Taas on kätte jõudnud Suur Nädal – nädal, mil järgime Õnnistegijat Tema viimastel päevadel enne kannatamist ja surma ning mille lõpul jälgime hinge kinni pidades Tema ristiheitlust, oodates kõigest südamest Tema aulist võitu ja surnuist üles tõusmist.

Suure Nädala juhatab sisse Palmipuudepüha. Järgnevalt on ära toodud olulisemad palved traditsioonilisest Palmipuudepüha liturgiast, mis aitavad meil mõista Suure Nädala sündmuste tähendust ning koos kõigi aegade usklikega Issanda jälgedes käia.

Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui Ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. (Ef 2:14-16)

On mitmeid lugusid sellest, kuidas armastatud või sõbrad on maetud ühisesse hauda, et neid ei lahutaks teineteisest isegi surm. Pühakutest on selline lugu teada näiteks püha Benedictuse ja tema õe Scholastica kohta.

Jeesus ütles neile: «Mina olen Eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» (Jh 6:35)

Olen vahel mõtisklenud selle üle, et kui Jeesus on Eluleib, ja Püha Vaim, kelle Ta meile kingib, kelle Ta meisse valab, on Eluvesi, siis kas tõesti võib juhtuda, et me Tema juurde tulles ja Temasse uskudes ühel hetkel enam ei nälgi ega janunegi Jumala järele, nagu võiks ülalolevatest sõnadest järeldada.

Kas tõesti saabub millalgi küllastus – kasvõi taoline küllastus, mis ei ole küll nagu Iisraeli rahva tülgastus kõrbes (vrd 4Ms 21:5), küll aga selline, mille puhul inimene endale enam aru ei anna, mis tal kõik olemas on ja kui hindamatult suur on selle väärtus? Umbes nii, nagu võiks tõlgendada ka Jeesuse sõnu, mis Ta ütleb jumalatunnetuse kohta: «Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:23)

Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! (Ilm 3:17)

Kange kiusatus on suunata need sõnad selle maailma rikaste vastu, kas pole? Meie, kristlased, kes pole sellest maailmast ega püüdle mitte maise, vaid taevase poole, oleme vahel päris varmad «mammona kummardajate» üle kohut mõistma, põhjendades seda kas «vaimulikkuse» või «sotsiaalse õiglusega» (kuigi tihtipeale on selle ajendiks pigem kõige lihtlabasem kadedus oma ligimese suhtes tema hea käekäigu pärast).

Paraku on see karm lause suunatud – vähemalt kaudselt – just meie vastu, kuna see pärineb ühest püha Johannese Ilmutusraamatu alguses seisvast seitsmest Väike-Aasia kogudustele saadetud läkitusest.

«Ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!»» (Mt 17:5)

Paastuaja teise pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Mt 17:1-9) õpetab meid Jeesust kuulama ning Tema tõelise olemuse nägemise poole püüdlema. Vajame Isa häält, see tähendab Jumala ilmutust. Vajame Tema sulaste, Moosese ja Prohvetite, see tähendab Pühakirja õpetust. Kogu Piibel, nii Vana kui Uus Testament, tunnistab Kristusest ja Tema armulisest tahtest meid lunastada ja õndsaks teha.

Vanakirikliku tava kohaselt meenutatakse paastuaja eelsetel ning paastuaja teisel, kolmandal ja neljandal pühapäeval teatavaid Vana Testamendi tegelasi kui Kristuse ettekuulutajaid või eelkujusid. Teisel pühapäeval on selleks eelkujuks Iisraeli rahva esiisa Jaakob, Iisaki noorem poeg, Aabrahami pojapoeg.

«Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!» (Mt 16:23)

Kirik on läbi aegade eelistanud täiskasvanuid ristimiseks ette valmistada Ülestõusmispühale eelneval paastuajal ning ristida nad Paasaööl. Kuigi tänapäeval ei peeta sellest tavast enam kinni vanakirikliku rangusega, püütakse seda võimalust mööda nüüdki järgida.

