19. veebruaril 2020 täitunuks peapiiskop Jaan Kiivit juunioril 80. eluaasta. Mälestuskilde temast jagab Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann.

Esimest korda nägin Jaan Kiivit juuniori 1989. aasta sügisel. See oli ühe loengupäeva lõpp Usuteaduse Instituudis, mis asus tookord nagu kirikuvalitsuski Tallinna Toomkiriku taga paiknevas väikses konsistooriumi majakeses, mille juurde mind oli kümmekond aastat varem viinud mu onu, et näidata mulle kohta, kus saab «Eesti parimat humanitaarharidust».

Usuteaduse Instituudis oli tookord komme, et päeva viimase loengu pidanud või viimast seminari juhatanud õppejõud ütleb õhtupalve. Kui Jaan Kiivit seda tegema asus, ootasin põnevusega, kuna mõned inimesed, kes olid mind eelnevalt Usuteaduse Instituudi ja sealsete õppejõudude osas valgustanud (võib-olla tuleks viimane sõna jutumärkidesse panna), olid muuhulgas kinnitanud, et «see Kiivit ei ole üldse usklik inimene».

Suur oli minu üllatus, kui Jaan Kiivit lõpetas päeva väga lihtsa, vaga ja uskliku palvega, mis muuhulgas kinnitas minu usku mu valiku õigsusesse (olin otsustanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonnast üle minna Usuteaduse Instituuti) ning kahandas mu usaldust inimeste suhtes, kellelt olin oma senised eelarvamused saanud.

Kui selle üle veidi hiljem ühe sõbraga arutlesin, sain humoorikal viisil teada, et kellegi usklikkusele või uskmatusele hinnangu andmine ei pruugi olla päris võõras ka Kiivitile endale. Nimelt oli mu sõber usuliste otsingute käigus jõudnud ühel hetkel niikaugele, et otsustas luteri kirikust minna ühte teise. Kuna ta oli Tallinna Pühavaimu koguduse liige, läks ta koguduse õpetaja Jaan Kiiviti juurde ja rääkis tollele oma jutu ära. Kiivit, nähes, et noormeest ei õnnestu ümber veenda, saatis ta ära sõbraliku käepigistusega, aga uksest väljudes kuulis mu sõber, kuidas Kiivit ütles koguduseliikmete kartoteegi eest hoolitsenud sekretärile lakooniliselt: «Tõsta X. surnute hulka!» (Muide, mu sõber jõudis hiljem ringiga luterlikku kirikusse tagasi, isegi selle vaimulike hulka.)

Jaan Kiivit oli poolteist aastat vanem kui mu isa, seepärast nägin temas algusest peale vähemalt teatavas mõttes isafiguuri. Tuleb tunnistada, et meie suhted kujunesidki aastate jooksul väga sarnaseks isa ja poja suhetele – koos nende juurde käivate, teinekord vägagi tormiliste, kokkupõrgetega. Siiski võin julgelt tunnistada, et Kiivit hoidis mind väga, ning pärast tema surma kinnitas seda mulle mitmel korral ka tema abikaasa Sirje, kellega meil oli samuti väga usalduslik – aga sugugi mitte alati pilvitu – suhe. Nüüd, aastate möödudes, loen oma suhted nende mõlemaga kindlasti oma elu õnnistusrikkamate hulka.

Esimene lähem kokkupuutumine Jaan Kiiviti kui lihast ja luust inimesega oli mul 1993. aasta kevadel. Ta viis minu ja mõned mu eakaaslased õppereisile Põhja-Saksamaale. Mul on meeles esimene hommikusöök Saksamaal: tegemist oli rootsi lauaga, Jaan Kiivit läks kõige ees ja ütles meile, kellest vähemalt mina olin üldse esimesi kordi välismaal, et näitab meile ette, kuidas asi käib. Ta tõstis endale müslit, valas piima peale ja ütles seejuures kaastundlikult: «Nad ei tea siin, kuidas korralikult sooja putru teha!»

