Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas. (5Ms 7:7-8)

Viimastel kuudel on Ameerikas jõudsalt osakaalu omandanud uus põhjus abielulahutuseks: Donald Trump. Õigemini suhtumine temasse, kusjuures väidetavalt on lahutust taotlevaks abielupooleks enamasti resoluutselt Trumpi vastu olev naine, kes ei suuda jagada elu ega voodit Trumpi pooldava mehega.

On küll enam kui tõenäoline, et taolistes abieludes peavad tegelikud probleemid peituma kuskil mujal ning olema märksa pikaajalisemad, aga sellegipoolest ei saa salata, et viimatised presidendivalimised on kogu Ameerika ühiskonda, sealhulgas perekondi, senisest veelgi rängemalt lõhestanud (või vähemalt pinna all üha suuremaks käriseva lõhe täiesti selgelt esile toonud, nii et keegi ei saa selle reaalsust enam eitada ega tõsidust pehmendada).

Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil. (4Ms 11:25)

Pole sugugi lihtne öelda, kes need seitsekümmend meest olid, milleks Issand käskis nad Moosesel valida ning millise otstarbega Jumal pani oma Vaimu nende peale.

Võib-olla samastatakse neid vahel rahvavanematega, kelle Mooses pani ametisse oma äia soovitusel, kui ta oli üle koormatud rahvale õiguse mõistmisega (2Ms 18:13-26).

Jumal ei ole meile ju andnud arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. (1Tm 1:7)

Jumal ei tee midagi kogemata, juhuslikult ega ilmaasjata. Nii on kõiges, mida me Temast ja Ta tegutsemisest teame, meie jaoks oluline sõnum, olgu peidetud või teinekord kohe esimesest hetkest ilmselge.

Kuna evangeeliumid annavad meile üksnes väga kokkusurutud ülevaate Jeesuse elust, ei saa neiski olla midagi juhuslikku ega üleliigset, ja see tõdemus puudutab ka evangeeliumite ülesehitust ning nendes jutustatavate lugude järgnevust üksteisele.

Ilma usuta on võimatu olla meelepärane. (Hb 11:6)

Kui olin laps, siis tähistas sõna «usklik» minu jaoks inimest, kes on ajast maha jäänud, elab ja mõtleb mingite iganenud, kuhugi inimajaloo pimedusse kinni jäänud eelarvamuste kohaselt.

Mäletan oma imestust, kui kuulsin esimest korda Ameerika Häälest palvust või jutlust – küsisin endalt ja pärast ka emalt, kuidas on võimalik, et ameeriklased, kes on, nagu olin veendunud, nii arenenud ja edumeelsed, võivad endiselt uskuda Jumalasse.

Ta pidi aga minema läbi Samaaria. (Jh 4:4)

Ka tänavu, mil Ilmumispühale järgneval teisel pühapäeval loetakse meie kirikus evangeeliumi Jeesuse kohtumisest samaaria naisega, on hea meeles pidada, et selle pühapäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks on lugu Kaana pulmast.

Õigupoolest on Kaana pulm vana pärimuse kohaselt üks kolmest sündmusest, mida tähistati Issanda ilmumise pühal. Meile on see päev tuntud eeskätt kolmekuningapäevana: Jeesust kummardama tulnud hommikumaa targad annavad tunnistust sellest, et uus Kuningas on ilmunud kõigi rahvaste Päästjana.

Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele. (Tt 2:11)

Viimasel ajal on hakatud rääkima «tõejärgsest ühiskonnast». Eriti palju kõnelevad sellest need, kes peavad end kuuluvaks ühiskonna eliidi või «arvamusliidrite» hulka, koos valdava osaga nõndanimetatud peavoolumeediast.

Õigupoolest väljendab see jutt ülalnimetatute nördimust selle üle, et neid ei taheta usaldada, et nende poole esitatavat ei kiputa enam tingimusetult tõe pähe võtma. Muidugi väidavad nad ise midagi muud, nimelt et samal ajal, kui nemad esindavat tõde, olla ühiskond üle ujutatud kõikvõimalikust valeinformatsioonist, mida võimendab sotsiaalmeedia.

See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.  (1Jh 5:3)

Nägin hiljuti üht autoreklaami, mille kulminatsiooniks oli mootori käivitamisel kõlanud sügav ja mahe mürin (või pigem urin), mille peale potentsiaalne ostja hüüatas: «Kõlab nagu jõulud!»

Ma ei saa jätta märkimata, et minu jaoks seostuvad jõulud siiski millegi muu kui mootorimürinaga, olgu see isegi väga mahe mootorimürin, kuid ma mõistan, mida selle reklaamiga öelda taheti: see auto, kui peaksid selle endale ostma, täidab kõik sinu soovid ja rahuldab su salajasimadki unistused… (Oh-jah, seda õnnetut langenud ja pimestatud inimloomust!)

Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange? – Tõesti, nõnda ütleb Issand: «Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak!» (Js 49:24-25)

Paar päeva tagasi, kui mõtisklesin parajasti jõulusõnumi tähenduse üle omaenda elus, meenus mulle üks umbes viieteistkümne aasta tagune seik.

Tegemist oli eluperioodiga, mil mul oli väga palju tööd, nii et olin enamasti üsna väsinud. Juhtusin kord pärast pikka päeva sõitma läbi paigast, kus tee ääres asus järjest õige mitu vanglat. Mäletan, et mu pilk pöördus kuidagi iseenesest ühele neist ja ma õhkasin endamisi: «Ah, kuidas ma küll tahaksin, et mul oleks seal üks üksildane kambrikene, kus mind keegi ei tülitaks!»

Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis. (1Ms 21:5)

Sellel ajal, kui olin laps, kasutati sagedasti väljendit «sada aastat»: «Ma pole sind sada aastat näinud!» või «Kas ma pean siin sada aastat ootama?» või «Komberdad mul siin ees, nagu oleksid saja-aastane!»

Tänapäeval näikse isegi tuhat olevat liiga väike arv, ning sõna «musttuhat» ei ole paljud lapsed ega noored inimesed kuulnudki. Räägitakse rohkem miljonist või miljardist (või biljonist, seda vist ameerika filmide mõjutusel).

Tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega. (Ml 3:24)

Hommikul oma elektroonilisse kirjakasti saabunud värsket posti lugedes jäid mulle silma kolm üksteist päris huvitaval viisil täiendavat sõnumit.

Esimene neist pärineb ammuselt tuttavalt Saksamaalt, kes kommenteerib oma advendiläkituses ka laias maailmas ja poliitikas toimuvat, kõrvutades seda kahe tuhande aasta taguse jõulusündmusega:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.  (Lk 12:35-36)

Täpselt samapalju kui advendiaeg on Issanda tulemise aeg, peaks see olema ka Tema tulemiseks valmistumise aeg. Mitte ainult ootamise, vaid vastuvõtmise aeg.

Sellele viitab ka püha Luuka poolt edasi antud sõnakasutus Jeesuse tähendamissõnas arukatest, ustavatest ja oma isandast vähemalt lugu pidavatest, loodetavasti aga teda koguni armastavatest sulastest.

© Meie Kirik