Portaali Kotimaa24.fi uudises 19. jaanuarist 2016 kirjeldati, kuidas Oulu piiskop Samuel Salmi koos saatjatega osales katoliku missal Vatikani Püha Peetruse kirikus. Artikkel on aga kirjutatud viisil, mis võib kaasa tuua vääritimõistmist. Püüan siinkohal selgitada mõningaid seiku katoliku kiriku armulauapraktika kohta.

1. Katoliku kiriku euharistia sakramenti ehk armulauda tohib vastu võtta üksnes armuseisundis olev katoliku kiriku liige. Sellel reeglil on vaid üksikud haruldased erandid, kuid igal juhul tuleb armulaua vastuvõtmiseks kiita heaks asjakohane katoliku õpetus ning peab olema kõlblik selle püha sakramendi vastuvõtmiseks (näiteks on takistuseks elamine suhtes väljaspool ehtsat kristlikku ja sakramentaalset abielu).

 

2. Tänapäeval on mõnedes riikides, peamiselt Põhja-Euroopas levinud tava paluda armulaua ajal armulauda jagavalt preestrilt õnnistust. Selle märgiks pannakse enamasti parem käsi vasemale õlale. Mujal ei ole see tava aga üldse tuntud. Sellepärast on soovitatav jääda armulaua jagamise ajal pigem oma kohale, eriti kui ei olda kindlad, et armulaua jagaja seda tava tunneb. Kui [käemärgist hoolimata] armulauda siiski pakutakse, siis tuleneb see armulaua jagaja teadmatusest ning sellest võib viisakalt keelduda.

3. Erinevalt sellest, kuidas Samuel Salmi seda käsitab, on asjatu armulaua jagamise ajal toimunud eksitusest teha järeldusi “Vatikani uue oikumeenilise hoiaku” võimalikkuse kohta. Katoliku kiriku õpetus ja praktika selle kohta, kellel on võimalik armulauda ehk püha kommuniooni vastu võtta, pole ei viimaste aastate ega aastakümnete jooksul kuidagi muutunud. Kui see muutuks, siis ei toimuks see n-ö põllul, vaid kirikuseadustesse ja kiriku sakramendiõpetusse tehtavate täiendustega.

4. Artiklis väideti muuhulgas, et oikumeenilisel külaskäigul Roomas olnud Helsingi piiskopid Teemu Sippo SJC, metropoliit Ambrosius ja Irja Askola “toimetasid” ühise püha Henriku päeva “oikumeenilise missa”. Nii see ei olnud. Vaheldumisi toimuvad ühel aastal katoliku missa, millest võtavad oikumeenilise vaimus osa teiste kirikute esindajad, näiteks jutlustades ning teisel aastal luterlik armulauajumalateenistus, millel omakorda jutlustab katoliku piiskop või preester. Missat peetakse kummalgi puhul vastava kiriku oma traditsiooni ja praktika kohaselt. Tuleb märkida et ka nendel missadel austatakse ühise arusaamana valusat tõsiasja, et kirikute vahel ei ole armulauaosadust.

5. Paavst Franciscuse rajatud “uus tahe”, millest artiklis räägitakse, ei ole üldsegi märk katoliku kiriku armulaua jagamise praktika muutmisest. Vastupidi, see on meile katoliiklastena pigem märk sellest, et peaksime ka ise palju hoolikamalt katsuma läbi oma südametunnistust, uurima seda kiriku õpetuse valguses ja kaaluma ausalt, kas oleme kõlbulikud minema Issanda lauale.

Viimaks tuleb veel öelda, et euharistia on meile, katoliiklastele, kogu kristliku elu “allikas ja tipp”. See on meile otsekui usutunnistus. Me valmistume hoolikalt selle vastuvõtmiseks, tunnistame pihil oma rasked patud ja paastume (kasvõi lühidalt) enne selle vastuvõtmist. Me püüame muuta oma eluviisi nõnda, et võiksime võtta armulauda vastu kõlblikena, teades, et “kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.” (1Kr 11:27)

Loomulikult ei väära miski eelöeldust tõsiasja, et iga armulaua jagaja ei tarvitse teada katoliku õpetuse iga detaili ja praktikat nii hästi, et eksimusi vältida. Omavoliline armulauaosaduse loomine muudab aga kirikute vastastikuse lähenemise veelgi keerukamaks. Sellepärast oleks hea ka selles küsimuses järgida iga kiriku oma põhimõtteid.

Marko Tervaportti

Soome katoliku teabekeskuse juhataja

20.1.2016

Tõlkinud Illimar Toomet

Fotol: paavst Franciscus palvetab koos pastoriga Rooma luterlikus kirikus.

© Meie Kirik