Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega. (Ap 1:14)

Vanemates piiblitõlgetes on selles salmis üks oluline mõiste rohkem, nii loeme näiteks 1739. aasta Piiblist: «Need keik ollid ühhel melel allati ühhes kous palwes ja pallumisses, naestega, ja Maria Jesusse emmaga, ja temma wendadega.»

Niisiis mitte ainult «palvetamas», vaid «palves ja palumises». Nii need kui teisedki selles lauses kasutatud sõnad väärivad lähemat vaatlemist ja järelemõtlemist.

«Nemad kõik» – siin peetakse silmas eelnevas salmis loetletud ühteteistkümmet apostlit. Lisaks apostlitele nimetatakse eraldi Jeesust saatnud naisi, Tema ema ja Tema vendi. Viimaste all on Kirik traditsiooniliselt mõistnud kas Jeesuse kasuisa Joosepi lapsi varasemast abielust (Joosep oli Maarjast vanem ning võis olla temaga abielludes lesk) või Jeesuse lähisugulasi (onu- või tädilapsi). Jeesuse ema jäi kiriku pärimuse järgi ka pärast Tema sündi neitsilikuks. See kõik ei ole aga meie pühakirjasalmi puhul esmaoluline.

Hoopis tähtsam on mõista, mida tähendavad sõnad «püsivalt» ja «ühel meelel» – ning edasi ka mõisted «palve» ja «palumine», nagu need on esitatud meie vanas piiblitõlkes.

Sõna «püsivalt» vasteks on kreekakeelses tekstis kesksõna verbist proskartereo, mis koosneb kahest poolest: pros ja kartereo.

Pros on eessõna, mis tähendab antud kontekstis kellelegi suunatust. Kartereo on aga tegusõna, mille aluseks on sõna kratos ehk «võim», «jõud», «vägi» või «valitsus». See sõna sisaldub taolistes meile tuntud mõistetes nagu näiteks «demokraatia» ehk rahva võim või rahvavalitsus, või «bürokraatia» ehk ametnike võim, valitsus ja omavoli (viimase sõna vaste võiks teatud mööndustega olla ka «autokraatia»).

Kartereo tähendab olla tugev või kindel. Proskartereo tähendab seega kindlalt üksteisele või teineteisele suunatud olemist, kindlameelset, küllap ka teadlikku, tahtlikku ja aktiivset ühtekuuluvust ja valmisolekut selleks, kaaslastele antavat kindlustunnet oma ustavuses ja püsivuses. Apostlite tegude raamatus kasutatakse sedasama sõna näiteks kohas, kus kõneldakse Kaisarea väepealikule Korneeliusele ustavatest sõduritest (tõenäoliselt tema ihukaitsjatest), kes «alati ta juures viibisid», s.t keda ta võis täielikult usaldada ning alati ja kõiges lõpuni kindel olla (vrd Ap 10:7).

Just sellisena kirjeldab sõna proskartereo esimeste kristlaste, Jeesuse jüngrite, Tema ema ja Ta lähisugulaste ühtekuuluvust. Kahtlemata on see pilt, millele peaks vastama kogu kristlaskond tänapäevalgi… (Jah, kahjuks ei jää üle muud, kui panna eelneva lause lõppu kolm kurvakstegevat mõttepunkti.)

Muidugi käib enam-vähem seesama ka «ühel meelel» kohta. Kreeka keeles on see homothymadon, mis koosneb samuti nagu eelminegi sõna kahest poolest.

Selle liitsõna esimeseks pooleks on homou (homos) ehk «sama», «ühine», «sarnane», ka «ühel ajal», «üheskoos». Teiseks pooleks on sõna thymos, mis tuleneb verbist thyo. Viimane tähendab – see võib tunduda nüüd väga üllatavana – ohverdamist, sõna thymos aga tähistab mingit hingeliigutust, eeskätt mingisugust põletavat emotsiooni, kirge, tundepuhangut.

Kui selle sõna kaks poolt nüüd kokku panna, on tulemuseks teadlik ja tahtlik ühtehoidmine. Võrdluseks: me ütleme vahel, et keegi tegi midagi «meelega», pidades sellega silmas, et tegu oli tahetud ja kavatsetud ning kindlalt ja sihipäraselt ellu viidud. Just samamoodi peame mõistma ka seda, kuidas kristlased olid Apostlite tegude raamatu kirjelduse põhjal – ning peavad olema tänapäevalgi – «ühel meelel»: teadlikult, tahtlikult, kindlalt ja sihipäraselt.

Mis vahe on aga sõnadel «palve» ja «palumine», nagu vanemad piiblitõlked selles salmis ütlevad?

Kreeka keeles on esimene neist proseyhe – taas kahest poolest koosnev liitsõna: pros ja eyhomai. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see Jumala poole suunatud või Talle esitatud soovi.

Teine sõna, mille leiame mõnedest käsikirjadest ja mis on nendest pärinevana jõudnud ka meie vanadesse piiblitõlgetesse, on deesis – mingist puudusest või vajadusest tulenev alandlik anumine.

Just niisugust vahet teeb neil kahel sõnal ka Luther oma piiblitõlkes: «…mit beten vnd flehen…»«palumise ja anumisega». «Anumisena» on sõna deesis tõlgitud ka uuemates eestikeelsetes piibliväljaannetes, näiteks salmides Lk 1:13, 1Tm 2:1, 1Tm 5:5.

Kõike kokku võtta püüdes kerkib meie ette pilt apostlitest ja teistest Jeesuse lähedastest kui kellestki, kes on teadlikult, tahtlikult, ustavalt ja kindlalt üheskoos, kes saavad üksteisele alati kindlad olla ja vastastikust kindlustunnet pakkuda.

Kõiges, eeskätt aga «palves ja anumises», s.t ennast ja teisi kõhklematu usaldusega Jumala kätte andes ning teades, et «iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju» (Jk 1:17).

Jeesus kinnitab meile: «Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.» (Mt 18:19) Tõsi, «ühel meelel» vasteks on selles salmis kreeka keeles üks teine sõna, nimelt meile küllap tuttavana ja üpris kõnekana kõlav symfoneo, kuid mõte on igal juhul seesama: meie palve täitumise eelduseks on teadlik ja tahtlik suunatus ja ustavus üksteisele ning enese mõistmine lahutamatuna oma vendadest ja õdedest Kristuses, kellega üheskoos moodustame ühe Ihu. Apostel Paulus hoiatab meid, «et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest» (1Kr 12:25) – sest vastasel juhul ei või me püsida (vrd Mk 3:24-25).

Küllap esimene ja tähtsaim, mille pärast esimesed kristlased palvetasid, oli see, et täituks Jeesuse tõotus saata neile Püha Vaimu vägi, et sealtpeale jõuaks rõõmusõnum lunastusest juba nende ustava tunnistuse kaudu ilmamaa äärteni (vrd Ap 1:8). Mida muud peaksime paluma meiegi.

Tule, Püha Vaim, täida oma vagade südamed ja süüta neis oma armastuse tuli. Aamen.

© Meie Kirik