Revolutsioonilisi väärtusi edendama määratud võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta kutsub üles eelistama "võõrastest soolistest keeltest" imporditud pühakunimedele soovõrdseid eesti nimesid – tema hinnangul hoiaks see eesti kultuuri ilu ja ühtlasi lihtsustaks nende inimeste elu, kes ei soovi endale nime, millesse on "sugu sisse raiutud".

"Eestis hakkasid kristlikelt pühakutelt laenatud ja ühe sooga seotud nimed levima 16. sajandi lõpuks. Nii traditsioonilised eesti nimed kui ka nimede uuslooming suhtub sooküsimustesse märksa võrdsemalt: Õnnelemb ja Tuul, Rahe ja Südik, Tõelemb ja Ustav, Janika ja Uuve ei viita kummalegi soole," kirjutab Liisa Pakosta ja lisab:

"Võrdsete võimaluste voliniku ettepanek on hoida au sees Eesti põlist nimetraditsiooni ja omatüvelisi uusnimesid ning mitte murduda rangelt sooga piiratud importnimede sunni alla."

Portaali Meie Kirik kommentaar

Pakosta väide, et kristlikud pühakunimed hakkasid Eestis levima alles 16. sajandi lõpuks, ei pea ajalooteaduse andmete valguses paika. Tartu Ülikooli poolt välja antud koguteose "Eesti ajalugu" (2012) teises köites (lk 284–285) kirjutavad Eesti tuntumad ajaloolased seoses eestlaste isikunimede muutumisega järgmist:

"Rahvapäraseks mugandatud pühakunimed nagu Mari, Jaan, Kadri, Peeter, Tõnis, Madli, Mart või Mihkel avalduvad ühtviisi ja samal kujul nii isikunimedes kui ka rahvakalendri tähtpäevade nimetuses. Kristliku algupäraga nimed tõrjusid vanad nimed Harjumaal välja juba 14. sajandi teisel poolel, üldiselt toimus see 15. sajandil, alalhoidlikul Mulgimaal alles 16. sajandi algupoolel."

Fotol: Tallinna Püha Vaimu kiriku altar pühakute kujudega (Wikimedia Commons)

© Meie Kirik