Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. (1Kr 1:26)

Üheks minu elavamaks ja helgemaks lapsepõlvemälestuseks on suveõhtused jalutuskäigud mööda Pärnu tänavaid ja parke. Tavaliselt oli see vanaema, kes lapselapsed sappa võttis ja meiega tiiru läbi rannarajooni ja mereäärse tegi.

Minu ja mu õe igakordseks vaidlusteemaks oli, kes saab lükata onupoeg Peetri käru (ma ei taha hakata siinkohal meenutama, mida kõike Peeter pidi selle tulemusena läbi elama).

Erandiks olid need korrad, kui onu ise oli samuti Pärnus ja tuli meiega jalutuskäigule kaasa. Siis me vaidlesime õega samuti selle üle, kes peaks Peetri käru lükkama, aga kumbki meist ei pretendeerinud mitte sellele, vaid hoopis käed seljal onu kõrval patseerimisele. Sest see oli nii huvitav – tal oli meile alati midagi põnevat jutustada.

Sama põnev oli käia temaga mööda Tallinna vanalinna, kui, tõsi, haruharva, sinna sattusin. Üks taolistest avastusretkedest on mul väga selgelt tänaseni meeles. Või õigemini üks seik sellest jalutuskäigust.

Olime jõudnud Toompeale, Toomkiriku taha, ja onu viis mu tollase Raamatukogu tänava, nüüdse Kiriku tänava maja number 8 ukse juurde ja ütles: «Siin saab Eesti parima hariduse.»

Mu onu ise oli õppinud Tartu ülikoolis ning küllap kõik, kes teda tundsid, võivad kinnitada, et tegemist oli äärmiselt andeka, kõrgelt haritud ja ülimalt laia silmaringiga inimesega. Selles majas, mille ukse taga ta tookord need sõnad ütles, ta ise õppinud ei olnud, nii et tegemist oli igati erapooletu arvamusega.

Need sõnad jäid mulle meelde. Ja tulevad taas meelde iga kord, kui loen 1. Korintose kirja 1. peatükist apostel Pauluse sõnu sellest, et «Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid» (1Kr 1:7).

Need sõnad tulid mulle meelde ka siis, kui seisin kord noore usuteaduse üliõpilasena Tallinna Toomkiriku altarivõre ees ühel varahommikusel palvusel ja üks minu õpingukaaslasest, praegustest ametivendadest, luges altarist sedasama Epistlit, mida kuulates ma lasin käia pilgu üle nende kümnekonna või veidi enama, kes minu kõrval seisid.

Mitte palju tarku inimeste meelest… Mitte palju vägevaid… Mitte palju kõrgest soost…

Seal me olime, mina oma kulunud pintsakus ja punases valgete mummudega särgis; üks praegune teoloogiadoktor õlgadeni pikkade juuste ja väljaveninud kampsuniga; nüüdseks juba mitu kõrgharidust omandanud ja aastaid koolmeistrinagi töötanud ametivend rasketes tanksaabastes; üks, kes hiljem Riigikogussegi jõudis; punkareid ja hipisid justkui ajamasinas segamini, sekka mõni ontlik väikekodanlanegi…

Niisugused me olime… «Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on.» (1Kr 1:28) Või nagu Paulus veidi hiljem ütleb: «Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.» (1Kr 4:13)

Muidugi on mummulised särgid nüüdseks asendunud väärikate valge kraega mustadega ning pintsakudki sirgemad ja kingad vähemalt aeg-ajalt läikima viksitud. Ning küllap on – ja seda tuleb kahetsusega tunnistada – tollase imestava ja imetleva lihtsameelsuse ning noorusliku maksimalismiga kontrastsel viisil käsikäes käinud alandlikkuse asemele vähemalt aeg-ajalt astunud ka piisav annus enesega rahulolu ja vaimulikku kõrkust. Kuid need püha Pauluse sõnad toovad kõik selle jälle tagasi – ja lausa suruvad alandlikult põlvili.

Kas see pole kummaline vastuolu: need kümneaastases poisikeses tohutut aukartust äratanud sõnad ühe väikse, väliselt mittemidagiütleva maja kohta, kust saavat «Eesti parima hariduse», ning teisalt too kümmekond aastat hilisemast ajast pärinev kogemus sellest, et oleme «need, kes midagi ei ole»

Muidugi ei ole asi ainult hariduses. Vähemalt mitte akadeemilises, mida mu onu võib-olla silmas pidas. Sest see, mida ma Tartu ülikoolist Usuteaduse Instituuti üle kolides akadeemilises mõttes kogesin, oli… kuidas seda nüüd üteldagi… huvitav ja mitmetahuline.

Tõeline haridus, mille me tookord saime – või õigemini, mille alguse Jumal meile kätte näitas – seisneb sellessamas teadmises, et meid, kes me pole midagi, on valinud ja kutsunud Jumal ise. Tema, kes on mittemillestki loonud kõik ja võib meistki, kes me midagi ei ole, midagi teha.

Meie tõeline haridus on Kristus Jeesus, «kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks» (1Kr 1:30) – ja see on tõesti mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma ja terve ilmaruumi parim haridus.

Kahtlemata pole asi ka mitte tolles väikses majakeses seal Toomkiriku taga, mille juurde mu onu mind kord viis ja kus mul oli õnn ja rõõm hiljem õppida. Kas pole aga imeline, et sageli just taoliste väikeste, aga elu lõpuni sügavalt mällu ja südamesse vermitud juhtumuste kaudu juhib suur Jumal neid, kes ei ole midagi, olematusest olemisse, tühisusest tõelisse, paratamatust surmast ja lootusetusest igavesse ellu…

See ei sünni mitte meie, vaid Jumala kiituseks. Aga see sünnib meie päästeks ja õndsuseks: «Me kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.» (1Kr 1:23-24)

Jah, niisugused me olime… ja oleme… aga mitte see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, kes ja milline on Jumal. Meie Jumal. Temale olgu austus igavesest igavesti!

© Meie Kirik