10. oktoobril AD 2017 möödub 25 aastat minu ordineerimisest preestriks ehk kirikuõpetajaks. Sirvisin selle aja meenutamiseks oma tolleaegseid jutlusi ning leidsin ühe, mis sobib ka Lõikustänupühaks. Kirjutatud on see 26. septembril Issanda aastal 1992.

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu! Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et Ta teid ülendaks omal ajal!  Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest! Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata! Tema vastu seiske kindlad usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda. Aga kõige armu Jumal ise, kes meid on kutsunud oma igavesse ausse Kristuses, võtku teid, kui te pisut olete kannatanud, valmistada, kinnitada, teha tugevaks ja rajada! Tema päralt on võimus ajastute ajastuteni! Aamen. (1Pt 5:5-11)

Meie tänane jutlusetekst algab kõnelusega suureliste ja alandlikkude üle. Jumal annab mõista, et esimestele neist, nimelt suurelistele, paneb Ta vastu, viimastele aga, alandlikele, annab armu.

Mis on sel teada ja tuntud tõsiasjal aga pistmist järgnevaga meie pühakirjatekstis, sellega, mis kõige selgemalt ja otsesemalt on väljendatud ka täna kuuldud evangeeliumikatkes, milles Jeesus kõneleb muretsemisest – õigemini, täpsemalt öeldes, sellest, et muretsemine on mõttetu, asjatu, seda pole tarvis?

Jeesus ütleb meile: «Ärge muretsege!», ja sedasama võisime nüüdsama kuulda ka jutluse aluseks olevast pühakirjalõigust: «Heitke kõik oma mure Issanda peale, sest Tema peab hoolt teie eest!» Mis on sel siis ikkagi ühist jutuga suurelistest ja alandlikest? Kuidas seletada, et need kaks nõnda erinevatena paistvat asja on siiski ühte tekstilõiku kokku võetud? Just see on küsimus, millele me täna esmalt vastust hakkame otsima.

Vastus on aga tegelikult üsnagi lihtne. Nimelt: kõik oma mure Jumala peale heita tähendabki olla alandlik ja mitte suureline, kuna oma mure kellegi peale heitmine tähendab ju enda tema käe alla alandamist, enese kellegi teise väe alla painutamist. See ongi alandlikkus, nõnda et seesama Jeesuse üleskutse muretsemisest loobumisele on samal ajal ka üleskutse loobumisele oma suurelisusest, üleskutse alandlikkusele ja tasadusele.

Mitte muretsemine, kõige oma mure Jumala peale heitmine on küllap just seetõttu tihtipeale nii raske ja tihti ehk lausa võimatunagi tunduv, et see toob endaga kaasa enese alandamise, tunnistamise, et meil on vaja kedagi, kes meid aitaks ja kes meie mured enese kanda võtaks. Selle tunnistamine aga, tunnistamine, et me päris üksi ei saagi hakkama, vaid rohkem, kui me ise suudame, vajame kellegi teise abi, millegi niisuguse tunnistamine ei ole sugugi eriti lihtne ega kuigi meeldiv.

Kõige oma mure Issanda peale heitmine ja Tema hoolele ning armule lootma jäämine tähendab seda, et me ei püüa mitte omaenese tarkusest või omaenese jõust ainult ise tegutseda, vaid me laseme toimida ka Jumalal, julgedes alandlikult tunnistada, et Jumal teab, kuidas on parem, ja et Jumal ka teeb kõike paremini ja õigemini kui meie ise seda iialgi suudaksime.

Kui me otsustame järgida Jeesuse üleskutset mitte muretseda, siis tähendab see, et me tegelikult loobume omaenese tarkusele ja omaenese jõule lootmisest ja toetumisest. See tähendab, et me hülgame selle oma inimliku kõrkuse, mis püüab meile igal hetkel ja igas küsimuses sosistada, et meie ise ja just ning ainult meie suudame ühe või teise asjaga hakkama saada.

