Märkus: see artikkel ei käsitle sõjapõgenikke, vaid neid, kellega Itaalia praegu kõige rohkem hädas on, nimelt majandusmigrante.

Katoliku Kirik ja “Bergoglio partei” on vastandlikel seisukohtadel ka immigratsiooni küsimuses. Paavst Franciscus kinnitab, et on olemas suur hulk inimesi, kellel on nälja tõttu absoluutne ja tingimatu õigus meie riikidesse sisse rännata.

Kuid kui praegune migrantide vool oleks tõepoolest põhjustatud näljast, siis peaks toidupuudusele lahendust otsima nende oma maal, mitte aga seeläbi, et näljaseid sunnitakse oma elu juuri kodumaalt välja rebima ja ennast surmaga äritsejatega meelevalda andma.

Kirik on selles küsimuses alati teisiti õpetanud kui Franciscus. Näiteks Johannes Paulus II on öelnud: “Inimese esmane õigus on [, et ta võiks] elada omaenda kodumaal; see õigus saab siiski teostuda ainult siis, kui immigratsiooni kannustavaid tegureid pidevalt jälgitakse.”

Ning Benedictus XVI on korranud: “Praeguses sotsiaal-poliitilises kontekstis... tuleb õigust mitte välja rännata rõhutada isegi rohkem kui õigust mujale elama asuda, see tähendab – olla olukorras, mis võimaldab jääda omaenda kodumaale”.

Isegi praegu räägib samamoodi Aafrika Kirik – kooskõlas järjepideva Õpetusametiga kuni Johannes Paulus II ja Benedictus XVI-ni – kohustusest mitte välja rännata.

“Jääge koju!”

Mõne päeva eest avaldasid Aafrika piiskopid üleskutse oma maade noortele: “Ärge laske end petta illusioonist lahkuda oma kodumaalt, et otsida tööd Euroopas või Ameerikas, mida seal ei ole.”

Need olid selged sõnad, mida kasutas piiskop Nicolas Djomo, Kongo Piiskoppide Konverentsi president, üleaafrikalist katoliiklaste kohtumise avakõnes.

Monsenjöör Domo avas kohtumise, kutsudes noori aafriklasi üles “olema teadlikud pettuste uutest vormidest, mis juhivad elukultuuri ja moraali ning vaimsete väärtuste hävinguni”, kuna rahvaste kultuuriline ja vaimne identiteet on suur aare ning ainult nihilistlik globalism võib mõelda, et inimesed ja rahvad on justkui tarbeesemed, mida võib eemaldada kust iganes ja paigutada kuhu iganes.

Seejärel kutsus monsenjöör Djomo noori aafriklasi üles mitte vaatama heaoluni viivatele illusoorsetele kiirlahendustele, mis tähendaks oma kodumaalt lahkumist:

“Kasutage oma ande ja muid teie käsutuses olevaid vahendeid, et uuendada ja kujundada ümber meie manner, et edendada õiglust, rahu ja püsivat kooskõla Aafrikas. Teie olete Aafrika rikkus. Kirik loodab teie peale, teie manner vajab teid”.

See on midagi, mis on Franciscuse avaldustes alati puudunud. Ta pole kunagi maininud, et väljaränne kujutab endast Aafrika ühiskondade majanduslikku ja vaimset vaesumist. Samuti pole ta Aafrika noorsugu kutsunud üles hakkama väljarändamise asemel üles ehitama nende endi kodumaad. Vastupidi.

Ta kirjeldab kolmandale maailmale Euroopat rikkuste maana, üleküllastatud ja ülevoolava imedemaana, kus jätkub heaolu kõigile. Teisest küljest oleme me ilmselt egoistlikud, mistõttu ta süüdistab meid keeldumises jagamast oma heaolu miljonite näljaste aafriklastega, kes tahavad siia tulla (me olevat ilmselgelt süüdi isegi migrantidega merel juhtuvates laevaõnnetustes – samas kui tõde on see, et me oleme neid võimaluse korral alati päästnud).

Paavst Franciscuse ajalooline reis Lampedusale [seal asub põgenike vastuvõtukeskus – toim.] 2013. aasta oktoobris pani aluse sellele katastroofiliste tagajärgedega sõnumile, mis tegelikkuses kõlas justkui käsk tõmmata maha kõik piirid Itaalias ja Euroopas (kuid mitte Vatikanis) ning mõjus otsese üleskutsena tuhandetele aafriklastele jätta oma kodumaa.

See pole midagi muud kui vasakpoolse, immigratsiooni soosiva ideoloogia puudutus, mis on siiani läänemaailma üle valitsenud. On palju neid, kes arvavad, et just nimelt see väär humanism, mis on tüüpiline Euroopa Liidule (mis jättis seejärel Itaalia saatuse hooleks), on viimase paari aasta jooksul ligi tõmmanud immigrantide masse, kes on sageli läinud laevale riigis nagu Liibüa, mis on eurooplaste ja ameeriklaste alustatud sõja tõttu kaosesse tõugatud.

Tegelikult on tänu inimkaubandusele saanud rikkaks maffia ja terroristid, kuid nende mõrvarite läbi on paljud õnnetud inimesed leidnud surma meresügavikus. Ja lõpptagajärjena riskivad Euroopa ühiskonnad ohuga saada tõugatud kaosesse.

Tegemist ei ole näljaga

Aafrika piiskoppide tarkus on vastuolus abstraktse humanismi tohutu ideoloogilise eksitusega.

