Euroopa erinevad kristlikud kirikud ja kirikutevahelised koostööorganisatsioonid on teinud 4. detsembril avalduse, milles kutsuvad üles „töötama külalislahke ja kaasava Euroopa nimel ning selle eest palvetama“. Loomulikult on kõnealuse „jõulupöördumise“ (originaalis Christmas statement)  teemaks immigratsioon, täpsemalt Euroopa kohustus „uusi saabujaid“ külalislahkelt vastu võtta. Ja sügav mure, kuidas Euroopas reageeritakse uute tulijate saabumisele.

Kõnealuse pöördumise on koostanud Euroopa Kirikute Konverents ja Euroopa kirikute rändekomisjon, see on avaldatud Kirikute Maailmanõukogu kodulehel ning lisaks mitmetele üksikutele kirikutele on sellega ühinenud erinevad konfessionaalsed maailmaliidud, teiste seas Luterlik Maailmaliit. Vaatleme seda avaldust või pöördumist veidi lähemalt.

Selles tuletatakse lugejatele meelde, et kristlastena on meie juhtnööriks Piibli õpetus ja Kristuse eeskuju. Kristlaste kaastundele ja mõistmisele apelleerides esitletakse Jeesust pagulasena: „Jeesus, olles sündinud kodutuna ning kogenud nii türanniat kui kannatusi, samastab ennast pagulaste ja rõhututega ning kutsub meidki üles osavõtlikkusele kaitsetute suhtes.“

See argument peaks kirjutajate arvates ilmselt murdma kõik vastuväiteid, mida kristlik lugeja võib oma südames kaaluda. Jeesus tahab ju, et me poleks südametud ja isekad ega tõukaks eemale kaitsetuid põgenikke? See on raske patt, kas pole?

Eurooplane näeb reaalsuses küll veidi teistsugust vaatepilti – kaitsetute ja väetite põgenike, naiste ja laste asemel luusivad tänavatel ja muudes avalikes kohtades ringi enamasti noored ja tugevad mehed. Ja neid on suurel hulgal. Aga eks ole ju inimlikult mõistetav, et soovitakse tunda end hea ja hooliva persoonina ning ilmutada osavõtlikkust „kaitsetute“ pagulaste suhtes isegi siis, kui need on mõne võika kuriteo toime pannud.

Kui pöördumise pisarakiskumise ja usulise mõjutamise osa läbi saab, tullakse tõsise küsimuse juurde, mis Euroopa poliitilises koorekihis hirmu tekitab: „Me jälgime praegu sügava murega, kuidas Euroopas reageeritakse uute inimeste saabumisele.“

Jah, te peategi olema mures. Te osalete Euroopa riikide ja rahvaste vastu suunatud mastaapses kuriteos ning olete kas lihtsalt naiivsed lumehelbekesed või küünilised valetajad. Ükski mõistuse ja südametunnistusega inimene ei saaks kirja panna midagi niisugust, nagu selle avalduse koostajad.

Pöördumises esitatakse terve rida poliitilisi seisukohti. Näiteks nõuavad avalduse koostajad „toimivat ja ligipääsetavat varjupaiga taotlemise protsessi olenemata sellest, kuidas ja kustkaudu isik Euroopasse on jõudnud.“ Ükskõik kuidas ja ükskõik kustkaudu!

Edasi väidetakse, et „seni, kuni püsivad rände põhjused, peaks Euroopa kui üks maailma rikkamaid ja enimarenenud piirkondi tunnistama oma kohustust olla külalislahke ja pakkuda kaitset, selle asemel et sundida kolmandaid riike rännet Euroopasse tõkestama“.

See seisukoht vastandub oma radikaalsuses koguni Euroopa Liidu ametlikule liinile – nii armetu ja hädine kui see ka pole –, mis väljendus näiteks kokkuleppes Türgiga, et pidurdada nn põgenike sissevoolu.