Püha apostel kutsub meid täna üles olema kained ja valvama. Valvama, sest meie vastane, kurat, käib ümber meie nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata. Valvakem niisiis, ja valvates teadkem, et kurat tuleb harva meile vastu, sarved peas ja saba taga – hoopis sagedamini kohtame teda, nõnda nagu püha Pauluski kirjutab, valguseingli kujul. Väga sagedasti ei tulegi ta meile vastu kuskil mujal kui meie eneste sees, tihtipeale ootamatult ja üsna süütunagi näides.

Kurat ründab meid igal viisil, ja tänase pühapäeva teema puhul võib ühe viisina nimetada ka näiteks sedasama kõrkust, millest ennist juttu oli. Ka seesama kõrkus, üksipäinis iseendale, oma jõule ja oma tarkusele lootmine, on üks kiusatusi, mis kurat meie ette seab. Ja see kõrkus on vägagi kiire tulema, et meid, kui kirjasõnadega ütelda, möirgaja lõukoera kombel alla neelata.

Kui see aga meiega nõnda juhtub, siis oleme meiegi just nende hulgas, kelle kohta Jumala sõna ütleb, et Ta neile vastu paneb. Meie oleme siis need kõrgid ja suurelised, kellel pole Jumalalt oodata mingit armu ega halastust, kuna armu annab Ta üksnes neile inimeste seast, kes on alandlikud. Kõrkidele ja suurelistele mitte. Meil jääb nüüd üksnes valida, kumbade hulka me kuuluda tahaksime.

See ei tähenda muidugi, et me tohiksime ennast alandada selle tagamõttega, et kui me endid alandame, siis Jumal annab meile kindlasti ükskord ka armu ja võtab meid meie alandlikkuse eest justkui vastutasuks ülendada. See ei ole nõnda. Niisugust arutlust ja taolist tagamõtet enda alandamisel kartes ja ette nähes on keegi kord väga targasti öelnud, et on olemas ka võimalus, et seda, kes end ise alandab, alandab kord ka Jumal. Nõnda on öeldud just taoliste inimeste kohta, kes end üksnes ülendatud saamise lootuses alandlikuks teevad.

See ei ole aga sugugi mitte see alandlikkus, millest kõneleb Pühakiri ja mida ootab meilt Jumal. See ei ole mitte tõeline alandlikkus. Tõeline alandlikkus peab esile tõusma mõistmisest, et me polegi tõesti mitte miskit muud kui alandust ja hukkamõistmist väärt. Tõeliselt alandlikuks saame siis, kui me korraga taipame, et meil ei ole mingit õigust ega põhjustki olla kõrgid või suurelised. Kui me mõistame, et me ei ole mitte kõigeväelised, et meile ei ole mitte kõik meie omast mõistusest arusaadav ega meie omast jõust ja tarkusest saavutatav.

Tõeliselt alandlikuks saame siis, kui meile on saanud selgeks, et on probleeme, mille puhul, kui nad üleüldse peaksid olema lahendatavad, vajame ilmtingimata kellegi niisuguse abi, kes on meist igas mõttes üle, kõrgem ja vägevam.

Tõeline alandlikkus tuleb mõistmisest, et meiegi üle, kes me end niiväga meelsast looduse krooniks nimetada armastame, on keegi, kes on meist suurem ja kellest ülemaks meie iialgi tõusta ei saa, kellest kõrgem pole enam võimalik olla.

See ongi suurim alandlikkus, kui me näeme seda suurt ja vägevat Jumalat, kelle kõrval kõik ülejäänud on tühised, otsekui eimiski. Kui me tunneme, et mitte midagi sellest, mis meil on või mis me oleme saavutanud, ei ole me saanud mitte iseenesest ega oma jõuga, vaid et kui see on meil olemas, siis üksnes sellepärast, et Jumal on nõnda tahtnud, et Ta on meile selle andnud või on meid meie tihti nii viljatuis pingutustes toetanud ja õnnistanud.

Kõik, mis siin maailmas sünnib ning mis on hea ja kasulik, on Jumala töö ja tegu. Kõige eest, mille üle me oma arvates võiksime uhkust tunda, peaksime tegelikult hoopis Jumalale tänulikud olema, sest ilma Temata ei suudaks me midagi.

