Trento kirikukogu (1545–1563) tuntakse enamasti nime järgi, aga vaid vähesed oskaksid selle kohta midagi lähemalt rääkida. Tegemist oli katoliku kiriku kontsiiliga, mille põhieesmärk oli vastata reformatsiooni väljakutsele kiriku uuendamiseks.

Teatud Trento kontsiili kaanoneid ja anateeme (hukkamõistmisi – toim) peetakse kitsamates luterlikes ringides tõendiks sellest, et Trento mõistis hukka luterliku (loe: piibelliku) õpetuse, olles järelikult kurjuse tööriist. Trento-kaart on tagataskus ka katoliku traditsionalistidel, ehkki kontsiili ajalugu ei tunne pea keegi. Viimane jääb hämaraks ka enamusele professionaalsetest teoloogidest.

Avastasin, et sellel on ka oma põhjus, lugedes kirikuloolase John O’Malley suhteliselt värsket raamatut Trent: What Happened at the Council (Belknap Press 2013). Aastal 1619 Paolo Sarpi avaldatud Trento kontsiili ajalugu oli nii paavsti-vastane, et sattus peagi (Trento kõrvalsaadusena tekkinud) keelatud raamatute nimekirja. Selle ümberlükkamiseks kardinal Pietro Sforza Pallavicino 1650-ndatel koostatud paavstlik vastus polnud sugugi erapooletum.

Esimene ja ainuke modernne, teaduslik ja põhjalik Trento ajalugu saadi alles 1950–1970-ndatel, kui Saksa kirikuloolane Hubert Jedin koostas oma neljaosalise, 2400-leheküljelise meistriteose. Juba lehekülgede hulk aitab mõista, miks selle oopuse lugejaid väga palju pole olnud. Pealegi on sellest inglise keelde tõlgitud vaid kaks esimest osa – viimased osad valmisid juba tükk aega pärast Vatikani II kirikukogu, mil Trento ei pakkunud enam huvi.

Alles aastal 2013 valmis O’Malley raamat, milles Trento kontsiilil toimunu on kokku võetud ligikaudu kolmesaja viiekümnel leheküljel. Raamatu lugemine tekitab kiiresti peapöörituse, või kuidas seda võttagi, kui isegi Jedin ütles, et kirjutab nagu amatöör, sest materjal on nii tohutult mahukas ja mitmetahuline. Nopin käesolevasse kirjutisse vaid mõned arengujooned, millest võib olla abi selle ajaloolise kontsiili mõistmisel.

Ajalooline ja teoloogiline taust

Trento linn kuulub tänapäeval Itaaliale, kuid seal peetud kontsiili ajal kuulus see Püha Saksa-Rooma keisririiki ning oli hoopis lähemal keiserlikule Innsbruckile kui paavstlikule Roomale. Kontsiili ümber toimunud poliitilises tohuvabohus olidki võtmefiguurideks keiser Karl V ja Rooma paavstid. Tuleb meeles pidada, et paavst oli toona ilmalik monarh oma riikliku territooriumi, armee ja muu seesugusega.

Lisaks paavstile ja keisrile olid poliitikas tegevad veel Prantsuse kuningas ning Osmanite impeerium oma sultanitega. Trento kirikukogu pika ajaloo jooksul olid need neli võimu alalises omavahelises pinges, mis aegajalt läks üle sõjaks, mil oldi ühtede poolt ja teiste vastu. Kontsiili algus lükkus edasi, see saadeti kahel korral laiali ning viimaks kiirustati selle lõpetamisega nii, et paljudest olulistest teemadest isegi ei räägitud.

Teoloogiliseks taustaks olid 15. sajandi kontsiliaarsed tülid ehk suur küsimus sellest, kumb on kõrgem, kas kirikukogu või paavst. Paavstid kartsid kontsiili, kontsiili aga taheti pidada vabana. Lutheri aegsed ja -järgsed paavstid ei olnud, viisakalt väljendudes, just parimad võimalikest ning kontsiil suudeti kokku kutsuda liiga hilja selleks, et päästa lääne kristlaskonna ühtsust.

