«Ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!»» (Mt 17:5)

Paastuaja teise pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Mt 17:1-9) õpetab meid Jeesust kuulama ning Tema tõelise olemuse nägemise poole püüdlema. Vajame Isa häält, see tähendab Jumala ilmutust. Vajame Tema sulaste, Moosese ja Prohvetite, see tähendab Pühakirja õpetust. Kogu Piibel, nii Vana kui Uus Testament, tunnistab Kristusest ja Tema armulisest tahtest meid lunastada ja õndsaks teha.

Vanakirikliku tava kohaselt meenutatakse paastuaja eelsetel ning paastuaja teisel, kolmandal ja neljandal pühapäeval teatavaid Vana Testamendi tegelasi kui Kristuse ettekuulutajaid või eelkujusid. Teisel pühapäeval on selleks eelkujuks Iisraeli rahva esiisa Jaakob, Iisaki noorem poeg, Aabrahami pojapoeg.

«Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!» (Mt 16:23)

Kirik on läbi aegade eelistanud täiskasvanuid ristimiseks ette valmistada Ülestõusmispühale eelneval paastuajal ning ristida nad Paasaööl. Kuigi tänapäeval ei peeta sellest tavast enam kinni vanakirikliku rangusega, püütakse seda võimalust mööda nüüdki järgida.

Õigupoolest on Suur Paast saanud alguse justnimelt sellest, et suurem ristimine toimus Ülestõusmisööl ning sellele eelnes veidi rohkem kui kuu aega kestnud põhjalik ettevalmistus (mis omakorda järgnes teinekord koguni aastatepikkusele koguduse osadusse kasvamisele).

Nagu paljud arvatavasti teavad, on Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseseadmisel tava, et ametivannet andes asetab uus president käe Piiblile. Praeguse presidendi puhul oli neid lausa kaks: 1853. aastal välja antud King James Bible, mida tarvitati Abraham Lincolni ametissevannutamisel 1861. aastal, kui ka Donald Trumpi ema poolt talle pühapäevakooli lõpetamisel 1955. aastal kingitud Revised Standard Version.

Enamasti on Piibel ametivande andmise juures suletud, vahel aga ka mitte. Sel puhul on olnud tegemist ametisse vannutatava presidendi enda valitud kirjakohaga, millel ta on vannet andes oma kätt hoidnud.

Näiteks Woodrow Wilsoni puhul oli selleks tema teise ametiaja alguses keset Esimese Maailmasõja koledusi Psalm 46, mis algab sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!»

«Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.» (Jh 4:38)

Evangeeliumides on mitmeid kohti, kus Jeesus näib kõnelevat vastu mitte ainult tavapärastele arusaamadele, vaid ka inimlikule õiglusele.

Näiteks Septuagesima pühapäeva vanakiriklikus Evangeeliumis, milles jutustatud tähendamissõnas ei soostu peremees maksma terve päeva rühmanud töötegijatele rohkem kui neile, kes olid töötanud vaevalt tunnikese.

Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas. (5Ms 7:7-8)

Viimastel kuudel on Ameerikas jõudsalt osakaalu omandanud uus põhjus abielulahutuseks: Donald Trump. Õigemini suhtumine temasse, kusjuures väidetavalt on lahutust taotlevaks abielupooleks enamasti resoluutselt Trumpi vastu olev naine, kes ei suuda jagada elu ega voodit Trumpi pooldava mehega.

On küll enam kui tõenäoline, et taolistes abieludes peavad tegelikud probleemid peituma kuskil mujal ning olema märksa pikaajalisemad, aga sellegipoolest ei saa salata, et viimatised presidendivalimised on kogu Ameerika ühiskonda, sealhulgas perekondi, senisest veelgi rängemalt lõhestanud (või vähemalt pinna all üha suuremaks käriseva lõhe täiesti selgelt esile toonud, nii et keegi ei saa selle reaalsust enam eitada ega tõsidust pehmendada).

Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil. (4Ms 11:25)

Pole sugugi lihtne öelda, kes need seitsekümmend meest olid, milleks Issand käskis nad Moosesel valida ning millise otstarbega Jumal pani oma Vaimu nende peale.

Võib-olla samastatakse neid vahel rahvavanematega, kelle Mooses pani ametisse oma äia soovitusel, kui ta oli üle koormatud rahvale õiguse mõistmisega (2Ms 18:13-26).

Jumal ei ole meile ju andnud arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. (1Tm 1:7)

Jumal ei tee midagi kogemata, juhuslikult ega ilmaasjata. Nii on kõiges, mida me Temast ja Ta tegutsemisest teame, meie jaoks oluline sõnum, olgu peidetud või teinekord kohe esimesest hetkest ilmselge.

Kuna evangeeliumid annavad meile üksnes väga kokkusurutud ülevaate Jeesuse elust, ei saa neiski olla midagi juhuslikku ega üleliigset, ja see tõdemus puudutab ka evangeeliumite ülesehitust ning nendes jutustatavate lugude järgnevust üksteisele.

Ilma usuta on võimatu olla meelepärane. (Hb 11:6)

Kui olin laps, siis tähistas sõna «usklik» minu jaoks inimest, kes on ajast maha jäänud, elab ja mõtleb mingite iganenud, kuhugi inimajaloo pimedusse kinni jäänud eelarvamuste kohaselt.

Mäletan oma imestust, kui kuulsin esimest korda Ameerika Häälest palvust või jutlust – küsisin endalt ja pärast ka emalt, kuidas on võimalik, et ameeriklased, kes on, nagu olin veendunud, nii arenenud ja edumeelsed, võivad endiselt uskuda Jumalasse.

Ta pidi aga minema läbi Samaaria. (Jh 4:4)

Ka tänavu, mil Ilmumispühale järgneval teisel pühapäeval loetakse meie kirikus evangeeliumi Jeesuse kohtumisest samaaria naisega, on hea meeles pidada, et selle pühapäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks on lugu Kaana pulmast.

Õigupoolest on Kaana pulm vana pärimuse kohaselt üks kolmest sündmusest, mida tähistati Issanda ilmumise pühal. Meile on see päev tuntud eeskätt kolmekuningapäevana: Jeesust kummardama tulnud hommikumaa targad annavad tunnistust sellest, et uus Kuningas on ilmunud kõigi rahvaste Päästjana.

Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele. (Tt 2:11)

Viimasel ajal on hakatud rääkima «tõejärgsest ühiskonnast». Eriti palju kõnelevad sellest need, kes peavad end kuuluvaks ühiskonna eliidi või «arvamusliidrite» hulka, koos valdava osaga nõndanimetatud peavoolumeediast.

Õigupoolest väljendab see jutt ülalnimetatute nördimust selle üle, et neid ei taheta usaldada, et nende poole esitatavat ei kiputa enam tingimusetult tõe pähe võtma. Muidugi väidavad nad ise midagi muud, nimelt et samal ajal, kui nemad esindavat tõde, olla ühiskond üle ujutatud kõikvõimalikust valeinformatsioonist, mida võimendab sotsiaalmeedia.

See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.  (1Jh 5:3)

Nägin hiljuti üht autoreklaami, mille kulminatsiooniks oli mootori käivitamisel kõlanud sügav ja mahe mürin (või pigem urin), mille peale potentsiaalne ostja hüüatas: «Kõlab nagu jõulud!»

Ma ei saa jätta märkimata, et minu jaoks seostuvad jõulud siiski millegi muu kui mootorimürinaga, olgu see isegi väga mahe mootorimürin, kuid ma mõistan, mida selle reklaamiga öelda taheti: see auto, kui peaksid selle endale ostma, täidab kõik sinu soovid ja rahuldab su salajasimadki unistused… (Oh-jah, seda õnnetut langenud ja pimestatud inimloomust!)

© Meie Kirik