Toimetuselt. Meie Kirik avaldas hiljuti artikli teemal, miks paljud USA kristlased kavatsevad hääletada Donald Trumpi poolt, kuigi ta pole nende jaoks mingi ideaalkandidaat. Lühidalt öeldes on põhjuseks see, et erinevalt Hillary Clintonist ei tee Trump tõenäoliselt kurja neis küsimustes, mis on kristlaste jaoks olulised. Samuti võib just Clintonist karta, et ta ahendab kristlaste usuvabadust veelgi. Möödunud nädalal aga heitis kirjandusteadlane Märt Väljataga Postimehes USA kristlastele ette silmakirjalikkust, väites, et „vahepeal poliitikat tugevasti mõjutanud evangeelsed kristlased – muidugi mitte kõik neist – on usuasjades võhiklikku New Yorgi playboy’d toetama asudes oma variserluse paljastanud.“ Alljärgnev artikkel ühe Ameerika katoliku preestri sulest selgitab veel kord valikuid, mille ees kristlased seisavad – olukorda, kus ühel pool on lihtsalt halb, teisel pool aga varjamatu kurjus.

Täpselt kaheksa aasta eest kirjutasin ma artikli, mis kandis pealkirja: „Sellest, keda me ootasime“. Viitasin seal monsenjöör Robert Hugh Bensoni raamatule „Maailma isand“. Seda düstoopiast kõnelevat raamatut on tsiteerinud paavst Benedectus XVI ning paavst Franciscus on öelnud, et ta on seda mitu korda lugenud. Vastane – kui kasutada seda sõna Antikristuse kohta – on kehtestanud uue maailmareligiooni, kus INIMENE ise on jumal. Tema ainuke probleem on kristlus, mille ta on kuigivõrd elimineerinud, kasutades kartlike katoliiklaste veenmisel rikutud katoliiklasi ja järeleandlikke preestreid.

Sellest peale on kõnealune programm meie ajal realiseerunud ja koguni palju suuremal määral, kui kõige süngemadki pessimistid ennustasid. Ühendriikide föderaalvalitsus on kohutanud religioosseid ordusid ja kirikuid, seades kahtluse alla usuvabaduse. Perekonna institutsioon on ümber defineeritud ja seksuaalne identiteet gnostifitseeritud viisil, mis irvitab bioloogia üle. Kasvab assisteeritud enesetappude arv, abortide hulk on alates 1973. aastast muutunud võrdseks kogu Itaalia elanikkonna arvuga, seksuaalsel teel edasiantavate haiguste määr on rekordkõrgel. Objektiivne ajakirjandus on surnud, õigussüsteem korrumpeerunud, linnu lammutab rassivägivald, meelelahutus on labastunud, kaunite kunstide tundmine läheb allamäge, alles pole jäänud enam ühtki ehtsalt katoliiklikku ülikooli. Nõrk ja segaduses välispoliitika on andnud agressorriikidele ja terrorismile julgust juurde, sellal kui immigratsiooni metastaasid hävitavad lääne kultuuri jäänuseid ning genotsiid hukutab kristlikku elanikkonda. Küünilisi lubadusi majanduskasvu kohta ilmestavad hoopis viimase 40 aasta madalaim tööhõive määr, toidu- ja sotsiaalabi vajavate inimeste pretsedenditu hulk ning jõukuse ebaühtlaseim jaotumine terve sajandi jooksul.

Oma süngel kaasajal hoiatas Püha Augustinus nostalgia eest: „Möödunu, mida peetakse heaks, on hea seetõttu, et tegemist ei ole ajaga, milles elatakse nüüd ja praegu.“ Meie aeg paneks ehk isegi Püha Augustinuse kannatlikkuse proovile. Põhja-Aafrikas tuiskab liiv üle talle tuntud kirikute ja rist on sisuliselt keelustatud. Samas on irooniline, et sellal kui meie kunagisel kristlikul maal suletakse iga päev kirikuid, avatakse endisel kommunistlikul Venemaal iga päev uus kirik. Neile, kes lasevad end poliitikute valelikest lubadustest ära petta, kõlab Walt Kelly tegelaskuju Pogo antud nõuanne: „Kõige pimedam on alati enne kottpimedaks muutumist.“

Ei oleks õige öelda, et eelseisvad valimised [USA presidendivalimised] on valik kahe halva vahel. Eetilises ja esteetilises mõttes võib mõne kandidaadi juures leida mõndagi halba, kuid halb väljendub selles, kui tehakse halbu tegusid. Kurjus on midagi muud: see on tõe, vooruste ja pühaduse sihiteadlik hävitamine.

Kui halva kandidaadi poolt võib pragmaatilistel kaalutlustel hääletada, ei tohi hääletada sellise kandidaadi poolt, kes kaitseb ja aitab kaasa õigustamatutele kurjadele tegudele, sealhulgas abordile. „Olemuslikult ebaõiglasele seadusele, nagu seda on aborti või eutanaasiat lubav seadus, on alati keelatud kuuletuda või „võtta osa sellise seaduse propageerimise kampaaniast või selle poolt hääletada“.“ (Evangelium Vitae, 73)

Ühel parteikongressil kõrvaldati sõna „Jumal“ valimisplatvormist ja ühele naisele, kes kiitles sellega, et oli teinud aborti, aplodeeriti. See on sakramentaalset pihti nõudev tõsine patt, kui saadakse objektiivse kurja kaasosaliseks, hääletades kelle tahes poolt, kes aborti tagant tõukab, sest see hävitab rahvast ja hukutab hinge.

Niisamuti on vaimulike kohus see asi selgeks teha ning mitte hoiduda selgitamast kirikupoolset hukkamõistu, tuues ettekäändeks armulikkuse. Hundid lambanahas on ohtlikud, kuid veelgi ohtlikum on hunt karjase rõivais. Kuigi ohud, mille eest kaheksa aastat tagasi hoiatati, on realiseerunud, seisab hullem veel ees, kui need, kes inimväärikust solvavad, saavad uue mandaadi. Kõige ebasoodsama väljavaate korral, mille eest hoidku meid Jumal, ei pruugi enam vabasid valimisi tulla ning katoliiklased saavad näha suletud kirikuid ja mahajäetud altareid. Osavõtmatust ei saa enam kaua säilitada lamedate naljade ja kunstliku naeruga bankettidel, sest seinale on ilmunud kiri.

Blogist Rorate Caeli tõlkis Veiko Vihuri.

Isa George W. Rutler on New Yorgi Püha Miikaeli kiriku vaimulik.

© Meie Kirik