Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust… Aga mina ütlen: «Kadu mulle, kadu mulle!» (Js 24:14.16)

Sattusin lugema paari paari aasta vanust arvustust NO99 lavastuse «Kõnts» kohta. Ühes neist tõdetakse: «Inimesed on kõnts, me oleme teineteise suhtes hullemad kui loomad, ei mingit humaansust ega hoolimist.», teises sedastatakse veelgi otsekohesemalt: «Kõnts ei hävi, kõnts jääb igaveseks. Kõnts on me armastus. Ja meie olemegi see kõnts.»

Olemata näinud rohkem kui kahe-kolmeminutilist tutvustavat videoklippi, ei taha ma kõnealuse lavastuse kohta sõna võtta. Küll aga paneb mind isegi mitte imestama, vaid pigem taas kord veidi lootusetult noogutama see, kuivõrd ebaloogiline on tsiteeritud kriitikute ja tõenäoliselt ka antud lavastuse autorite (ja osatäitjate) mõttemaailm, kuna tegemist näib olevat ennast kõhklematult «progressiivselt» mõtlevate inimeste hulka liigitavate isikutega.

Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?  (Mt 5:47)

Kord, kui Jeesus saatis seitsekümmend kaks jüngrit Jumala riiki kuulutama, ütles Ta neile muuhulgas: «Ärge teretage kedagi teel!» (Lk 10:4)

See võib tunduda kummaline: kas Jeesus tõesti tahab, et Tema jüngrid, Tema sõnumiviijad, oleksid ebaviisakad?

Et Jeesuse sõnade tõelist tähendust mõista, on vaja teada, mida see «teretamine», millest Ta kõneleb, endast õigupoolest kujutab.

Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? (Rm 7:24)

Apostel Paulus räägib – nagu endisele innukale variserile kohane – päris palju Seadusest. Aga ta kasutab seda mõistet erinevates kohtades erinevas tähenduses, ja kui sellele erinevusele mitte tähelepanu pöörata, võib temast väga kergesti valesti aru saada.

Paulus teab seda ka ise, seepäras esitab ta mitmel korral omaenda arutluskäikude peale retoorilisi küsimusi või vastuväiteid, mille ta seejärel ümber või tagasi lükkab.

Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. (Rm 11:20)

Inimesed on tihti kohkumapanevalt leidlikud isegi kõige paremaid asju kurjasti kasutama ning Jumala poolt hästi mõeldut, Tema loodut või Tema auks tehtut halvaks pöörama. Nagu Jeesus ütleb Evangeeliumis: «Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks!» (Lk 19:46)

Pühakoda on oma esmases tähenduses paik, mis on eraldatud Jumalale – Tema austamiseks ja teenimiseks. Ja on tõepoolest kohkumapanev, et kui meie, inimesed, läheme sellesse, mis on püha – pühamusse või pühakotta, kasvõi kõigepühamasse, kõigepühama Jumala enda palge ette –, siis ei leia me sealt eest midagi muud kui küll Jumala näo või palge, kuid mitte sellisena, nagu see on tõeliselt, vaid nagu meie oleme selle oma patus ja isekuses moonutanud.

Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)

Sõna «ligimene» tähendab eesti keeles kedagi, kes on ligidal, kes on meile lähedane: olgu naaber, perekonna- või suguvõsa liige, sõber, usukaaslane. Sama tähendus on sellel sõnal paljudes teistes keeltes, nii ka kreeka keeles, milles on kirjutatud Uue Testamendi raamatud.

Vanas Testamendis kasutatavas heebrea keeles on «ligimesel» aga veidi teine tähendusvarjund, vähemalt siis, kui vaatame selle sõna algpäritolu. Väidetavalt on sõna rea’ aluseks sõna ra’a, mis tähendab «karjatsema» või «juhtima» või ka «hoidma».

Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Ikka jälle võib kuulda väljendit «piiblimüüt» – enamasti tähistatakse sellega Vana Testamendi alguses seisvat loomislugu, jutustusi veeuputusest või Paabeli tornist või koguni evangeeliumides seisvaid kirjeldusi Jeesuse sündimisest, elust, kannatusest ja surmast.

Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet. (2Ms 3:3)

Pühakiri on oma kirjeldustes enamasti üsna napisõnaline, aga seda pilti tasub püüda endale siiski veidi lähemalt ette kujutada: kõrb, kuumus, päike siramas, olgu keskpäevases kõrguses või hommiku- või õhtupunas; vana, tõenäoliselt juba hallipäine (kui mitte päris ilma juusteta), küllap pika valge habemega karjane, tollal juba kaheksakümmend aastat vana, liginemas – võib-olla umbusklikult, kindlasti aga üsna uudishimulikult – ühele kummaliselt säravale kibuvitsapõõsale…

Anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat! (1Sm 15:25)

Hiljuti küsis keegi, kas Jumal on õiglane. Vastustes arutleti palju selle üle, et inimlikust vaatenurgast alati ei ole – näiteks siis, kui Ta annab patustele ilma tingimusteta andeks, ja eriti siis, kui Ta laseb oma Pojal meie eest surra.

See küsimus ja sellest tulenevad raskused ei ole uued, Jumala õigluse üle on pead murtud läbi aegade. Ka püha Paulus küsib, kas Jumal pole mitte  – ühe peale halastades ja teise peale mitte – ebaõiglane. Pauluse vastus on lihtne ja selge: «Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: «Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.» Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.» (Rm 9:14-16)

Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! (Hs 2:6)

Prohvet Hesekiel oli, ilmselt seetõttu, et ta kuulus preestrina teatavas mõttes rahva ülemkihi hulka, esimeste kuningas Nebukadnetsari poolt juba aastal 598 enne Kristuse sündi Paabeli vangipõlve viidute seas.

Jeruusalemma langemiseni jäi veel tosin aastat, kuid need möödusid kiiresti ja see, mis tulema pidi, tuli paratamatult – ning Jumal näitas Hesekieli kaudu selgelt, miks kõik just nõnda läks.

Mina olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on Tema silmis paha? (2Sm 12:8-9)

Lugesin hiljuti järgmist mõtet kiriku missiooni ja teda ähvardavate ohtude kohta: «Kirik eksisteerib kui üks ja ainus kindel vahend hingede päästmiseks igavese taeva jaoks, samal ajal kui kurat eksisteerib kui esimese klassi agent hingede saatmiseks igavesse põrgusse. Kui siis meie Issand valib preestrid, et nad oleksid Tema kiriku tööriistad, siis kurat ründab neid, ja üheks kõige paremaks vahendiks preestrite ründamisel on teised preestrid.»

Ja noorem neist ütles isale: «Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!» Ja isa jagaski varanduse nende vahel. (Lk 15:12)

Leidsin ühest uurali keelte võrdlevast sõnaraamatust huvitavaid seoseid sõna «elu» päritolu ja tähenduse kohta. Näiteks on «elu» väidetavalt väga lähedane taoliste mõistetega nagu «allikas», «algus» ja isegi «valgus» (päike, päev) ning «äär» või «serv».

© Meie Kirik