Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. (1Kr 15:36)

Püha Paulus kasutab seemne mulda külvamist võrdpildina surma kohta. Vähemalt sama tuttav on see võrdlus Jeesuse sõnadest, mis Ta ütles mõned päevad enne oma kannatamist ja surma Jeruusalemmas: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.» (Jh 12:24)

Olen kuulnud selle võrdpildi üle naerdavat, mõned peavad seda oma maises tarkuses koguni tõestuseks, et Jeesus ei saa olla Jumal, kuna Jumal peaks ometi teadma, et seeme mulda panduna mitte ei «sure», vaid pundub, idaneb ja võrsub – ning kui ta tõeliselt sureks, siis ei sünniks temast mingil juhul uut taime.

«Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena.» (Fl 3:18)

Oktoobri lõpul tähistatav Usupuhastuspüha on hea aeg taas kord küsida, millisena tahab Jumal näha oma kirikut ning endasse vaadates aru pidada, kas meie tegelikkus on Jumala tahtega vastavuses, kas me püsime Kristuses ja Tema evangeeliumis ning millist tunnistust annme oma sõna, õpetuse, teo ja kirikuelu praktikaga.

«Taevariik on kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.» (Mt 18:23)

Jeesuse tähendamissõnad panevad sageli kukalt kratsima. Nii ka lugu südametust sulasest, kes saab andeks mõõtmatu võla, ent ei suuda andestada oma kaasinimesele.

Selle tähendamissõna algus on mind alati sundinud küsima: miks ei ütle Jeesus siin mitte, et «Jumal on kuninga sarnane», vaid et «taevariik on kuninga sarnane»?

Ametimees ütles Talle: «Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!» (Jh 4:49)

Evangelist Johannese jutustatud lugu sellest, kuidas Jeesus tervendab ühe kuningliku ametimehe poja (Jh 4:46-53), on edasiandmisel kasutatud nappidest vahenditest hoolimata üsnagi elav.

Me saame teada mitte ainult seda, et ametimehe poeg oli haige, vaid et ta pidi olema juba mõnda aega päris tõsiselt haige, kuna isa tuleb abi järele Kapernaumast Kaanasse – vahemaa on umbes 25 kilomeetrit ning tuletame meelde, et autot ega isegi jalgratast polnud veel leiutatud.

«Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!» (Lk 13:8-9)

Kirikul on olnud vanast ajast tava pidada neli korda aastas palve- ja paastupäevi, mis on seotud aastaaegade vaheldumisega. Meile on neist tuntuim kevadine palvekolmapäev, mida tuntakse enamasti lihtsalt Palvepäeva nime all – seda tähistatakse esimesele paastuaja pühapäevale järgneval kolmapäeval.

Täpselt samasugused palvepäevad on traditsioonilises kirikukalendris kõikide aastaaegade alguses – ning tegemist ei ole mitte ainult kolmapäevaga, vaid palvepäevadena peetakse ka vastava nädala reedet ja laupäeva.

Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! (5Ms 6:6)

Ristilöömisele eelnenud päevadel Jeruusalemmas Jeesusel pidevalt kokkupõrkeid mitmesuguste vastastega – küll olid nendeks preestrid, templisulased ja rahvajuhid, küll variserid, kes läkitasid Jeesuse juurde näiteks ühe seadusetundja kiusuga pärima: «Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?»

See oli konksuga küsimus. Üldise arusaama järgi olid kõik Pühades Kirjades leiduvad seadusesätted ühtviisi jumalikud, seega ei olnud võimalik mõnda neist suuremaks või tähtsamaks, mõnda aga väiksemaks ja vähemtähtsaks pidada, seda enam, et kui ükskõik missugusest Jumala poolt antud käsust kinnipidamine või üleastumine näitab meie suhtumist seaduseandjasse –  Jumalasse –, siis pole vahet, millise seadusega on parajasti tegemist (vrd Jk 2:10-11).

Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu! (Js 44:22)

Nagu sagedasti, nii tasub ka selle salmi lahtimõtestamisel alustada siin kasutatud sõnade tähenduse uurimisest, kuna need mitte ainult ei tee prohveti suu ja sule läbi edasi antud pilti elavamaks, vaid aitavad meil murda välja teatavate pühakirjateemade ja -mõistete harjumuspärasest enesestmõistetavusest.

Aga just siis, kui Ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja kui Issand nägi ema, hakkas Tal temast hale ja Ta ütles: «Ära nuta enam!» (Lk 7:12-13)

Ma ei tea, kui palju inimesi ma olen matnud. Esimestel aastatel – ma polnud siis veel õpetajakski ordineeritud, vaid teenisin Tartu Pauluse koguduse õpetaja abilisena – pidasin usinalt arvet ja sain aastas kokku tunduvalt üle saja matuse.

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest igaühel on kanda oma koorem. (Gl 6:2.5)

Näib, nagu oleks püha Paulus siin iseendaga vastuolus – esmalt käsib ta meil kanda üksteise koormaid, paar salmi hiljem aga kinnitab, et igaüks peab ise oma koormat kandma.

Tegelikult siin mingit vastuolu ei ole. On hoopis vägagi kõnekas mõttearendus, mille teisejärguliste vooruste hulka kuulub, et see aitab meil – hea tahte korral muidugi – mõista, et Piibel ei ole mitte ühes tükis taevast alla antud, vaid elava Jumala elav kiri ka selle poolest, et ta on kirja pandud elavate inimeste poolt, kelle mõtlemist Jumal on küll oma Püha Vaimu läbi valgustanud, aga kindlasti mitte orjastanud.

«Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui Ta jõudis ühte alevisse, tulid Talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. [Ja üks neist] oli samaarlane.» (Lk 17:11-12.16)

Jeesus oli teel Jeruusalemma – paika, mis kujutas endast Jumala rahva usulist ja vähemalt ajalooliselt poliitilist keskpunkti. Jeesus oli sinna teel selleks, et täita oma ülesanne, s.t et seal meie patu pärast kannatada ja surra ning nõnda kogu maailm lunastada.

Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? (Mi 6:7)

Prohvet Miika raamatu keskseks sõnumiks on ühelt poolt jumaliku karistuse kuulutamine Samaariale ja Jeruusalemmale, s.t nii Iisraelile kui Juudale, nii Põhja- kui Lõunakuningriigile, teisalt aga tulevase pääste ja rahu tõotus, mille lähtepunktiks on Jumala halastus.

© Meie Kirik