Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik väljendas hiljuti seisukohta, et luterluses tuleks Pühakirja ikka uuesti ja uuesti tõlgendada, sest iga hetk on uus. Portaal Meie Kirik pöördus EELK Usuteaduse Instituudi professori dr Arne Hiobi poole, et selgust saada, kas tõesti on luterluses kiriku õpetuslikud ja moraalialased seisukohad allutatud ajas muutuvatele interpretatsioonidele.

EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor dr Arne Hiob, seoses hiljuti toimunud konverentsiga religiooni ja seksuaalsuse teemal on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja dr Urmas Nõmmik väitnud, et luterluses peab ikka uuesti ja uuesti Pühakirja tõlgendama, sest iga hetk on uus. Tema sõnul aga ei taha nii mõnigi luterlane seda tunnistada ning normiks kipub olema siiski piibli sõnasõnaline mõistmine. Samuti leiab dr Nõmmik, et dialoog tekib luterluses siis, kui tunnistatakse tõlgenduste mitmekesisust. Paljud kirikuliikmed ja võib-olla ka vaimulikud on nüüd segaduses – kas luterluses on kiriku õpetuslikud ja moraalialased seisukohad tõesti allutatud üha uutele interpretatsioonidele, sõltudes selles, millised ettekujutused ja arusaamised ühel või teisel ajastul valitsevad? Kas see pideva ümbertõlgendamise nõue on ehtsalt reformatoorne?

Arne Hiob: Martin Luther soovis usupuhastust alustades joonduda Pühakirja järele ja puhastada sellest lähtudes kõik kiriku organisatsioonis, õpetuses ja elus kerkinud puudused. „Kirja tuleb mõista Vaimus, milles see kirjutati”, mitte minu või kellegi teise vaimu järgi, ütles Luther. Pühakiri on ainsana Kuningas, mille järgi mõõdetakse, sest selle Raamatu autoriks on viimselt Jumal, kes kõneleb Püha Vaimu poolt inspireeritud autorite kaudu. See veene on elanud kõikides kristlikes konfessioonides läbi sajandite.

Valgustusajal pöörati vaatevinkel ümber ja hakati Piiblit käsitlema inimeste poolt kirjutatud raamatuna, kes väljendasid selles oma usku Jumalasse. Ülikoolide teoloogias omaksvõetud nn ajaloolis-kriitiline meetod nõuab püha raamatu uurimist „nii nagu kõiki muid raamatuid” jne. Reformatsiooni poole tagasi vaadates hakati sündmust tõlgendama nii, et Luther andis Piiblile toetudes „usuvastuse” katoliku kirikule.

Kuid aeg aina muutub ja meil tuleb anda uusi usuvastuseid – lähtudes sellest, mida me omal ajastul tõeks peame. Tõde aitab suures osas leida teadus, soovides dikteerida tingimused ka usuvallas. Sellises maailmapildis jõudis Ludwig Feuerbach väiteni, et Jumal on inimese usu projektsioon – ei saa ju Teda sundivalt kellelegi tõestada. Sellegipoolest võidakse väärtustada religiooni kui inimelule mõtte andjat.

Nendele, kes on lugenud moodsaid saksa teolooge ja nende mõttekaaslasi üle kogu maailma, ei ole Urmas Nõmmiku väidetes midagi erilist. Lääne protestantlikus teoloogias muud enam ei tehtagi, kui kutsutakse „ikka uuesti ja uuesti Pühakirja tõlgendama, sest iga hetk on uus.” Nii loodetakse ühtlasi kaasa aidata, et inimesed üha rohkem kirikust ei võõrduks tänapäevases aina ilmalikustuvas tsivilisatsioonis.

Kuid nii luuakse ju mingi „uususund”, sest kui mõõdupuuks ei ole enam Piibel (seda on lääne teoloogid ja näiteks ka saksa evangeelne kirik otse välja öelnud), vaid aina muutuv usk, mille põhjal antakse erinevaid vastuseid ja ühtlasi „tunnustatakse tõlgenduste mitmekesisust” – siis on ka tagajärjeks midagi muud kui traditsiooniline kirik erinevates konfessioonides, kus on normiks ja otsustajaks olnud Piibel.

