USA ülemkohtu reedene [26. juuni] otsus samasooliste abielu seadustamise kohta on pöördepunkt seksuaalrevolutsiooni ajaloos. President Obama valitsus tähistas seda Valgele Majale suunatud vikerkaarevärvides prožektorivalgusega, et „demonstreerida vankumatut pühendumist progressile ja võrdsusele“.

Kuid revolutsioonilised sündmused ei kulge alati nõnda, nagu poolehoidjad loodavad.

21. jaanuaril 1793 näidati rõkkavale rahvamassile kõige kristlikuma kuninga Louis XVI verist pead. Uue Prantsuse vabariigi revolutsionäärid olid vanale režiimile viimaks lõpu peale teinud. Nagu üks tänapäeva ajaloolane kirjutab, kuninga hukkamine „kaotas ühe asja igaveseks. Kui giljotiini tera kell 10:22 alla langes, oli salapäral ots peal. Monarhia rüvetati, desakraliseeriti.“

Revolutsionääride ettekujutuses pidi prantslasi pärast monarhia kukutamist ees ootama hiilgav tulevik. „Kuni türann pole oma peast ilma jäänud, ei saa prantslastel olla vabadust, turvalisust, rahu, puhkust ja õnne ega teistel rahvastel lootust endalt iket heita,“ ütles Jean-Paul Marat oma kuulsas kõnes Rahvuskonvendile.

Mis pidi sellele järgnema? Kes oskas seda öelda? Tegemist oli ju revolutsiooniga, mingit plaani polnud. See ongi revolutsioonidele omane.

Järgnes Terrorivalitsus Rahvapäästekomitee juhtimisel – kümned tuhanded giljotineeriti; Vendée genotsiid, mille käigus tapeti oma kaaskodanike poolt veerand miljonit inimest; Rahvapäästekomitee liikmete hukkamine; Vabariigi surm; Napoleoni keisririigi sünd; viis miljonit hukkunut Napoleoni sõdades; Napoleoni keisririigi kokkuvarisemine; ja viimaks ringiga tagasi kuningavõimu juurde – Louis XVIII.

Mitte keegi ei osanud oodata niisugust katastroofi, seda ei kavandanud keegi. Kuid revolutsioonidel on oma kulg. Kes võib iial teada, mida see endaga kaasa toob?

USA ülemkohtu otsus kaasuses Obergefell versus Hodges on seksuaalrevolutsioonile sama, mis Louis XVI hukkamine Prantsuse revolutsioonile. See hävitas abielu salapära. Abielu ei ole enam poliitikaülene reaalsus, mis seisab kõrgemal USA põhiseadusest, võimumeestele puutumatu pühapaik. Ülemkohtu otsus tähendab, et valitsus võib defineerida abielu nii, nagu heaks arvab. Nagu ülemkohtu kohtunik Roberts oma lõikavas toonis kirja pandud eriarvamuses kirjutas:

„…kohus muudab kehtetuks rohkem kui pooltes osariikides kehtinud abieluseadused ja annab käsu ümber kujundada ühiskondlik institutsioon, mis on olnud inimühiskonna aluseks aastatuhandeid – Kalahari bušmanite, Hani ajastu hiinlaste, kartaagolaste ja asteekide jaoks. [---] Kes me endi arvates oleme?“ 

Ja mis saab edasi? Kes oskab öelda? Roberts küsib, mis võiks järgmisel korral ära hoida abielu ümberdefineerimise selliselt, et see hõlmaks rohkem abikaasasid.

„Kui abiellumisõiguse puudumine „alandab ja allutab“ gei- ja lesbipaare, siis kas „selle õiguse mitteandmine alandab ja allutab ka polüamoorseid[1] suhteid?“ 

Kas eksisteerib salajane vandenõu, mis tahab kasutada samasooliste abielu kiiluna selleks, et seadustada polüamooria? Ebatõenäoline. Kuid nagu Roberts märgib, ei takista seda enam miski:

„Kui taotlejatele esitati arutelus küsimus mitmikabielu kohta, vastasid nad, et üheski osariigis „sellist institutsiooni ei eksisteeri“. Kuid siin peitubki asja mõte: niisamuti ei eksisteeri kõnealustes osariikides samasooliste abielu.“ 

Kuid polüamoorsete ja polügaamsete suhete pooldajad juba konstrueerivadki õiguslikke põhjendusi. Ajakirja Emory Law viimane number sisaldab arutelu polügaamsete suhete teemal, kusjuures mitmed väljapaistvad õpetlased pooldavad seda. Üks nendest selgitab:

„Need, kes on mures geide ja lesbide diskrimineerimise pärast, ei saa mööda vaadata ka nende ebaõiglasest kohtlemisest, kes tahaksid võimaluse korral abielluda mitme partneriga. Geide diskrimineerimine võib olla levinum ja hullem kui viimane, kuid see ei tähenda, et viimatimainitute diskrimineerimine on põhiseaduses lubatud.“ 

Kuid leidub koguni aktiviste, kes vihjavad, et nende unistused lähevad mitmikabielustki kaugemale. Nemad tahaksid abielu sootuks ära kaotada.

