Aastast aastasse kogunevad Jõulupühal või Jõuluõhtul kirikutesse kümned, sajad ja koguni tuhanded inimesed, nende hulgas päris palju neid, kellele see ongi aasta ainsamaks kirikuskäiguks. Ning aastast aastasse küsivad kirikuõpetajad endalt, mis on see, mis need inimesed kokku toob. Mis on see, mis on meid täna siia kokku toonud?

Osaliselt kindlasti traditsioon: nii on kombeks, nii on ikka olnud. Aga mis on selle traditsiooni taga – ja miks just jõulud on aeg, mil traditsioon inimesi kõige sügavamalt puudutab?

Mingil määral on see kindlasti seotud lapsepõlvega, selle imepärase jõulutundega, mille juurde kuuluvad jõulupuu, kingitused, kõikvõimalikud põlvest põlve edasi antud tavad, erilised jõulutoidud, jõululaulud – kõik see ühtekokku ühes kogu seda aega ümbritseva ja täitva, heas mõttes lausa nõidusliku atmosfääriga.

Aga midagi peab olema veel, kusagil sügavamal. Ma arvan, et see on seesama, mida luuletaja on väljendanud imeliste, ühelt poolt valulike, teisalt aga võitmatult lootusrikaste ridadega: «Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks!»

Kui läheme tagasi kahe tuhande aasta eest aset leidnud jõulusündmuse juurde – selle juurde, mida me kirikus aastast aastasse nende pühadega tähistame –, siis näeme, et peale väliste olude ei ole õigupoolest kuigi palju muutunud.

On selle maailma vägevad, kes ajavad oma asju ja arvavad, et kõik teised on vaid tühipaljad nupud nende malelaual – hea, kui midagi enamat etturist.

Teisel pool on nii-ütelda tavaline inimene, kes suurte ja vägevate mängust hoolimata või seda teinekord trotsideski üritab kuidagi oma igapäevase eluga toime tulla. Ja võib juhtuda ka nii, et lõpuks jäävad suurtest ja vägevatest vaid nimed – enamasti mitte kuigi hea kõlaga nimed – ajalooraamatutes, väiksed aga elavad edasi oma laste, võib-olla aga koguni loendamatute sugupõlvede südameis ja huulil. Ning kõige väiksem osutub kõige suuremaks.

Joosep ja Maarja pidid võtma ette vaevarikka matka põhjast lõunasse, Naatsaretist Petlemma. Maarja oli viimaseid päevi lapseootel – muidugi jäid nad hiljaks, viimaste saabujate hulka, ega leidnud mingit mõistlikku ulualust. See ei ole aga pelk paratamatus või juhus, vaid siin peitub jõuline sõnum nii meile kui kõigi aegade inimestele: nii, nagu on neid, kes kuldseis paleedes laiutades ennast maailmavalitsejaks peavad ja teisi inimesi loomadena koheldes tegelikult ise loomastuvad, on alati ka neid, kes mõistavad isegi loomalaudas aset leides või seal koguni esimest korda ilmavalgust nähes, olla sõna tõelises mõttes inimesed.

Ma tsiteerisin ennist üht poeeti, Tartus elanud, palju kannatanud ja noore mehena surnud luuletajat Artur Alliksaart. Need imelised luuleread – «Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks!» – kannavad endas sedasama väge, mis on lubanud inimkonnal kõigest hoolimata ikka edasi kesta, elul üha jätkuda. Kas see ei olegi mitte vähemalt osa ka jõulupühade sõnumist, sellest sügavamast, mis meid aastast aastasse puudutab ja kirikussegi kutsub?

Just niisugune on ka jõulusündmuse jumalik külg ning kõigi selles esile tulevate kontrastide vaimulik tähendus: vaadake, nii sisenebki Jumal inimeste maailma, nii võetaksegi Teda vastu. Ühel pool on taas selle maailma vägevad, kellel pole sooja ega külma neist väikestest, keda nad oma tujude ja poliitiliste huvide ajel siia-sinna pillutavad, ning teisel pool needsamad väikesed, kes üritavad kõigest hoolimata ellu jääda ja oma kohta leida. Isegi siis, kui ellujäämise heitlus osutub nii karmiks, et varju pole otsida kuskilt mujalt peale loomalauda…

Jumal tuleb ja leiab oma koha nende väikeste hulgas. Sest jõulude ja kogu ristiusu üheks sõnumiks on seegi, et kõige väiksem võib osutuda kõige suuremaks.

Aga Tema erinevus selle maailma suurtest seisneb muuhulgas ka selles, et Tema ei laiuta kõiki teisi eemale tõrjudes või jalge alla trampides, vaid Tema astumine meie üürikesse aega ja kitsukesse ruumi muudab nii ühe kui teise, nii aja kui ruumi lõpmatuks. Me kõik mahume sinna ära, ja me keegi ei olegi enam sündinud üksnes selleks, et surra. Me ei armugi enam üksnes selleks, et jälle pettuda, vaid meile on tõotatud ja kingitud elu ja armastuse täius.

Kas see pole mitte just see, mida me igatseme ja otsime? Ükskõik, kas me seda teame või ei – kas mitte just see pole põhjus, miks me täna taas siiagi pühakotta oleme tulnud?

Jumal on saanud inimeseks – mis sest, et loomade keskel –, et meie võiksime tõusta kõrgemale sellest, mis aheldab meid põrmu külge ning teeb maailma ja meie enda südamedki nii ahtaks, et neis pole ruumi pea kellelegi peale meie oma väikse mina. Jumal on saanud inimeseks, et meiegi võiksime elada tõeliste inimestena nüüd ja igavesti.

© Meie Kirik