See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.  (1Jh 5:3)

Nägin hiljuti üht autoreklaami, mille kulminatsiooniks oli mootori käivitamisel kõlanud sügav ja mahe mürin (või pigem urin), mille peale potentsiaalne ostja hüüatas: «Kõlab nagu jõulud!»

Ma ei saa jätta märkimata, et minu jaoks seostuvad jõulud siiski millegi muu kui mootorimürinaga, olgu see isegi väga mahe mootorimürin, kuid ma mõistan, mida selle reklaamiga öelda taheti: see auto, kui peaksid selle endale ostma, täidab kõik sinu soovid ja rahuldab su salajasimadki unistused… (Oh-jah, seda õnnetut langenud ja pimestatud inimloomust!)

Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange? – Tõesti, nõnda ütleb Issand: «Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak!» (Js 49:24-25)

Paar päeva tagasi, kui mõtisklesin parajasti jõulusõnumi tähenduse üle omaenda elus, meenus mulle üks umbes viieteistkümne aasta tagune seik.

Tegemist oli eluperioodiga, mil mul oli väga palju tööd, nii et olin enamasti üsna väsinud. Juhtusin kord pärast pikka päeva sõitma läbi paigast, kus tee ääres asus järjest õige mitu vanglat. Mäletan, et mu pilk pöördus kuidagi iseenesest ühele neist ja ma õhkasin endamisi: «Ah, kuidas ma küll tahaksin, et mul oleks seal üks üksildane kambrikene, kus mind keegi ei tülitaks!»

Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis. (1Ms 21:5)

Sellel ajal, kui olin laps, kasutati sagedasti väljendit «sada aastat»: «Ma pole sind sada aastat näinud!» või «Kas ma pean siin sada aastat ootama?» või «Komberdad mul siin ees, nagu oleksid saja-aastane!»

Tänapäeval näikse isegi tuhat olevat liiga väike arv, ning sõna «musttuhat» ei ole paljud lapsed ega noored inimesed kuulnudki. Räägitakse rohkem miljonist või miljardist (või biljonist, seda vist ameerika filmide mõjutusel).

Tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega. (Ml 3:24)

Hommikul oma elektroonilisse kirjakasti saabunud värsket posti lugedes jäid mulle silma kolm üksteist päris huvitaval viisil täiendavat sõnumit.

Esimene neist pärineb ammuselt tuttavalt Saksamaalt, kes kommenteerib oma advendiläkituses ka laias maailmas ja poliitikas toimuvat, kõrvutades seda kahe tuhande aasta taguse jõulusündmusega:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.  (Lk 12:35-36)

Täpselt samapalju kui advendiaeg on Issanda tulemise aeg, peaks see olema ka Tema tulemiseks valmistumise aeg. Mitte ainult ootamise, vaid vastuvõtmise aeg.

Sellele viitab ka püha Luuka poolt edasi antud sõnakasutus Jeesuse tähendamissõnas arukatest, ustavatest ja oma isandast vähemalt lugu pidavatest, loodetavasti aga teda koguni armastavatest sulastest.

Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! (Mk 11:10)

«Benedictum quod venit regnum patris nostri David,» kõlab see hüüd ladina keeles. Tõsi, tõenäoliselt on üks teine sõna venire – tulema – sisaldav ladinakeelne lause palju tuntum: «Adveniat regnum tuum.» – «Sinu riik tulgu.» Täpsemalt on siin muidugi tegemist verbiga advenire – [kellegi juurde] tulema, saabuma. Just sellest sõnast pärineb mõiste advendiaeg, mida eesti keeles nimetatakse traditsiooniliselt ka Kristuse tulemise ajaks.

«Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! … Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» (Mt 25:34.41)

Kuulsin hiljuti ei tea kui mitmesajandat korda küsimust «Kas Jumal suudab teha nii suure kivi, mida Ta ei jaksa üles tõsta?» Need, kellele see küsimus on tuttav, teavad, et selle eesmärgiks ei ole mitte saada vastust, vaid viia vastaja kimbatusse, «tõestades», et Jumal ei saa olla kõikväeline, kuna vastaja ette seatud dilemma on ületamatu.

Seepärast, Iisrael, ma talitan sinuga nõnda. Et ma sulle seda teen, siis valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat! (Am 4:12)

See osa inimkonna ajaloost, mis on meile kõigile oma nahal tuttav, algas inimese sooviga olla nagu Jumal, tundes head ja kurja – võime ka öelda: omades kontrolli selle määratlemise üle, mis on hea ja mis on kuri.

Paradoksaalsel kombel ei ole see soov ning Jumala poolt inimesele antud vabaduse ja mõistuse kuritarvitamine toonud kaasa mitte Jumala sarnaseks saamist, vaid Jumalast üha kaugemale eksimise. Samamoodi, nagu sellega ei ole pikas perspektiivis kaasnenud mitte lähenemine tõele, vaid suurel määral isegi loobumine tõe poole püüdlemisest.

Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. (1Kr 15:36)

Püha Paulus kasutab seemne mulda külvamist võrdpildina surma kohta. Vähemalt sama tuttav on see võrdlus Jeesuse sõnadest, mis Ta ütles mõned päevad enne oma kannatamist ja surma Jeruusalemmas: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.» (Jh 12:24)

Olen kuulnud selle võrdpildi üle naerdavat, mõned peavad seda oma maises tarkuses koguni tõestuseks, et Jeesus ei saa olla Jumal, kuna Jumal peaks ometi teadma, et seeme mulda panduna mitte ei «sure», vaid pundub, idaneb ja võrsub – ning kui ta tõeliselt sureks, siis ei sünniks temast mingil juhul uut taime.

«Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena.» (Fl 3:18)

Oktoobri lõpul tähistatav Usupuhastuspüha on hea aeg taas kord küsida, millisena tahab Jumal näha oma kirikut ning endasse vaadates aru pidada, kas meie tegelikkus on Jumala tahtega vastavuses, kas me püsime Kristuses ja Tema evangeeliumis ning millist tunnistust annme oma sõna, õpetuse, teo ja kirikuelu praktikaga.

«Taevariik on kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.» (Mt 18:23)

Jeesuse tähendamissõnad panevad sageli kukalt kratsima. Nii ka lugu südametust sulasest, kes saab andeks mõõtmatu võla, ent ei suuda andestada oma kaasinimesele.

Selle tähendamissõna algus on mind alati sundinud küsima: miks ei ütle Jeesus siin mitte, et «Jumal on kuninga sarnane», vaid et «taevariik on kuninga sarnane»?

© Meie Kirik