«Ta tuli Liivimaale lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama.»

Nii kirjutab Läti Henrik püha Meinhardi, Liivimaa apostli ja esimese piiskopi kohta, kelle mälestuspäeva tähistatakse 14. augustil, tema tõenäolisel surmapäeval.

«Tõesti, ma ütlen teile, mõned siin seisjatest näevad Inimese Poega tulevat oma kuninglikkuses veel enne, kui nad surma maitsevad!» (Mt 16:28)

Jeesus täitis selle tõotuse, kui Ta võttis kolm oma jüngitest, läks koos nendega üles mäele ning lasi neil näha oma kuninglikku kirkust, s.t oma tõelist jumalinimlikku olemust.

Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. (Ilm 3:1)

On mõned sõnad, mis tekitavad minus alati tugeva seesmise reaktsiooni ning panevad järele mõtlema ja küsimusi esitama. Üks taolistest on natüürmort.

Juba see, kui asetame selle võõrsõna kõrvale tema eestikeelse vaste vaikelu, näitab, kui kaksipidise mõistega on tegemist: üht ja sama asja võib väljendada nii sõnaga surm kui sõnaga elu. Kurioosum? Paradoks? Või hoopis väga hea pilt meie igapäevasest reaalsusest?

Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. (1Pt 4:10)

Üks jutustus kõneleb kuskil nimetus maakolkas elanud üksikule abielupaarile sündinud tütrest, kelle ilmaletulekuga kaasnes tõotus, et sel tütarlapsel on eriline anne: ta näeb kõike nii, nagu see tegelikult on.

Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma. (1Jh 4:1)

Jäin nädala jagu tagasi ühel päeval silmitsema kahte taeva all tiirutavat lindu. Esialgu paistis, nagu nad mängiksid, aga õige pea sai selgeks, et tegemist on millegi hoopis muuga.

Eesti rahvakalendris on kolm kuud, mis on saanud oma nimed pühakute järgi: aprill ehk jürikuu, juuni ehk jaanikuu ja september ehk mihklikuu. Ülejäänutest on neli seotud samuti pühadekalendriga: jaanuar ehk näärikuu (näärid – uusaasta), veebruar ehk küünlakuu (2. veebruaril tähistatava küünlamaarjapäeva järgi), märts ehk paastukuu ja detsember ehk jõulukuu.

Aga kui Ta lõpetas kõnelemise, ütles Ta Siimonale: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» (Lk 5:4)

Jeesuse sõnad, mis Ta ütles Siimonale – «Sõua sügavale kohale!» –, on väga kõnekad ja kuigi esmaselt tähenduselt väga ühemõttelised, tasub nende üle, nagu neist endistki järeldub, sügavamalt järele mõelda.

Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele, Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: «See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!» (Lk 15:1-2)

On üks vahel veidi erinevas sõnastuses kõlav kõnekäänd, mida ilmselt enamust meist teab: «Ütle mulle – või näita mulle – kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled!»

Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas. (Fl 2:15)

Mulle meeldivad väga omakeelsed sõnad, samuti murdesõnad, vahel isegi need, mille puhul on tegemist uusloominguga, näiteks võrukeelne «kõgõkogo» võõrkeelse «universumi» asemel.

Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» (Lk 16:24)

Tähendamissõna, millest need read pärinevad, kõneleb kahest mehest: vaesest Laatsarusest, kes pärast maise elu armetust ja kannatusi võib puhata Aabrahami süles, ning ilma nimeta rikkast, kes pärast elu külluses peab piinlema põrgus.

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kes on ära tundnud Issanda meele? (Rm 11:33-34)

Sageli tundub, nagu elaks suur osa inimesi kahes vastassuunalises enesepettuses, mis mõlemad saavad kokku keskses (ja sugugi mitte vales) sedastuses, et igaüks teab ja mõistab täpselt niipalju, kui ta teab ja mõistab.

© Meie Kirik