Piiskoppide põhjendusi kinnitab Aafrika probleemidega tegelev õpetlane Anna Bono, kes hiljuti selgitas, et kõnealused immigrandid ei ole näljas olevad vaesed, vaid haritud noorsugu:

“(Immigratsiooni) motivatsioon ei ole üldjuhul elule lähtuv oht ega äärmuslik vaesus. Veelgi enam, immigrandid Aafrikast ei ole nälga suremas, nad ei ela pommirünakute ega julma režiimi terrori all. Tegelikkuses saavutavad neist vähesed põgeniku staatuse”.

Nende hulgas on “suures ülekaalus noored, haritud meesterahvad, kes on pärit linnastunud keskustest, kus nad oleksid olnud võimelised jätkama oma elu, nii nagu nende kaaslased, kes on jäänud koju”. Nad on otsustanud kodumaalt lahkuda illusoorse unistuse mõju all saavutada hõlpsalt Euroopale omane heaolu. Ning selle eest nad maksavad “rahasummasid, mis on märksa suuremad kui need, mis on hädavajalikud selleks, et ületada needsamad vahemaad bussi või regulaarlennuga ning mis oleksid piisavad, et alustada nende kodumaal äri kas käsitöö, põllumajanduse või kaubanduse valdkonnas ja selles edu saavutada”.

Sel viisil nad mitte ainult ei laosta end majanduslikult ega jäta oma kodumaad ilma inimlikest ja majanduslikest ressurssidest ega aseta end vägivalla või õnnetuse läbi hukkumise ohtu, vaid nad teevad rikkaks ka kuritegelikud võrgustikud.

Peale illusiooni Küllusemaast paneb neid noori aafriklasi liikuma ka nende ebakindel tulevik Aafrika ühiskondades, mis kuni viimase ajani, mil neis valitsesid hõimuühiskonna tingimused, olid “rajatud kogukonnakesksusele”, mis kindlustas teatud solidaarsuse põlvkondade vahel. Tänapäeval aga, olles pealiskaudselt moderniseeritud, on noored jäetud iseendi hooleks.

See on ka põhjus, miks Aafrika Kirik kavatseb luua uusi solidaarsuse sidemeid, mis edendaksid arengut ning aitaksid “noorsugu, kes on Aafrika elanikkonna kõige tähtsam osa, kellega Kirik arvestab ja kellele ta põhimõttelisel viisil loodab nii evangeliseerimise tegevuses kui rahu, õigluse ja kooskõla edendamises ning Aafrika mandri arendamises”.

Mida ütleb Katekismus?

Võtame Katoliku Kiriku Katekismuse, mille avaldasid Johannes Paulus II ja kardinal Ratzinger [Vatikani II] kirikukogu suuniste täitmiseks.

Katoliku Kiriku Katekismusega on õieti öeldud: “Kirik kaitseb inimeste õigust välja rännata ja siiski ei innusta selle õiguse kasutamist, teades, et 'väljarändel on väga kõrge hind ja need, kes peavad maksma selle kulud, on alati migrandid'.”

Benedictus XVI nägi Ladina- ja Kesk-Ameerikas väljarände tulemusel tekkinud “perekondade lahutamise ränka probleemi” ja nimetas seda fenomeni “tõeliselt ohtlikuks nende riikide sotsiaalsele, moraalsele ja inimlikule ülesehitusele”.

Edasi ütles ta: “Põhimõtteliseks lahenduseks oleks see, et neis maades ei esineks enam vajadust emigreeruda, kui seal oleks piisavalt tööd, piisavalt sotsiaalseid võrgustikke, nii et kellelgi poleks enam vaja välja rännata. Niisiis peame me kõik töötama selle eesmärgi suunas, sellise sotsiaalse arengu heaks, mis võimaldaks kõigil kodanikel leida võimalusi tööks ja oma tuleviku kujundamiseks omaenda päritolumaal”.

Seetõttu ütleb Katekismus, et arenenumad rahvad “on kohustatud vastu võtma võõraid”, kuid ainult “selle piirini, milleks nad on võimelised”.

Edasi: “Poliitiline võim tohib, pidades silmas ühist hüve, mille eest ta vastutab, allutada sisserändeseadusi mitmesugustele seaduslikele piirangutele ning nõuda, et sisserändajad täidaksid oma kohustusi selle maa vastu, kus nad on külalisteks. Sisserändaja on kohustatud tänumeeles austama sisserännumaa materiaalset ja vaimset pärandit, kuuletuma selle seadustele ja aitama kanda selle koormaid” (KKK, 2241).

Katekismuse sõnad ei tuleta vähimalgi määral meelde paavst Franciscust, küll aga meenutavad hoopis kardinal Biffi suurepärast kõnet Migratsioonifondis, kui ta osutas tohutule integratsiooniprobleemile, mis on seotud muhameedlaste immigratsiooniga, ning kui ta selgitas, et hoolimata külalislahkuse põhimõttest “ei saa eeldada, kui tahetakse tõesti olla “ilmalik”, et üks rahvas ei omaks õigust korraldada ja reguleerida inimeste juurdevoolu, kes tahavad iga hinna eest sisse tulla. Veelgi vähem on alust eeldada, et riigil on kohustus ilma kedagi diskrimineerimata oma piirid avada”.    

 

Artikkel on tõlgitud blogi Rorate Caeli vahendusel.

Illustratsioon: paavst Franciscus purunenud põgenikepaatide puidust valmistatud karjasesauaga missal Lampedusa vastuvõtukeskuses.