Üks neist on vene-ameerika ajakirjanik Masha Gessen, kes kirjutas Vladimir Putini paljukiidetud biograafia. Ta ütles 2012. aasta Sydney kirjandusfestivalil, et ei jää rahule enne, kuni seadus ei võta arvesse tema enda keerulisi seksuaal- ja peresuhteid: lesbiabielu, millele järgnes lahutus, veel üks lesbiabielu, kolm last, kellel on kokku viis vanemat (tema teise abikaasa laps on Gesseni venna bioloogiline poeg). Ja võib-olla ei peaks üldse mingit seadust olema:

„Ma nõustun, et meil peaks olema õigus abielluda, kuid minu arvates on niisamuti selge, et abieluinstitutsiooni ei peaks üldse eksisteerima. Võitlus geiabielu eest sisaldab üldiselt valetamist selle kohta, mida me kavatseme abieluga ette võtta, kui me selleni jõuame – sest me valetame, et abieluinstitutsioon ei muutu, see on vale. Abieluinstitutsioon muutub ja peabki muutuma ja ma ütlen taas, et seda ei peaks üldse eksisteerima.“ 

(Muide, USA välisminister John Kerry on ülistanud Gessenit kui „imelist inimest – ema, ajakirjanikku, väljapaistvat inimõiguste kaitsjat“, nii et ta ei ole sugugi hüüdja hääl kõrbes.)

Erinevalt Prantsuse revolutsioonist ei saadeta seksuaalrevolutsiooni ohvreid giljotiini alla. Kuid neid ja nende lapsi võidakse vedada kohtusse, saata vanglasse, rehabilitatsioonikeskusesse, psühhiaatriahaiglasse. Oponeerijad võivad trahve makstes lõpetada pankrotiga või koguni vanglas. Väljaspool USA-d, Ukrainas ja Kambodžas, võivad naised sattuda asendusemade beebifarmidesse.

Kes teab, missugune sotsiaalne häving meid ees ootab? Ei keegi. Kuid tõelise revolutsionääri tunneb ära sellest, et teda ei huvitagi. Ta kuulutab alati, et kõik on lihtsalt suurepärane. Nagu president Obama ütleb, „#LoveWins“ („#ArmastusVõidab“), mis pole muud kui tabav kokkuvõte Terrorivalitsuse juhtfiguuri Maximilien Robespierre’i sõnadest: „Kui pitseerime oma töö omaenda verega, siis saame vähemalt näha üleüldise õnne kirgast koidikut.“

Tõlkinud Veiko Vihuri 

Artikkel ilmus algselt portaalis Mercatornet.

Illustratsioon: Eugène Delacroix’ maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ (1830).

Märkus

[1] Kui väheharitud ja kitsa silmaringiga vanamoodne lugeja pole juhtumisi veel kuulnud, missuguseid inimestevahelisi suhteid selle mõistega tähistatakse, siis aitame teda progressiivse ja haritud väljaande Eesti Ekspress (22.03.2007) abiga: „Polüamooria (inglise keeles polyamory; sõna ilmus esmakordselt Oxfordi inglise keele sõnaraamatu möödunud aasta väljaandesse), armastus- ja seksuaalsuhe mitmete partneritega. Nagu kirjeldab 4. märtsi „The Sunday Times Magazin“, on tegu moodsale inimesele tarvilikke valikuvõimalusi pakkuva moodsa suhtega, mis hõlmab nii hetero- kui homoseksuaalsuse. Sagedaimaks vormiks on kolmikliit: mees, naine ja nende tüdruksõber, aga leidub ka tüdruksõpra jagavaid mehi ja suuremaid kommuunilaadseid kooslusi. Erinevalt polügaamiast (mitmikabielust) põhineb polüamooria puhtal armastusel, mitte abielusidemetel“ (Tõlkija märkus).