Ja miks peaks külalislahke olema just Euroopa, ent mitte näiteks jõukad araabia riigid? Suur osa liikvele läinud „ränduritest“ on moslemid, kes peaks abi saama eeskätt oma usuvendadelt.

„Me ei nõustu käsitusega, mille järgi uute saabujate vastuvõtmine on kahjulik neile, kes praegu juba Euroopas elavad,“ deklareeritakse pöördumises.

Kas tõesti? Euroopa riikide valitsustel jätkub veel „uute saabujate“ ülalpidamiseks tööl käivate maksumaksjate raha, ent mida te ütlete „uute saabujate“ sooritatud kuritegude ohvritele või nende lähedastele? Ma ei räägi ainult viimaste aastate terroriaktidest, vaid plahvatuslikult kasvanud vägivallast, mida paraku kogevad reeglina tavalised inimesed, kes pole endale vägivaldseid külalisi kutsunud. Erinevalt turvalisust ja heaolu nautivast poliitikute ja kirikutegelaste koorekihist.

„Valede, kontrollimatute ja lõhestavate sõnumite levitamine üksnes muudab väljakutset pakkuva ühiselu veel keerulisemaks.“ Meie kultuuriliselt rikastatud ühine elu oleks kahtlemata väga tore, kui immigratsioonivastased kogu aeg ei valetaks ega levitaks lõhestavaid sõnumeid, jah? Aga valetate hoopis teie, ja pealegi räigelt.

„Mitmekesises ühiskonnas koos elamine võib olla nii rikastav kui ka väljakutset pakkuv.“ Rikastab see eeskätt inimestega kaubitsejaid ja neid mahitavaid poliitikuid, kuid kuritegeliku ja vastutustundetu poliitika maksavad kinni ausad maksumaksjad. Neile pakub see vaid „väljakutset“, s.t nemad peavad kohanema tagajärgedega.

Sellel õõvastaval jõulupöördumisel on teiste seas kahe Eesti kirikupea nimi – peapiiskop Urmas Viilma ja metropoliit Stefanuse oma. Ma ei tea, mis kaalutlustel ja kui süvenenult lasid nad oma nime sellele valelikule ja küünilisele poliitilisele avaldusele alla panna, aga igatahes on see äärmiselt kurvastav ja nördimust tekitav. Ma ei ole tükk aega lugenud midagi nii vastikut ja silmakirjalikku.

See avaldus on tervikuna vastuvõetamatu. Nagu ka kirikute küüniline ärakasutamine vastutustundetu ja ebamoraalse pagulaspoliitika õigustamiseks ja propageerimiseks.

Poliitilises elus kogevad eurooplased, kuidas järjest enam langetatakse nende kodumaad ja elukorraldust puudutavates küsimustes otsuseid rahvusvahelistes organisatsioonides ja institutsioonides, mida ei saa demokraatlikult valida ning mis ei ole kodanike ees aruandekohustuslikud. Kuidas protestida ÜRO või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ebameeldivate otsuste vastu?

Ka kirikute puhul näeme sama tendentsi, ehkki vähem siduval tasemel. Kirikute Maailmanõukogu, Euroopa Kirikute Konverents, konfessionaalsed maailmaliidud nagu näiteks Luterlik Maailmaliit – need rikaste lääne kirikute rahadega ülal peetud poliitilised jututoad ei esinda tegelikult tavalisi kristlasi ja kogudusi, vaid oma ideoloogilises mullis elavaid kirikupoliitikuid ja aktiviste.

Euroopa kristlastel on ülim aeg välja astuda valeliku pagulaspoliitika õigustamise ja propageerimise vastu. Valetajatel ja lõhestajatel ei saa lasta rääkida kirikute ja kirikuliikmete nimel.

Artikli kirjutamisel on kasutatud eestikeelset tõlget, ent inglise keeles saab dokumendiga tutvuda siin.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.