Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! (Hs 2:6)

Prohvet Hesekiel oli, ilmselt seetõttu, et ta kuulus preestrina teatavas mõttes rahva ülemkihi hulka, esimeste kuningas Nebukadnetsari poolt juba aastal 598 enne Kristuse sündi Paabeli vangipõlve viidute seas.

Jeruusalemma langemiseni jäi veel tosin aastat, kuid need möödusid kiiresti ja see, mis tulema pidi, tuli paratamatult – ning Jumal näitas Hesekieli kaudu selgelt, miks kõik just nõnda läks.

Mina olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on Tema silmis paha? (2Sm 12:8-9)

Lugesin hiljuti järgmist mõtet kiriku missiooni ja teda ähvardavate ohtude kohta: «Kirik eksisteerib kui üks ja ainus kindel vahend hingede päästmiseks igavese taeva jaoks, samal ajal kui kurat eksisteerib kui esimese klassi agent hingede saatmiseks igavesse põrgusse. Kui siis meie Issand valib preestrid, et nad oleksid Tema kiriku tööriistad, siis kurat ründab neid, ja üheks kõige paremaks vahendiks preestrite ründamisel on teised preestrid.»

Ja noorem neist ütles isale: «Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!» Ja isa jagaski varanduse nende vahel. (Lk 15:12)

Leidsin ühest uurali keelte võrdlevast sõnaraamatust huvitavaid seoseid sõna «elu» päritolu ja tähenduse kohta. Näiteks on «elu» väidetavalt väga lähedane taoliste mõistetega nagu «allikas», «algus» ja isegi «valgus» (päike, päev) ning «äär» või «serv».

Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. (1Kr 1:26)

Üheks minu elavamaks ja helgemaks lapsepõlvemälestuseks on suveõhtused jalutuskäigud mööda Pärnu tänavaid ja parke. Tavaliselt oli see vanaema, kes lapselapsed sappa võttis ja meiega tiiru läbi rannarajooni ja mereäärse tegi.

Minu ja mu õe igakordseks vaidlusteemaks oli, kes saab lükata onupoeg Peetri käru (ma ei taha hakata siinkohal meenutama, mida kõike Peeter pidi selle tulemusena läbi elama).

Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: «Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!» (Am 8:7)

Prohvet Aamos kuulutas Iisraelis peaaegu kolme tuhande aasta eest, täpsemalt 8. sajandil enne Kristuse sündi, ja ometi on tema kuulutus tänapäevalgi ülimalt aktuaalne.

Üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. (Efeslastele 4:6)

Jumal on meid loonud, sest Ta on armastus ja tahab oma olemise rikkust meiega jagada – nii, nagu meie, olles kogenud midagi suurt ja imelist, tahame seda jagada oma kaasinimestega.

Jumal on läkitanud oma Poja – armastusest meie vastu –, et meid lunastada ja meile igavene elu kinkida. Ta on seda teinud üksnes meie endi pärast – sellepärast, et meie seda vajame.

«Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured,» ütleb Issand. (Jr 31:34)

Hiljuti küsis meie kaheksa-aastane poeg, sugugi mitte kiusuga, nagu oleks teinud mõni täiskasvanu, vaid lapse kombel täiesti siiralt ja huvitatult: «Kust tuli Jumal?»

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega. (Ap 1:14)

Vanemates piiblitõlgetes on selles salmis üks oluline mõiste rohkem, nii loeme näiteks 1739. aasta Piiblist: «Need keik ollid ühhel melel allati ühhes kous palwes ja pallumisses, naestega, ja Maria Jesusse emmaga, ja temma wendadega.»

Ärge siis saage nende sarnaseks! (Mt 6:8)

Ühes vanas katekismuses on palve kohta kirjas järgmised küsimused ja vastused:

Mis on palve? – Palve on meele ja südame ülendamine Jumala poole.

«Ja kõik minu oma on Sinu oma ja Sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.» (Jh 17:10)

Neid sõnu öeldes ei räägi Jeesus mitte abstraktselt «kõigest», vaid õigupoolest «kõigist» – ja päris konkreetselt: kõigist oma jüngritest, nendest, keda Ta on varjanud ja Isa nimes hoidnud, kellest ükski pole hukkunud peale tolle ühe, hukatuse poja (vrd Jh 17:12).

Ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. (Jh 17:12)

Üks võlumõiste, millega tänapäeval näikse üritatavat lahendada paljusid moraalseid dilemmasid, on vaba tahe.

Kuskil toimub kirikukontsert pealkirjaga «Vaba tahte ülistus», keegi tsiteerib jutluseks valmistudes artiklit, milles kõneldakse inimelust kui meile antud ajaperioodist, mil «otsustada, kas me soovime omas vabas tahtes Jumalaga suhtes olla või mitte», Facebookist võib lugeda, et eutanaasia kui «väärikas surm» on lausa Jumala enda kutse parandamatult haigele inimesele kasutada talle antud vaba tahet õigel ajal maisest elust taevasesse kirkusesse lahkumiseks.

© Meie Kirik