Ma tänan Sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et Sa kuuled mind alati. (Jh 11:41-42)

Mäletan üht umbes kolmekümne aasta eest kogemata pealt kuuldud vestlust ühe uuemat sorti usuliikumise poolehoidjate vahel. Nad arutlesid selle üle, kas kirikus saab olla tõelisi usklikke, ning jõudsid ühele meelele, kinnitades, et küllap mitte. Eriti kindlad olid nad kirikuõpetajate osas, kusjuures üheks määravaks märgiks oli nende jaoks see, kuidas kirikuõpetajad «keerlevad altari ümber nagu Baali preestrid».

Olen harjunud mõtlema, et nüüdseks on taoline kohtumõistmine teise kogudusse või kirikusse kuuluvate kristlaste üle lakanud, kuid kuulsin hiljuti, et siiski mitte täielikult. Nimelt olla üht meie koguduse liiget kutsutud kuhugi teise, põhjendusega, et kirikuõpetajad olevat uskmatud ning kirik isegi õpetavat, et Jumala armu edasiandmiseks ei peagi pastor usklik olema.

Mis puutub viimasesse väitesse, siis see on vähemalt osaliselt õige. Näiteks Augsburgi usutunnistus ütleb: «Kuigi kirik peaks õieti olema pühade ja tõeliste usklike osadus, on siiski, kuna selles elus on nende hulka segatud palju silmakirjatsejaid ja jumalakartmatuid, lubatud tarvitada sakramente, mida jagatakse jumalakartmatute kaudu, Kristuse ütlust mööda: «Kirjatundjad ja variserid istuvad Moosese toolil» jne. Nii sakramendid kui Sõna on mõjusad Kristuse korralduse ja käsu tõttu, isegi kui neid jagatakse jumalakartmatute kaudu.»

Lühidalt seletades tähendab see, et Jumala arm ei ole seotud inimliku väärikuse, tubliduse ega isegi usuga, vaid Jumala Sõna ja tõotusega. Jeesus läkitas seitsekümmend kaks jüngrit (Lk 10) Jumala riiki kuulutama, haigeid terveks tegema ja isegi kurje vaime välja ajama juba tükk aega enne oma surma ja ülestõusmist, s.t enne, kui nad oleksid võinud Temasse uskuda sellisel viisil, nagu me praegu kristlikku usku mõistame, ja ometi kandis nende kuulutustöö vilja ning koguni kurjad vaimud alistusid neile Tema nime mõjul.

Samuti ütles Jeesus kellegi kohta, kes ei kuulunud isegi Tema jüngrite hulka, ent ajas Tema nimel välja kurje vaime: «Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!» (Lk 9:49-50) Veelgi enam: isegi Kaifas, kes oli Jeesuse veendunud vaenlane ja otsustanud Ta hukata, kõneles Jeesusest evangeeliumi tunnistuse järgi prohveti viisil, kuna ta oli Jumala ülempreester (Jh 11:49-52).

Kahtlemata on siin oluline erinevus võrreldes Kristuse kiriku vaimulikega, kuid ka nende puhul on ülimalt tähtis, lausa elu ja surma küsimus, et kuigi Jumal on usaldanud oma armuvahendid kiriku ja seega ka kiriku sulaste kätte, ei seo Ta nende mõju viimselt isikutega, vaid Tema armuvahendid kannavad igal juhul vilja samamoodi, nagu «vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba» (Js 55:10).

Kõik see ei pea kuidagi õigustama võimalikke uskmatuid – s.t väärituid – preestreid või pastoreid. Kõige selle mõtteks on hoopis kinnitus, et iga kristlane võib olla julge: sakramendid, mis mulle on jagatud, Jumala Sõna, mida mulle on kooskõlas Pühakirja ja kiriku õpetusega kuulutatud, on igal juhul õiged ja kehtivad ning kannavad head, igavese elu vilja.

Kuidas muidu võiks üldse keegi milleski kindel olla? Kas kellelegi meist on antud mingi vahend teiste usklikkuse või uskmatuse mõõtmiseks või kontrollimiseks? Ja kas Jumal võiks juhul, kui Tema arm ja seega meie õndsakssaamine sõltuks inimeste usukindlusest, üldse midagi nii hinnalist meie kätte usaldada?

Paraku kerkib ikka jälle üles arvamusavaldusi, nagu oleksid asjad tegelikult vastupidi. Isegi Jeesus pidi seda kogema, näiteks siis, kui Teda ja Tema jüngreid süüdistati esivanemate tavade eiramises, patustega seltsimises või koguni jumalateotuses – mis on see muud kui ikka seesama süüdistus uskmatuses, väärituses ning selles, et «kui Tema oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes Teda puudutab, et ta on patune» (Lk 7:39).

Ühele taolisele etteheitele vastas mees, keda Jeesus oli imelisel viisil aidanud, väga teraselt või koguni teravalt: «Kas Ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen. » (Jh 9:25)

Neile, kes tookord Jeesust patus süüdistasid, ei piisanud sellest imeteost. Enamasti ei piisagi, kuigi võiksime arvata vastupidi ja kuigi Jeesus näib seda ka ise kinnitavat, näiteks siis, kui Ta Laatsaruse haua juures tänab Isa, et too Tema palvehüüde peale võib Laatraruse surnuistki üles äratada, ja lisab, et see annab ümberseisjatele võimaluse uskuda, et Isa on Ta läkitanud (Jh 11:42).

Inimesed oma arusaamadega, enamus inimesi, eksisid Jeesuse suhtes rängalt. Ja sellegipoolest ei jätnud Jeesus tegemata seda, milleks Ta oli tulnud: Ta võttis oma risti, kandis selle Kolgata mäele ning suri seal meie eest, et meie patud oleksid andeks antud, meie süü maha pestud, et võiksime olla lepitatud Jumalaga ning elada Tema ülestõusmise osalistena igavesti.

Samamoodi tegutseb Ta tänapäevalgi – hoolimata inimeste uskmatusest, hoolimata sellest, et Temast nii sageli ei hoolita, et see hea, mida Ta kõigile pakutakse, tihtipeale tagasi lükatakse, sellele kurjaga vastates või, mis veelgi hullem, seda justkui omaks võttes tegelikult hoopis kurjalt ja kurja tegemiseks ära kasutades.

Samamoodi, ennast andes ja oma täieliku eneseandmise kaudu oma armu täiust jagades, tegutseb Jeesus ka oma vääritute sulaste kiuste ning tihtipeale isegi vääritute sulaste kaudu. Tema teab alati, et Isa on Ta läkitanud – ja teab, milleks Isa on Ta läkitanud: päästma neidsamu väärituid inimesi, andma end nendesamade vääritute inimeste eest, kes kipuvad Teda nii hoolimatult tagasi lükkama või salgama.

See on Jumala armu suur ime: evangeeliumi aare, Jumala kirkuse ja armu evangeeliumi aare on meie vääritutes «saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist» (2Kr 4:7).

Jah, see näitab ühelt poolt kiriku madalust ning peaks meid täitma piiritu alandlikkusega, teisalt aga näitab see sellesama kiriku võrratut suurust ja tõelist tugevust: kõigest hoolimata, meist hoolimata, meie nõtrusest ja vigadest hoolimata, isegi meid ähvardavast uskmatusest ja vääritusest hoolimata teeb Jumal oma armu tööd ka meie kaudu, meid endidki seeläbi üha jälle üles tõstes ning meie tihti nii nõtra usku uuendades ja kinnitades. Kuni võime kord koos vaga Iiobiga ütelda: «Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma.» (Ii 19:25)

© Meie Kirik