Sellel õppereisil kuulsime, nägime ja kogesime mõndagi. Muuhulgas ka seda, kuidas Jaan Kiivit meie saksa partnerid Eesti rahvuslikust olukorrast ja suhetest Venemaaga kõneldes korralikult välja vihastas. Ning kuidas ta kord ühel kohtumisel Schleswigi piiskopiga, kellega ma sattusin tulisesse teoloogilisse vaidlusse, kui mul tuli puudu saksa keele oskusest ja ma palusin talt veidi tõlkeabi, ütles kõigepealt eesti keeles: «Sa oled häbematu!» – ja tõlkis siis mu lause sõna-sõnalt, sellest ning muidugi ka piiskopi ja teiste sakslaste reaktsioonist ilmset naudingut tundes. Lause oli: «Te ei kummarda enam mitte Jumalat, vaid inimesi!»

Ühel hommikul leidsime maja ees, kus ööbisime, pesast välja kukkunud linnupoja. Küsisime Kiivitilt, mida peaksime temaga tegema. Kiivit ei laskunud sentimentaalsusse, vaid ütles karmilt: «Jätke ta sinna, ta sureb ära!» Mõni kuu hiljem juhtus, et üks inimene – jäägu nimed siinkohal nimetamata – jäi kinni Tallinna Pühavaimu kiriku raske uksega tualettruumi. Seisime koos ühega neist ametivendadest, kellega olime tookord selle linnupoja pärast muretsenud, väljakäigu ukse ees ja, teineteisele muiates otsa vaadates, ütlesime spontaanselt ühekorraga, Jaan Kiiviti madalat häält järele aimata püüdes: «Jätame ta sinna, ta sureb ära!»

Kogu tolle Saksamaa-reisi võttis Kiivit hiljem kokku sõnadega: «Te õpite siin tolerantsust!» Kasutasin seda tsitaati ühes kirikulehes ilmunud arvamusloos, milles põhjendasin muudatuste vajalikkust kirikus – ma ei pidanud nende all silmas küll mitte uuendusi, iseäranis mitte õpetuslikke, vaid vastupidi, tagasipöördumist kiriku õpetusliku ja ka liturgilise pärandi juurde, mille rikkusest pole tänapäeva protestantluses kuigi palju järele jäänud.

Olen hiljem kuulnud, et vähemalt kaks vanemat ametivenda nõudsid selle artikli peale minu tagandamist vaimulikuametist. Vahepeal oli Jaan Kiivit saanud peapiiskopiks ja kutsus mind oma jutule. Vestluse algus oli üsna karm, aga pareerisin mulle esitatud süüdistused luterlikule südametunnistuse vabaduse printsiibile apelleerides. Jaan Kiivit teatas seepeale, et südametunnistuse vabadusel tänapäevases mõttes ei ole Lutheriga midagi pistmist, vaid see on valgustusaja ja Prantsuse revolutsiooni produkt ning tegelikult luterlusega vastuolus. Vastasin, et sel juhul on õige luterlusega vastuolus ka valgustusajast pärinev liberaalne teoloogia koos ratsionalistliku liturgiakäsitlusega. Mingil hetkel muutus meie vestluse toon täielikult ning Jaan Kiivit soovitas mul ennast edaspidi lihtsalt täpsemalt väljendada. Näiteks mitte kõnelda «liturgia uuendamisest», vaid «jumalateenistuse rikastamisest» – siis peaksid kõik rahul olema. Vaimulikuametist mind ei tagandatud.

Kõigi nende aastate jooksul, mil Jaan Kiivit oli peapiiskop, oli mul temaga – hoolimata juba ülal mainitud, teinekord vägagi tormilistest, kokkupõrgetest – äärmiselt kerge ja hea suhelda. Kui talle tundus, et on mingeid probleeme, siis ei arutanud ta neid minu seljataga, vaid võttis alati ühendust ja küsis, kuidas asjad tegelikult on. Vajadusel ka noomides, aga alati juhatades ja julgustades.

