Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! (Hs 2:6)

Prohvet Hesekiel oli, ilmselt seetõttu, et ta kuulus preestrina teatavas mõttes rahva ülemkihi hulka, esimeste kuningas Nebukadnetsari poolt juba aastal 598 enne Kristuse sündi Paabeli vangipõlve viidute seas.

Jeruusalemma langemiseni jäi veel tosin aastat, kuid need möödusid kiiresti ja see, mis tulema pidi, tuli paratamatult – ning Jumal näitas Hesekieli kaudu selgelt, miks kõik just nõnda läks.

See tuleb esile ka prohveti kutsumise loos: ta saadetakse Iisraeli rahva hulka, kelle kohta öeldakse, et see on vastupanija rahvas, et neil on jultunud näod ja paadunud südamed, et nad on tõrksad ja ei võta vastu Issanda enda sõna, mida prohvet neile kuulutab.

Esimeses eestikeelses piiblitõlkes üteldakse heebreakeelsele originaalile lähedasemalt kui uuemates: «Ja sinna innimesse poeg, ärra karda nende eest, ja ärra karda nende sannade eest, sest nemmad on kangekaelsed ja terrawad okkad sinno wasto, ja sinna ellad korpionide jures: ärra karda nende sannade eest, ja ärra ehmata nende pärrast, sest nem̃ad on üks wastopannia suggu.»

Iisraeli lapsed – Jumala rahvas – on Jumala sõnul nagu teravad okkad, nagu okaspõõsad, veelgi hullem: lausa skorpionid – või maod, nagu Georg Müller on ühes oma jutluses tõlkinud.

Meenuvad need kibuvitsad ja ohakad, millest Jumal kõneles pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid talle vastu hakanud – just samamoodi sai Jumala poolt inimesele kingitud viljakandev maa mässuliseks vastupanijaks nagu toogi, kes oli pandud seda hoidma ja harima. Ja küllap just sellest peale on ka skorpionid need, kellena neid praegu tuntakse.

Ja midagi tuleb veel meelde: need kibuvitsaokkad, millega pärjati Õnnistegija pead. Siis, kui Tema peale sülitati, kui Teda teotati ja pilkamisi juutide kuningana austati. Ning skorpionideks nimetati Vanas Roomas ja mujalgi ogadega varustatud okaspiitsasid – küllap just sellisega nuheldi Pilaatuse käsul ka juutide kuningat…

Muidugi ei teadnud Hesekiel kõigest sellest midagi – aga temagi osaks pidi saama kogemus, et teda ei mõisteta ega kuulata, talle pannakse vastu, teda teotatakse, ta peab nägema oma kaasmaalaste jultumust ja taluma nende südamete paadumust.

Jumal läkitas Hesekieli õigupoolest väga lihtsa sõnumiga: manitsema õelat pöörduma tema õelusest ning õiget püsima oma õiguses. Paraku ei ole nii lihtsatki sõnumit kuigi lihtne kuulutada, kui need, kellele see on mõeldud, oma kõrvad kinni topivad ning laubad ja südamed kõvaks teevad.

Igatahes ei käinud Hesekieli käsi sugugi hästi. Ta ütleb, et Issand viis ta Paabelis asuvate vangide keskele (Tel-Abibi Kebari jõe ääres – kuskil praeguse Iraagi alal), aga ta ei suutnud temale usaldatud ülesannet täita: «Seal, kus nad elasid, istusin ma vaikides nende keskel seitse päeva.» (Hs 3:15).

Meie varasemad piibliväljaanded tõlgivad selle lause veidi teisiti: «Ma jäin senna seitse päwa kui ärraehmatud nende sekka.» (1739) või «Ma istusin masendunult nende keskel seitse päeva.» (1968)

Tõenäoliselt on need mõlemad tõlked originaali suhtes täpsemad kui viimane: Hesekiel mitte lihtsalt ei vaikinud, vaid vaikis tõepoolest nagu keegi, kes on vaiki ehmatatud, nagu see, kes on seesmiselt täiesti laastatud, masendatud. Piiblis kasutatakse vastavat sõna mitmes kohas laastamise, hävitamise, tühjaks tegemise, aga ka kohkumise tähistamiseks. Just selline oli prohvet Hesekieli enesetunne, kui Jumal oli ta Iisraeli vangide keskele viinud, et ta seal tollele vastupanijale rahvale Issanda sõna kuulutaks.

Tulemuseks oli, et Hesekiel kaotas mõneks ajaks päriselt kõnevõime. Issand ütles talle: «Ma kinnitan su keele su suulae külge, nõnda et sa jääd tummaks ega saa olla neile noomijaks; sest nad on vastupanija sugu.  Aga kui mina räägin sinuga, siis ma avan sinu suu, et sa räägiksid nendega.» (Hs 3:26-27)

Prohveti ülesanne on kuulutada – aga mitte omatahtsi, vaid Jumala sõna. Tema ülesanne on kuulutada ka siis, kui need, kelle juurde ta on läkitatud, ei kavatsegi teda kuulda võtta: «Nõnda ütleb Issand Jumal: «Kes tahab kuulata, see kuulaku, kes mitte, see jätku kuulamata, sest nad on vastupanija sugu!»» (Hs 3:27)

Prohveti ülesanne on kuulutada isegi siis, kui see oleks võrreldav püüdega tungida läbi kibuvitsarägastiku või elada skorpionide keskel või koos mürkmadudega.

Inimestele võivad taolised võrdlused tunduda ülekohtustena: kas me siis tõesti olemegi sellised? Ja kui olemegi – kas Jumala saadikud ei peaks meiega sellegipoolest hoopis leebemalt kõnelema? Leebelt, nagu Jeesus…

Jah, nagu Jeesus: «Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?» – nii rääkis Jeesus oma rahvaga ja jätkas: «Vaata, mina läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid ning osa te tapate ja lööte risti ning osa te piitsutate oma sünagoogides ja jälitate neid linnast linna, et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal.» (Mt 23:33-35)

Kas midagi on muutunud? See on küsimus, millele peame otsima vastust päris mitmes mõttes.

Kas minagi ei kuulu nende kangekaelsete, jultunud okastaimede hulka, mis muljuvad mitte ainult Õnnistegija laupa, vaid ka Tema südant? Kas minugi isekus ja kõik sellest tulenevad patud pole needsamad skorpionid, millega need, kes on loodud Jumala armastuses Tema Poja näo järgi, oma Päästjat piitsutavad?

Ja kui minu kätte peaks usaldatama Jumala sõna, kas ei tule siis mindki pigem köitega vedada kui kinni hoida (vrd Hs 3:25), kuna mul puudub julgus kõnelda tõtt ja, olles küll varmas kuulutama iseennast ja oma tarkust, kipun ma häbenema Jumalat ja Tema sõnumit?

«Sina, inimesepoeg, ära karda!» ütleb Issand. Mitte ainult Hesekielile, vaid kõigile. Ka mulle.

© Meie Kirik