Põhilised arvud

Trento oli kontsiili ajal 7000–8000 elanikuga linn, mille elanike arv kasvas kirikukogu toimumise ajal ligikaudu 2000 inimese võrra (piiskopid ei tulnud sugugi üksi – näiteks paavsti legaadi saatjaskonnas oli 160 inimest) – enamvähem nii, et Helsingis tuleks järsku majutada 150 000 konverentsikülalist (üks terav küsimus oli, kuhu panna kõik hobused)!

Kontsiili ajal oli maailmas katoliku piiskoppe ligikaudu 700 ning neist vaid ligikaudu 200 osales regulaarselt kontsiili istungitel. Kõige enam oli kohal 280 piiskoppi, kõige vähem aga vaid 15. Kvantitatiivselt ei ole kontsiil seega kaugeltki võrreldav kasvõi Vatikani II kontsiili (enam kui 2000 piiskoppi) esinduslikkuse ja oikumeenilisusega.

Aga oikumeeniline Trento oli, mitte ainult oma hilisema kirikliku mõjujõu ja tunnustatuse poolest, vaid ka selles mõttes, et lisaks katoliku piiskoppidele olid sinna kutsutud ka ortodoksi ja idakirikute (koptid, Armeenia kirik) patriarhaatide esindajad (poolakad siiski takistasid sõnumi viimist Moskvasse) ning ka luterlikke teolooge, kes tulid kohale teisele istungjärgule 1550-ndate alguses.

Nõupidamised luterlastega jooksid karile, kuna ei suudetud kokku leppida ühistes mängureeglites – erinevused oli kasvanud liiga suureks. Kahjuks peab märkima ka seda, et Saksa piiskoppe Trentosse praktiliselt ei tulnudki, ehkki reformatsioon puudutas peamiselt just Saksamaad. Kõige rohkem oli sakslasi kohal 13, sageli aga mitte kedagi, samas kui Itaaliast oli kohal 195 piiskoppi, Hispaaniast 31, Prantsusmaalt 27 (nad saabusid kontsiili üsna hilises järgus). Teised rahvused (hollandlased, portugaallased, ungarlased, iirlased, poolakad) olid esindatud mõne piiskopiga igal maalt.

Teemad ja tegijad

Paavst ja keiser vaidlesid selle üle, kas kontsiil peaks käsitlema peamiselt õpetust (paavsti seisukoht) või kiriku uuendamist ehk reformi (keisri seisukoht). Kokku lepiti kompromissis – käsitletakse mõlemat, esmalt alati mingit õpetust ning seejärel reforme. Sellepärast tuntakse Trento dokumente reformi- ja õpetusdekreetidena, millele lisanduvad veel anateemid, milles tõrjutakse vääraks peetud õpetusi (vt hiljuti taasavaldatud soomekeelne tõlge).

Asjade käsitlemise viisis tegi Trento ajalugu vähemalt kahes mõttes. Esiteks otsustati erinevalt varasematest kontsiilidest mitte kedagi (nt Lutherit) nimepidi hukka mõista. Tauniti üksnes teatud konkreetseid väiteid. Teiseks ei piirdunud Trento ainult anateemidega, nagu paljud varasemad kontsiilid, vaid esitas kiriku õpetust ka positiivselt. Sellest mõttes on eriti tähelepanuväärne Dekreet õigeksmõistmisest. Õigeksmõistmist peeti täiesti asjakohaselt reformatsiooni põhiküsimuseks ning sellekohase dekreedi koostamiseks kulus aega tervelt seitse kuud. See on kontsiili kõige olulisem teoloogiline tulemus. Lisaks õigeksmõistmisele käsitleti selliseid olulisi teoloogilisi teemasid nagu Piibli ja traditsioonide (mitmuses) suhet, pärispattu ja sakramente. Kahjuks jäid küsimused puhastustulest, indulgentsidest ja pühade piltide austamisest päris lõpuossa, nii et nende kohta kiideti heaks vaid lühikesed avaldused ilma korraliku teoloogilise aruteluta.

