Minu lapsepõlvekodus jõule ei peetud. Vanavanemate juures küll, mingil kombel: oli kuusk, kingitused olid. Ükskord nägin isegi jõuluvana – seljatagant, kollase vilkuriga villisesse istumas, pärast seda, kui ta oli kingikoti ettekotta toimetanud.

Aga vanematekodus Tartus polnud isegi midagi niisugust: kuusk toodi paar päeva enne aastavahetust, kingitusi jagati vana-aastaõhtul, Brežnev pidas kõnet ja Советское полусухое paukus.

Üks jõuluõhtu on mul aga eriliselt meeles – aastat ei mäleta. Õde luges ilmselt mingit raamatut, isa oma voodil pikutades ajalehte, kell võis olla kahe-kolme paiku pärastlõunal, lund polnud olnud ega tulemaski, ilm oli pilves ja aastaajale kohaselt hämar.

Ma teadsin, et on jõuluõhtu, kuna koolis oli seda mainitud – koos kindla keeluga sel õhtul kirikusse minna ning soovitusega üleüldse toas püsida.

Otsustasin, et lähen välja. Jalad kandsid kesklinna, millegipärast ülikooli peahoone juurde. Rahvast astus hulgakaupa uksest sisse, otsustasin ka ise uudistama minna ning leidsin end peagi eneselegi ootamatult aulast, kus oli algamas koorikontsert. Muusika oli ilus, tuba soe – muidugi jäin kuulama.

Kontsert sai läbi, rahvahulk väljus peahoonest, aga ei valgunud laiali, vaid suundus üsna üheskoos jalakäijate silla poole. Kuna see oli minugi kodutee, läksin teistega kaasa. Üle jõe jõudes suundus enamus rahvast Narva mäe poole. Jäin hetkeks kõhklema, kuna kodu oli teisel pool – ja läksin ikkagi edasi koos teistega.

Just siis, kui jõudsime Peetri kirikusse, algas seal jõuluõhtu jumalateenistus. Ma ei tea siiani, kas kõik oligi nii planeeritud, kellaajaliselt, ma mõtlen: et kontsert ülikooli peahoones algab täpselt sellisel ajal, et selle lõppedes saab rahvas ühiselt kirikusse minna. Või õigemini: küllap see oli nii planeeritud, küsimus on ainult, kes selle nõnda planeeris. Või ei ole sedagi küsimust…

Jumalateenistusest ei mäleta ma suurt midagi. Aga pärast seda läks rahvahulk – nüüd juba märksa suurem kui see, mis ennist kontserdilt kirikusse suundus – surnuaiale. Pilt küünaldesse uppuvast Kuperjanovi hauast on mul siiamaani silme ees, nagu ka too äkitine äratundmine, et kõiges selles, mida olin sel päeval kogenud, on midagi märksa enamat kui … seljatagant villisesse istuva jõuluvana nägemine…

Et jõulumuinasjutt oleks täiuslik: kõige lõpuks hakkas veel lund ka sadama. Päriselt.

Kui koju jõudsin, püüdsin laululehe abil aimu saada, mida see kirikuõpetaja seal laulude vahepeal oli rääkinud. Lugesin: “Lk. 2” Otsisin vanast Piiblist, mille olin vanavanemate juurest pööningult leidnud, lehekülje number kaks ja lugesin: “Ja Jumal tegi metselajad nende sou järele, ja lojuksed nende sou järel, ja kõik roomajad maa peal nende sou järele; ja Jumal nägi, et see hea oli. Ja Jumal ütles: Tehkem inimese eneste näu järele eneste sarnatseks, et nemad walitsewad kalade üle, mis meres, ja lindude üle, mis taewa all, ja lojuste üle, ja kõige maa üle, ja kõige roomajate üle, mis maa peal roomavad. Ja Jumal lõi inimese oma näu järele, Jumala näu järele tõi ta teda, meheks ja naeseks lõi tema neid.”

Ei, see ei saanud see olla… Proovisin uuesti: võtsin lauluraamatu, mille olin vanaisalt kingiks saadud taskunoa eest ühe klassivenna käest hankinud (kes oli selle võtnud oma vanaema tagant – huvitav, kumb meist rohkem riielda sai, kas mina taskunoa või tema lauluraamatu ära andmise eest?).

Lehekülg 2: “Issand, tarka meelt mull’ anna, Minu südant walmista, Õpeta mind rohkest täna, Kuulutamist õnnista, Et su sõna tõega Wauks südamesse ka.” Ei, seegi polnud õige koht…

Selleks korraks oli minu uurimistöö lõppenud. Elu läks edasi tavalist rada mööda. Aga jõulud muutusid minu jaoks sestpeale iga-aastaseks. Koos kirikus käimisega. Mäletan, kuidas kord üks mu väike onupoeg ühel jõuluõhtul, mida koos suurema perega vanavanemate juures pidasime, küsis: “Kuhu sa lähed?” Enne, kui jõudsin vastata, torkas tema isa: “Kuhu punkar ikka jõuluõhtul läheb – kirikusse muidugi!”
Miks? Ei usu, et ma seda tookord põhjendada oleksin osanud.

Nüüd, aastaid hiljem, võin ma öelda, et minu kui kristlase jaoks seisneb jõulude tähendus Jumala inimesekssaamises.

Aga mitte ainult Jumala, vaid ka minu enda. Ja selles protsessis on olnud möödapääsmatu osa tol ammusel jõuluõhtul, mil ma suurt millestki aru ei saanud.

Ma pidin rebima end välja harjumuspärasest. Ma pidin laskma end oma jalgadel kanda sinna, kuhu ma ei kavatsenudki minna (ja kuhu ma tõenäoliselt kuigi hästi ei sobinudki). Ma pidin valima teise tee kui selle, mis viis kindla peale kindlasse kohta.

Ma pidin kuulama sõnu, mida ma ei mõistnud, ja laulma laule, mida ma ei osanud ega tahtnudki osata. Ma pidin tundma nende küünalde soojust, mis siiamaani veel mu põskedel õhetab, ja nende lumehelveste külma niiskust, mis aitas mul endale teadvustada, et see kõik on päriselt, mitte unenägu või endale ise jutustatud muinasjutt.

Ma pidin leidma ka need kohad Piiblist ja vanast lauluraamatust, mis ei olnud üldse mõeldud sellel õhtul lugemiseks – aga mis kõnelesid millestki ainumääravast kogu minu elu jaoks.

“Issand, tarka meelt mull’ anna, Minu südant walmista” – “Ja Jumal lõi inimese oma näu järele, Jumala näu järele tõi ta teda”…

Jumala inimesekssaamine ja minu oma.… Üks on saanud tõeks selleks, et tõeks saaks ka teine. Üks on saanud tõeks – siiamaani murran pead, kuidas on teisega…

Märkus: see salapärane lühend “Lk. 2” tähendab Luuka evangeeliumi 2. peatükki, mis jutustab Jeesuse sündimise loo.

 

© Meie Kirik