«Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured,» ütleb Issand. (Jr 31:34)

Hiljuti küsis meie kaheksa-aastane poeg, sugugi mitte kiusuga, nagu oleks teinud mõni täiskasvanu, vaid lapse kombel täiesti siiralt ja huvitatult: «Kust tuli Jumal?»

See on väga inimlik küsimus, ja mitte ainult seetõttu, et meil on raske uskuda ja mõista midagi või kedagi nähtamatut, käegakatsutamatut, absoluutselt teistsugust, vaid ka seepärast, et me elame ajas ja see ei ole mitte lihtsalt midagi, millega oleme harjunud, vaid see kuulub meie olemusse ja me ei oska sellest väljaspool mõtelda.

Isegi siis, kui kõneleme igavesest elust, peame pidama meeles, et meie «igavik» on teistsugune kui Jumala oma: meie olemasolul on algus, ja seetõttu on isegi meie «igavik» ajaliselt mõõdetav – kuigi inimmõistusele vähemalt praegu lõpuni hoomamatult.

Meie «igavik» on suhteline, Jumala igavik aga tõeline – ilma alguse ja lõputa. Jumal ei «tulnud» kuskilt ja millalgi, vaid Ta on igavene, Ta on alati ja kõikjal. See on midagi, mis kuulub Jumala olemusse, nagu ajalikkus meie omasse.

Kui Mooses küsis Jumalalt Tema nime järele, sai ta vastuseks: «Ma olen see, kes ma Olen!» (2Ms 3:14) Seda võib tõlgendada lihtsalt rumala küsimuse tõrjumisena: «Mis see sinu asi on, olen kes olen!» Ometi on seda vastust alati mõistetud pigem ilmutusena, millega Jumal annab inimestele teada oma tõelise olemuse – nii et Tema nime (Jahve, Jehoova) sisuliseks tõlkevasteks eesti keeles on Mina Olen.

Kõigi arutelude puhul Jumalast, Tema olemusest, ka Tema «seesmise olemuse» müsteeriumist Kolmainsusena tuleb seda meeles pidada: Jumal on alati ja Tema olemine on ühtlasi identne Tema olemusega.

Küsimus Kolmainsusest ja jumalike isikute omavahelistest suhetest on tekitanud kiriku ajaloos palju vaidlusi ja pahandust, nii siis, kui on püütud sõnastada Pühakirjaga kooskõlas olevat arusaama sellest, kes on Kristus, kui ka siis, kui on küsitud, milline on Püha Vaimu vahekord Isa ja Pojaga.

Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, see on kiriku selge õpetus ja igale usklikule õndsuseks vajalik veendumus. Athanasiuse usutunnistus väljendab seda nõnda:

«See on nüüd õige usk: me peame uskuma ja tunnistama, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal ja inimene.

Jumal on Ta Isa olemusest igavesti sünnitatuna, ja inimene on Ta ema olemusest ajas sündinuna.

Täiuslik Jumal, täiuslik inimene, koosnev mõistuslikust hingest ja inimihust.

Võrdne Isaga jumalikkuse poolest, väiksem kui Isa inimlikkuse poolest.

Et Ta on nüüd korraga Jumal ja inimene, ei ole ometi mitte kahte Kristust, vaid ainult üks.

Üks aga mitte, nagu oleks jumalikkus muudetud lihaks, vaid kuna Jumal on omaks võtnud inimlikkuse.

Üks läbinisti, mitte olemuste segunemise kaudu, vaid isiku ühtsuse läbi.

Sest nagu mõistuslik hing ja ihu on vaid üksainus inimene, nõnda on ka Jumal ja inimene vaid üks Kristus,

kes on kannatanud meie õndsuse pärast, läinud allilma, kolmandal päeval jälle surnuist tõusnud,

üles läinud taevasse, istub Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel: sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Tema tulemisel tõusevad kõik inimesed oma ihudes üles ja peavad andma vastust omaenda tegude eest.
Ja need, kes on teinud head, lähevad igavesse ellu, kes aga on kurja teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk! Kes seda ustavalt ja kindlalt usu, ei või õndsaks saada.»

