Täna viis aastat tagasi, 9. oktoobril 2014, suruti riigikogus häältega 40 : 38 läbi kooseluseadus. Kristlaste kohus on kindlameelseks jäädes välja öelda, et valele ja ebamoraalsusele rajatud riigil ei pruugi olla pikka püsi, nagu ei saa kestvalt eksisteerida ühiskond, mis ignoreerib jumalikke seadusi. Täna võivad revolutsionäärid saada oma tahtmise, kuid päris kindlasti on sellel tagajärjed tulevikus, kirjutas Meie Kirik juhtkirjas 2014. aasta kevadel.

Avaldame siinkohal uuesti toonase juhtkirja, mis ilmus 2014. aasta kevadel, kui kooseluseadus parlamendi menetlusse anti, praegu enam mitteeksisteerival veebilehel www.meiekirik.ee:

Otsekui imeväel eiteakust välja ilmunud ja Suurel Neljapäeval kähku parlamendi menetlusse võetud kooselu­seaduse eelnõul on ka hea külg – see näitab, kui vähe lähevad nii Eesti poliitikutele kui meediale korda demokraatlikud väärtused, mille eest öeldakse end seisvat. Hea on nimelt see, et selgus on majas ja mask on langenud.

Demokraatia seisneb muuhulgas enamuse tahte austamises, ausas ja läbipaistvas asja­ajamises ning tasa­kaalustatud arutelus, kus respekteeritakse erinevaid arvamusi. Antud juhul ei ole ükski mainitud kriteerium täidetud.

Riigikogu liikme Priit Sibula sõnul valmistati eelnõu ette salaja ja häma ajades. „Ajastus oli hämmastav. Kristlased peavad suuri pühasid ning maailm tegeleb Ukraina kriitiliste küsimustega. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja just nüüd tegeleda küsimustega, mis polariseerivad ühiskonda,“ kõneles Priit Sibul riigikogus.

Selles pole aga midagi üllatavat, sest poliitikud ja lobigrupid teavad, et rahvas on taolise eelnõu vastu. Alles aasta tagasi anti homode kooselu riikliku tunnustamise vastu ligi 40 000 allkirja, mis on Eesti kontekstis märkimis­väärne hulk inimesi. See aga ei näi poliitilisi otsustajaid morjendavat. Nende võimu­sõrmus sunnib neid tegudele.

Eesti riik pole tagasi kohkunud ka varjamatust ähvardamisest. Just nimelt Eesti riik, sest riigi­ametnikust võrdõigus­volinik Mari Liis-Sepper ähvardas avalikult homosuhetele riikliku tunnustuse andmise vastaseid karistus­seadustiku paragrahvidega ja lubas karmimaid karistusi tulevikus. Voliniku hinnangul on juba geivähemuse õiguste „pisendamine“ karistatav kui vihakõne. Pidagem seda meeles.

Mingist tasakaalustatud debatist ühiskonnas antud juhul rääkida ei saa. Viimastel nädalatel huugab peavoolu­meedias täistuuridel massiivne ja hüsteeriline propaganda, kus enam isegi ei teeselda, et teist­sugustel arvamustel võiks olla mingit kohta ja tähtsust.

Kõhklejate hirmutamiseks tõmmati kiiresti võrdusmärk „homo­foobide“ ja Putini toetajate vahel. PR-spetsialiste ei häiri põrmugi, et sellise uskumatu demagoogia abil on eesti rahva enamus tembeldatud putinistideks. Eesmärgiks on inimesi demoraliseerida ja tuua nad tagurlike „homofoobide“ leerist „avatud ja salliva“ ühiskonna pooldajate leeri. Riigikogu liige Rait Maruste ja mitmed teised vannuvad, et paanikaks pole põhjust – abielu jäävat mehe ja naise vaheliseks asjaks.

Riigikogu ees kõneldes nimetas Maruste toimuvat siiski „asjakohaseks revolutsiooniks“. Soomes, kus homo­partnerlus seadustati kümne­konna aasta eest, arutatakse täna „võrdõiguslikku“ abielu­seadust. Nii on juhtunud ka teistes riikides, hiljuti näiteks Suurbritannias.

Kristlaste kohus on kindlameelseks jäädes välja öelda, et valele ja ebamoraalsusele rajatud riigil ei pruugi olla pikka püsi, nagu ei saa kestvalt eksisteerida ühiskond, mis ignoreerib jumalikke seadusi. Täna võivad revolutsionäärid saada oma tahtmise, kuid päris kindlasti on sellel tagajärjed tulevikus.

Oma sõnade ja tegude üle võiksid järele mõelda ka kooselu­seadust toetavad nimekad ja teenelised kiriku­liikmed, kes on avalikult kiriku ja usu vastu välja astunud. Kui mitte oma hinge­õndsusele mõeldes, siis vähemalt solidaarsusest kaaskristlastega.

Päisefoto: hetk 5. oktoobril 2014 Riigikogu hoone ees toimunud meeleavalduselt (Veiko Vihuri)