Meil jääb valida, kas on aluseks „Piibli sõnasõnaline mõistmine” ja elame kirikus, nagu see algusest peale on olnud – või kuulutame normiks, et lähtutakse erinevatest uskudest. Et usud on erinevad, siis ei saa enam väita, et me esindame kõik ühte usku või ühte kristlust. Nõnda ongi levinud läänemaailmas väited, et algusest peale on olemas erinevad kristlused, mida väljendavad erinevad suunad algkristluses.

Kuid otsustavaks on ikkagi see, mida Jeesus on õpetanud kaheteistkümnele apostlile, mitte see, mida keegi veel kusagil temast arvas. Seda, et meiegi peame järgima apostlikku usku ja õpetust, on endastmõistetav Lutherile ja kõigile kirikutele. Alles viimastel aastakümnetel on otsustatud liberaalsemates ringkondades n-ö usupluralismi kasuks, levitades sellist arusaama ülikoolide kaudu kogu kristlaskonnas.

Minu arvates on kõige raskem seletada: miks me üldse peame Piibliga tegelema ja selle kohta erinevaid usuarvamusi esitama, kui Pühakiri ei ole enam mõõdupuu? Miks peaks mind üldse kristlus (!) huvitama, kui ma viimselt loon seda „oma usu” kohaselt? Ehk huvitab mind hoopis mõni new age’i vorm, ufoloogia, parapsühholoogia või mingi muu moodne religioon? Ongi paljud inimesed asunud endale uusi usundeid looma – pikad esoteerikaletid raamatupoodides tõendavad seda juba oma olemasoluga.

Kui me usume Jeesusesse Kristusesse, siis usume ka, et temas antud ilmutus on normiks ja mõõdupuuks kõikidele aegadele. Seda ilmutust kannab edasi Piibel, kus Jumala sõna on antud küll inimese sõna kaudu, kuid ikkagi viisil, et kirjutatud tekst on muudetamatu ja normatiivne kõikidel aegadel – nii õpetas ka Luther.

Teisisõnu esindab Nõmmiku väide, et luterluses tuleb Piiblit ikka uuesti ja uuesti tõlgendada, küll tänapäevast evangeelset-luterlikku tõlgenduskonsensust, nagu see üldiselt esineb lääne suurkirikutes, kuid see on „luterlik” ainult kokkuleppel. Seda, et Martin Luther ise oli palju lähemal algkristlusele kui moodsale protestantismile, kus valitseb nn liberaalne teoloogia, on kinnitanud ka paljud katoliiklikud teoloogid.

Urmas Nõmmik toob esile, et usuteaduskonna töötajatel on kirikuliikmetena ja teadlastena mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus kiriku aruteludes osaleda. Milline on üldse ülikooliteoloogia ja kiriku õpetuse formuleerimise vahekord, eriti luterlikku kirikut silmas pidades? Kas asi käib nii, et usuteadlased uurivad piiblit teaduslike meetoditega ja tutvustavad tulemusi pädevatele kirikuorganitele, kes peaksid siis usuteadlaste järeldused õpetuslikeks normideks formuleerima? Näiteks: kuigi piiblis taunitakse selgesõnaliselt homoseksuaalseid suhteid ja üldse seksuaalset läbikäimist väljaspool abielu, on tänapäeval ajalooline kontekst muutunud ja me peame need seisukohad ümber vaatama. Ehk nagu ütleb teoloog Johann-Christian Põder: „Evangeelne eetika ei ole jumalikult etteantud autoritatiivne reeglistik, vaid püüd tõlgendada meie elupraktikat Jumala armastuse valguses.“

Arne Hiob: Luther ütleb selgelt, kes on teoloog: „Elamise kaudu, veel enam, suremise ja hukkamõistmise kaudu saadakse teoloogiks, mitte arusaamise, lugemise ehk uurimise kaudu.” Viimase juhul on tegu „palja kihuga teaduse järele, mis tahab uhkustada iseendaga ja tõestada iseennast.” See tähendab, et usuteadlane peaks ka ise uskuma seda, mida Jeesus, apostlid ja kirik nende pärimuse põhjal õpetavad. Teoloog peab ka ise olema vapustatud sellest usust südamepõhjani, kus Jumal loob Püha Vaimu läbi uue elu.