Vast kõige meeldejäävam isiklik kogemus Jaan Kiivitiga on ühest tema puhkuseaegsest külaskäigust Hiiumaale. Ta tuli üksi, oma Škodaga, millega me mõne päeva jooksul terve saare risti ja põiki läbi sõitsime. Tuleb tunnistada, et Kiiviti sõidustiil oli üsna sarnane sellega, millega olin ise Hiiumaal harjunud, mitut kogudust teenides ning aina ühest kohast teise kiirustades. Ainult et… Jaan Kiivit oli ju linnamees ja Hiiumaal ei olnud tollel ajal sugugi kõik teed asfalteeritud… Niisiis olid need sõidud tolle pisikese Škodaga üpris põnevad, et mitte öelda hirmuäratavad – auto väiksus aitas aga kaasa siis, kui mõnes kohas liiva sisse kinni jäime (ei maksa muretseda: mereranda me ei sõitnud, liiva on mujalgi).

Esimesel õhtul enne magamaminekut sattus Kiivitile kätte raamat, mis mul tollal pooleli oli: Hans Küngi «Christ sein». Kui talle justkui veidi häbenedes või nõu küsides otsa vaatasin, ütles ta: «Ära näe vaeva! Ma juba lugesin…» Nii jäigi mul lõplikult välja selgitamata, mis asi see «Unwirklichkeit der Wirklichkeit und Wirklichkeit der Unwirklichkeit» õieti on. Selle asemel soovitas Kiivit mul lugeda hoopis Carl Friedrich von Weizsäckerit, mida ma ka tänulikus meeles tegin.

Tolle puhkuse ajal palus Jaan Kiivit, et valgustaksin teda selles osas, mida temast räägitakse. Mitte, et see oleks talle väga korda läinud või teda mõjutanud – ta oli ühtaegu kindlameelne ja alandlik inimene, täielikult teadlik ka oma puudustest, ning teda ei häirinud see, kui teda kritiseeriti, ega lasknud ta ennast ka lipitsemisest meelitada. Talle lihtsalt pakkus see huvi ja tegi nalja, kuna tuleb tunnistada, et nii mõnedki lood, mida tema kohta jutustati, olid üsna müüdilaadsed. Kohe meenub näiteks see, et ta pidavat kaks korda päevas habet ajama ja kolm korda särki vahetama. Viimase peale ütles ta mulle vastuseks, et tal pole kõigi aastate jooksul rohkem piiskopisärke vaja läinud kui ühteainsat – aga et seda on küll tegelikult vahepeal pestud ka.

Külastasime Hiiumaal muuhulgas ühte õigeusu kirikut, mida meile tutvustas sealne koguduse esimees. Kuuldes, et tegemist on luteri kiriku peapiiskopiga, esitas ta kohe kaks peaaegu ametlikku palvet: esiteks, kas peapiiskop lubaks, et luteri kiriku õpetaja käiks neile ka vahel jutlust ütlemas, kuna nende oma preester ei jõua saarele kuigi sagedasti; ning teiseks, et kas peapiiskop ei võtaks kõnelda nende metropoliidiga, et nende jumalateenistus võiks ka vähe lihtsam ja lühem olla – umbes nagu luteri kirikus. Jaan Kiivit vastas sõbralikult muiates, et ta ei saa seda teha, kuna tema naine ei luba tal puhkuse ajal tööasjadega tegeleda.

Enne seda, kui valiti Jaan Kiiviti ametijärglane peapiiskopina, kandideerisin vaimulike konverentsi esindajana kirikukogu liikmeks. Muuhulgas küsiti kandidaatidelt, kelle poolt nad kavatsevad järgmise peapiiskopi valimistel hääletada. Vastuolude vältimiseks üritasin asjast huumoriga välja tulla ning mu pilk sattus koosolekusaali otsas seisvale tahvlile, millele olid kirjutatud tähed S ja E. Nimelt arutleti ka tollel vaimulike konverentsil nagu seda vähemalt viimase saja aasta jooksul on lakkamatult tehtud, Eesti kiriku identiteedi ning sinodaalse ja episkopaalse ülesehituse üle. Vastasin, et ma mõtlesin, et järgmise peapiiskopi nimi on siia juba juba kirja pandud: S-E, see tähendab Soone, Einar. Pärast koosolekut ütles Jaan Kiivit mulle: «Katsu S-E-le auk pähe rääkida!» Ei õnnestunud, nagu teada.