Kristuses on ühendatud ajalik ja igavene. Nikaia usutunnistuse sõnadega: «Meie usume … ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud.»

Niisiis, kui me ütleme, et Poeg on Isast sündinud, kuulub selle tunnistuse juurde tõdemus, et see on «toimunud» enne kõiki aegu, s.t nii Isa kui Poeg on alati olnud, Poja sündimine Isast ei ole ajaline sündmus, vaid kuulub Kolmainu Jumala igavesse olemusse.

Täpselt sedasama peame pidama meeles ka Püha Vaimu puhul: «Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse.» Või taas Athanasiuse usutunnistust tsiteerides:

«Isa ei ole kellegi tehtud, ei loodud ega sünnitatud.

Poeg on ainuüksi Isast, ei tehtud ega loodud, vaid sünnitatud. 

Püha Vaim on Isast ja Pojast, ei tehtud, ei loodud ega sünnitatud, vaid lähtuv.

On niisiis üks Isa, mitte kolm Isa, üks Poeg, mitte kolm Poega, üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu.

Ja selles Kolmainsuses ei ole midagi varem või hiljem, midagi suurem või väiksem, vaid kõik kolm isikut on võrdselt igavesed ja võrdselt suured,

nõnda et kõigis, nagu juba enne öeldud, tuleb austada nii ühtsust Kolmainsuses kui Kolmainsust ühtsuses.»

Väide, nagu ei lähtuks Püha Vaim Isast ja Pojast, vaid ainult Isast, eksib Jumala ühtsuse ja Tema igavese olemuse vastu, kuna see kas välistaks Poja ja Püha Vaimu vahelise vahetu suhte või tekitaks Jumala seesmisse olemisse ajalise järgnevuse (nagu võib lugeda välja idakiriklikust formulatsioonist «Isast Poja kaudu»), see aga ei ole võimalik, kuna Jumala juures «ei ole muutust ega varjutuste varju» (Jk 1:17).

Kristus tunnistab, et Tema ja Isa on üks (Jh 10:30; 17:22) ning et kõik Isa oma on ka Tema oma (Jh 17:10). Apostel Paulus nimetab Püha Vaimu Poja Vaimuks (Gl 4:6) ja Kristuse Vaimuks (Rm 8:9; Fl 1:19), sedasama teeb ka püha Peetrus (1Pt 1:11). Kui Jumal on igavene, kui Ta on Kolmainus ning kui Poeg on sündinud Isast enne kõiki aegu, siis lähtub ka Püha Vaim – alati ja igavesti, lakkamatult ja ühtviisi – nii Isast kui Pojast.

Kui meie kaheksa-aastane poeg mõne aja eest küsis, kust tuli Jumal, siis ei andnud ma talle nii pikka vastust. Ütlesin lihtsalt, et Jumal on igavene, et Ta on alati olnud ja jääb igavesti – ja et kui meil on seda raske mõista, siis ütleb seegi meile Jumala kohta midagi olulist: et Ta on nii suur ja imeline, et me ei suuda Teda iialgi lõpuni läbi uurida ja lahti seletada, ja just sellepärast võime olla õnnelikud, et Ta meist hoolib, et Ta on meid loonud, et Ta meid nii väga armastab, et on meid oma Poja läbi lunastanud ja et Ta tahab olla alati koos meiega.

Kaheksa-aastasele lapsele sellest vastusest piisas: Jumal on imeline ja Tema peale võib alati loota! See, et Ta on meile lõpuni mõistetamatu, ei ole midagi, mis peaks meie usku kõigutama, vaid mis, vastupidi, annab julgust Temasse ja Tema armastusse veelgi kindlamalt uskuda.

© Meie Kirik