põhiseisukohti  ja põhialuseid on inimese jumalasuhte lahutamatus tema suhetest kaasinimestega.

Püha Johannes ütleb oma esimeses kirjas: «Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat!», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil Temalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!» (1Jh 4:20-21) See tähendab sisuliselt sedasama, mida Jeesuse kuulus kuldreegel: «Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.» (Mt 7:12)

Selleks, et meie suhe Jumalaga, meie vahekord Temaga võiks olla korras, võiks üleüldse eksisteerida, et võiksime õige meelsuse ja hoiakuga palves Tema ees seista, peab olema korras ka meie vahekord kaasinimestega: «Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.»

Üks asi, mida Kristus ja paljud prohvetid enne Teda Jumala rahvale ette heitsid, oli see, et nad olid oma usuliste kommete täitmisel muutunud silmakirjalikuks. Jah, inimesed täitsid või vähemalt püüdsid täita väga täpselt kõiki kultuslikke eeskirju, aga minetasid pikapeale selle, mis oleks pidanud olema nende eeskirjade mõtteks. Jeesus kordas seda, mida prohvet Hoosea oli öelnud sajandeid varem: «Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!» (Mt 9:13; Vrd Ho 6:6)

Jumala igavene Poeg sai inimeseks, et uuendada inimeste ja Jumala vahekorda – et muuta see vormilisest sisuliseks. Ka need on Jeesuse sõnad: «Tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama.» (Jh 4:23-24)

Kristlik palve ei ole sõnade tegemine ega kombetäitmine. Tõeline palve on inimese ja Jumala vahelise ühenduse reaalne teostumine. Esmatähtsad ei ole seejuures mitte vorm ega sõnad, vaid sisu ja ennekõike inimese hoiak ja meelsus.

Kristlik palve ei ole silmakirjalik rituaal ega sõnaohter lobisemine, vaid seesmisest vajadusest võrsunud usalduslik kohtumine lapse ja Isa, inimese ja Jumala vahel – kohtumine, mis saab teoks usus Jeesusesse Kristusesse, kes on teinud võimalikuks uue, andestusel, leppimisel, usaldusel ja armastusel rajaneva imelise vahekorra Jumalaga.

© Meie Kirik