2000. aastate alguses osalesin väga (ilmselt liigagi) aktiivselt mitmesugustes vaimulike mõttevahetustes ja vaidlustes, muuhulgas ka interneti vahendusel. Jaan Kiivit jälgis neid vestlusi, aga ei sekkunud kunagi. Vahel ta küll saatis mõne eraviisilise kommentaari. Sealt pärineb ka mu meelest suurim tunnustus, mille olen temalt kunagi saanud. Ta kirjutas ühe mu mõtteavalduse peale nõnda: «Braavo, Enn! Ütlesid ühe lausega seda, mida olen püüdnud mitukümmend aastat seletada!» Jutt oli toona Jumala lõpuniminevast eneseandmisest Kristuses ning diskussioon oli saanud alguse kellegi noorema ametivenna protestist ühe traditsioonilise kirikulaulu vastu, milles on juttu sellest, et Kristus kui Jumala Tall on end Isale ohverdanud ja meid seeläbi oma verega päästnud.

Jaan Kiiviti teoloogia oli selgelt Kristuse- ja ristikeskne. Ja mingil – võib-olla väga raskesti seletataval, aga äärmisel mõjusal – viisil kehastas ta seda ka ise. Küllap sellepärast tema enda ristitee – olen kuulnud teda mitmel kombel rõhutamas, et meie kõikide tee kristlastena peab olema ristitee, see on meie kristlaseks olemise essentsiaalne osa – nii ootamatult äkiliselt lõppeski.

Aastapäevad enne Jaan Kiiviti surma jutustasin talle ühest oma kogemusest. Pidin Hiimaa kirikuõpetajana sõitma tihtipeale mandrile, sageli Eestist kaugemalegi. Nii tulin kord ühel talvisel õhtupoolikul taas Rootsi-reisilt ning valisin Rohukülla sõitmiseks põhjapoolse, läbi Keila mineva tee, kuna mul oli praamini piisavalt aega ja see tee on vähemalt minu meelest palju huvitavam kui otsetee. Olin jõudnud parajasti Rummu vahele ning vaatasin vasakul pool teed oleva vangla suunas. Hakkas hämarduma, vanglast paistis valgus, ning ühtäkki tundsin endas täiesti ootamatut (ja muidugi ka täiesti arutut) igatsust: «Ah, kuidas ma küll tahaksin praegu seal olla – istuksin oma kongis rahus ja keegi ei saaks minult mitte kui midagi nõuda!»

Kui olin selle loo Kiivitile ära rääkinud, vaatas ta mulle pikalt otsa ning ütles siis vaikselt ja seekord ilma igasuguse muigeta: «Ära arva, et sa oled ainuke, kes on kunagi midagi niisugust mõtelnud!»

Tänan Jumalat kõikide nende eest, keda võin pidada oma vaimulikeks vanemateks, ning olen õnnelik, et Jaan Kiivit on olnud üks nendest.

Üheks lauluks, mille ta tihtipeale päeva lõpetuseks valis, oli «Jehoova on mu Karjane»: 

Jehoova on mu Karjane, Ta hoiab, kaitseb mind,
et rahu Tema aasadel saaks leida minu rind!
Kui usuallikal ma joon, sel lättel kosub hing,
et kartus minust taandub sääl ka siis, kui sulgub ring. 

Ei surmaorgu läbides mind haara, valda hirm.
Jehoova on mu Karjane, mind kaitseb Tema arm.
Ka igaviku radadel mind hoia, kaitse veel,
et käia Sinu jälgedes ka saaksin viimsel teel.

Päisefotol: Jaan Kiivit, Enn Auksmann ja Jaan J. Leppik 1993. aastal Saksamaal (foto: Veiko Vihuri)

• Eelmine
• Järgmine