Ja noorem neist ütles isale: «Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!» Ja isa jagaski varanduse nende vahel. (Lk 15:12)

Leidsin ühest uurali keelte võrdlevast sõnaraamatust huvitavaid seoseid sõna «elu» päritolu ja tähenduse kohta. Näiteks on «elu» väidetavalt väga lähedane taoliste mõistetega nagu «allikas», «algus» ja isegi «valgus» (päike, päev) ning «äär» või «serv».

Kas pole tõsi: see sõnadekimp annab päris palju head mõtteainet selleks, et arutleda elu üle üldiselt, aga ka konkreetselt enda oma üle?

Üks «eluga» lähedases suguluses olev sõna, mida tahaks lugeda Luuka evangeeliumi 15. peatüki eestikeelsest tõlkest, aga mida sealt kahjuks ei leia, on «elatis». Nimelt just nõnda võiks tõlkida Kadunud poja loos kreeka keeles kahes kohas kasutatud sõna «bios», mille esmane tähendus on «[bioloogiline] elu», siit tulenevalt aga ka «elatis». Muide, sama sõna seisab kreekakeelses Uues Testamendis ka 1. Johannese kirjas, kus eesti keeles öeldakse: «Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara (elu, elatist)…» (1Jh 3:17)

Kadunud poja loos on eestikeelse «varanduse» vasteks kreeka keeles kaks erinevat sõna: «ousia» ja, nagu juba öeldud, «bios».

Esimene tuleb verbist «olema», tähistades niisiis miskit, mis [kellelgi] on. Noorema poja sõnu isale on tegelikult väga raske eesti keelde tõlkida, sinna midagi omalt poolt lisamata. Võib-olla umbes nii: «Isa, anna siia mulle langev osa sellest, mis sul on!»

Eks ole, ei saa sugugi öelda, et see kõlaks eriti viisakalt ja isa suhtes lugupidavalt. Esiteks on see justkui vastuvaidlemisele mitte kuuluv korraldus, teiseks on see aga nagu juba sündinud fakti tõdemine: «[mulle] langev» ei ole öeldud mitte, nagu võiks eestikeelse tõlke põhjal arvata, tuleviku, vaid oleviku vormis. Selle poolest sobib paremini üks varasem eestikeelne tõlge: «Anna minnule, Issa, se ossa sest hüwest, mea minnu perralt om.»

Paneme veel tähele, et sõna «ousia» ei tähista mitte ainult mingit justkui inimesest väljaspool olevat varandust (näiteks raha pangaarvel, kinnisvara või aktsiaid), vaid kõike, mis inimesel on – niisiis vähemalt sümboolselt ka teda ennast, kogu tema eksistentsi.

Seda aitab mõista järgnev sõnadevalik. Kui eesti keeles seisab kiretult, et «isa jagaski varanduse nende vahel», siis kreeka keeles öeldakse: «Ja ta jagas neile [oma] elatise (elu).»

Kui läheme veelgi sügavamale ja vaatame ka sõna «jagas» algtähendust, siis võiksime antud lause mõtte anda edasi nõnda: «Ta võttis, jagas ja andis neile üle [oma] elu.»

Mäletan üht ammust piiblitundi Eestist pärit baltisaksa pastori Paul Gerhard Hörschelmanniga. Arutelu aluseks oli seesama tähendamissõna kadunud pojast. Meie, noored vaimulikud, keskendusime küll ühele, küll teisele pojale, mõtiskledes selle üle, kumb neist oli rohkem või vähem kadunud. Pastor Hörschelmann aga võttis kogu arutluse kokku sõnadega: «See ei ole mitte lugu poegadest, vaid eeskätt Isast.»

Tõe huvides tuleb märkida, et see lugu kõneleb siiski ka poegadest. Eriti, kui vaatame veidi ettepoole, peatüki algusesse, kus meile näidatakse väga selgesti, millisel ajendil Jeesus need kolm kuulsat tähendamissõna – kadunud lambast, kadunud mündist ja kadunud pojast – jutustas: «Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: «Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!» Siis Ta rääkis neile selle tähendamissõna…» (Lk 15:1-3)

Me näeme, et Jeesus vastandab nendes lugudes variseride suhtumisele Jumala oma – variserid lükkaksid eksinutele hea meelega veel jalagagi takka, Jumal aga otsib iga viimast kadunut ning rõõmustab koos inglitega taevas leitu üle. Just seesama vastandus on eriti selgelt nähtav Kadunud poja loo lõpuosas, kus tulevad esile vanema venna kiivus ja isekus.

Ometi oli Paul Gerhard Hörschelmannil õigus, kui ta ütles, et meie tähendamissõna kõneleb eeskätt Isast – sest Jeesus ei vastanda Teda variseridele mitte selleks, et viimastele kohta kätte näidata, vaid selleks, et nemadki mõistaksid, milline on Jumal tõeliselt. Ja see tuleb väga kirkalt välja tõepoolest juba tähendamissõna alguses.

Õigupoolest ei olekski väga palju rohkem tarvis. Meie ees on isa oma poegadega. Poegadega, kellele kuulub kõik, mis tal on (vrd Lk 15:31). Ometi ei ole pojad rahul. Nad tahavad kõike ise omada. Nad tahavad olla ise see, kes on – pattulangusest peale on inimene tahtnud usurpeerida tiitlit Mina Olen (2Ms 3:14) ja astuda Jumala asemele (vrd 1Ms 3:5).

Mida teeb isa? Ta võtab ja annab oma lastele üle mitte ainult kogu oma elatise, vaid oma elu.

Jah, Ta on seda juba teinud: «Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.» (1Ms 2:7)

Me teame, et asi ei ole sellega piirdunud. Selle elu, mille Jumal on inimesele kinkinud, mille osaliseks Ta on meid teinud ja mille kaudu Ta on meiega jaganud omaenda olemist, oleme meie «hooradega nahka pannud» (Lk 15:30). Ning Jumal ei ole selle peale mitte «veristanud nuumvasikat», vaid omaenda Poja meie eest ohvriks toonud: «Ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas Ta meile igavese lunastuse.» (Hb 9:12)

Sõnal «elu» on vähemalt eesti keeles seosed taoliste mõistetega nagu «algus», «valgus», «allikas». Omapärasel viisil sobib siia väga hästi ka heebrea keeles Jumalat tähistav sõna «El». Ja kui siin puudub ka igasugune etümoloogiline seos, siis üks on selge: meie algus, meie valgus, meie olemasolu allikas ja meie elu on Jumal. Ta on võtnud ja jaganud meile oma elust aegade alguses ning kinkinud meile uue elu ennast lõpuni andes oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses.

© Meie Kirik