Kristlus ja islam – nagu ka neile eelnenud judaism – on monoteistlikud usundid, mis kuulutavad usku ühteainsasse Jumalasse. Kõigis kolmes traditsioonis kummardatakse Jumalat, kes on kõige olemasoleva looja, ülalpidaja-valitseja ja loodu üle kohtumõistja. Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud ka Aabrahami religioonideks. Kui nii, siis kas kristlased ja moslemid – jätame selles artiklis kõrvale kristlaste ja juutide vahekorra küsimuse – on usuvennad ja -õed, kes kummardavad sama Jumalat, ehkki erineval moel, lähtudes oma traditsioonist?

Aabrahami usundid

Roomakatoliku kiriku II Vatikani kirikukogul (1962–1965) vastu võetud dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust, mida tuntakse ladinakeelsete algussõnade Lumen gentium (rahvaste valgus – s.t Kristus) järgi, visandatakse nägemus juutide ja teiste ainsat Loojat tunnistavate inimeste, s.h muhameedlaste ehk moslemite vahekorrast Jumala rahvaga (kristlastega):

„Viimaks on Jumala rahvaga mitmel viisil seotud ka need, kes pole veel Evangeeliumi vastu võtnud. Esmalt peame meenutama rahvast, kellele oli antud leping ja tõotused ning kelle seast sündis Kristus ihu poolest (Rm 9:4–5). Oma esiisade tõttu jääb see rahvas Jumalale kõige kallimaks, sest Jumal ei kahetse oma armuande ega kutsumist (Rm 11:28–29). Kuid päästeplaan hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat. Esimesel kohal nende hulgas on muhameedlased, kes väidavad, et nad hoiavad kinni Aabrahami usust ja koos meiega kummardavad ühte armulist Jumalast, kes viimasel päeval mõistab kohut kogu inimkonna üle.“

Moslemite usk Jumalasse võetakse taas jutuks deklaratsioonis Kiriku suhtumisest mittekristlikkesse religioonidesse – tuntud ka kui Nostra aetate („Meie ajal“) –, kus on öeldud:

„Sügava austusega vaatab Kirik ka moslemite poole, kes kummardavad ühtainsat Jumalat, elavat ja iseendas olevat, halastavat ja kõigeväelist taeva ja maa Loojat, kes on rääkinud inimestele. Nad püüavad kõigest hingest alistuda Tema mõistatuslikele seadustele, samuti nagu Aabraham oli Jumalale allaheitlik – asjaolu, mida islam meeleldi omaks tunnistab. Jeesust, keda nad küll ei pea Jumalaks, austavad nad prohvetina ning peavad auväärseks tema neitsilikku ema Maarjat, keda nad oma vagaduses mõnikord ka appi hüüavad.“

Islami tekkimisele järgnenud sajanditel käsitasid mõned kristlikud teoloogid – näiteks Damaskuse Johannes – seda kristliku usulahuna (nimetus „muhameedlus“ viitab usulahu rajaja nimele). Samuti on juhitud tähelepanu paavst Gregorius VII (1073–1085) kirjale, mis saadeti Mauretaania kuningale ja kus öeldakse, et kristlased ja moslemid palvetavad sama Jumala poole, ehkki erineval viisil.

Moslemid ise on seisukohal, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid oma nägemuse kohaselt samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul, öeldes lahti hilisematest judaistlikest ja kristlikest moonutustest. Koraanis antakse moslemitele soovitus: „Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis esitage kõige kindlamad (väited). Ja ärge vaielge nendega, kes meelega vassivad. Öelge: „Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.““ (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Islam on moslemite arvates kõige puhtam monoteistlik religioon, kuna see oli ka esiisa Aabrahami usk. Juudid ja kristlased olevat seda moonutanud ja saavad seepärast Koraanis noomida: „Teie, Raamatu rahvas! Miks olete tõrksad Aabrahami vastu? Sest Toora ja Evangeelium läkitati ju alles pärast teda. Kas te siis sellest aru ei saa?“ (3.65).