Trento kontsiilil olid piiskoppide kõrval eriti olulises rollis teoloogid. Erinevalt II Vatikani kontsiilist, kus teoloogid tegutsesid kulisside taga, algas Trentos õpetuste käsitelu teoloogide ettekannetega, mida piiskopid kuulasid ning seejärel kommenteerisid. Teoloogid tulid peamiselt kerjusvennaskondadest nagu dominiiklased ja frantsiskaanid. Lutheri oma ordu ehk augustiinlaste üldjuht Girolamo Seripando oli kontsiili üks suurtest nimedest. Teine luterlasi väga hästi mõistnud kirikumees oli Inglise kardinal Reginald Pole, kes kaotas paavstivalimistel vaid ühe häälega.

Kardinal Pole rõhutas, et piiskopid ei peaks järeldama näiteks nõnda: “Luther ütles nii, järelikult on see vale.” Ka eksiõpetus sisaldab endas alati mingit tõde. Teisalt hoiatas serviidist isa Bonuccio, et piiskopid ei peaks liiga kiiresti hüüdma “eksiõpetus” või “tulle”! Iroonilisel moel süüdistas üks piiskop Bonucciot pärast tema sõnavõttu eksiõpetuses. Ühel korral viis konflikt kähmluseni, kus üks piiskop sikutas teist habemest.

Küsimus piiskopi resideerimisest ja ülesannetest

Võibolla kõige rohkem kulus kontsiilil aega ja energiat 16. sajandil üldiste kiriklike väärnähtuste lahendamiseks. Peamiseks probleemiks oli see, et paljud piiskopid said tulusid erinevatelt piiskopikohtadelt (mitmus pidas paika ka üksiku piiskopi puhul, näiteks Lutheri piiskopil oli kolm piiskopikohta!), ehkki nad ei elanudki oma piiskopkonna territooriumil. Oma karja toitmise asemel harrastati luksuslikku eluviisi.

Taoline olukord tunnistati üldiselt vääraks, aga probleemiks oli see, et paavstid olid andnud piiskoppidele eriõigusi pidada enam kui ühte piiskopkonda või nimetada endale asendaja ning elada mujal. Väärpraktika küsimus tähendas ühtlasi paavsti autoriteedi küsimust, mida kardeti vaidlustada. Suureks küsimuseks oli see, kas piiskopil on jumaliku seaduse põhjal kohustus elada oma piiskopkonnas või on tegemist kiriku korraldusliku küsimusega.

Teatud kompromissina lepiti kokku selles, et ehkki resideerimise kohustus ei ole otseselt jumalikult ilmutatud, kuulub karja juures viibimine olemuslikult piiskopiameti juurde. Trento kontsiil kasutas piiskoppide ülesannete kirjeldamiseks palju vaeva ning piiskopi esmaseks ülesandeks kerkis nüüd evangeeliumi kuulutamine.

Mida Trento tegi ja mida tegemata jättis

On põhjust eristada Trento kirikukogu ja mitmeid nn tridentiinseid nähtusi ehk Trentoga rohkem või vähem seostatavaid kiriklikke otsuseid ja uuendusi. Peagi pärast kontsiili avaldati Tridentiinlik usutunnistus (1564), millest sai sajanditeks katoliku preestrite truudusvanne, Rooma katekismus ehk nn Trento kontsiili katekismus (1566), Rooma missaal ehk nn tridentiinlik missa (1570), Piibli uus Vulgata väljaanne (1592) ning kontsiili tõlgendamise ja keelatud raamatute nimekirja kongregatsioonid.

