Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet… (Lk 8:5)

Püha Johannes Kuldsuu küsib ühes oma jutluses: «Kuidas saab olla mõistlik külvata ohakate sekka, kaljule, teeäärsele?», ning vastab: «Kui see puudutab seemet ja mulda, siis see ei saagi olla mõistlik; kuid inimhingede ja nende õpetamise puhul on see kiiduväärne, ja seda ülimalt. Sest põllumeest oleks mõistlik millegi sellise tegemise eest laita: ei ole võimalik, et kalju saaks mullaks või et teeäärne ei oleks enam teeäärne või ohakad ohakad. Kuid mõistuslike asjade puhul ei ole see nii. Nende puhul on olemas selline asi nagu kalju muutumine ja saamine rikkalikuks mullaks; ning see, et teeäärne ei ole enam kõikide trampida ega mööda käia, vaid sellest saab viljakas muld; ja et ohakad võivad saada hävitatud ning seeme julgesti kasvada. Sest kui see oleks olnud võimatu, siis ei oleks Külvaja külvanud. Ja kui muutust ei toimunud kõigis, siis ei ole see mitte Külvaja, vaid nende süü, kes ei taha muutuda. Tema on oma osa teinud.»

© Meie Kirik