Meile on kindlasti teada need Vana Testamendi tarkused, millest üks ütleb, et kui Issand ei ehita koda, siis näevad hooneehitajad asjata vaeva, ja teine, et kui Issand ei valva linna, siis valvavad ka linnavahid ilmaasjata. Need sõnad kehtivad aga mitte ainult Vanas Testamendis, vaid meie kõigi puhul ja kõige kohta, mis siin ilmas inimeste poolt ette võetakse.

Peamine on loota Jumala abile, alandada end Tema käe alla ja kõik oma mure Tema peale heita. See ei tähenda muidugi mitte, et me ise ei peagi midagi tegema, et me võime istuda käed rüpes ja oodata, millal Jumal meid õnnistab, kõik meie tööd meie eest ära teeb ja meile nende tööde vilja ilma ühegi meiepoolse pingutuseta maitsta annab.

See ei ole nõnda. Selle, mis on meie töö ja meie kohus, peame ikka ise ära tegema. Millest meil aga tuleb kindlasti loobuda, on vale arvamine, et kui meil miski õnnestub, siis on see üksnes või peamiselt meie tarkuse või osavuse tulemus, meie teene ja meie saavutus.

Alandlikkus ei tähenda mitte seda, et me loobume töötegemisest ja vaevanägemisest, lastes üksnes Jumalal toimida. Alandlikkus tähendab seda, et me näeme ja tunneme oma võimete piire ja ei kipu kirjutama enda arvele seda, mis kuulub tegelikult Jumalale, ega proovi haarata enesele seda au, mille peaksime tegelikult andma Jumalale.

Sellest kõneles ka Jeesus, tuues näiteks põllumehe, kes võib küll künda ja maa üles harida, kes võib küll seemne mulda panna, ja seda kõike ka nõnda hästi ja targalt teha, kui see üldse võimalik on, kuid seda, kas saaki ka tuleb ja kui palju, seda ei saa ükski, ka kõige targem ja töökam talumees öelda siiski enne, kui vili on valminud. Ja sellest hetkest alates, kui ta on külvanud, kuni selle ajani, mil ta võib lõigata, ei saa ta teha kuigi palju selleks, et saaki kuidagi suurendada või parandada. See, et seemnest kasvab uus vili, ei ole mitte põllumehe töö ega teene, see on üksnes Jumala tegu, üksnes Tema võimuses.

Nõnda on kõigega, mis siin maailmas sünnib. Jumal ei vabasta meid vajadusest ja kohustusest teha tööd ja näha vaeva. Vastupidi, Jumal tahab meile selleks jõudu ja indu juurde anda, Ta tahab meid kinnitada, tugevaks teha ja rajada, kuid võimus asjadel nii minna lasta, et meil sellest kasu oleks ja see meile heaks tuleks, võimus kõike siin maailmas juhtida ja suunata on ja jääb siiski üksnes Jumala ainuomandiks ja -õiguseks. Ja nõndasamuti jääb üksnes Temale ka kõik see au, mida meie ühe või teise asja õnnestumise puhul ehk enestele tahaksime omistada.

Sellisele alandlikkusele kutsub meid Jumal. Alandlikkusele, mis tunnistab Jumala väe ja võimuse ainsaks, mis võib midagi head ja ilusat korda saata. Alandlikkusele, mis mõistab inimese mannetust ja vääritust kõigeväelise ja püha Jumalaga võrreldes. Alandlikkusele, mis avab meile tee Jumala juurde, usaldusele Tema vastu, lootusele Tema abi ja Tema armu peale.

Ärgem siis olgem kõrgid ega uhked, sest siis peame, selle asemel, et kõik oma mured Issanda peale heita, neid ise hambad ristis kandma ja taluma, sügaval hinges ise samal ajal teades, et ükskord me ometi enam ei jõua, ükskord me murdume, ja siis me näeme, kui mõttetud on olnud meie ponnistused, meie uhkus ja meie suurelisus.

Ärgem jätkem end ise ilma Jumala armust, ärgem pangem ise suurelistena Jumalale vastu, siis ei pane ka Tema meile vastu. Ja siis me teame, et oleme nende hulgas, kellele Ta armu annab.

© Meie Kirik