Kiriku aruteludes võib loomulikult igaüks osaleda ja tal on õigus pidada seda enda kohuseks. Ent kirikuliikmena on tema kohuseks ka kiriku normidega, mis põhinevad Jeesuse ja apostlite õpetusel, mitte vastuollu minna. Kui ta arvab teisiti, siis on see tema privaatarvamus, mille põhjal kirik ei tohi hakata õpetust muutma.

Usuteadlased uurivad Piiblit küll teaduslike meetoditega, aga kui nende uurimistulemuste põhjal peaks kirik muutma õpetusi, siis tuleks kirikuorganeil alluda teaduse seisukohtadele (mis on sageli ka hüpoteetilised). Kristlus peaks alluma nn teaduslikule maailmapildile – s.t maailmapildile, mille kujundab parajasti olemasolev teadusseis. Aga näiteks praegu ütleks teadus, et me ei saa kinnitada, et Jeesus sündis üleloomulikul teel või et ta tõusis üles surnuist. Kas kirik peaks siis usuteadlaste väidete põhjal, kes muide läänes massiliselt üleloomulikke imesid eitavad, muutma algkogudusest pärinevad teavet, mida kinnitatakse tunnistajate poolt ja tõendatakse ajaloolisena?

Siis meil poleks enam kristlikku usku, vaid teadus oleks mõõdupuu. Aga kunagi teadus väitis, et universum on igavene – kuni näidati empiiriliselt mõõtes, et universum paisub ja sellel on olnud algus. Edasi ütlevad paljude teadlaste hääled, et universumis valitseb sellises ulatuses peenhäälestus, et tuleb eeldada põhjust väljastpoolt ehk Looja olemasolu. Nüüd tõestati ka bosonite olemasolu, s.t loodusteadlaste kinnitusel on olemas elementaartasand, mida pisutki muutes toimuks tohutu transformatsioon: lakkaks olemast aine ja universum mõne hetkega – seega, kas varsti tõendab teadus surnute ülestõusmist? Bosonite tasandil muutus Jeesuse ihuga juba tehti ning ajastu lõpul tehakse seda kogu maailmaga? Meil pole aimugi, mida teadus tulevikus väidab – meie aga võtame usu mõõdupuuks praeguse seisu? Kui selline peaks olema usuteadlaste nõue, siis ei tohiks seda kuulama hakatagi. Pealegi ei ole piibliteadlased peaaegu kunagi ühel meelel, eriti kui nad mingeid piibellikke väiteid ümber tõlgendavad – ja kus nad seda on, seal peamiselt kokkuleppeliselt: meie enamus arvab nii (ehkki midagi pole tegelikult tõestatud, vaid see on ainult oletuslik). 

Suhtumisel homoseksuaalsetesse suhetesse on piiblieksegees ja protestantlikud suurkirikud läänemaailmas asunud Piibli õpetuste suhtes risti vastupidistele seisukohtadele. Põhjendused pärinevad praegusest teadusseisust, mis ei ole kaugeltki vaieldamatu, vaid hüpoteetiline ning paljude meelsest kahtlaselt üleideologiseeritud. Tegelik argument, miks on läänes viimastel aastakümnetel hakatud homosuhetesse teisiti suhtuma, ei ole teaduslik ega piibellik, vaid tuleneb tahtmisest seda teha. Keegi ei eita, et homod on teistega võrdselt inimesed ja väärivad armastust, mitte kriminaliseerimist, kuid mis edasi tuleneb, see ei ole piibellikke, kiriklikke ja ka teaduslikke põhjendusi kuuldes veenev.