Kristlastele aga võib see koht Koraanist meelde tuua vaidluse Jeesuse ja juutide vahel, mille leiame Johannese evangeeliumi 8. peatükist: „Nad kostsid: „Meie isa on Aabraham.“ Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid. [---] Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.“ Nüüd ütlesid juudid temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.““

Määravaks osutub kristoloogia, mitte monoteism

Kristlaste jaoks on ajalooline Naatsareti Jeesus Jumala läkitatud Messia, Kristus, ja ühtlasi Jumala Poeg, kes on sündinud Isast „enne kõiki aegu“. Traditsioonilise kristliku pühakirjatõlgitsuse kohaselt uskusid Vana Testamendi pühad mehed – Aabraham ja Mooses nende hulgas – Kristusesse ja kuulutasid Vaimu ajel ette Tema inimeseks saamist. Seetõttu on kristliku arusaama kohaselt Jeesust kui Kristust (Messiat) ja Jumala Poega mittetunnistav hilisem judaism ning samuti islam tõest – ja paratamatult ka Jumalast – ära langenud.

Niisiis – kui otsime vastust küsimusele, kas kristlased ja moslemid kummardavad sama Jumalat, osutub määravaks kristoloogia (õpetus Jeesus Kristusest), mitte monoteism. Saksa religioonifilosoof professor Traugott Vogel on seda küsimust käsitledes tõdenud: „Siinai Jumal ja Jeesuse Kristuse Isa on üks ja sama Jumal, kelle kõrval teisi ei ole. [---] See on midagi enamat kui ainult väide monoteismist, mida siis erineva sisuga täita.“ (Religioonifilosoofia, Tallinn 2015, lk 246).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristlaste usulise veendumuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui „valetajatele“ (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: „Ei ole jumalusi peale Jumala“ (3.62) ja „Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat“ (3.64). Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: „Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?“ (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). 112. suuras teatatakse: „Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.“

Seevastu 4. sajandist pärinevas Nikaia usutunnistuses väljendavad nii ida- kui läänekristlased usku Jeesusesse kui „Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud…“

Kristlus ja islam: lunastusreligioon ja käsureligioon

Kristluse ja islami õpetuses on mitmeid kokkulangevusi (ainujumal kui looja, paradiis ja põrgu, viimne kohtupäev). Sellele vaatamata võib väita, et tegemist on kahe täiesti erineva usundiga.

Kristluse keskmes on arusaam, et Jeesus Kristus lepitas oma ohvrisurmaga inimkonna patud ning rajas maa peale usklike koguduse – kiriku –, kus Ta jätkab päästetööd Püha Vaimu kaudu Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise abil. Õndsusloo varasemaid järke (esiisade aeg, Moosese seadus, prohvetite tegevus) käsitatakse sellest keskmest ehk Kristusest lähtuvalt ning neis nähakse Jumala Poja tulekule eelnenud ettevalmistusaega.

Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale ja võtma omaks tõelise religiooni (islam). Islam tähendab alistumist Jumala tahtele ja selle täitmist. Kohtupäeval hindab Jumal inimest just selle järgi. Kristuse kui lunastaja rolli islamis aga ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: „Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.“ (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi moslemid tunnistavad ühteainsat Jumalat, seovad end Aabrahami usutraditsiooniga ja austavad Jeesust prohvetina, vastandub Koraanis esinev Allah end ühemõtteliselt piibellikule ilmutusele Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast ning taunib ühtlasi kristlikku kolmainuõpetust. Seega võib väita, et Koraani Allah ja evangeeliumis ilmutatud Jeesuse Kristuse Isa ei ole ega saagi olla üks ja sama Jumal, kes kõneleb inimkonnaga erinevate prohvetite ja saadikute kaudu.

Ja kui nii, siis jääb vaid üle meelde tuletada Püha Johannese sõnu: „Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.“ (1Jh 2:22–23) Ja veel: „Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.“ (1Jh 4:2–3)