Postimehe peatoimetaja kohalt taanduma sunnitud Peeter Helme hinnangul määrab Eesti ajakirjanduses tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe. Ta leiab, et ajakirjanike koolitamine on selgelt ideoloogiline, kuid ühe ilmavaate taastootmisest ei võida ei ühiskond ega ajakirjandus – kujunenud olukord kägistab vaba sõna ja mõttevahetust Eestis.

Peeter Helme lahkumist peatoimetaja kohalt nõudis 19 Postimehe ajakirjanikku. Muuhulgas heideti Helmele ette seisukohta, et Postimees ei peaks toetama homoabielu.

Peeter Helme kirjutab pikemas sotsiaalmeedia postituses muuhulgas järgmist:

"Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on jabur, sest tsunftiks pole ju omanikering – selle poolega on meil suht-koht korras, keegi ei takista uusi väljaandeid loomast, mingitest kartellilepetest ei saa rääkidagi.

Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe.

Ohtlik pole see muidugi mitte põhjusel, et säärane ilmavaade on mulle endale ebasümpaatne, vaid oma totalitaarsustaotluse pärast. Olgu meil pealegi (vasak)liberaalse suunitlusega üleriigilisi väljaandeid – aga olgu ka teisi. Neid ei saa paraku ilmselt tekkida seni, kuni Eesti ajakirjanike järelkasvu õpetamine on selgelt ideoloogiline. Siin muutusele loota on naiivne.

Küll võiks mõne muu riigi eeskujul mõelda, kas meie alarahastatud kõrgkoolid peavad sellist ajakirjandusõpet – või vähemalt vastavat õpet senisel kujul olemasolevate õppeainete ja õppejõududega – üldse pakkuma. Peale ühe ilmavaate taastootmise ei saa sellest praegusel kujul paraku kasu ei ühiskond ega ajakirjandus.

See on omakorda asunud kägistama vaba sõna ja mõttevahetust Eestis, surudes kokkulepitust erinevaid seisukohti välja arvamusvahetuse kesksetelt platvormidelt perifeeriasse. Selliste arengute jätkudes ootab aga ühiskondlikku keskvälja ees üks kahest. Võttes appi paralleeli linnade arengust on võimalusi kaks: mahajäetud varemed, nagu mõnedes Ameerika Ühendriikides linnakeskustes või monotoonsed väljakud, kus marsivad ühtesid ja samu hüüdlauseid skandeerivad ajupestud massid – nagu mõnes end rahvademokraatiaks nimetavas riigis."