Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. (1Pt 4:10)

Üks jutustus kõneleb kuskil nimetus maakolkas elanud üksikule abielupaarile sündinud tütrest, kelle ilmaletulekuga kaasnes tõotus, et sel tütarlapsel on eriline anne: ta näeb kõike nii, nagu see tegelikult on.

Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma. (1Jh 4:1)

Jäin nädala jagu tagasi ühel päeval silmitsema kahte taeva all tiirutavat lindu. Esialgu paistis, nagu nad mängiksid, aga õige pea sai selgeks, et tegemist on millegi hoopis muuga.

Eesti rahvakalendris on kolm kuud, mis on saanud oma nimed pühakute järgi: aprill ehk jürikuu, juuni ehk jaanikuu ja september ehk mihklikuu. Ülejäänutest on neli seotud samuti pühadekalendriga: jaanuar ehk näärikuu (näärid – uusaasta), veebruar ehk küünlakuu (2. veebruaril tähistatava küünlamaarjapäeva järgi), märts ehk paastukuu ja detsember ehk jõulukuu.

Aga kui Ta lõpetas kõnelemise, ütles Ta Siimonale: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» (Lk 5:4)

Jeesuse sõnad, mis Ta ütles Siimonale – «Sõua sügavale kohale!» –, on väga kõnekad ja kuigi esmaselt tähenduselt väga ühemõttelised, tasub nende üle, nagu neist endistki järeldub, sügavamalt järele mõelda.

Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele, Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: «See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!» (Lk 15:1-2)

On üks vahel veidi erinevas sõnastuses kõlav kõnekäänd, mida ilmselt enamust meist teab: «Ütle mulle – või näita mulle – kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled!»

Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas. (Fl 2:15)

Mulle meeldivad väga omakeelsed sõnad, samuti murdesõnad, vahel isegi need, mille puhul on tegemist uusloominguga, näiteks võrukeelne «kõgõkogo» võõrkeelse «universumi» asemel.

Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» (Lk 16:24)

Tähendamissõna, millest need read pärinevad, kõneleb kahest mehest: vaesest Laatsarusest, kes pärast maise elu armetust ja kannatusi võib puhata Aabrahami süles, ning ilma nimeta rikkast, kes pärast elu külluses peab piinlema põrgus.

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kes on ära tundnud Issanda meele? (Rm 11:33-34)

Sageli tundub, nagu elaks suur osa inimesi kahes vastassuunalises enesepettuses, mis mõlemad saavad kokku keskses (ja sugugi mitte vales) sedastuses, et igaüks teab ja mõistab täpselt niipalju, kui ta teab ja mõistab.

Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama. (Jh 4:24)

Kirjanik Tõnu Õnnepalu arutleb ühes oma raamatus sõna «Jumal» tähenduse või päritolu üle järgmiselt: «Kuulsin eile raadio sõnaminutitest, et sõna Dieu on sama päritolu, mis diurne, päevane, päevlik, päev. Niisiis valgus. Ei midagi muud... Täna hommikul vaatasin igaks juhuks sellest väikesest etümoloogiateatmikust, Maarjamaa väljaanne, mis mul riiulis on… Seal pole midagi, aga võib-olla seletab asja kõrvalolev sõna jume? Kas jume pole muud kui helk, kuma, peegeldus, pale… Jumal pole ehk päev, suur valgus nagu Dieu, aga siiski päevakuma, päevliku pale. Ikoonide kuldne helk videvikus, hilissügisese maa punakas kuma.»

Elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest. (Rm 8:2)

Nägin hiljuti üht ülimalt masendavat filmi, mille vaatamist ma ei soovita kellelegi, seepärast jätan nimetamata selle pealkirja ega kirjelda ka sisu, mis oli liiatigi üpris verine. Ütlen vaid niipalju, et tegemist oli looga kahest mehest, kes, olles kuritarvitanud oma vabadust – iseäranis hoolimatusega teiste inimeste, ka päris lähedaste suhtes –, ei näinud enam muud võimalust kui ennast kas tappa (nagu tegi üks neist kahest) või lasta end «vabatahtlikult» elu lõpuni üksikvangistusse sulgeda (nagu tegi teine).

«Nüüd me teame, et Sina tead kõike ega vaja, et keegi Sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et Sina oled pärit Jumala juurest.» (Jh 16:30)

Jeesuse jüngrid kinnitavad Talle, et usuvad Temasse, kuna Ta oli neid kõnetanud asjas, mis oli nende jaoks oluline ja mida nad olid omakeskis arutanud, aga mida nad ei olnud Jeesuse enda käest küsida jõudnud või julgenud.

Jeesuse vastus sellele usutunnistusele mõjub esmapilgul üsna iroonilisena: «Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi.» (Jh 16:31-32)

© Meie Kirik