Õigupoolest on Suur Paast saanud alguse justnimelt sellest, et suurem ristimine toimus Ülestõusmisööl ning sellele eelnes veidi rohkem kui kuu aega kestnud põhjalik ettevalmistus (mis omakorda järgnes teinekord koguni aastatepikkusele koguduse osadusse kasvamisele).

Nagu paljud arvatavasti teavad, on Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseseadmisel tava, et ametivannet andes asetab uus president käe Piiblile. Praeguse presidendi puhul oli neid lausa kaks: 1853. aastal välja antud King James Bible, mida tarvitati Abraham Lincolni ametissevannutamisel 1861. aastal, kui ka Donald Trumpi ema poolt talle pühapäevakooli lõpetamisel 1955. aastal kingitud Revised Standard Version.

Enamasti on Piibel ametivande andmise juures suletud, vahel aga ka mitte. Sel puhul on olnud tegemist ametisse vannutatava presidendi enda valitud kirjakohaga, millel ta on vannet andes oma kätt hoidnud.

Näiteks Woodrow Wilsoni puhul oli selleks tema teise ametiaja alguses keset Esimese Maailmasõja koledusi Psalm 46, mis algab sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!»

«Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.» (Jh 4:38)

Evangeeliumides on mitmeid kohti, kus Jeesus näib kõnelevat vastu mitte ainult tavapärastele arusaamadele, vaid ka inimlikule õiglusele.

Näiteks Septuagesima pühapäeva vanakiriklikus Evangeeliumis, milles jutustatud tähendamissõnas ei soostu peremees maksma terve päeva rühmanud töötegijatele rohkem kui neile, kes olid töötanud vaevalt tunnikese.

Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas. (5Ms 7:7-8)

Viimastel kuudel on Ameerikas jõudsalt osakaalu omandanud uus põhjus abielulahutuseks: Donald Trump. Õigemini suhtumine temasse, kusjuures väidetavalt on lahutust taotlevaks abielupooleks enamasti resoluutselt Trumpi vastu olev naine, kes ei suuda jagada elu ega voodit Trumpi pooldava mehega.

On küll enam kui tõenäoline, et taolistes abieludes peavad tegelikud probleemid peituma kuskil mujal ning olema märksa pikaajalisemad, aga sellegipoolest ei saa salata, et viimatised presidendivalimised on kogu Ameerika ühiskonda, sealhulgas perekondi, senisest veelgi rängemalt lõhestanud (või vähemalt pinna all üha suuremaks käriseva lõhe täiesti selgelt esile toonud, nii et keegi ei saa selle reaalsust enam eitada ega tõsidust pehmendada).

Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil. (4Ms 11:25)

Pole sugugi lihtne öelda, kes need seitsekümmend meest olid, milleks Issand käskis nad Moosesel valida ning millise otstarbega Jumal pani oma Vaimu nende peale.

Võib-olla samastatakse neid vahel rahvavanematega, kelle Mooses pani ametisse oma äia soovitusel, kui ta oli üle koormatud rahvale õiguse mõistmisega (2Ms 18:13-26).

Jumal ei ole meile ju andnud arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. (1Tm 1:7)

Jumal ei tee midagi kogemata, juhuslikult ega ilmaasjata. Nii on kõiges, mida me Temast ja Ta tegutsemisest teame, meie jaoks oluline sõnum, olgu peidetud või teinekord kohe esimesest hetkest ilmselge.

Kuna evangeeliumid annavad meile üksnes väga kokkusurutud ülevaate Jeesuse elust, ei saa neiski olla midagi juhuslikku ega üleliigset, ja see tõdemus puudutab ka evangeeliumite ülesehitust ning nendes jutustatavate lugude järgnevust üksteisele.

© Meie Kirik