Trento ja selle kõrvalnähtuste segiajamine ning see, et kirikukogu protokollidele (acta) ei olnud ligipääsu enne 19. sajandi lõppu, on kaasa toonud kontsiili otsuste väärtõlgendusi. Paljudele oli üllatuseks näiteks see, et Trento ei keelanud rahvakeelseid Piibleid (see ainult kinnitas Vulgata väljaande kirikukogu arutelude usaldusväärse allikana) ega rahvakeelseid missasid (see ainult kinnitas ladina keele lubatavuse) ega isegi armulaua jagamist mõlemal kujul (tegelikult oli see paiguti lubatud ja praktiseeritav veel 17. sajandilgi).

Trento kontsiil ei otsustanud ka midagi preestrite tsölibaadi kohta, vaid jättis küsimuse lahtiseks. Lahendus tuli alles siis, kui uus paavst teatas, et ei soovi senist olukorda muuta. Küll aga tegi Trento kaugeleulatuva uuenduse, otsustades, et abielu kehtivaks sõlmimiseks eeldatakse preestri ja tunnistajate kohalviibimist. Selle eesmärgiks oli tõrjuda väärpraktikat, kus sala-abielu sõlminud mees ootamatult salgas liidu olemasolu ning jättis naise ja lapsed tühjade kätega maha.

Tänapäeval on selle otsuse tulemuseks keerukas olukord, kus katoliku kirik peab katoliiklaste ilmalikult sõlmitud abielusid eelduslikult mittekehtivateks, samas kui luterlaste sarnaseid abielusid peetakse eelduslikult kehtivateks ja sakramentaalseteks (nemad aga ei allu katoliku kanoonilisele õigusele). Juba kontsiilil küsiti, kas kirik saab muuta kehtetuks selle, mis varem oli lihtsalt seadustamata.

Lõpetuseks

Reformatsiooniaastal on eriti asjakohane süüvida Trento kirikukogul toimunusse, sest see on katoliku kiriku ametlik vastus reformatsioonis tõstetud küsimustele. Trento kontsiil kujundas katoliku kirikut järgmised 400 aastat, kuni Vatikani II kirikukoguni (1962–1965), kui paljud Trentos käsitletud küsimused hinnati uues olukorras ümber.

Vatikani II ja Trento kirikukogu ei ole aga sellised vastandid, nagu neid on harjutud nägema. Trentot on arusaadavalt mõistetud selle kõrvalnähtuste ja järelmõjude kitsast aspektist, eriti kuna selle ajalugu on mitmete vastuseta küsimuste tõttu jäänud mõistetamatuks. Praegu aga võime tunnistada, et Trento oli mitmes mõttes samasugune kirikukogu nagu Vatikani II.

Trento algseks püüdluseks oli päästa kiriku ühtsus. Kirikukogu kuulas reformaatorite kriitikat ning võttis neilt mõjutusi oma reformikavadesse. Kirikukogu ei soovinud kedagi nimepidi hukka mõista ega ka muus mõttes lihtsalt hukka mõista, vaid õpetada ja uuendada. Kirikukogu kutsus algusest peale usklikke palvetama igapäevaselt kiriku ühtsuse eest ning kui ühtsus ei olnud enam nähtavas tulevikus saavutatav, alustas teadlikku uuendustööd kiriku sees.

Trento ei olnud ega ole kogu katoliiklus, vaid on katoliikluse oluline verstapost. Kontsiil ei käsitlenud näiteks misjonitööd ega paavsti autoriteeti, ehkki mõlemad teemad olid 16. sajandil kuumad ja aktuaalsed. Sarnaselt reformaatoritele pidas Trento kirikukogu oma ülimaks eesmärgiks seda, et kirikus säiliks “puhtana see Evangeelium, mis prohvetite kaudu oli tõotatud … ja mida meie Issand Jeesus Kristus … oma suuga kuulutas ja mida Tema käsu kohaselt Tema apostlid pidid jutlustama kogu loodule päästva ja igakülgse tõe ning kogu moraali allikana”.

Portaalist hapatusta.net tõlkinud Illimar Toomet

© Meie Kirik