Nõnda ütleb Issand Jumal: «Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.» (Hs 34:11)

Kuulasin hiljuti intervjuud ühe šveitsi piiskopiga. Küsimusele, mida peaksid kristlased kõige enam paluma, vastas ta nõnda: «Ah! Paljusid asju. Ennekõike päästet. Päästet meile, igaühele, kõigile hingedele… Ustavust kirikule. Ustavust kõigile neile kiriku aaretele, mis on – Jumal teab, miks ja kuidas – meie kätes; sellele erakordsele pärandile, mis on kiriku aare… Me näeme seda suurt võitlust kuradi ja meie hea Issanda vahel, mille tandriks on hinged; hinged, mille Jumal on loonud vabaks ja mida Ta tahab tagasi võita – kuid mitte vägisi… Seepärast paluge head Issandat, et Ta saadaks oma armu, mis võidaks Talle hingi… Me palume Temalt, et kirik võiks taasavastada kõik selle, mida ta vajab oma hingede päästmise missioonil. Üks asi, esimene asi, ainus asi, mis on kiriku jaoks oluline, on päästa hingi!»

«Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!» (Jh 20:29)

Need meile nii tuttavad Jeesuse sõnad kahtlevale või «uskmatule» Toomale kuuluvad tegelikult taoliste hulka, mida on päris raske eesti keelde tõlkida ning mille täpne tähendus või suunaseade on seetõttu mitmeti tõlgendatav. Kuni selleni, et Jeesuse pöördumise Tooma poole võib vormistada lausa küsimusena, nagu meie viimastes Uue Testamendi tõlgetes: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud?»

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma… (Lk 18:31)

Evangeeliumid ei varja algusest peale, et lisaks imetlejatele ja austajatele oli Jeesuse ümber alati ka neid, kes Teda kadestasid ja isegi vihkasid. Juba siis, kui Ta sündis – kuningas Heroodes muidugi. Ka neljakümne päeva vanusena templisse toodud Jeesuse oma kätele võtnud vaga Siimeon kuulutas: «Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse!» (Lk 2:34)

Jeesus kinnitas oma jüngritele mitmel puhul sedasama, mis sest, et iga kord veidi erinevate sõnadega. Nii ka tol korral, kui Ta asutas ennast viimast korda Jeruusalemma minema, et seal kannatada ja surra.

Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet… (Lk 8:5)

Püha Johannes Kuldsuu küsib ühes oma jutluses: «Kuidas saab olla mõistlik külvata ohakate sekka, kaljule, teeäärsele?», ning vastab: «Kui see puudutab seemet ja mulda, siis see ei saagi olla mõistlik; kuid inimhingede ja nende õpetamise puhul on see kiiduväärne, ja seda ülimalt. Sest põllumeest oleks mõistlik millegi sellise tegemise eest laita: ei ole võimalik, et kalju saaks mullaks või et teeäärne ei oleks enam teeäärne või ohakad ohakad. Kuid mõistuslike asjade puhul ei ole see nii. Nende puhul on olemas selline asi nagu kalju muutumine ja saamine rikkalikuks mullaks; ning see, et teeäärne ei ole enam kõikide trampida ega mööda käia, vaid sellest saab viljakas muld; ja et ohakad võivad saada hävitatud ning seeme julgesti kasvada. Sest kui see oleks olnud võimatu, siis ei oleks Külvaja külvanud. Ja kui muutust ei toimunud kõigis, siis ei ole see mitte Külvaja, vaid nende süü, kes ei taha muutuda. Tema on oma osa teinud.»

© Meie Kirik