„Evangeelne eetika” tahab olla seotud evangeeliumiga, mis on rõõmusõnum sellest, et Jumal on üleloomulikult sündinud inimeseks, kandnud meie patud, risti löödud ja üles tõusnud ning meilegi õpetanud, et me õpiksime uskuma ja armastama ning leiaksime elu Jumalas. Ainult „armastus” eetika sisuna ei ole evangeelne, sest evangeelium sisaldab palju rohkemat – ja see pole isegi kristlik, sest seda, et taevane Jumal on kuidagi seotud headusega, on tuntud mujalgi religioonide maailmas. „Evangeelne eetika” on kristliku eetika protestantlik versioon, mis peab nagu kõik muu alluma Pühakirja mõõdupuule. Tõsi, luterluses on eetika üks nõrgemaid kohti ja seda on õigusega kritiseerinud mitte ainult ortodoksid ja katoliiklased, vaid ka teised protestantlikud konfessioonid.

Nõmmiku sõnul on olemas luterlik hermeneutiline teoloogiline loogika, mistõttu ei ole EELK Usuteaduse Instituudis kunagi võimalik anda TÜ-st mingisugust põhimõtteliselt erinevat teoloogilist haridust, sest seda ei luba luterlik teoloogia. Kuidas seda väidet kommenteerid?

Arne Hiob: Nagu ülal osutatud, on olemas mitmesuguseid luterlusi – ka selliseid, mis on usupuhastajast üsna kaugel ja võivad muudeski asjades kui homoküsimus Piibliga vastuollu minna. Toon näite. Seoses Jeesuse üleloomulikku ilmaletulekut (neitsistsündi) mitteuskuvate inimestega ütleb Luther: „Kui tahan olla kristlane, siis pean uskuma ja tegema seda, mida ei usu ega tee teised inimesed, sest Jumala teod näivad narride ja võimatutena.” Kuid praegu kinnitab saksakeelne Vikipeedia: „Uuemal ajal kaheldakse evangeelse teoloogia raames ulatuslikult neitsistsünnis.” Tsiteeritakse nimekat piibliteadlast Andreas Lindemanni: „Et neitsistsünd ei ole ajalooline, on kindel protestantlik veendumus.”

Seega on Jeesuse üleloomuliku päritolu tõlgendamise küsimuses liberaalne protestantlus, mis valitseb läänemaailma ülikoolides ja Euroopa suurkirikutes, rohkem ühes paadis ilmaliku maailmaga kui Lutheri, protestandlike vabakirikute, katoliikluse või ortodoksi kirikuga. Sest viimastel on endiselt keskmes Jeesuse kui Jumala Poja objektiivne ainulaadsus, mis tuleneb tema üleloomulikust sündimisest – protestandid aga peavad müüdiks neitsistsündi. Kui palju on juba lõhutud oikumeenilisi suhteid, arvestades seda, et ortodoksid ja katoliiklased ei saa iial lõpetada Neitsi Maarja austamist, lakkamata ise olemast. Loomulikult võib uskumine Jeesuse üleloomulikku sündimisse mõnele olla raske või isegi vastuvõetamatu subjektiivselt (usku ei saa peale sundida), kuid kiriku õpetus ning teoloogias domineerivad hääled ei tohiks sellest loobuda (mis on samuti hüpotees!).

Ma ei tea, mida mõtleb Nõmmik luterluse all, mida ei saaks erinevalt õpetada. Minu meelest on luterlik teoloogia seotud reformatsiooni põhitaotlustega, põhjustada kiriklikus elus selgust Piibli põhjal, mitte Pühakirja vastu. Praegu ei paista mulle Tartu Ülikoolis olevat luterlusest praktiliselt midagi järel, vaid lähtutakse ilmaliku maailma taotlustest. Minu meelest tuleks meil luterlastena rohkem ühte paati hoida teiste kristlike konfessioonidega (protestantlike, aga ka ortodoksi ja katoliku kirikutega), kui ilmalike ideoloogiatega – või teadusega, mis on küll ülioluline inimkultuuris, kuid mitte kõik. Luterlus, kristlus ja üldse religioon läheb teadusest kaugemale ega saa kõiges alluda teadusele. Vastasel korral lakkaks mitte ainult luterlus, vaid ka kristlus ja ükskõik milline religioon.

Küsitles Veiko Vihuri

© Meie Kirik