Koroonaviiruse pandeemiast tingitud meetmetega on paljudes maailma riikides piiratud oluliselt inimeste õigusi ja vabadusi, sealhulgas usuvabadust. Kas kirik peaks riigivõimu korraldusi allaheitlikult täitma või viitama hoopis sellele, et „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29)?

Kuigi eriolukord pole kaugeltki lõppenud ning kogu maailmas jätkub võitlus nakkusohuga, võib minu arvates juba praegu teha mõned üldised tähelepanekud juhtunust.

Esiteks, riigivõim on jumalateenistusi keelates (seal, kus seda tehtud on) ületanud Jumala ees oma volitusi. Kahtlemata on kristlased kohustatud järgima neid ilmaliku võimu korraldusi, mis on õiguspärased, proportsionaalsed ja lähtuvad ühiskonna kui terviku kasust. Ajalikes asjades tuleb anda keisrile või ilmalikule võimule, mis talle kuulub. Kuid ilmalikul võimul pole õigust anda kirikule korraldust jätta jumalateenistused pidamata, nagu mõnes riigis on juhtunud. See oleks türanlik võimu kuritarvitamine.

Teiseks, mõnel pool on kirikujuhid ja koguduste karjased – need, kelle ajaliku teenimise hoolde Issanda kari on usaldatud – ilmutanud kuulekust pigemini ilmalikele võimudele kui igavesele Jumalale. Nimelt on kristlikul kirikul selge mandaat (käsk, korraldus) Jumalalt kuulutada sõna ja jagada sakramente. Kui kirik ise oma uksed sulgeb ja teenistused lõpetab, pole enam tegemist kirikuga. Esimesed kolm sajandit – enne kui Rooma keisrid kristlust legaalse usundina tunnustasid – koguneti missale sisuliselt illegaalidena, riigivõimu tahet trotsides või eirates, ning selles ei nähtud vastuolu võimudele allumise nõudega, sest ka Jumalal on oma nõudmised.

Kolmandaks, kahjuks on ka nii mõnedki kristlased heaks kiitnud jumalateenistuste lakkamise, osutades vajadusele kaitsta inimeste tervist. Loomulikult tuleb inimeste tervist hoida ja kaitsta ning koguduseliikmeid mitte ohtu seada, ent õigesti ütleb anglikaani piiskop Michael Nazir-Ali, et kirikusse minek on hoopis midagi muud kui minna pubisse või jalgpallimatši vaatama. Veel küsib ta, miks rakendatakse kirikute suhtes nii rangeid piiranguid (Inglismaal on kirikud suletud), samas kui ostukeskusesse võib minna ja ühistranspordiga saab sõita.

Küllap on vastus see, et kirikut ei peeta nii oluliseks või „elutähtsaks“ asutuseks, et pühakodasid avatuna hoida. Kuigi ka Eestis oleks ilmselt kergem järgida 2+2 reeglit mõnes suuremas kirikuhoones kui näiteks toidupoes või ühistranspordis, kus inimesed paratamatult tihedamalt kokku satuvad. Tahtmise korral saaks kirikutes jätkata jumalateenistuslikku elu selliselt, et ka koguduseliikmetel oleks teatud nõudeid järgides võimalik osaleda.

Olen kuulnud nagu vabandamisi esitatud väidet, et Jumalat ei pea kummardama ainult kirikuhoones, vaid seda võib ka mujal teha. Tõsi, aga Pühakiri manitseb kristlasi käima koguduse koosviibimistel (missal, jumalateenistusel või kuidas seda ka ei nimetataks).

Kuna siinkirjutaja on luterliku kiriku vaimulik, siis olgu osutatud paarile luterlikule usuõpetuse raamatule, kus pühapäeva pühitsemisest kirjutatakse nii:

„Me pühitseme puhkepäeva [s.t pühapäeva] õieti siis, kui me:

1. Koguneme usus kuulama koguduses puhast Jumala sõna, kasutama sakramenti, kiitma ja paluma Jumalat.

2. Kasutame igaüks usinasti Jumala sõna ja pühitseme oma elu seda uskudes. – Jõudeolek ilma Jumala sõna kasutamata ei ole puhkepäeva pühitsemine.

Ap 2,42: „Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse.“

He 10,25: „Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks.“

Ap 17,11: „Nemad võtsid sõna vastu kõiges hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati.““

(Doktor Martin Luther. Väike Katekismus ja usuõpetus. Väljaandja: EELK Konsistooriumi kirjastuse ja informatsiooni osakond.)

„Kas ei või pidada jumalateenistust mujal kui kirikus? Kristlane vajab aega, et üksi olla Jumalaga. Kristlasele on aga väga tähtis ka korrapärane osadus teiste usklikega, nii nagu iga liige kehas vajab teiste liikmete toetust. Seepärast vajame jumalateenistust. Ap 2:42,46.“

(Leif Erikson, Ola Österbacka. Väike usuõpetus. EELK Misjonikeskus.)

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et ilmalikul võimul ei ole õiguspärast meelevalda kiriku jumalateenistusliku elu üle ja Jumal kutsub meid tungivalt oma sõna ja sakramendi juurde ka hädaaegadel.

• Eelmine
• Järgmine