Järgnevat artiklit soovitame eriti kõikvõimalikele tolerantsikuulutajatele ning samuti neile kõrgetele kirikutegelastele, kes kirjutavad „paremäärmuslaste“ ebaratsionaalsest, silmakirjalikust islamofoobiast ning õhkavad islami rikastavate usutõlgenduste järele. MK toimetus.

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“ 

+++

ISIS on sada protsenti islam

ROOMA. „Kui siin peaks leiduma veel keegi, kes arvab, et ISIS ei esinda islamit, siis palun võtku teadmiseks, et ta eksib. ISIS esindab islamit sada protsenti.“ Isa Douglas al Bazi, katoliku preester Erbili linnast Iraagis, tõstab Itaalias Riminis toimunud kohtumisel sõna võttes häält, valides teadlikult sõnu – väljakutsuvalt ja valjul toonil, mida seni olid vaid vähesed söandanud teha.

Ta kannab oma ihul üheksa aastat tagasi üle elatud piinamise arme. Pühasõdalased röövisid ta, hoidsid teda üheksa päeva kinniseotud silmadega ahelates, olles põlvega tema nina puruks löönud. „Esimesed neli päeva ei andnud nad mulle isegi juua. Nad suvatsesid mööda jalutades küsida: „Isa, vett soovite?“ Kogu päeva lasid nad Koraani ette lugeda, et ümberkaudsed kuuleksid, kui tõsised usuinimesed nad on.“

Pehmevõitu diplomaatiline keelekasutus ja kombekas taktitunne, millega püütakse vältida erinevate seisukohtade põrkumist, ei ole isa Douglase stiil. Ta ei kuluta sõnu, et debateerida religioonidele rohkem või vähem loomuomase mõõdukuse üle. Sama kehtib ka üleskutsete suhtes pidada mistahes hinnaga dialoogi nendega, kes lõikavad inimestel päid otsast ja poovad üles vanu, pensionile jäänud õpetlasi – ja koguni kaliifi endaga. Isa Douglase jutus ei kõla mõningate lääne ühiskondlik-kultuuriliste debateerijate ja „jutlustajate“, vaid pigem Lähis-Ida piiskoppide seisukohad, nagu Bagdadi patriarh Louis Raphaël I Sako oma, kes heitis oma raamatus „Tugevam kui terror“ Iraagi šiiitide kõrgeimale juhile ajatolla al Sistanile ette vaikimist seoses pühasõdalaste hirmutegudega vähemuste vastu (põhjusel, et „nad ei kuula mind nagunii!“).

„Aga minu moslemitest sõbrad on nii toredad!“

Isa Douglas al Bazi juhib kahte Ankawast (Erbili kristlaste linnaosa – tlk) mitte kaugel asuvat põgenike varjupaika, mis on mõeldud kristlastele, kes on pealetungivate mustade hordide (ISIS-e sõdalased – tlk) eest pakku pääsenud. Olles tähistanud majad tähega „n“ – sõnast natsareenlane, s.t kristlane, kuid viitab samuti aasta eest Niineve tasandikult põgenenud kristlastele – „me võtame hommikust õhtuni vastu tuhandeid põgenikke.“ Ja exodus jätkub.

„Ma olen uhke selle üle, et olen iraaklane. Ma armastan oma maad. Kuid minu maa ei ole uhke selle üle, et olen osa temast. Minu inimestele pole osaks saanud midagi muud kui genotsiid. Palun teid: ärge nimetage seda konfliktiks. See on genotsiid,“ ütleb preester, kes ei taha midagi kuulda „mõõdukast islamist“. „Kui islam on teie seas, on olukord võib-olla talutav. Kuid kui elada moslemite seas, muutub kõik võimatuks. Ma ei räägi seda selleks, et sütitada teis viha islami vastu. Ma sündisin moslemite seas ja mul on nende hulgas rohkem sõpru kui kristlaste seas. Kuid inimesed muutuvad ja kui te tuleksite minu kodumaale, ei suudetaks eristada valgust pimedusest. Mõned [teist] ütlevad: „Aga mul on palju moslemitest sõpru, kes on väga toredad.“ Aga muidugi. Nad on toredad siin! Meie juures on olukord hoopis teine.“

Selle olukorra kohta on karme sõnu lausunud ka Prantsuse imaamide konverentsi asepresident. Hocine Drouiche, kes on ühtlasi Nîmes’i imaam, kõneles juulikuus Euroopa Parlamendis: „Tänases maailmas kristlasi kiusatakse taga, jahitakse, jäetakse tööst ilma, vangistatakse, piinatakse ja mõrvatakse. Nende vastu kasutatakse kõiki vahendeid, et nad oma usust lahti ütleksid – kaasa arvatud kollektiivse vägistamise rituaal, mida mõnedes riikides peetakse õiguspäraseks karistuseks. Piibli omamisest on saanud kuritegu, usulised teenistused on keelatud ning tagasi on tulnud katakombides peetud missade ja esimeste märtrite ajastu.“ Ja põhjuseks on, lisas Drouiche arutelus, mida Euroopa meedia ei ole eriti kajastanud, „tänapäeva islam“, mis sarnaneb pigem „sektantlusele kui universaalsele, avatud religioonile“.

„Ma usun, et nad hävitavad meid viimaks.“

Isa al Bazi on üks neist, kes riskib iga päev võimalusega tänaval surma saada. „Me ei tea kunagi, millal me kirikust välja tulles võime sinna eluga tagasi minna. Bagdadis toimus minu silme all kirikus plahvatus. Nad tulistasid mind AK 47-ga, Kalašnikoviga, jalgadesse ja tõenäoliselt varem või hiljem mind tapetakse.“ Kuid tema usk on siiski kindel: „Kui ma olin röövitud, panid nad mu ahelatesse. Mu randmed seoti kokku. Ketil oli kümme lisalüli, mille abil ma hakkasin palvetama roosipärga. Ma ei ole iialgi nii innukalt palvetanud kui toona selles olukorras.“

„Ma ei oota teilt abi,“ lisab isa Douglas. „Ma ei karda, nagu ka mu rahvas ei karda. Ma usun, et nad hävitavad meid viimaks. Kuid ma usun ka seda, et viimane sõna jääb meile. Jeesus ütles, et meil tuleb kanda oma risti, ja just seda me Lähis-Idas teemegi. Kuid kõige tähtsam ei ole risti kandmine, vaid selle järgimine. Ja järgimine tähendab selle aktsepteerimist, enese ületamist ja kuni viimseni pühendumist.“

„Me peame olema kannatlikud ja kandma päevast päeva oma risti, kuid me peame ka reageerima,“ lausub otsekui kajana korrates isa Ibrahim Alsabagh, kogudusepreester Aleppost. Ta kirjeldab, kuidas linn „on jagunenud kümneks osaks, millest igaüks on erineva pühasõdalaste rühmituse käes. Meie Püha Franciscuse kirik on tulejoonest kuuekümne meetri kaugusel. Nad on juba paljusid kirikuid tabanud ja me ei tea, millal tuleb meie kord.“

Just sellepärast lõpetab isa Douglas oma sõnavõtu hoiatusega mannetule Läänele:

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“ 

Portaali Rorate Caeli vahendusel tõlkinud Veiko Vihuri