Helsingi Töölö koguduse konfirmatsioonijumalateenistusel Temppeliaukio kirikus nimetas ajutise suvise töötegijana töötav ning kiriku noortetöö juhiks õppiv Katriina Linnakoski palves taevast Isa taevaseks Vanemaks. Portaali Kotimaa24.fi teatel arutleti erandliku sõnastuse üle jumalateenistusele järgnenud kirikukohvil.

Linnakoski ise põhjendab oma sõnakasutust huvitavalt: “Jah, nii ma ütlesin, see on minu viis palvetada ning minu kogemus Jumalast. Ma ei tunne, et Jumal oleks eelkõige isa või mees… Aga mul ei ole ka soovi provotseerida või rõhutada sooneutraalsust. Ei ole olemas ainuõiget viisi palvetada ja Jumalat kõnetada. Noored pidasid taevast Vanemat heaks ja huvitavaks väljendiks. Olen selle kasutamise kohta saanud peamiselt positiivset vastukaja.”

Lõpetuseks “Linnakoski julgustab igaüht leidma oma viisi palvetamiseks ning leida oma sõnad, mida palves kasutada.”

“Oma viis, oma kogemus”

Linnakoski rõhutab, et ei toiminud vääralt, sest ei soovinud provotseerida või rõhutada sooneutraalsust. Teisalt on aga keeruline pidada lihtsalt eksituseks sõnavalikut, mis järgib radikaalse feministliku teoloogia püüdlust kasutada palvetamisel sooneutraalset keelt.

Tema kommentaar tõstatab terve rea küsimusi. Kuidas on õige Jumalat palves kõnetada? Kas “õiget” viisi üldse on? Kas me oleme vabad sõnastama palvet pelgalt oma kogemuse põhjal, lähtudes oma suvast? Kas Jumal on mees?

Linnakoski vastus esitab teatud teoloogilist relativismi, milles kristlik palveelu sõltub “oma viisist” ja “oma kogemusest”, mis on maitsestatud filosoofilise spekulatsiooniga Jumala olemuse üle.

Käsituse probleemiks on asjaolu, et Jumal ise on ilmutanud ennast taevase Isana ning mitte “vanemana”. Issand Jeesus, kes on kolmainsa Jumala lihaks saanud teine persoon, vastas oma jüngrite küsimusele palve kohta: “Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa…” (Mt 6:9; Lk 11:1–2). Tegemist on kolmainsa Jumala enda ilmutusega, kuidas sõnastada palvet.

Matteuse evangeeliumi lõpus annab Jeesus vahetult enne taevassevõtmist oma jüngritele käsu: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” (Mt 28:19) Linnakoski loogika kohaselt peaks arvatavasti igaüks oma kogemuse põhjal olema “vaba otsima oma viisi” ja ristimisel “leidma oma sõnad”.

Aga Jeesus jätkab ja ütleb: “... ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud.” (28:20) See laieneb ka Jeesuse õpetusele palvetamisest. Seega ei ole keegi vaba oma kogemusele viidates õpetama palvetamisest teisiti, kui Issand Jeesus on õpetanud.

Samuti on tähelepanuväärne, et Jumalast rääkides nimetab Jeesus Jumalat alati Isaks. Kristluse ilmutuse keel on patrotsentriline, mitte sooneutraalne.

Apostel Paulus rõhutab oma kirjas efeslastele [1938. a soomekeelse piiblitõlke järgi]: “Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kellelt kõik, kellel Isa on, nii taevas kui maapeal saavad oma nime…” (Ef 3:14–15) Või nagu ütleb 1992. a [soomekeelne] piiblitõlge: “Sellepärast ma põlvitan Isa ette, tema, keda kujutab iga isa ja lapse suhe taevas ja maa peal.”

Seega võib öelda, et ehtne kogemus Jumalast annab vastuvõtjale alati kogemuse Jumalast kui Isast. Jumal on ilmutanud ennast taevase Isana. Jumala ilmutus Piiblis ei ole sooneutraalne. Sellepärast ehtne Püha Vaimu antud kogemus Jumalast on vastav Jumala ilmutusele ning kirgastab Jumalat isana.

Nagu Paulus ütleb, paneb Püha Vaim Jumala lapsi hüüatama: “Abba! Isa!” (Rm 8:15)

Jumal ei ole inimene

Loomulikult ei ole Jumal mees. Ammugi ei ole mees jumal. Aga Jumal ei ole ka naine. Jumal ei ole inimene. Jumal on Jumal. Mehelikkus ja naiselikkus on bioloogilise looduse kategooriad ning väljendavad sellisena Jumala head heteronormatiivset loomiskorda. Nii mees kui naine on ühtmoodi jumalanäolised (imago Dei). Sama Jumal on loonud nii mehe kui naise (1Ms 1:27).

Kui Jumal meie päästmiseks inkarneerub inimeseks, saab Ta Jeesuse Kristuse isikus meheks ega ilmu sooneutraalse olendina. Mees, Jeesus Kristus, on kõikide inimeste, meeste ja naiste lunastaja.

Loojana ei ole Jumal mitte loodud bioloogiline olend, vaid mitteloodud igavene Vaim. Siiski määratlevad Jumala patrotsentriline loomiskord ning ilmutuse keel ja inkarnatsioon ära selle, kuidas meil tuleb Jumalast rääkida, Teda teenida ja paluda piibellikult, kooskõlas kristliku usuga.

Lex orandi lex credendi

Seega ei ole mitte kellelgi vabadust sõnastada oma palvet, kogemusi või Jeesuse õpetusi ning ühtlasi kristlikku usku “omal moel”. Palve keel on teoloogia keel (lex orandi lex credendi). Sellepärast peab palve peegeldama piibellikku õpetust ega tohi luua uut arusaama kristlusest selle põhjal, mida keegi tajub “talle omasena”.

Jumalat tuleb kõnetada Isana. See on Jeesuse viis palvetada. See on apostlite viis palvetada. See on kristlik viis palvetada.

Et viimsel päeval – kõige krooniks –: “Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.” (Fl 2:10–11)

Tõlkinud Illimar Toomet