Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas. (Fl 2:15)

Mulle meeldivad väga omakeelsed sõnad, samuti murdesõnad, vahel isegi need, mille puhul on tegemist uusloominguga, näiteks võrukeelne «kõgõkogo» võõrkeelse «universumi» asemel.

Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» (Lk 16:24)

Tähendamissõna, millest need read pärinevad, kõneleb kahest mehest: vaesest Laatsarusest, kes pärast maise elu armetust ja kannatusi võib puhata Aabrahami süles, ning ilma nimeta rikkast, kes pärast elu külluses peab piinlema põrgus.

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kes on ära tundnud Issanda meele? (Rm 11:33-34)

Sageli tundub, nagu elaks suur osa inimesi kahes vastassuunalises enesepettuses, mis mõlemad saavad kokku keskses (ja sugugi mitte vales) sedastuses, et igaüks teab ja mõistab täpselt niipalju, kui ta teab ja mõistab.

Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama. (Jh 4:24)

Kirjanik Tõnu Õnnepalu arutleb ühes oma raamatus sõna «Jumal» tähenduse või päritolu üle järgmiselt: «Kuulsin eile raadio sõnaminutitest, et sõna Dieu on sama päritolu, mis diurne, päevane, päevlik, päev. Niisiis valgus. Ei midagi muud... Täna hommikul vaatasin igaks juhuks sellest väikesest etümoloogiateatmikust, Maarjamaa väljaanne, mis mul riiulis on… Seal pole midagi, aga võib-olla seletab asja kõrvalolev sõna jume? Kas jume pole muud kui helk, kuma, peegeldus, pale… Jumal pole ehk päev, suur valgus nagu Dieu, aga siiski päevakuma, päevliku pale. Ikoonide kuldne helk videvikus, hilissügisese maa punakas kuma.»

Elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest. (Rm 8:2)

Nägin hiljuti üht ülimalt masendavat filmi, mille vaatamist ma ei soovita kellelegi, seepärast jätan nimetamata selle pealkirja ega kirjelda ka sisu, mis oli liiatigi üpris verine. Ütlen vaid niipalju, et tegemist oli looga kahest mehest, kes, olles kuritarvitanud oma vabadust – iseäranis hoolimatusega teiste inimeste, ka päris lähedaste suhtes –, ei näinud enam muud võimalust kui ennast kas tappa (nagu tegi üks neist kahest) või lasta end «vabatahtlikult» elu lõpuni üksikvangistusse sulgeda (nagu tegi teine).

«Nüüd me teame, et Sina tead kõike ega vaja, et keegi Sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et Sina oled pärit Jumala juurest.» (Jh 16:30)

Jeesuse jüngrid kinnitavad Talle, et usuvad Temasse, kuna Ta oli neid kõnetanud asjas, mis oli nende jaoks oluline ja mida nad olid omakeskis arutanud, aga mida nad ei olnud Jeesuse enda käest küsida jõudnud või julgenud.

Jeesuse vastus sellele usutunnistusele mõjub esmapilgul üsna iroonilisena: «Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi.» (Jh 16:31-32)

Pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge. (Jk 1:21)

Ühel suvepäeval aastal 386, s.t umbes 1630 aastat tagasi, kuulis oma koduõues kibedaid pisaraid nutnud 31-aastane mees naabermajast lapsehäält, mis laulval toonil üha kordas: «Tolle, lege! Tolle, lege!» – «Võta ja loe! Võta ja loe!» Tõustes ja hiljuti pooleli jäänud raamatut avades luges too noormees: «Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!» (Rm 13:13-14)

«Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.» (Jh 16:16)

Mida vanemaks olen saanud, seda selgemaks on saanud minu veendumus, et piiblisõna – Jumala Sõna – on kõige õigem võtta nii, nagu see on kirja pandud ja meieni jõudnud. Nii ka Jeesuse sõnu Tema viimasel õhtusöömaajal oma jüngritega enne seda, kui Ta kinni võeti, Tema üle kohut mõisteti ja Ta ristilöömise läbi tapeti.

Nõnda ütleb Issand Jumal: «Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.» (Hs 34:11)

Kuulasin hiljuti intervjuud ühe šveitsi piiskopiga. Küsimusele, mida peaksid kristlased kõige enam paluma, vastas ta nõnda: «Ah! Paljusid asju. Ennekõike päästet. Päästet meile, igaühele, kõigile hingedele… Ustavust kirikule. Ustavust kõigile neile kiriku aaretele, mis on – Jumal teab, miks ja kuidas – meie kätes; sellele erakordsele pärandile, mis on kiriku aare… Me näeme seda suurt võitlust kuradi ja meie hea Issanda vahel, mille tandriks on hinged; hinged, mille Jumal on loonud vabaks ja mida Ta tahab tagasi võita – kuid mitte vägisi… Seepärast paluge head Issandat, et Ta saadaks oma armu, mis võidaks Talle hingi… Me palume Temalt, et kirik võiks taasavastada kõik selle, mida ta vajab oma hingede päästmise missioonil. Üks asi, esimene asi, ainus asi, mis on kiriku jaoks oluline, on päästa hingi!»

«Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!» (Jh 20:29)

Need meile nii tuttavad Jeesuse sõnad kahtlevale või «uskmatule» Toomale kuuluvad tegelikult taoliste hulka, mida on päris raske eesti keelde tõlkida ning mille täpne tähendus või suunaseade on seetõttu mitmeti tõlgendatav. Kuni selleni, et Jeesuse pöördumise Tooma poole võib vormistada lausa küsimusena, nagu meie viimastes Uue Testamendi tõlgetes: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud?»

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma… (Lk 18:31)

Evangeeliumid ei varja algusest peale, et lisaks imetlejatele ja austajatele oli Jeesuse ümber alati ka neid, kes Teda kadestasid ja isegi vihkasid. Juba siis, kui Ta sündis – kuningas Heroodes muidugi. Ka neljakümne päeva vanusena templisse toodud Jeesuse oma kätele võtnud vaga Siimeon kuulutas: «Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse!» (Lk 2:34)

Jeesus kinnitas oma jüngritele mitmel puhul sedasama, mis sest, et iga kord veidi erinevate sõnadega. Nii ka tol korral, kui Ta asutas ennast viimast korda Jeruusalemma minema, et seal kannatada ja surra.

© Meie Kirik